Читать книгу Arglik kevad - Erik Tohvri - Страница 7

Eelseisvad suured muutused hakkasid ettevõttes „Harinõmme Puit” aina rohkem silma paistma. Pärast mõõdistajaid ja märkijaid tuli ekskavaator ja ragistas veel külmunud pinnasesse vajalikud süvendid vundamendi ja masinate aluste jaoks, tuli mikrobuss ehitajatega, kes vanast löövist laudu välja tassisid, betoonivaluks raketised valmis tegid ja metallarmatuuri kokku keevitasid. Ning siis sõitis kohale suure pöörleva mahutiga betooniauto, jäme voolik pandi paika ning raketised valati püdelat betooni täis.

Priit Maasikas ei saanud teisiti, kui lihtsalt pidi vahetevahel saeraami juurest ehitajate töömaale kõndima. Nende kiiret ja oskuslikku tegutsemist jälgides tundis ta tõelist vaimustust – kes küll oleks veel paarkümmend aastat tagasi osanud arvata, et ehitada saab niisuguse tempoga, pealegi nii korralikult ja läbimõeldult? Talle meenus, kuidas esimest kolhoosilauta oli ehitatud – kogu töö käis algul päris käsitsi, alles hiljem toodi kohale väike bensiinimootoriga segumasin, kuhu siis labidaga liiva kühveldati ja tsementi lisati, ning sellegi üle olid need vatikuubedes ehitajad uhked olnud. Ja kui müüri ladudes mõni kivi natuke liinist välja kaldus või vuuk paksemaks jäi – kes siis sellest hoolis! Hiljemgi, kui traktorite remondihalli ehitus käsil oli ja tema, Priit Maasikas, juba töökoja ülemana püüdis kvaliteetsemat tööd nõuda, naeris töödejuhataja ta lihtsalt välja.

„Ega see pole teatrimaja, et kõik peab triksis ja traksis olema, see on ju traktorite remondikuur!”

„Aga vuugid võiksid ikka sirged olla! Ja tsementpõrand tasane kah!” oli Priit nõudnud. „Need mehed teevad ju praaki!”

„Praaki… Kus see piir on, et siitsaadik on praak ja siit ei ole? Seinad seisavad püsti ja põrandal pole ka häda midagi. Vaadake aasta pärast, missugune see siis välja näeb, kindlasti üleni õline ja ligane, mis mõte on siis seda nii lihvida?”

Nüüd olid tõesti teistsugused ajad, ehitajad suhtusid oma töösse hoopis teistmoodi, ja Priidu rinda hakkas tasapisi ka omanikuuhkus tekkima – temagi oli üks neist kolmest, kes ehitusfirmalt selle ehituse tellisid. Tema oli üks siia kerkiva puidutööstuse omanikest, protsendi järgi küll üsna tähtsusetu ja selle tehinguga oma ainuomaniku positsiooni loovutanud, aga sellega kindlasti ka võitnud. Ning kui see uus vabrik tööle hakkab, tehakse edaspidi veelgi investeeringuid ja sellega hakkab tõusma ka tema osaluse rahaline väärtus. Kõige tähtsam Priit Maasikale aga oli, et uued omanikud olid temaga arvestama hakanud.

„Sa oled nagunii siin, eks hoia ehitajatel ka silma peal,” oli Aru juba päris omamehelikult öelnud. Tema oli uue ettevõtte peadirektor, Kaerlepp asedirektor ja Priidu nime taga seisis – tootmisala juhataja. Aru ise käis Harinõmmel harva, ka Kaerlepp eksis siia vaid paar korda nädalas, nii et ettepanek oli õigustatud. Ja mine tea, kui palju nad üldse ehitamisest teadsid, nemad olid rohkem ärimehed. Selline töökorraldus aga oligi vesi Priidu veskile; oma töölõigus muutus ta sedamaid asendamatuks ja kõige tähtsam – ei olnud kogu aeg peaosanike kontrolliva silma all. Ning seegi oli enesetunnet tõstev, kui ehitusettevõtte töödejuhataja, joonis käes, temaga probleeme arutama tuli ja Priit Maasikas siis mõtlikult vuntsi mäludes arvas:

„Jah, seda vundamenti võib pool meetrit nihutada küll… Aga see vahe seal peab jääma nii, nagu joonisel on.” Ning kui töödejuhataja oli nõustuvalt noogutades taandunud, tundis Priit hinges mõnusat kõdi – tema oli siin ikkagi ülemus ja määraja ning see oli tunne, mis talle senises ettevõttes oli harva osaks saanud. Paari-kolmekesi koos töötades on paratamatu, et ei saa vajalikku distantsi hoida ning vahekorrad teinekord päris familiaarseks muutuvad; hoolimata sellest, et tegemist oli omaniku ja ülemusega, oli nüüdseks Harinõmmelt kadunud Puraviku Kalle teda endasuguseks pidanud ning mitmeid kordi sooja kohta saatnud. Eks niisugune suhtlemine oli pärit ajast, mil Priit veel kolhoosi töökoja juhataja ametit pidas; siis tundis iga tööline ennast peremehena ja selleks, et oma ülesandeid täita, oli vaja mõndagi alla neelata.

Uued peaperemehed ostsid kuskilt suurema koguse palke ja neid hakati Harinõmmele vedama. Priit pidi koormate mahalaadimist korraldama ja kohe pärast seda, kui ta oli ehitajatelt vajaliku puumaterjali nimestiku saanud, tuli asuda selle järgi saagima. Endiselt kummitas töömeeste probleem – kui Harri Suurtee oli lõpuks oma haiguslehe lõpetanud ja jälle tööle ilmus, tahtis Sander kohe koju jääda. Priit püüdis kogu oma veenmisjõudu appi võttes talle kas või tillukest auku pähe rääkida.

„Kulla mees, palun, saa aru – me peame ehitajatele materjali valmis tegema! Vähemalt selle osa, mis neile esimese karkassi jaoks vaja läheb. Ole veel kas või nädal aega, mul on siin niigi palju sagimist,” lunis Priit. Ning kui Sander endiselt tõrksalt oma õigust nõudis, pidi ülemus paratamatult ka teised relvad kasutusele võtma. „Mina olen sinule ka vastu tulnud – pühapäevasel päeval keevitasin su trepiposti valmis ja…”