Читать книгу Arglik kevad - Erik Tohvri - Страница 6

Lembit Suurväli oli tõesti silmapiirilt kadunud. Liis viis Harinõmme kauplusse sissetulnud raha reedeti Uusjärve alevikku seal eluneva raamatupidaja kätte, kes selle iga kord hoolega üle luges, kassakappi pani ning saadu kohta allkirja andis. Aga kui Liis söandas peremehe järele pärida, sai ta vaid ebamääraseid vastuseid.

„Soomes on… Ei, millal tuleb, seda ei tea. Helistab küll vahel ja küsib, kuidas me hakkama saame, muud midagi,” seletas Kasemets, vanapoolne kuivetu ja huumorisooneta meesterahvas.

„Siis võin ma samamoodi edasi töötada? Lahti pole mind veel lastud?”

„Ei, mis te nüüd…”

Uusjärvelt tagasi sõites heitis naine kõhedustundega iga kord pilgu teeäärsele bussipeatusele, kus ta tol pimedal ja tuulisel jaanuariõhtul oli päästvat imet oodates külmetanud, niisugust imet, mis ta koju Kodiveresse toimetaks; imet ei tulnudki, aga jälle oli Sander Karm see, kes pärast appikutset kohemaid kohale sõitis. Veel enamgi, see vana mees oli seejärel lausa uskumatu teo teinud – Liisile auto hankinud. Sellesama, küll juba kulunud, aga mugava sõiduriista, mis hädast välja aitas ja lubas elul endises, juba sisseharjunud rütmis jätkuda.

„Ütle, Sander – miks sa nii tegid?” oli Liis mehelt mitmeid kordi küsinud, aga alati konkreetse vastuseta jäänud. Ainult kord oli Sander naist selle peale muigamisi vaadanud ja öelnud:

„Ära muretse, ega ma mingi altruist ka ei ole.”

„Ma ei teagi, mida see tähendab…” tunnistas Liis.

„Altruist on inimene, kes teeb heategusid selle eest mingit vastutasu soovimata, lihtsalt heast südamest.”

„Ja kui ütled, et sina ei ole altruist, tähendab – sa tahad minult midagi vastu saada?”

„Muidugi!” Naeruvine mehe silmist ei kadunud, ta jätkas: „Mitte just palju, ainult seda, et sa vahetevahel Laanehaual käiksid. Ilma autota sa ju siia ei pääse.”

„Vahetevahel? Kaup peab olema konkreetne – kui tihti on vahetevahel? Kas kord nädalas? Või kaks?” pinnis Liis.

„Ei, Päikesetüdruk… Niisugune käimine muutub kohustuseks ega ei ole enam see, mida mina mõtlen. Sest mina tahan enamat! Ma soovin, et sa ise tahaksid Laanehauale tulla, alati ja nii tihti kui võimalik.”

„See on… Ma pole ju kunagi selle vastu olnud, aga…”

„Näed – sa ütledki: aga… Ma tean, mis on selle taga – sa tahaksid küsida, mis võiks sind veel selle vanamehe juurde viia peale kohustuse… Aga mina ei taha, et see kohustuseks või koguni võlatundeks muutub, selles on asi!”

„Sander, ma… ma pole harjunud nii tõsistel teemadel rääkima! Ma ei oska vastata, mu mõtted lähevad lihtsalt segi… Ma võin midagi lollisti öelda ja sulle haiget teha ja seda ma ei taha hoopiski!”

„Ei, Liis – sa ei peagi midagi vastama! Hoopis mina ise peaksin endale aru andma, et ma olen liiga ahneks muutunud. Jälle ahneks… Aga usu, et nüüd ma lepin selle rolliga, mis mulle sobib.”

Need jutuajamised olid toimunud enne, kui Liis oma raseduses veendus. Aga siis tuli päikeseküllane veebruaripäev, mil Sander ta Laanehaua metsa jalutama viis ning nad olid metsalagendikul seisatanud – tollel, mida mees kirikuks nimetas. Sandri olekust oli kummaline pühadus ka naise hinge hiilinud ja sinna pesitsema jäänud. Liiski oli tundnud, et nad viibivad pühakojas, kus iga mõeldud või lausutud sõna siduvaks tõotuseks muutub, temagi oli iseendale lubanud Sandri vastu mitte kapriisne olla ning mehega rohkem arvestada. Ometi läks nii, et igal pühapäeval ta Laanehauale ei jõudnud, aga ta püüdis nendel juhtudel end vähemalt helistades välja vabandada ning Sander oli sellega leppinud. Seda suurem oli mehe rõõm siis, kui Liis Mellik tõesti Laanehauale ilmus, ja nainegi hakkas pikapeale tundma, nagu oleks ta koju saabunud. Sinna, kus teda alati oodatakse – see oli kummaline tunne, mida ta üksikuna elades ei olnud kogenud.

Juba ligi kolm kuud polnud Liis Mellik Randolt ridagi saanud. Näis, nagu ei oleks tema kirjad vangimajja jõudnudki, võibolla aga ei tahtnud poeg talle vastata, võibolla temaga isegi enam mitte tegemist teha… Algul ei võtnud Liis seda mureks, tal oli teisigi muresid küllalt, aga pikapeale hakkas teadmatus aina enam häirima. Kohtuistungil oli ta pojast lahti öelnud, ta ei suutnud end mõrtsuka emaks pidada, aga Sander Karm oli talle juba nende tutvuse algul püüdnud leplikumat suhtumist sisendada. Sest tegemist ei olnud ju ettekavatsetud mõrtsukatööga, vaid õnnetusega. Tõsi küll, enne seda oli poiss purjutanud ja auto ärandanud, mis juba iseenesest on häbitu tegu, aga selleski oli peapõhjuseks noorusrumalus, uljas väärteadmine, et minuga midagi halba ei juhtu… Nii oli Sander Karm rääkinud ja Liis nõusse jäänud.

Kokku oli Liis Randolt kolm õige lühikest kirja saanud, õigem oleks neid ehk teadeteks nimetada, ja neis leidunud mittemidagiütlevad lihtsad laused polnud küllaldased selleks, et kord hüljatud poega endale jälle päris lähedaseks mõelda. Aga nüüd, kui needki lühidad ja harvad teated lakanud olid, muutus teadmatus mureks, mis naist üha rohkem painama hakkas. Lõpuks otsustas ta telefoni teel aru pärida, valis niisuguse aja, mil poes kõige vähem ostjaid käis, ja helistas vanglasse.

„Rando Mellik, kohe otsin…” vastati pärast seda, kui teda oli pika ootamise järel mingi kantseleiametnikuga ühendatud. „Halloo, meil ei ole sellist!”

„Kuidas ei ole? Ma ju tean, et on!”

„Teate, arvutis on meil kõik kirjas, aga sellenimelist ei ole.”

„Kas ta viidi siis mujale? Kolm kuud tagasi oli ta veel seal!” Liis muutus rahutuks, midagi imelikku oli juhtunud. Lapsehäälega naisametnik liini teises otsas klõbistas arvutiklahvidega ja teatas siis samamoodi mittemidagiütleva vastuse.

„Ei, niisuguse nimega vangi ei ole kuskile viidud.”

„Kust ma siis temast midagi teada saan?” küsis Liis Mellik juba nõudvalt, sealpool oli asjaajamine ilmselt korrast ära. Inimene, veel vähem vang, ei saa ju jäljetult kaduda!

„Ma püüan teid ülemaga ühendada. Kui ta on siin.”

Liis ootas, heitis vahepeal pilgu aknasse – ega ometi pole mõnda ostjat lähenemas? Õnneks ei olnud, ja lõpuks kostis telefonist mehehääl.

„Lamming kuuleb!”

Jälle tuli seletamisega otsast alustada, aga seekord polnud seda vaja pikalt teha. Vaevalt oli Liis nimetanud Rando Melliku nime, kui mees vastu küsis:

„Kes te temale olete?”

„Ma olen tema ema!”

„Ema?” Tundus, et see oli ülemale üllatus. „Ta rääkis, et tal ei ole ühtegi sugulast, et on lastekodust.”

„Tähendab, ta on ikkagi seal?” Mõistatus hakkas lahenema, aga juba järgmise lausega võttis ülem kogu lootuse tagasi.

„Rando Mellikut meil enam ei ole.”

„Kuhu ta viidi?”

Mees viivitas vastusega. Küsis omalt poolt hoopis midagi muud:

„Kas teil olid lähedased suhted?”

„Mis see…” Mis see siia puutub, oli Liis küsida tahtnud, aga siis haaras naist millegipärast hirm. Midagi oli lootusetult valesti. „Ei, mitte just eriti, kahjuks…”

Ja siis tuli teade nagu kirvehoop.

„Rando Mellik tegi enesetapu. Tunnen teile kaasa!”

„Kuidas?” See ei olnud karje, vaid rohkem sosin. Nii, nagu oleks Liisi kopsudest korraga õhk lõppenud.

„Mul on kahju, aga vang Rando Mellik poos end oma kambris üles. See oli juba… kaheksateistkümnendal detsembril.”

„See… see ei ole võimalik! Ja kust ta… kust ta nööri sai?”

„Ta oli oma särgi ribadeks käristanud ja sellest nööri pununud.”

Kogu Harinõmme pood pöörles, Liis hoidis vaevaga tasakaalu, et mitte kaasa pöörelda.

„Miks… miks te mulle ei teatanud!” See tuli naiselt röögatusena.

„Teile? Ta ju ütles, et tal pole ühtegi sugulast.”

„Aga minu kirjad! Need pidid tal alles olema!”

„Mul on kahju, kallis proua, aga ta oli kõik paberid puruks käristanud ja WC-potist alla saatnud. Ainult üks paber oli alles.”

„Üks paber? Mis paber?”

„Kiri, kus Rando Mellik teatab, et vabadus on nii lootusetult kaugel, et varem või hiljem teeks ta seda nagunii. Ma vabandan, aga Rando Mellik oli väga labiilse närvisüsteemiga ja käitus üldse ettearvamatult.”

Kummalisel kombel sai Liis korraga üsna rahulikult mõelda – kas tõesti Rando kirjutas nii, see ei ole ju üldse tema moodi…

„Kuhu ta… maeti?” küsis naine alistunult.

„Seda ma ei tea. Niisuguseid teenuseid me tellime matusebüroolt, nemad teavad.”

Oligi kõik. Liis istus toolil, veel tuututav telefonitoru peos. Pood tema ümber enam ei pöörelnud. Asjad olid jälle omale kohale asetunud. Tõsi küll, mitte kõik.

Uksesignaali meloodiline heli andis märku, et järjekordne ostja sisenes. Ja enne kui Liis jõudis pead pöörata, tundis ta tulija häälest ära.

„Tere ja jaksu!”

Muldri Tilde. Kas ta ei osanud tõesti mingit muud aega pooditulekuks valida!

Liis Mellik noogutas tummalt vastuseks. Saadud sõnum polekski veel nagu tema teadvusse jõudnud, see oli mingi toormaterjal, mis alles töötlemist ja lahterdamist vajas. Oli vaid teadmine, et midagi on tema elus jälle muutunud, ja see pole meeldiv muutus.

„Liisike, sa oled ju näost täitsa ära! Kas midagi juhtus?”

Mis ma vastan? Kas räägin talle? Ma ei saa ju kõike ainult endale pidada, see anum on juba pilgeni täis! Ja Liis Mellik ütleski:

„Ma sain praegu surmasõnumi, sellest…”

„Taevake, kes see… Mõni sugulane või?”

Sugulane… Kas Rando oli sugulane? mõtles Liis mehaaniliselt ja vastas endalegi ootamatult:

„Jah. Poeg.”

„Sinu poeg?” Ning siis andis Tilde ise kuulujuttude kaudu saadud niidiotsa, mida edasi harutada. „See, kes laeva peal merd sõitis või?”

„Jah, see. Laev oli põhja läinud.” Mingil moel oli see ju õige, selle inimese elulaev oli tõesti põhja läinud. Randot enam ei olnud.

„Oh sa taevas, jah… Kuskil kaugel või?”

„Jah. Kariibi meres,” nimetas Liis esimese pähetulnud koha ning sai hetke aega enda kogumiseks. Muldri Tilde ilmselt mõtles, kus see imelik koht olla võiks, aga ta polnudki teadmistelt nii tume.

„Ahah, see on vist seal kuskil Kuuba kandis. Kaugel jah,” kohmas naine ja siis ei osanud kumbki enam millestki rääkida. Liis mõtles, mis tema elus nüüd teisiti saab olema, ega leidnudki sellele äkki vastust, Tildet aga kammitses kummaline ebalus, kas poenoorikule kaastunnet avaldada või juhtunust enam mitte juttu teha. Kebjakas naine silmitses poeriiuleid ja ütles siis päris tavalise häälega:

„Ole hea, anna mulle pakk taluvõid.”