Читать книгу Arglik kevad - Erik Tohvri - Страница 5

Harri Suurtee istus maja seina ääres päikesepaistel ja tundis end mõnusalt. Märtsipäike oli majaesise kõnniteelapikese paljaks sulatanud ja seinaäärse pingi soojaks paistnud, seal oli hea istuda ja vahetevahel oma kipsist pääsenud jäsemeid liigutada. Jalg kuulas juba päris hästi sõna ja lubas peaaegu ilma lonkamata kõndida, käega oli veelgi lihtsamini läinud ja see enam tunda ei andnudki; elu oli aga Harrile õpetanud, et kord kättevõidetut ei tohi kergelt loovutada. Sellepärast, niipea kui Laine silmapiirile ilmus, sigines mehe näole ikka veidi märterlik ilme ja kõndides püüdis ta jala sirge hoida, mis tugevdas lonkamise muljet.

„Sa oled ikka sant mis sant!” ütles naine ja selles ütlemises ei puudunud Harri kõrvu paitav haletsus. Senises abielus oli ta käsutooni küllalt kuulda saanud ja nüüd tundus naise seesugune suhtumine pikka aega oodatud tasuna alati vaikselt allaneelatud alanduste eest. Mees aga ei pidanud paljuks vaprat teeseldes veel lisapunkte teenida.

„Mis see, tühi… Küll ta ära paraneb! Ainult näe – puid ei saa tuua, jalg ei lase veel kummardada.” Selle väite tõestamiseks oli Harri ühel päeval tõesti kuurist puusületäie toonud, aga selle siis kõrgelt kolinaga ahju ette kukutanud.

„Jumal küll! Mis sinuga juhtus, kukkusid või?” tormas Laine teisest toast kohale.

„Ei, aga näe… Ei saa jalga kõveraks teha, sellepärast.”

„Mis sa siis kakerdad, kui sust asja ei ole! Teed endale veel viga, küll ma ise toon need puud!”

Nii oligi Harri omamoodi indulgentsi saanud. Sellega kaasnenud sisemisest kripeldusest sai mees samuti üle, sest oli harjunud ennast vaid möödapääsmatu vajaduse puhul või siis käsu korras liigutama. Kuuris nokitsemine oli iseasi, aga talvel sinna nagunii asja ei olnud. Ning kellel olekski midagi selle vastu, et tema eest hoolitsetakse ja muretsetakse?

„Vaata, et sa siin pingi peal ei külmeta! Ära kogu aeg istu, katsu ikka natuke ringi luugata, niipalju kui saad… Oled sa ikka soojalt riides?” Laine oligi juba trepil, ise paljasääri, kerges kodukleidis ja põllega.

„Ei külmeta, võtan natuke värsket õhku. Talv otsa toas oldud, kopsud oleks justkui umbe läinud…”

„Millal sa tohtri juurde pead minema? Kas ta lõpetab nüüd haiguslehe ära?”

„Ma’i teagi… Ja kuidas ma alevikku perearsti juurde saan…” Haiguslehe lõpetamine oleks Harrile tähendanud jälle saeveskisse tööle minekut; südametunnistusele koputades pidi mees endale tunnistama, et ta saaks seal juba hakkama küll. Võibolla oleks jalale isegi parem, kui pidevalt liikuma hakata. Aga see tähendaks mugavast elust loobumist, jälle sellesse rutiinsesse orav-rattas-rütmi sulgumist ning ka Laine hoolitseva tähelepanu vähenemist kui mitte hoopiski kadumist. Jälle muutuks kõik endiseks, ja mees kohmas: „Ei tea, kas ta tööle kirjutab, see jalaraisk on ikka na’ nadi…”

Laine aga poleks nagu mehe lõpulauset kuulnudki, temal oli oma mõte.

„Alevikku, ma arvan, viib Sander sind autoga! Vaata järele, millal su leht lõpeb, ma helistan talle!” oli naine hakkamist täis ega teinud väljagi, et kevadtuul ta kleiti paisutas ja juukseid sasis. Ning taandus tagasi tuppa alles siis, kui Harri end jalule ajas ning tavalisest rohkem longates värava poole jalutas. Kui aga mees mööda maanteed astudes majast juba eemale oli jõudnud, paranes kõnnak nagu iseenesest, kuigi tee jalge all oli veel sulamata lumekühmudest mügarlik. Ning mõnisada meetrit kõndinud, avastas Harri Suurtee endalegi üllatuseks, et omal jalal liikumine on tegelikult mõnus, parandab tuju ning tekitab ammu unustatud reipustunde.

Oma jälleleitud jala vastupidavuses veendunud, otsustas Harri saeveskini jalutada. Kaks ja pool kuud oli möödunud päevast, mil ta kiirabiga linna viidi, ja nüüd vaevas teda uudishimu – mis seal ilma temata tehtud või muutunud on. Siis, tol õnnetusepäeval, olid sinna suured palgivirnad jäänud – kui palju neist olid Priit ja Sander kahekesi jõudnud läbi lasta? Kindlasti oli tema, Harri Suurtee, puudumine „Harinõmme Puidu” tegevusse oma jälje jätnud, sest Priit oli alailma pidanud kuskil ära käima ja asju ajama ning ega ta nüüdki teisiti saanud. Ja ega Sander üksinda saagida suutnud…

Aga siis, kui igituttav saeveski kogu oma suuruses ja haleduses paistma hakkas, aeglustas Harri tahtmatult sammu: palgivirnad olid kadunud! Tõsi küll, midagi oli veel alles, aga ehk paarikümne palgi jagu, mitte rohkem. Kas laskis Priit palgid lihtsalt minema vedada? Veelgi lähemale jõudes märkas mees aga midagi niisugust, mis ta koguni seisatama ja uudistama sundis: saekaatri õuel oli lumi buldooseriga hunnikusse lükatud ja vabanenud platsil talitasid mingid võõrad mehed.

Maamõõtjad! taipas Harri, nähes kolmjalale toetuvat aparaati. Kas Priit ongi oma ettevõtte maha müünud ja temal tuleb nüüd tööta jääda?

Alles äsja, enne oma õuevärava avamist, oli Harri Suurtee kahjutundega mõelnud, et peab mõnusast laiskelust loobuma ja hakkama jälle tööl käima; nüüd haaras teda ühtäkki sootuks vastupidine tunne – kui äkki teda enam saeveskis ei vajatagi, mis siis saab? Peab koju jääma, ainult Laine lükata-tõmmata ja käsutada. Seni oli ta tõelist tööd teinud, ennast teiste meeste hulgas võrdsena tundnud, ning see oli tema väärikust ja kaalu kahtlemata ka Laine silmis tõstnud. Kui ta nüüd tööta jääb, kaotab sellegi autoriteedikillukese… Seda, et ta niiviisi ka oma palgarahast ilma jääb, ei tulnud Harrile pähegi, sest see, mis ta seni teeninud oli, polnudki nagu tema oma. See kuulus perekonnale, tuli alati jäägitult Laine kätte anda ja rohkem Harril sellega pistmist ei olnud. Küllap sellepärast oligi mehe alateadvuses juurdunud turvaline teadmine, et kogu pere ülalpidamiseks vajalik raha tuleb Lainelt – just nagu polekski vahet, kas tema tööl käib või mitte…

Saeraam töötas ja see igituttav vibreeriv heli tekitas Harri hinges seletamatu nukrustunde. See oli nostalgiline teadmine, et tema on tegijana töömeeste ringist välja jäetud, aga selles oli ka kadedusetaolist tunnet, et nemad seal ilma temata hakkama saavad. Just nagu oleks tema, Harri Suurtee, korraga võõraks tunnistatud, kellest kuskil kohtudes ükskõikselt ja silmagi pilgutamata mööda minnakse. See äkki tekkinud tunne sundis meest saeveski väravas seisatama ja kõhklema – kas üldse minna tuttavasse löövialusesse või hoopis kannal ringi pöörata ja tagasi jalutada?

Aga siis oli juba hilja – saeraami juurest tuli raudteed mööda rullikuid lükates kõigepealt Sander ja tema järel ka Priit uue palgi järele. Ning Sander oli see, kes väraval seisvat Harrit esimesena märkas ja selle peale midagi Priidule hõikas. Siis jätsid mõlemad mehed oma tegevuse ja tulid joonelt otse Harri poole.

„Noh, jälle jalad all, mis? Kas sa ei julge enam sisse tullagi?” Priit oli esimene, kes häält tegi ja, terekäsi pikalt ette sirutatud, tulija juurde astus. Mehine käepigistus andis Harrile julgust ning tekitas sedamaid hoopis kindlama tunde.

„Mõtlesin neh, et tulen ja vaatan, kuidas te siin…”

„Vaatamisest on vähe! Tööle pead tulema, vaat mis!” ütles Sander omalt poolt ja temagi käepigistusest sai Harri tuge. Tõepoolest, siin on ta omainimeseks jäänud, keegi pole teda jäädavalt maha kandnud ega võõraks tunnistanud. Veel enam – siin teda lausa oodatakse, ja Harri Suurtee ütles endalegi ootamatult:

„Eks ma nüüd varsti jah… Kui tohter lubab! Kodus ongi nii igavaks läinud, tahaks ikka tööle…”

„Ja meil on sind tõesti vaja. Näed ju, siin läheb varsti ehitamiseks ja siis on juba enda tarbeks saagimist nii, et hoia alt! Ja see metsamees…” Priit Maasikas vaatas nagu laitvalt Sandri poole. „Tema tahab jälle minema saada, et oma Laanehaua hütist lossi ehitada!”

„Kuule, palk saab läbi!” tuletas Sander meelde ja mehed kiirustasid poolelijäänud tööd jätkama. Ka Harri astus nende kannul – küll aeglaselt, aga hoopis julgemalt, ja üle tema näo käis lai naeratus.

Samal ajal oli Laine Suurtee majas suurpuhastuse ette võtnud. Tavaliselt oli ta seda teinud hiljem, siis kui kevad juba täie õiguse kätte sai ning oli võimalik aknaid avada ja kogu elamisest talvine läppunud õhk välja tuulutada. Aga sedapuhku oli akendest sisse kiirgav varakevadine päike toas hõljuvad tolmupilved varakult ja armutult kätte näidanud ning Lainel kopsu üle maksa ajanud.

„Eks Harri, tema on siin terve talve kohmitsenud ja ennast süganud! Ja mine tea, võibolla on see ka kipsitolm, eks needki ole endast midagi välja andnud…” mõtiskles naine ja asuski tegutsema. Kõigepealt rullis kokku ja viis välja põrandariided, siis haakis akende eest lahti kardinad. Siis pööras magamistuppa ja pani kokku voodiriided, et needki õues pesunööril läbi kloppida. Nüüd, kui Harri oli välja läinud ja esimest korda majast kaugemale jalutanud, oli naisel täielik tegevusvabadus ja ta üritas suuremate töödega enne valmis saada, kui mees tagasi jõuab.

„Ja kui ta peaks varsti tulema, siis istugu senikaua köögis, kuni ma jõuan…” mõtles Laine ja otsustas ühe talveks topitud ja kinnikleebitud elutoa akna lahti teha. Suured talvekülmad olid möödas, kevadise pööripäevani oli jäänud vaid mõni päev, ka päike säras juba soojalt ja lootustandvalt. Ning akna ja uksed tuulutamiseks lahti teinud, tassis Laine tubased, talve jooksul tolmunud tekstiilesemed välja nöörile ja kukkus neid klopperiga vemmeldama, ise vahetevahel tee poole pilke heites – ega Harri juba koju tulemas ei ole?

Harri tuli alles siis, kui naine oli jõudnud ahju tule teha, põrandadki niiske kaltsuga üle käia ja praeahjus lõunatoitu soojendades köögilaua ääres istus. Eemalt ei tundnud ta mööda teed lähenevat meest äragi – tulija astus reipal sammul, ja alles siis, kui ta värava taha jõudis, veendus naine, et tegemist on tõesti sellesama mehega, kes tund-poolteist tagasi oli siit sootuks teistmoodi läinud. Just nagu oleks Harri vahepeal täiesti ümber sündinud.

„Noh, kuidas siis jalg vastu pidas? Kus sa käisid?”

„Saekaatris! Seal hakatakse suuri asju tegema, tulevad uued ehitused ja puha,” seletas mees.

„Noh, aga jalg?”

„Mis jalg? Ah soo… Ei, pole tal tühjal enam suurt häda midagi, eks ma lasen ennast nüüd tööle kirjutada.”

„Millal sa tohtri juurde tahad minna?”

„Homme!” kinnitas mees.

„Ma siis helistan Sandrile, et viib, jah?”

„Pole sul enam midagi helistada, mul juba kokku räägitud. Käime homme lõuna ajal ära ja kogu lugu.”

„Ah et… et rääkisid ise ära…” Laine oli pettunud, nii hea oleks olnud oma uudisasja, Veiko toodud mobiiltelefoni kasutada, Sander Karmi ees oleks ta sellega kindlasti mõne plusspunktikese teeninud. Aga nüüd jäi üle vaid päästa, mis päästa annab, ja naine kuulutas: „Ma tulen kaasa, mul on vaja aleviku poes käia!”

Harril polnud selle kohta midagi öelda, siin majas ei olnud tema otsustaja, liiatigi veel Laine käikude määraja. Mehe mõte liikus juba uut ringi mööda: nüüd hakkab ta jälle saeveskis käima ning sealne elu tõotab hoopis huvitavamaks muutuda. Kui nad tõesti uut saeveskit ehitama hakkavad ja sellest terve vabrik tuleb – nii oli Priit seletanud –, siis on tükike Euroopa Liitu tõesti ka Harinõmmele jõudnud. Vähemalt esimene kevadmärk sellest, et elu ka siin, pealinnast ja suurtest teedest kõrvale jäävas kandis muutuma hakkab…

Hoolimata oma pikaldasest olekust ja näilisest mugavusest ei olnud Harri Suurtee sisimas sugugi ükskõikne inimene. Ta ei olnud mässaja, kes talle pandud piiridest mis tahes hinnaga vabaneda tahab, ega ka aktiivne maailmaparandaja, kes on valmis ilusa homse nimel ennastsalgavalt rügama, aga ta jälgis heal meelel televiisorist uudiseid, kus uutest ehitustest ja ettevõtmistest pajatati, ja pidi pärast järjekordset pensionide tõstmist tunnistama, et elu on igatpidi paremaks ja huvitavamaks läinud. Meeleldi oleks mees sellel teemal mõtteid vahetanud, aga kodus ei olnud see lihtsalt võimalik, Lainele oli niisugune arutlemine võõras. Temal olid elu iga tahu kohta omad kindlad arusaamad välja kujunenud ning neid esitas ta vaidlustamatute tõdedena. Pahandusi sellest ei sündinud, Harri oskas keelt hammaste taga pidada. Ainult mõnikord torises mees omaette, kui arusaamad Suurtee peres täiesti risti jooksid:

„Sinust oleks hea poliitik saanud!”

Laine aga oskas sellegi tunnustuseks pöörata ja kuulutas sedamaid:

„Just! Seal Riigikogus oskaks ma palju kõvemat häält teha kui mõni mühkam, kes ainult suurt palka võtab. Ja mõnele ministrile ma annaksin kindlasti silmad ette!”