Читать книгу Kodutute küla III: Pilvine taevas - Erik Tohvri - Страница 4

Kalendri järgi oli veel suur suvi, aga üleöö valla pääsenud loodetorm tahtis proovida kõige selle tugevust, mis talle ette jäi – olid need siis metsapuud, ehitused või isegi inimesed, kui nad oma teed käies põllulagedale sattusid. Tuulest räbalateks kistud pilved tulid tormates üle mere ning kadusid mühiseva ja oigava metsa taha, et uutele tulijatele mitte jalgu jääda. Jändrikud rannamännid olid palju niisuguseid torme näinud, nende juured olid tugevasti liivaluites kinni ja nemad pääsesid sellest katsumusest vaid mõne oksa loovutamisega; seevastu metsas, kus lähestikku seisvad puud olid harjunud üksteiselt varju saama, tegi seekordne raju tõsist laastamistööd. Tormituul otsis puude hulgast nõrgemaid, ja mõne niisuguse kätte saanud, murdis selle jalalt või paiskas ohvri pikali, nii et maapinnast kistud juured harali õhku tõusid. Puude ühisrindesse tekitatud auku asusid tormi-iilid sedamaid laiendama; mida rohkem puid nende saagiks langes, mida suuremaks muutus tekkinud lagendik, seda lihtsam oli rajul oma armutult laastavat ööd jätkata.

Inimesed istusid murelikult oma kodudes, hirmuga kuulatades, ega torm ometi hakka majalt katust rebima või iilides vabisevaid aknaraame ja klaase lõhkuma; selles möllus meenus vähestele, et seesama kuupäev, 6. august, oli kakskümmend seitse aastat tagasi eesti rahvale saatuslikuks saanud, sest siis oli Moskvas Eesti Venemaa külge liidetud ja sotsialistlikuks liiduvabariigiks tunnistatud. Vähe sellest – viis aastat hiljem oli samal kuupäeval Jaapanile esimene aatompomm visatud, mis hetkega enneolematu hävingu põhjustas. Nüüd tahtis torm kogu oma jõuga seda saatuslikuks saanud kuupäeva Eestimaale jälle meelde tuletada.

Mihkel Tamm kõndis tuule eest varjuda püüdes ümber Kiviaia maja, murelik nägu peas, ja kiikas katuse eterniitplaate, mis rajupuhangutes kummaliselt nagisema olid hakanud. Elumaja varjas mere poolt lõõtsuva tormi eest vaid üksik rannamänd, seegi pidevate tuulte mõjul ammu maa poole viltu vajunud. Tormi-iilid sakutasid männi võra ja panid ka jämedad oksaharud abi järele viipavate kätena liikuma; näis, nagu tahaks puu selles möllus kramplikult tasakaalu hoida, aga tegelikult püsis paarisaja-aastane mänd kindlalt. Tema oli hullemaidki torme näinud ja nendes vaid mõned oksad kaotanud.

Sügistormide ajaks on lehtpuud oma suverüü enamasti juba loovutanud ja lehtedeta võrale ei suuda tuul suuremat kahju teha. See torm oli aga puhkenud ajal, mil puud olid alles täies suverõivastuses, oksad ja võrad haarasid tuult nagu hiigelpurjed ning mitmedki tüved ei pidanud sellele katsumusele vastu. Kaks jämedat jalalt murtud kaske lebasid risti üle Kiviaia tee; kask on sitke puu, aga nende puude tüvedesse oli aastakümnete jooksul kevaditi auke puuritud, et mahla saada. Küllap oli see Kiviaia endise omaniku Jaan Krapi kätetöö, sest sõjaaegses suhkrupuuduses oli kasemahl laste ihaldatud jook, looduse poolt tasuta pakutav limonaad.

Mihkel läks majja tagasi kramplikult ukselingist hoides, et tuul seda käest ei rebiks, ja hüüdis köögi poole:

„Elviira, pane ennast hakkama, lähme metsatööle!”

„Mis sa… Mul televiisoris film tulemas, ma taht’ seda vahti!”

„Televiisoris…” osatas Mihkel. „Elektrit ju ei ole, see kadus juba hommikul! Võib-olla peame terve nädala ilma olema, kui liinid pikalt maas… Mis sest televiisorist, aga näe, vett peab jälle ämbriga kaevust tooma! Eks liinid ole kõik puudega segamini, millal need ükskord korda tehakse, seda ei tea keegi!”

„Elektert, jah, aga televiisor, see…” Kui inimene midagi väga ootab ja tahab, on raske omaks võtta, et see võib ka tulemata jääda.

„Televiisor käib elektriga! Ilma pole sest kasu midagi!”

Elviira jäi mossitades vait. Alles siis jõudis temani, et mees oli teda kuskile appi kutsunud.

„Missa ütlesid, metsatööle?”

„Jaa, meie tee on umbes, puud on põigiti üle maha murtud!”

„Mis mina seal siis…?”

„Võtad sae otsast kinni, mis muud! Ega ma saa vukssaega neid jurakaid saagida,” ütles Mihkel pahaselt.

Elviira oli mõnikord üsna terane, aga oskas ka end vahel õige juhmiks teha. Eriti muidugi siis, kui mehe käsud ja korraldused talle ei meeldinud. Nüüd aga taibates, et pääsu ei ole, kohmitses naine endale pikkamisi midagi paksemat selga ning ilmus õue, kus tuul kohemaid ta seelikut sasima hakkas. Mihkel oli vahepeal kuurist kahemehesae ja kirve toonud ning nad kõndisid tuulega võideldes sinnapoole, kus Kiviaialt Raudikule viinud tee kogunisti laiuvates puuvõrades lõppes. Seni piki metsaserva kulgenud rohutriibuline tee oli tundmatuseni muutunud, heinamaapoolselt küljelt alasti kistud ja murtud puukroonide vehklevatesse okstesse maetud.

„Missa nendest praegu… See uragan võtab veel juurde!” püüdis Elviira läbi tuulemühina mehele seletada, aga too ei teinud kuulmagi, pani sae maha, haaras kirve pihku ja asus kaski laasima. Alles siis, kui esimene tüvi oli okstest paljas, ütles ta:

„Ega ma sinust rohkem abi tahagi, kui et tee lahti saaks! Näe, praegu ei pääse jalgsigi läbi, puud risti-põiki ees. Eks ma homme katsun kordonimeestega rääkida, soldatid tulevad ja tõmbavad need mootorsaega kohe ahjupuudeks. Neil on nüüd nisuke väike mootorsaag, Družba nimi, see käib bensiiniga!”

Soldatid tulevad… Tõesti, Mihkel Tamm oli järjekordse kordoniülema Timofejeviga sobitatud tutvusest kõigiti kasu saanud. Tutvus algas muidugi jälle jahilkäikudest, mis sageli Kiviaial ühise lauasistumisega lõppesid; selle juures oli Timofejev kord nagu muuseas poetanud, et kui Mihklil majapidamises abi vaja läheb, siis tema võiks mõnikord mõne soldati abiks saata. Kiviaia peremees haaras pakutust kohe kinni ja pärast seda tarvitses tal vaid telefonitoru võtta, et ülemale mainida, ja järgmisel päeval olid abilised kohal. Muidugi püüdis Mihkel hoiduda selle lahkuse kuritarvitamisest, aga näiteks talvepuude saagimisel või kibekiirel heinatööl olid paar soldatit alati teretulnud. Ja ega poistelgi selle vastu midagi ei olnud, et pärast tööd söögilauas kere korralikult täis vitsutada, lahja soldatisupi või hirsipudru kõrval oli niisugune kõhutäis vägagi meeldiv elamus. Eriti muidugi siis, kui peremees tehtud tööst rõõmsana söögi alla ka lonksu puskarit pakkus, sealjuures meelde tuletades, et sellest rääkida ei tohi.

Mihkel Tamm pidas end lihtsaks inimeseks, aga oli elust küllaldaselt tarkuseterakesi kogenud, et oma oskusi ja võimeid hinnata. Vaid tsaariaegse vene külakooli haridusega mees oli püüdnud omal käel aianduse ja mesinduse käsiraamatutest praktilisi tarkusi leida, aga nende kõrvale oli majja tellitud ka populaarteaduslik ajakiri „Nauka i Žizn” – Teadus ja Elu, mille iga numbri mees kaanest kaaneni läbi uuris. Niiviisi oma silmaringi laiendanud, teadis ta maailmast ühte ja teist, vähemalt sedavõrd, et kellega tahes vesteldes mitte päris juhmina näida. Ja Venemaalt toodud Elviirast tundis ta ennast mõõtmatult targemana, sest naisel puudus huvi nii ajakirjanduse kui ka kirjanduse vastu; just huvipuudus ja silmaringi kitsus olidki need, mis Mihklit oma teise abikaasa juures kõige rohkem häirisid. Perenaisena või naisena üldse ei osanud mees Elviirale midagi olulist ette heita – naine oli töökas, tegi kõik mis vaja, pesi, koristas, talitas loomad… Aga Mihkel hoidus alateadlikult teda kadunud Olgaga kõrvutamast, mehes tekkis seletamatu tõrge, nagu oleks ta võinud oma esimese naise mälestust niisuguse võrdlemisega määrida.

Igal inimesel on hetki, mil mingil ajendil tahetakse pilku tagasi heita, olgu tegemist siis tavalise teekäijaga või hoopiski mägironijaga, kes püüab alla vaadates määrata, kui kõrgele on jõutud. Isegi see, kes aastate vältel on raha sukasäärde kogunud, tunneb kiusatust seda aeg-ajalt üle lugeda ja ennast niimoodi tunnustada. See on omamoodi inventuur, mis tehtu kaudu paneb inimese rahuldust tundma, tõstab eneseusaldust ja innustab edasi pürgima. Küpsesse ikka jõudnu puhul varjutab selliseid tagasivaateid aga paratamatu nostalgia; tekib soov üht-teist uuesti läbi elada ja seda saadab hingenööriv kahjutunne, et enam pole võimalik viltuminekuid heaks teha.

Tasapisi hakkas niisugune teadmine ka Mihkel Tammeni jõudma, kuigi mees end veel lootusetult vanana ei tundnud. Nooruses oli talle kuuekümne kahe aastane inimene päris raugana tundunud, aga nüüd ise selles eas olles tundis mees, et jõuab veel paljugi korda saata. Midagi oli siiski muutunud – üha rohkem kiskus Mihkli mõte minevikku, et kunagi läbielatut nüüdsega kõrvutada. Sest tema elus olid suured muutused aset leidnud.

Kiviaia peremees oleks oma elukäiku saanud selgepiirilistesse etappidesse jaotada: Novomelnitsa, sõda, Raudiku ja Kiviaia, aga niisugune jaotus oli vaid geograafiline. Oli ka teine, palju lihtsam jaotus: elu koos Olgaga, mis oli tõeline perekonnaelu olnud, ja elu hiljem, pärast naise surma. Nüüd Mihkel teadis – need olid niivõrd erinevad eluetapid, et neid ei saanudki võrrelda. Mingi soovunelma ajel oli mees alateadlikult lootnud, et uuesti abielludes saab kõike otsast alustada, tegelikkus aga tõestas midagi muud ja nüüd, kui Elviira oli juba ligi viis aastat Tamme nime kandnud, pidi Mihkel nentima, et Olga oli talle alati kõigiti lähedasem olnud. Mitte sellepärast, et siis nad olid nooremad, neil olid lapsed ja suurem osa elust tundus veel ees olevat; asi oli selles, et Olga oli mõõtmatult arusaavam ja heasüdamlikum olnud. Millegipärast tuli see Mihklile just nüüd meelde, kui nad Elviiraga jämedat kasetüve saagida püüdsid, ja mees käratas tusaselt:

„Tõmba ainult enda poole, ära katsu siiapoole lükata!”