Читать книгу Kodutute küla III: Pilvine taevas - Erik Tohvri - Страница 6

Raudikul oli veel üks hoone, mis võimude ja olude vahetumisel oli unarusse ja tühjalt seisma jäänud – endine meierei. Kunagi, veel enne Esimest maailmasõda oli selles mõisale kuulunud raudkivist hoones talitanud meier, keda rahva hulgas Või-Aaduks kutsuti; Eesti Vabariigi ajal kuulus hoone osaühisusele „Eesti Võieksport“, mis ühendas kümneid omataolisi väikeseid võitööstusi ja muuhulgas olevat võid ka Inglismaale eksportinud. Kolmekümnendate alguses võttis meieriameti üle mujalt tulnud mees Krause, kes aga sõja ajal Rootsimaale põgenes. Ja pärast sõda olid ka Raudiku meiereile segased ajad saabunud – algul pandi see ettevõte kinni, siis töötas mõnda aega lihtsalt piima vastuvõtupunktina, pärast seda oli uus meier Pent Võsamägi ametisse pandud ja kogu vahepeal lõhutud masinavärgi jälle korda teinud, aga temagi töö piirdus ainult aurukatla kütmise ja koorelahutaja käivitamisega. Ning siis oli mees lausa üleöö Raudikult kadunud – keegi oli näinud, kuidas hilisõhtul meierei ees, mille ülakorrusel Võsamägi elas, peatus kinnine kaubatõlla moodi auto, ja järgmisel päeval jäid meierei uksed suletuks. Meieri ennesõjaaegne Saksa päritolu trofeeauto seisis veel mõned päevad meierei õuel ja siis kadus seegi.

Teadagi vallandas niisugune ootamatu kadumine mitmeid kuulujutte, kuigi sõjajärgsetel aastatel polnud inimeste arreteerimine mitte erandlik, vaid pigem tavaline nähtus. Aga siin, muust maailmast eraldatud Raudikul oli tegemist ikkagi erakordse sündmusega.

„Ei tea, mis talle süüks pandi…” arutati poes kokku saades.

„Eks ta vast kuidagi piimaga sobi tegi, sellepärast,” avaldas keegi arvamist, aga selle vastu tõsteti kohe häält.

„Mis piimaga! Sel autojuhil oli ju sinine vormimüts peas, ja kui NKVD mängus, siis on teada, et poliitiline värk!”

Millega tegelikult tegemist oli, seda ei saadudki teada. Pent Võsamägi oli Raudiku inimestele võõraks jäänudki, ka piima vastu võttes või lõssi välja andes jäi mees napisõnaliseks ega seltsinud kellegagi. Meiereihoone jäi aga pärast seda peremeheta. Kolhoos võõrandas sealt ühte ja teist, mida sai oma piimamajanduses kasutada, seejärel jäid uksed lahti ja iga soovija võis minna ja võtta, mis võtta oli. Kui mõisahoones veel kool tegutses, olid poisid mõnikord meierei akende kallal ragulkadega täpsuslaskmist harjutanud – need olid paljude väikeste ruutudega aknad, millest vaid mõni üksik lõpuks terveks jäi. Aga omaaegne „Võieksport” oli meiereile korraliku tsingitud plekist katuse lasknud teha ja see päästis mansardkorrusega ja kenasti vuugitud raudkivimüüridega hoone lõplikust hävingust. Nii oli see mõisapargi veeres jõe kaldal seisnud mahajäetuna juba tosin aastat, kui ühel kevadisel päeval poripritsmetega kirjatud maastikuauto ja selle järel üsna esinduslikult läikiv sõiduauto „Volga” maanteelt sinnapoole pöörasid ja laia estakaadtrepi ette seisma jäid. Maastikuauto rooli tagant ronis välja osakonnajuhataja Roomet Põiklik, teisest sõidukist aga kaks meest – Parkse sovhoosi direktor Lepassaar ja partorg Paumets.

„Seesama on – näete, kõigiti korras ja esinduslik hoone!” seletas Põiklik, kes oli mahajäetud Raudiku meiereist Lepassaarele rääkinud.

„Jaa…” Direktor heitis pilgu hoonele ja vaatas siis ringi. „Koht on küll kuramuse ilus, otse jõe kaldal! Aga ujuda siin vist ei saa?”

„Eks jõgi on sellepärast madal, et veskitamm lasti õhku… Aga võiks ju mõne koha ära süvendada,” arvas Põiklik. Paumets ei öelnud midagi, uuris rohkem maja ja püüdis aknast sisse kiigata.

„Uks on lahti, sinna saab sisse ka!” Põiklik kui kohalik ülemus tundis ennast vastutavana. Just tema oli välja käinud idee, et Raudiku meierei võiks sovhoosi puhkemajaks ümber ehitada. Suviti käis sovhoosis mitmeid külalisi, sageli tuldi ka ministeeriumist, aga vastuvõtmiseks polnud vaikset ja esinduslikku kohta, kus saksad saaksid omaette väikest pidu pidada ja end vabalt tunda. Raudiku oli piisavalt kõrvaline koht, tähtsad ja tuntud mehed ei sattuks peomeeleolus avalikkuse silma alla.

„Lähme siis ja vaatame!” kostis Lepassaar ja mehed sisenesid majja. Seespool avanes küll üsna õõvastav pilt – piimatöötlemise saalis olid tundmatud torustike ja transmissioonide kallal jõudu tarvitanud, muist torusid lihtsalt maha saaginud ja minema viinud, sest leidlikud inimesed oskavad niisugust materjali otstarbekalt kasutada. Kohaletulnud asjamehed aga vaatasid ruume hoopis teistsuguse pilguga, sest nende silmis oli kõik allesjäänu vaid tarbetu rämps, mis nagunii oli vaja ära koristada.

„Jaa, ruumi selles majas on! Siia saab ilusa ja suure kaminasaali teha! Ja selle kõrval peab kindlasti köök olema!” nentis Lepassaar.

Parteimees Paumets aga astus akna juurde ja heitis pilgu jõe poole.

„Siin on veel üks hea omadus, siia saab lihtsalt veega peldiku teha!”

„Mismoodi sa arvad?” küsis direktor.

„Lihtviisiliselt! Toru jõkke ja kõik läheb allavett.”

„Noh, aga kui sinna ujumiskoht süvendada…” kahtles Põiklik.

„Ega see ei sega! Toru tuleb allapoole viia, sinna veskitammi varemete taha. Ega vastuvoolu midagi tagasi ei tule.”

Idee tundus lihtne, aga ahvatlev, sest inimkond on alati oma jääkproduktide likvideerimisega hädas olnud. Tõesti – miks selleks mitte loomulikke loodusvägesid ära kasutada, pealegi kui tegemist on naturaalsete jääkidega? Aga…

„Aga paberid? Mis neist saab?” küsis Lepassaar. Temale kui põlisele linnainimesele oli jäänudki omaette müsteeriumiks, kuidas need teatud otstarbeks kasutatud ajalehetükid mööda torusid minema rändavad. Moskvas komandeeringus käies oli ta ka kinnituse saanud, et see tõesti lihtne ei ole – seal oli iga hotelli kullakambris, mis paiknes tubade ühiskoridoris ning oli uskumatult närune ja räämas, olnud seinal suur plakat: tarvitatud paber panna prügikorvi! Igati õigustatud nõudmine, sest mõelda vaid, kui selles hiigellinnas suur kanalisatsiooniummistus tuleb, jäävad ainult Kremli tornid välja paistma!

„Paberid, jah… Noh, eks seda peab mõtlema!” lükkas parteimees probleemi lahendamise kõhklemata edasi ja ilmselgelt kellegi teise kaela. Juhtivtöötaja peamiseks ülesandeks oligi leida inimene, kes probleemist peab jagu saama, Paumets oli juba harjunud niimoodi töötama.

Roomet Põiklik kuulas sovhoosi peameeste arutelu kõrvalt. Temal oli asja vastu oma huvi – kui siin, tema osakonnas, hakkavad kõrged ja kauged külalised pidutsemas käima, tekib ka temale kindlasti uusi tutvusi. Tutvus oli aga suurel Nõukogudemaal esmatähtis asi, kui taheti midagi saada või saavutada. Ning kui see koht ja teenindus niisugustele sakstele meeldima hakkab, tulevad nad aeg-ajalt siia tagasi, see oli kindel.

„Aga mis seal teisel korrusel on?” küsis Lepassaar õuepoolses esikus treppi märgates.

„Seal oli meieri korter! Vist kolm tuba ja köök, kõigis ma pole küll käinud, aga… Vaatame!” Põiklik astus esimesena puutrepile ja teised järgnesid. Tõepoolest, seal oli kolm tuba ja köök, osaliselt isegi veel mööbel sees, kuid vana, vilets ja koidest silmanähtavalt näritud.

„Kuule… Siia teeme kabinetid! Kui mõni suur saks tuleb linnukesega, siis…” Lepassaar muigas, aga Paumets kortsutas kulmu.

„Nojah, kui tahetakse öömajale jääda, siis on vaja,” nõustus Põiklik, aga partorgile niisugused jutud ei meeldinud.

„Siia võiks autojuhtide jaoks toa teha! Et nad ei peaks autos konutama, kui peremehed pidu peavad,” ütles ta asjalikult. Tõepoolest – miks peaksid kõrged külalised öömajale jääma, kui neil on autod ja autojuhid?

„Eks me laseme projekti teha, projekteerija teab paremini, mismoodi ja milleks neid ruume kasutada! Peaasi – kogu see krempel peab esinduslik ja tipp-topp korras olema! Ja veel – kas sa, Põiklik, tead soovitada kedagi kohalikku, kes siin perenaiseks hakkaks?” arutas Lepassaar.

„Eks ma pean asja uurima… Aga sinna on veel aega!”

„Mina arvan, et selle puhkemaja peame enne sügist valmis saama. Ja on hea, kui tulevane perenaine algusest peale silma peal hoiab!”

„Nojah, aga meil pole ju niisugust kohta koosseisudes ette nähtud,” kõhkles Roomet Põiklik. Osakonnajuhataja haistis, et puhkemaja toob talle ka lisavastutuse, mis alati ei pruugi sugugi seadusega kooskõlas olla. Ja nii oligi.

„Sa räägid, nagu oleksid täna sündinud! Mõne farmitöötaja võid sa ju alati juurde võtta,” arvas Lepassaar, aga heitis igaks juhuks Paumetsale nõusolekut ootava pilgu. Partorg tegi näo, nagu poleks ta midagi kuulnud. Seda pilku märkas ka Põiklik ja kohmas:

„Eks me sellest räägime hiljem… Kas vaatame veel midagi?”

„Ei, praegu aitab! Ma helistan projekteerijale, eks siis vaatame temaga koos.”

Parkse sovhoosi kaks kõige tähtsamat meest istusid „Volgasse” ja sõitsid minema. Roomet Põiklik jäi veel meierei juurde seisma ja hoonet silmaga mõõtma, nagu mõtleks äsjased plaanid veel kord üle. Tegelikult lasi ta oma osakonna naised ükshaaval silme eest läbi, sest tal oli tahtmine hakata tulevasele puhkemajale sedamaid perenaist otsima. Selles, et see puhkemaja eriti kiiresti valmis tehakse, ei kahelnud Põiklik hetkegi; Valmar Lepassaar oli ennast näidanud võimeka organisaatorina, kes oma ideed järjekindlalt ja mis tahes raskustest hoolimata läbi surus. Raudiku vana meiereihoone oli direktorile meeldinud, tähendab, asi läheb kohe käiku. Aga kust saada sinna perenaist, kes seda nime vääriks – oskaks süüa teha ja kõrgeid külalisi päris linnamoodi teenindada…?

Läheks õige Vesseli juurde, peaks temaga nõu… mõtles Põiklik, aga esmapilgul tekitas see mõte kerge tõrke. Niisuguse, mida oleks võinud isegi vastumeelsuseks nimetada. Ammuste sõprade vahelt polnud küll must kass läbi jooksnud, aga paratamatult esineb igas sõprusvahekorras tõusu- ja mõõnaperioode. Suhtlemisega aeg-ajalt kaasnev küllastustunne tekib teadmisest, et sõbra juures pole enam midagi uut avastada, kõik temas on üdini tuntud, ja kuna tegemist on ikkagi erinevate inimestega, ei saagi kõik arusaamad ja ellusuhtumised kattuda. Nii olidki Põikliku käigud töökotta pikkamisi harvemaks jäänud ja piirdusid lõpuks vaid tõesti tarvilike külastustega – kui oli mõnda masinate remondiga seotud seika vaja täpsustada või piirivalve käest mahakantuna ostetud ja Robert Vesseli poolt korda tehtud GAZ-tüüpi maastikuauto järjekordselt remonti vajas. Nüüdki oli tal oma minekut hea kõigepealt auto süüks ajada ja siis sealt edasi juttu arendama hakata.

„Tere… Jälle miskit nihu või?” võttis ka Vessel tulija üsna ametlikult vastu, kiigates üle Põikliku õla sinnapoole, kus porine maastikuauto seisis.

„Mitte just palju, aga… Vist hakkas ventilaatori rihm häält tegema, ehk oleks vaja pingutada,” arvas Põiklik tagasihoidlikult. Robertis oli midagi niisugust, mis ei lubanud tema ees ülemusena käituda. Nende varasemat sõprust arvestades polekski see sobinud.

„Nojah… Õige autojuht teeb selle väikese asja ise ära, aga sina oled ju ülemus,” ühmas mehaanik, aga öeldu teravik oli huumoriga polsterdatud.

„Ah, jäta lollused! Ja kauaks mul enam sedagi – mul kukub aasta pärast kuuskümmend ja lähen pensionile, kogu lugu.”

„Kuradi kahju, et mina veel ei saa, mul veel kaheksa aastat orjata,” arvas Vessel ja asus ülemuse poole vaatamata sahtlist tööriistu otsima.

„Sina? Mis sina pensionil tegema hakkad, sa ei oska ju ilma tööta elada?” imestas Põiklik. „Ma olen arvanud, et sinul eraelu ei olegi.”

„Arvad…? Noh, eks siis arva edasi!”

„Aga tõsiselt! Iga mõistlik mees oleks endale juba ammu naise leidnud, aga sina elad ainult oma traktorite ja mootoritega.”

Robert Vessel ladus sahtlist võetud mutrivõtmed lauale ritta. Heitis korraks pilgu ütleja poole ja kinnitas:

„Õige! Aga tead, miks?”

„Kust ma seda…”

„Sellepärast, et traktorid ja mootorid ei lobise! Neid võib usaldada.”

Öeldus, õigemini selle toonis oli Põikliku jaoks midagi halvaendelist ja ta jäi mehaanikut teraselt silmitsema.

„Kas sa arvad, et mina olen midagi rääkinud?”

„Ei arva! Aga varem või hiljem võid midagi vihjata küll! Sest sina oled nende pundi mees, parteilane ja ülemus pealegi. Ja oled hakanud aina rohkem nende poole hoidma,” arvas Vessel võtmete hulgast sobivaid valides.

„Robert, mul on ju amet niisugune!” Põiklik polnud sõpra enam ammu eesnimepidi nimetanud. See oli peaaegu palvena kõlav katse teise jäika hoiakut murda.

„Nojah, muidugi! Ja minu amet on jälle sinu autot remontida. Ja muud ka, kui vaja läheb!” Vessel jättis Põikliku keset töökoda harkisjalu seisma ja kõndis joonelt õuele auto poole, et teha mis tarvis.