Читать книгу Kodutute küla III: Pilvine taevas - Erik Tohvri - Страница 5

Raudiku paksude seintega mõisahoone allkorrusele torm peaaegu ei kostnudki. Käode aknad jäid allatuult ja väljas märatsevast rajust andsid tunnistust ainult pargipuude metsikult vehklevad oksaharud ja õhus lendlevad leheräbalad. Aknasse pilku heites aga märkas Marie korraga, et tavapärasesse väljavaatesse on mingi võõrastav tühik tekkinud, ja küünitas seda arusaamatut nähtust uurima. Tõepoolest, seni otse jõe kaldal kõrgunud kaheharuline põline kastanipuu oli kadunud, ja mis kõige huvitavam – jäägitult kadunud. Maries ärkas uudishimu, ta võttis oma õuekitli ümber ja hakkas ukse poole minema.

„Kus sa lähed, vanaema?” See oli kuueaastane Alvar, kes laua ääres mänguklotse torniks ladus. Ka kaks aastat noorem Lemmi, kes oma nukule püüdis midagi sisse sööta, kordas venna järel nagu kaja:

„Kussa lähed, vanaema?”

„Olge ilusti toas, ma tulen kohe tagasi!”

„Ma tahan ka tulla! Kogu päev pean toas istuma!” See oli Alvar.

„Mina ka! Mina ka!” Lemmi jättis nuku kus seda ja teist ning oli krapsti püsti.

„Ei, täna teie õue ei lähe! Tuul viib niisugused kohe minema, jõkke!”

„Ei vii! Ma olen juba suur!” väitis poiss vastu. Tüdruk vaatas nõutult nii ühele kui teisele otsa, jõkke kukkumisega oli teda alatasa hirmutatud.

„Näe, kastanipuu oli teist mõlemast palju suurem, aga puud enam ei olegi! Kadunud, tuul viis ära!”

Marie näitas akna poole ja lapsed vudisid sedamaid vaatama. Tõepoolest, mõlemad said aru, et väljas on midagi teistmoodi kui tavaliselt. Suur ja jäme puu, mille alt nad olid eelmisel sügisel tumepruune läikivaid kastanimune korjanud, oli seal jõe kaldal alati seisnud, aga nüüd oma kohalt lahkunud, lihtsalt minema läinud!

„Kes selle… ära viis?” küsis Alvar kõheldes.

„Tuul, kes muu! Näed siis, et sel tormil on tühiasi teiesuguseid samamoodi minema viia, olge aga ilusti toas!”

„Aga vanaema, kas torm sind ei vii ära?” küsis Lemmi murelikult.

„Ei, mina oskan ennast hoida! Olge toas, ma tulen kohe tagasi.”

Lapsed jäid vanaemale aknast järele vaatama, ninad vastu klaasi surutud. Marie aga kõmpis tuulega võideldes silmalt üle rohuplatsi jõe poole, kus vaid püstine ja kihvataoliselt terav kännutüügas tunnistas, et sellel kohal oli varem puu seisnud. Tõsi küll, känd paljastas ka selle, et vana kastani tüvi oli seest pehastunud ja õõnes, puu oli vanadusest lihtsalt nõrgaks jäänud. Nüüd külitas uhke võraga kastan all jõesängis ja oli alla prantsatades ka mõned jämedad oksad murdnud. Jõest aga oli suvisel veevaesel ajal vaid madal kärestik järele jäänud, sest Raudikul aastakümneid vett paisutanud veskitammi olid maaparandajad juba ammu maha lõhkunud.

Marie seisis kõrgel jõekaldal ja korraga hakkas tal hirmus kahju, et kõik siin maailmas laguneb ja kaob. Sajandivanuse puu hukkumine oli lausa käegakatsutav näide selle kohta, et miski pole igavene. Ka mitte Raudiku mõis, kus veel tosin aastat tagasi olid lapsed õppinud ning õpetajad oma igapäevast tööd teinud. Äkki tekkinud kahjutunnet ei suutnud leevendada ka teadmine, et tollal sai ta kooliteenijana vaid kolmandiku sellest palgast, mis talle nüüd farmis töötades maksti; läbi inimese loomupärase nostalgiaprisma näisid need ammumöödunud ajad palju ilusamad ja muretumad.

Tagasi maja poole minnes pidi Marie end tugevasti vastutuult kallutama ja lausa edasi pressima, kuni hoone varju jõudis ja normaalselt kõndida sai. Laine oli varahommikul farmi tööle läinud, elekter oli juba öösel kadunud, küllap peavad käsitsi lüpsma… mõtles ta. Põiklik oli küll rääkinud, et tahavad mingisuguse pumba osta, mida saab traktoriga käima panna, kui voolu ei ole, aga millal nad seda… Ja mõelda vaid – lehmi saab traktoriga lüpsta, ennekuulmatu asi!

Majale lähenedes tundis Marie kiusatust ka rohuaia poole pilku heita, seal kasvasid mõned kõrged kuused. Kuusk aga on puu, mis tormile kergesti alla jääb, sest tema juured ei ulatu sügavale. Ning vaevalt end ümber mõisahäärberi nurga vastutuult surunud, nägigi ta, et kartus oli õigustatud – kaks sihvakat kuuske lebasid risti üle rohtunud pargiteede, mida keegi polnud juba aastaid hooldanud. Aga rohumätastesse kasvanud pargiteel paistis kuuseokste all veel midagi imelikku, omamoodi korrapärane ese, mis naise tähelepanu äratas. Nagu mingi valge tünnike oleks see olnud, aga justkui kivist…

Alles siis, kui Marie taipas maja poole vaadata, sai selgeks, mis oli juhtunud. Suurt ümmargustel dolomiitsammastel seisnud varikatust, mis mõisahoone terrassi varjas, enam ei olnud, see oli hoone küljest ära rebitud ja vedeles nüüd nurkapidi hiigelsuures jasmiinipõõsas. Kivist treitud sambad olid alla laiale trepile varisenud, kukkudes tükkideks pudenenud ja laiali veerenud – ühte niisugust tükki oligi Marie kõigepealt märganud, aga neid pakukestega sarnanevaid juppe vedeles nii muruplatsil kui ka seinaäärsetes põõsastes. Räämas mõisahoone nägi nüüd rohuaia poolt hoopiski troostitu välja, sammastega varikatus oli sellele poolele seni veel natukegi esinduslikuma väljanägemise andnud, vähemalt eemalt vaadates.

„Kõik laguneb, ei paranda seda enam keegi! Mitte kunagi…” pomises naine. Ta oli kakskümmend kolm aastat Raudiku mõisahoones elanud ja juba ammu harjunud seda oma koduks pidama. Võiks isegi öelda – ainsaks koduks, kui välja arvata need seitse aastat, mil nad olid Juhaniga oma Käoristi talu ehitanud ja seal elanud. Aga nüüd tundus Käoristi võõrana ja kaugena nagu muinasjutud, mida ta tavatses õhtuti Alvarile ja Lemmile ette lugeda.

Marie kiirustas tagasi maja varjavate seinte vahele, et lastele silm peale visata. Alvar oli küll mõistlik poiss olnud, vaid harva keeldudest üle astunud ja enamasti ka õe tegemisi jälginud, aga kunagi ei või teada, millal uudishimu keelust võitu saab ja lapse ohtlikele radadele meelitab. Vana harjumuse järgi peitis Marie kodust lahkudes siiamaani tikutoosi ära, kuigi poiss oli juba mitu korda pliidi alla tuld teinud, seda siiski tema valvsa silma all. Paksudest kiviseintest ümbritsetud eluruumid tikkusid isegi suveajal kõledaks ja niiskeks jääma ning siis tuli paratamatult pliiti kütta. Enamasti aga valmistati suviti toitu gaasipliidil – viimastel aastatel oli peaaegu igasse peresse tekkinud niisugune valge emailitud jalgadega kapike, mida peenike metalltoru ühendas nurgas seisva punase ballooniga. Gaas oli mugav ja lihtne kasutada, aga teisest küljest ka hirmutavalt ohtlik – mõelda vaid, kui lapsed omapead olles kraanid lahti keeravad! Sellepärast oligi vanaema kõige rangemalt kinnitanud, et kumbki laps ei tohi gaasiballooni ega pliiti näpugagi puutuda.

Inimene harjub nii hea kui halvaga, heaga paraku küll liiga kiiresti. Kas perenaise-, ema- ja vanaemamured kuuluvad elu heale või halvale poolele, selle peale polnud Marie kunagi mõelnud; muretsemine käis tema arvates igapäevaelu juurde, ta oli ammugi sellega harjunud ega osanud muretsemist teab mis koormaks pidada. Aga nendel varahommikutel, kui oli Laine kord lauta tööle minna, ei saanud ka Marie pikemalt und – ta jäi küll veel tunnikeseks voodisse lebama, aga lõputute ringidena keerlevad muremõtted hoidsid teda ärkvel.

Laine kummaline külalisabielu oli juba kolm aastat tagasi lõpule jõudnud. Toimus see, mida Marie algusest peale oli kartnud – et lausa üleöö väimeheks saanud Kristjan Leesik tütre juurde pikalt pidama ei jää. Noor mees oli algusest peale isemoodi käitunud, igatahes mitte nii, nagu üks armastav abielumees käituma peaks; korrapäratud külaskäigud Raudikule olid pärast teise lapse, tütre Lemmi sündimist veel harvemaks jäänud ja lõpuks hoopiski lakanud. Ning kui Laine ema sundimise peale lõpuks mehe töökoha telefoninumbri üles otsis ja sinna helistas, selgus, et Kristjan Leesik oli mitu kuud tagasi lõpparve võtnud ja kuskile Venemaale pikka rubla teenima läinud. Kuhu, seda ei öeldud ja seda ei osanud kuuldud uudise poolt jalust löödud naine ka küsida.

Mariele sai asi kohemaid selgeks, aga Laine lootis siiski, et mees endast veel märku annab. Ent nädalad ja kuud möödusid, aga oodatud märguannet ei tulnud, rääkimata sellest, et Kristjan ise oleks ilmunud. Mariel oli raske tütre vaikset kannatamist kõrvalt vaadata. Nukraks tegi just see, et naiivsuse ja kergeusklikkuse tõttu polnud Laine õiget, mõlemapoolset armastust tunda saanudki; see tunne võib küll olla mööduv ja üürike, aga mälestus sellest jääb inimest kogu elu saatma. Marie hakkas aina rohkem tundma, et tema ise on tütre õnnetuses süüdi, sest tagantjärele oli raske meenutada, mida ja kuidas ta oma lastele oli õpetanud. Kindlasti oli ta neid niisuguste ohtude eest hoiatanud, aga nüüd tundus, et neid õpetusi oleks pidanud rohkem jagama.

Mariel polnud enam kogenud ja tarka sõbrannat, kes oleks teda lohutanud ja seletanud, et iga laps kasvab mis tahes õpetustest välja ja hakkab oma hetketunnet ainuõigeks pidama; elutarkus omandatakse alles kogemuse, isikliku läbielamise abil. Aga kõik Marie lapsed olid alati vaoshoitud ja vaguralt sõnakuulelikud olnud ning küllap see tekitaski arvamuse, et nad on targad ja ettevaatlikud ka oma elu korraldamisel.

Paraku oli Marie juba Maimu juures hoiatavat seika kogenud. Vanema tütre esimene valik läks küll täiesti viltu, aga õnneks jäi see vaid tutvuse tasemele. Hiljem oli Maimu küllaltki asjaliku mehe leidnud, abiellunud ja omakorda tütre emaks saanud, aga see ei vabastanud Mariet ka tema eest muretsemisest; Raimond Aaspõld tundus liigagi asise, koguni kuivavõitu olemisega mehena ja Marie oli mitu korda mõelnud, et niisuguse kõrval elades võib ka Maimule iga naise unistus – see tõeline ja jäägitult haarav armastus, mille juurde ka omamoodi lapsikused kuuluvad – koguni tundmatuks jääda. Aga sellel abielul oli ka hea külg – väimees ehitas oma perele kuskile linnaserva väikest maja ja töötas autojuhina, mis omakorda kinnitas, et tegemist ei saa olla viina armastava mehega.

Kolmas tütar Mare oli hiljuti kahekümne viieseks saanud, aga siiamaani veel vallaline. Tallinna kaubamaja kingaosakonna vanemmüüja, see pidi igati kindel ja turvaline töökoht olema, pealegi niisugune, kus peaks meestele silma jääma, aga mingit püsisuhet polnud tal siiamaani tekkinud. Jällegi oli Mariel mure – kui nii edasi läheb, kas jääb ta siis vanatüdrukuks, kel pole lootustki pereemaks saada? Mare käis Raudikul harva, oli olemiselt kuidagi kinniseks muutunud ega tahtnud oma elust pikalt ja põhjalikult rääkida.

„Ära sina muretse, küll ma hakkama saan,” oli ta Mariele iga kord öelnud, kui too midagi konkreetselt küsida püüdis. Ning selle vastusega tuli paratamatult rahulduda, kuigi ema see murest ei vabastanud.

Kaarel oli endiselt poissmees ja tema pärast muretses Marie kõige vähem. Poiss oli endale pruugitud auto ostnud, põikas üsna tihti Raudikule ema vaatama ja polnud põhjust muretseda, et ta endale sobilikku elukaaslast ei leia. Aga sellega oli veel aega, mehed peaksidki abielluma alles kolmekümneselt, kui täisaru peas…