Читать книгу Kodutute küla III: Pilvine taevas - Erik Tohvri - Страница 8

Kui suur armastus mõnele inimesele pähe lööb, võib see ettenägematuid tagajärgi kaasa tuua. Inimkond on oma eksisteerimise jooksul leiutanud sadu mõnuaineid, mis joobumust tekitavad ja enesetunde vähemalt mõneks ajaks hoopis teisele tasandile viivad; toibudes tabab aga nende nautijat enamasti kassiahastus. Kõike seda võib öelda ka armastuse, õigemini küll inimest ootamatult tabanud armumise kohta, mis maailma sedamaid ilusaks muudab ja armumise objekti kui mitte just ingliks, siis ainulaadseks ja kordumatuks teeb. Joobnuna, aga ka joobununa tehakse sageli niisuguseid otsuseid ja tegusid, mida hiljem kaineks saades kahetsetakse, aga nii nagu on erinevaid tegusid, nii saab neile alati ka erinevaid hinnanguid anda; tihti hakkab kahetsus inimest vaevama lihtsalt selleks, et iseenda ees õigeks jääda.

Peeter Varik, kelle passi oli halastamatult isanimena Helgi kirjutatud, oli viimaste aastatega kahtlemata mehistunud nagu kolmekümnendale eluaastale lähenevale mehele kohane. Peeter oli juba lapsena omajagu isepäine olnud; emaga tekkinud lahkheli süvenes noorukieas veelgi ja lõpuks lahkus ta Härmalt. Parkse aleviku ärklitoas sõbraga koos elades oli noor mees veendunud, et Raudiku on tema jaoks minevik, aga siis kohtas ta ootamatult naist, kellesse ta nagu teismeline koolipoiss armus ja kes kogu tema maailmapildi uppi lõi.

Ludmilla oli imeilus, malbe olemisega, vaikse häälega ja lausa vapustavalt ihaldusväärne naine, kes üsna kiiresti ka Peetrisse kiindus. Helgi manitsused ja lausa skandaaliks paisunud katsed poega sellest umbteele sattunud abieluga noorikust eemale hoida jäid tulutuks – Peeter oli emast juba sedavõrd lahku kasvanud ja iseseisvunud, et oskas oma tahtmise juurde jääda. Enamasti piisas viitest Helgi enda minevikutegudele, see sundis manitseja vaikima, kuni ta lõpuks oma tulututele pingutustele käega lõi ja aru sai, et tema on võimetu poja otsust muutma.

„Ärge siis vähemalt abiellumisega kiirustage! Ja hoia, et sa talle lapsi juurde ei tee, tema kahest lapsest aitab!” oli Helgi lõpuks vastuseisust loobudes nõu andnud. Aga ka need õpetused langesid liivasele pinnasele ja mõjusid pigem vastupidiselt, sest juba pool aastat pärast tutvumist andsid noored abiellumisavalduse sisse ja pandigi paari. Pealegi toimus kõik niiviisi, et Helgi sai sellest teada alles siis, kui temp tehtud. Seejärel aga vallandus tõeline torm, Peeter ei olnud ema enne niiviisi kriiskamas kuulnudki.

„Sa oled mõistuse kaotanud! Kogu oma elu hukka ajanud! Lasid ennast selle naise ilusast näolapist haneks tõmmata, nüüd kahetsed kogu eluaeg!”

„Ära karju! Mina tean ise, mis ma teen!” andis poeg vastu. „Sinul pole sellega miskit tegemist!”

„Sa oled minu poeg!”

„Tõesti?” Peeter tegi suured silmad. „Kuidas see sulle nüüd meelde tuli?”

„Sina… sina…” Juhtus harva, et Helgi Varikul sõnad otsa lõppesid; farmis ei jäänud ta sõnasõjas kellelegi võlgu, aga nüüd oli end sedavõrd üles ärritanud, et kõnevool jäi kinni.

„Ja tead, mutt… Pulmade pärast ära muretse, me otsustasime, et kui kunagi rahva kokku kutsume, siis hiljem.”

„Pu-pulmad…! See teie oma on nagu… nagu koerapulm! Ja kus te üldse elama hakkate? Siin üleval, kahetoalises, viiekesi?” sai Helgi lõpuks korgi eest.

„Ei hakka siin, ära karda! Ma leppisin Valduriga kokku, et vahetame elamised ära. Meie kolime Härmale, tema Marviga tuleb siia.”

„Teie… Härmale? Kõik, Anna ka…?”

„Just! Keegi peab ju laste järele vaatama.”

„Ja Valdur tuleb siia? Koos Marviga muidugi?”

„Ma ju praegu ütlesin,” seletas Peeter tapva ükskõiksusega, aga see sõnum oli Helgile veel põrutavam kui teadmine, et poeg on salaja abiellunud. Oli täiesti võimatu mõelda, et ta peab ühes trepikojas lähestikku elama ja jälle alatasa kohtuma oma endise mehega, kui Valdurit üldse selleks nimetada saab, aga mis veel hullem – tema ennasttäis ja ropu suuga elukaaslasega, kelle ta oli farmitöölt minema kihutanud!

„Miks te peate just sinna Härmale… Seal on kõik ju nii ära lagastatud!”

„Sa võib-olla ei tea, aga Härma on ainus kodu, mis mul on olnud! Ja mitte tänu sinule, vaid Minnale ja Madisele!” See kõlas Peetri suust mitte seletuse, vaid süüdistusena.

„Jumal küll, ma ei saanud ju sõjaajal sinu jaoks midagi teha…” ütles Helgi Varik juba hoopiski kaebleval toonil. Poeg oli teda mitte ainult kõrvale tõuganud, vaid ka uute majanaabritega karistanud. Niisugustega, kes tema elu seal väikeses korrusmajas kindlasti veelgi keerulisemaks teevad… Eriti just Valdur, kellesse Helgi oli pärast Härmalt lahkumist mõnevõrra leebemalt suhtuma hakanud. Kui ta Kiviaiale kolimise järel tõdes, et Mihkel on hoopis teistsuguse iseloomuga, kui tema oli arvanud, hakkas ta oma ennatlikku sammu peagi kahetsema; Valdur Harakas oli küll laisk ja viinanõrk mees, aga siiski omamoodi erudeeritud, luges ajalehti, kuulas raadiost uudiseid ja temaga sai mitmeidki maailma asju arutada. Kui see linnalinnuke Marvi poleks end talle külge pookinud, võiks ehk veel nüüdki ära leppida…

Niiviisi oli Helgi Varik tollal mõelnud, kui Peetri abiellumisest teada sai. Aastad aga läksid aina kiiremini ja nüüdseks oli Peetrist koos naise Ludmilla, ämma ja juba nelja lapsega Härma pererahvas saanud. Talu kuulus algul ametlikult küll sovhoosile, aga siis leidsid majandi asjamehed mingi seaduseparagrahvi, mis lubas mittevajalikke hooneid oma töölistele müüa. Peetrile kui heas kirjas traktorist-mehhanisaatorile võimaldati kogu Härma majapidamine vaid sümboolse hinna eest päriseks osta ja noor mees asus sedamaid oma pere kodu korrastama. Peeter tegi seda tööd erilise innuga, nii et isegi Helgi mõnikord Härmale põikas, lihtsalt selleks, et poja tegevuse tagajärgi imetleda. Iga kord midagi uut nähes püüdis naine endamisi mõistatada, kust või kellelt on Peeter niisuguse tubliduse, tarmukuse, aga sellele lisaks ka vaieldamatu tööoskuse saanud. Tema osa Peetri kasvatamises oli piirdunud vaid väikelapsele toidu ja riiete muretsemisega, neidki sai sõja ajal üsna vaevaliselt ja juhuslikult. Kui ta vabrikus tööl käis, jäi poisi kasvatamine rohkem vanatädi hooleks. Aga kui nad pärast märtsipommitamist linnast põgenesid, oli saatuse suunav käsi nad Härma talu õueväravasse juhatanud ja viieaastasest Peetrist oli üsna peagi pererahva lemmik saanud. Küllap need viis aastat, mil poiss Madise kannul käis ja igast tööst püüdis osa võtta, jätsid oma jälje, õpetasid tööd tegema ja tehtust rõõmu tundma.

Niisuguse seletusega oli Helgi leppinud, aga oma põgusatel külastustel ei tundnud ta end Peetri peres ei ämma ega vanaemana. Esiteks ei suutnud ta Ludmilla esimese abielu lapsi samamoodi omaks võtta kui Peetri omi ja selle tõttu oli tal pojaga mitmeid sõnavahetusi olnud; teiseks oli selle abielu kaudu kummaline sugulusring tekkinud, mis senised alluvusvahekorrad ähvardas segamini paisata. Helgi farmis töötav karjatalitaja Ludmilla oli Variku nime ja minia tiitli saanud, tema ema Anna Bodrova aga samal teel ka justkui sugulaseks, languks muutunud, ja see viimane asjaolu oli Helgile veelgi vastumeelsem. Anna oli üsnagi primitiivse olekuga naine – Helgi arvates liigagi lihtne, et tema juurest mingeid intelligentsuse pudemeid otsima hakata. Kui Helgi Varik oli temaga seni üldiselt hästi läbi saanud – Bodrova tegi oma tööd korralikult – ja suheldes püüdnud end teinekord isegi samale tasemele häälestada, siis nüüd hakkas temas ülemuse väärikus pead tõstma. Helgi enesekindlus sai toitu teadmisest, et tänu oma eestiaegsele gümnaasiumiharidusele on ta Annast mäekõrguselt üle, ning töö juures muutis see vahekorra languga jahedaks ja ametlikuks. Niisugust suhtumist oli ta püüdnud algul ka Ludmillale üle kanda, kuid see tal täielikult ei õnnestunud. Siin tunnetas Helgi mingit keelumärki, mille olemust ta algul ei mõistnud; alles pikkamisi hakkas naine taipama, et oma lastelaste vastu, kes olid Ludmilla abiga siia maailma tekkinud (just nii oli Helgi selle enda jaoks sõnastanud), ei saa ta päriselt ükskõikseks jääda. See aga eeldas ka Peetri naise ja tema laste omaksvõtmist, ning ta hakkas ennast selle mõttega lausa sunniviisil harjutama. Ja nüüd, kui Anu ja Kati juba oma jalgel ringi tatsasid, tunnetas Helgi Varik üha enam, et nendega ühendab teda mingi nähtamatu side. Nii jagunesidki tema suhted miniaga justkui kahte erinevasse liiki: vahekord tööl, kus ta oli ülemus, seega määraja ja korraldaja, ning suhtlemine Härmale sisse põigates, kus ta ennast vanaemana, aga ometi ebakindla külalisena tundis.

„Need kõik on minu lapsed! Kõik, neljakesi!” oli Peeter emale veel hiljaaegu kinnitanud, meenutades, kuidas too vanaemaks saanuna Härmale vastsündinud Anu vaatama tuli, aga Ludmilla lastest väljagi ei teinud. Rääkimata sellest, et oleks neile kas või väikese kommituutu kaasa toonud. Ning edaspidi ei jätnud poeg seda käiku talle meenutamata.

„Kui sa ei saa sellega leppida, siis ära parem meile tule! Kui on perekond, siis ei saa seda kuidagi tükkideks jagada!” seletas Peeter enesekindlalt, nii et Helgi pidi endalt nõutult küsimata – kas poiss mõtleb tõeliselt niimoodi või on see ainult trotslik poos, et oma tegu õigustada?