Читать книгу Tuisune talv - Erik Tohvri - Страница 4

Lumi tuli sel aastal juba novembrikuus – algul tegi paar arglikku katset, kirjas väljad-põllud valgelaiguliseks, siis aga sai külmalt kirdetuulelt tuge ja jäigi. Esialgu polnud tegemist küll paksu lumekattega, seda oli vaid kümmekond sentimeetrit, aga selle eest püsis valge maapinda kattev vaip visalt hoolimata sellest, et tuul uuesti vesikaarde pööras ja mõnel päeval räästad tilkuma hakkasid. Sügis oli soe olnud, nüüd nõudis talv oma õigusi ning andis jupikaupa lumelisa, mis hangedena aiaäärtesse ja palgivirnade vahele kogunes. Just need tuisuga palgivirnade vahele järjest tekkivad uued ja uued hanged tegid meestele kõige rohkem tuska, sest järjekordse palgi rullikutele veeretamiseks tuli teinekord isegi kubemeni lumes sumbata. Siis hankis Priit Maasikas paar lumelabidat, mehed kühveldasid virnade vahele läbikäiguteed ja järgmise tuisuni võis tüütud hanged unustada.

„Eks siis, kui päris külmaks läheb, peame pausi,” ütles Priit Sandrile, aga ise mõõtis mureliku pilguga palgivirnu, mida saekaatri õuele oli sel hilissügisel enneolemata palju tekkinud. Uusehituste ring hakkas pealinnast järjest kaugemale ulatuma ja oli nüüd koguni naabervalda jõudnud, ning sellega ka Maasika ettevõte „Harinõmme Puit” uut populaarsust kogunud. Kui oli tööd, tuli ka rohkem raha, sai meestele enam palka maksta ning kasumina kogunes mõndagi ka mustade päevade jaoks, mida tuli alati karta. Kõike võis ju juhtuda – kas ütleb aastakümneid vana saekaater üles ja vajab kallist remonti, leitakse kuskilt seaduselaekast mõni paragrahv, mis ettevõtlust ahistama hakkab, või – ptüi! – jäävad mehed siin külma sara all tõmbetuules töötades haigeks.

„Kuidas on? Kas pead ikka vastu?” küsis Priit Sandrilt esimestel päevadel mitmeid kordi, ise uut töömeest hoolikalt silmitsedes.

„Ole rahulik, ma olen eluaeg ehitaja olnud, külmaga harjunud,” andis Sander vastu. „Talvel müüri laduda on palju hullem, siin saab ikkagi ringi liikuda ja on mingisugune tuulevari.”

Tegelikult oli see mingisugune tuulevari üsna hõre laudkuur, mis pealegi kolmest küljest lagedatest põldudest piiratud ja tuulte-tuiskude meelevalla all. Peen tuisulumi leidis üles pisimadki praod, rääkimata siis sõrmelaiustest vahedest, mis laudade kõmmeldudes ajapikku olid seintesse tekkinud. Polnud sugugi harv juhus, kui enne töö alustamist tuli isegi saeraami ümbrus lumest puhtaks rookida – öösel tekkinud tuisk oskas ka kõige ootamatumatesse kohtadesse parajaid hangekesi kuhjata.

„Läinud talvel oli tööd vähe, Priit pani selle poe kolmeks kuuks kinni,” ütles Suurtee Harri kahetsevalt, kui nad koos Sandriga virnast uut palki välja kangutasid. „Aga tänavu peab vist talve läbi tööd rügama, palke kõik kohad täis.”

„Kas ta siis selle kolme kuue eest palka ka maksis?” küsis Sander imestunult. Tema oli uustulnuk, kellel siinsetest kommetest veel paljugi teadmata.

„Ei, kus seda… Tegi mingi paberi, et ajutine tööseisak, ja võttis allkirja, et ma nõus olen. Aga palka ei saanud, jah.”

„Ja sina tahaksid sellel talvel samamoodi priiks saada?”

„Nojah, mis siin tuisu käes lõdiseda! Kodus on etem, vahi televiisorit ja lase muidu nurru. Pensionäri värk.”

„Mhmh…” Sander ei osanud seisukohta võtta, temale niisugune eluviis ei oleks sobinud. Isegi raamatut ei saanud ta järjepanu pikalt lugema jääda, varsti hakkasid käed mingi töö või tegevuse järele sügelema. Aga et hoopiski niisama silma looja lasta, see oli talle võõras. Niigi oli loodus magamiseks pika ja pimeda ööaja kehtestanud ning Sander Karm ootas innuga kevadet, mil saaks jälle oma Laanehaua elamise kallale asuda. Sest tegemist oli seal palju, ja mis kõige huvitavam – juba tehtud tööd vaadates tekkisid järjest uued ideed, kuidas oma kodu veelgi paremaks ja huvitavamaks muuta.

„Arvesta, et kevadeni ma võin saekaatris töötada, siis tahan jälle vabaks saada,” oli ta Priit Maasikale ütelnud ja too selle peale imestunult kulme kergitanud.

„Tohoh! Millest sa siis elama hakkad, kui palka ei saa?”

„Kevadõhust ja armastusest,” väitis Sander vastu, ise teades, et öeldus ongi väike tõeterake sees. Aga ka Priit Maasikale tuli sedamaid meelde see, mida mees oli temalt sügisel Laanehaual küsinud.

„Armastusest? Sa pole ikka seda noort linnaplikat peast välja visanud, mis?”

„Mis kuradi linnaplikat…” urises Sander, aga siis meenus temalegi, kuidas ta kimbatusse sattunult oli jälgi segada püüdnud ja Priidule olematust linnanoorikust rääkinud. Ja kuidas Priit oli nagu parastavalt naerma puhkenud. „Unusta see ära, see oli üks loll jutt!”

„Seda minagi ütlesin, et jäta lollused, ise vana mees. Aga elame kevadeni, siis näeme – äkki tahad edasi jääda. Minul oleks sellest hea meel!”

Priit Maasikas kõndis oma kontoripugerikku paberitööd jätkama, Sander aga vaatas talle mõttessevajunult järele. Hetkega oli ta kandunud tagasi sumedasse sügisõhtusse Laanehaua köögis, ikka ja jälle oma silmi uskumata hämaruses liikumatut naisekuju tunnistades.

„Jah, ma tulin tagasi,” oli ukse kõrval seinale toetuv Liis Mellik sosinal öelnud, nagu kardaks kedagi. Keda?

„Liis… Sa vist ei saanud aru, mis ma rääkisin! Sa arvad, et kõik see jutt oli mulle tühiasi või nali, aga ei olnud! Usu, tüdruk – ei olnud!” Sander kõneles tungivalt, unustades sosistamise, sest see, kes tema ees seisis, ei olnud kummitus, kes oleks võinud ehmatusest kaduda. Ei, see oli Liis, naine, keda ta oli ennast pettes hakanud peaaegu omaks pidama. „Või ei saanud sa aru, ma pean kordama: ma olen hakanud sind armastama!” ütles mees peaaegu vihaga.

„Oota, ära räägi edasi!” Naine tõstis tõrjuvalt käe. „Ma ei taha seda kuulda… ma pole harjunud, sellepärast.”

„Ja mina tean, nüüd tean eriti hästi, et ma ei tohtinud seda öelda! See oli vana egoistliku mehe mõtlemata tegu, enesekontrolli kaotamine… Ma tegin ennast sinu ees vaid vanaks narriks, muud midagi.”

„Ei, Sander… Sa ei teinud ennast narriks, sugugi mitte…” püüdis Liis vahele öelda, aga mees oli nõrkushetke läbi põdenud ja jätkas mingi trotsiga, isegi vihaselt:

„Tegin! Sa oled ainult viisakas inimene ja püüad mind säästa, aga sisimas võibolla naerad, ja see on mulle valus. Saad aru – valus on!” Viimane repliik tuli mehe suust valjult, peaaegu vihaga, ning tundus, et see jäi väikese hämara ruumi seintelt vastu kajama: valus, valus, valus…

Naine ei liigatanud. Ta seisis endiselt seinale toetudes, hämaras ei olnud näoilme eristatav, kuigi Sander pingsalt tema poole vaatas. Mees oleks tahtnud, et Liis nagu imettegev haldjas suudaks ta hoobilt nooreks muuta, ning siis kaoks kogu see pinge ja ahastus… Miks on nii, et imesid ei juhtu? Miks ka kõige suuremad soovid ja unistused takerduvad ületamatu künnise taha, mille nimi on – reaalsus?

„Olgu, Sander… Kui sa minust nii arvad, siis ma lähen tõesti ära.” See tuli naise poolt alistuva konstateeringuna ja paiskas mehe sedamaid teise äärmusse, teda haaras kahetsus.

„Oota palun, ära veel… Ma pean seletama! Selleks, et sa minust väga halvasti ei mõtleks või hoopiski hulluks ei peaks… Võib ju juhtuda, et inimene hakkab võimatut tahtma – pime tahab nägijaks saada, jalutu jälle kõndima hakata ja minusugune vana nooreks muutuda, eks ole? Unistamine ei ole ju keelatud, aga mina läksin üle piiri – ma ei suutnud suud pidada ja oma unistust ainult enda teada jätta! Kiusatus oli liiga suur, ma kaotasin kontrolli enda üle… ja kaotasin ka sinu. Selle asemel et sulle vanemaks sõbraks või isaks olla ja sellega leppida, hakkasin tahtma võimatut… Liis, mul on häbi, aga ometi ma ei palu andeks, see oleks lapsik. Sest ongi parem, kui sa seda tead… Seda, et sa oled ühe vana mehe vähemalt unistustes nooreks muutnud!”

Naine seisis endiselt liikumata ukse kõrval, väljas oli veelgi hämaramaks läinud ja Sandril tekkis hetkeks tunne, et ümberringi on mingi hoopis teine reaalsus, mingi väljamõeldud maailm, mille ta on ise loonud. Tarvitseb tal vaid püsti tõusta ja ringutada, ning kõik kaob – nii Laanehaua, lennul möödunud suvi kui ka Liis Mellik. Kõik see on väljamõeldis ning ta leiab end jälle oma igituttavas linnakorteris istumas ja vastasmaja seina põrnitsemas. Ülepingutatud ajutegevus loob vahel seisukorra, kus piir reaalsuse ja kujutelma vahel häguseks muutub… Aga niipea kui Liis suu avas, saabus jällegi reaalsus.

„Sander, mul on kahju, et nii läks. Võibolla olen ma ise süüdi, et…”

„Ei, sina ei ole milleski süüdi!” kinnitas mees ägedalt. „Ainult mina… Ja ma ei saa praegugi salata, et sa oled mulle väga omaseks muutunud, see jääb. Kui sul millal iganes on mingisugust abi vaja, siis ainult anna märku. Sa pead teadma, et mis ka ei juhtuks, sa võid minu peale loota!”

Jälle möödus hetk aega, enne kui naine vastas. Tundus, et ta püüab oma sõnu enne välja ütlemist hoolikalt läbi mõelda.

„Aitäh, Sander… Nüüd ma tunnen ennast jälle kindlamalt. Ma tean, et ei ole üksi ja võin sinult nõu küsida kui vaja.”

„Võid!” kinnitas mees. „Ja veel…” Sõnad olid jälle mõttest ette jooksnud, aga nüüd tuli juba lõpuni minna. „Ma soovin südamest, et sa leiaksid endale hea ja sobiva elukaaslase. Ja usu – mina olen esimene, kes sind õnnitlema tuleb!”

Näitlejaanne on loomupärane kingitus, mida igaühele ei ole antud, ja Sander tundis, et öeldu jäi võltsilt kõlama. Tõesti, Liisile soovis ta kõike head, aga mõte, et see nii lähedaseks mõeldud naine teise mehe omaks võiks saada, polnud siiski sugugi meeldiv. Armastusega kaasneb armukadedus ka sel juhul, kui see armastus tegelikkuses ei realiseeru, ja Sander Karm teadis, et tema mõistuse poolt mahamaterdatud tundesse oli kõigest hoolimata tilluke lootusekiir jäänud: võibolla tõesti kunagi, mingi ime läbi, saavad nad Liisiga õige lähedasteks. Aga see lootusekiir oli liiga nõrguke, et tulevikku teed valgustada ja näis nüüd vaid utoopilise katsena surmale määratut elus hoida.

„Ütle, kuidas ma…” Liis takerdus, ta ei osanud küsimust sõnadesse seada. „Mismoodi ma peaksin… olema, et see sulle haiget ei teeks? Ma ju ei taha, et sa end halvasti tunneksid!”

Nüüd oli Sandri kord mõttepaus teha. Kõige parem oleks, kui ma sinust pikka aega midagi ei teaks, oleks mõistus vastata tahtnud, aga sedavõrd ei suutnud mees iseenda vastu minna. Pealegi oleks niisugune vastus Liisile kindlasti solvav olnud.

„Helistame teineteisele. Vahetevahel! Ma pean ju teadma, kuidas sul läheb, sellepärast,” ütles mees kaalutledes, kuigi tundis, et oleks tahtnud hoopis teistmoodi vastata: tule ikka Laanehauale, ma ootan sind alati! Aga nüüd ta teadis, et peab Liis Melliku vabaks andma, täielikult vabaks. Ta peab selle ühepoolse sideme läbi raiuma, maksku mis maksab. Liisi pärast, ainult Liisi tuleviku pärast.

„Olgu, ma siis lähen. Head aega, Sander!” Naine pöördus ja avas ukse. Ning endalegi ootamatult krapsas mees püsti, astus paari kiire sammuga ukse juurde, haaras Liisil selja tagant mõlema käega ümber õlgade ja surus näo ta uimastavalt lõhnavatesse juustesse. Nii seisid nad pika hetke ukseavas, mees tugevasti naise külge klammerdunud. Siis Sandri haare lõtvus, ta vabastas lahkuja ja ütles kuidagi rabedalt:

„Aitäh, et sa olemas oled, Päikesetüdruk… Ma mõtlen sinu peale!”

Naine läks sõnagi ütlemata, kadus maja nurga juures pimedusse ja siis kostis sissesõiduteelt auto käivitamist.

Meenutuspilt tekitas Sander Karmi näole nukravõitu naeratuse.

„Sentimentaalne lugu… Aga ilus, kuratlikult ilus!” ütles ta valjusti. Ei olnud karta, et keegi seda kuuleks, saeraam ragistas järjekordse palgi kallal ja summutas kõik hääled. „Jaa, tulen!” hüüdis ta siis Harrile, kes rullikut palgiplatsile veeretas, ja tõttas paarilisele järele.