Читать книгу Tuisune talv - Erik Tohvri - Страница 7

Suurevälja Lembit oli nimetanud, et jõululaupäeval peab pood kella kuueni lahti olema nagu argipäevalgi, ning Liis oli sellega nõusse jäänud. Temal polnud kiiret kuskile, keegi teda ei oodanud, ning oma jõuluõhtut oli ta harjunud veetma iseenda ja televiisori seltsis. Nüüd aga oli Harinõmme kaupluse juhatajat juba mitu päeva vaevanud äkki pähekaranud mõte Sander Karmile jõuluüllatus valmistada. Kuigi mees polnud endast märku andnud, oli Liis kindel, et Sandril poleks selle vastu midagi, kui talle ootamatult külla minna. Hoopis vastupidi – see teeks mehele kindlasti rõõmu, suurt rõõmu. Ning kui see minek toimub veel jõuluõhtul, kui tulijal on kaasas mitmed jõulutoidud ning sinna juurde kook, mis mehele oli alati hästi maitsenud – mida peaks üks eraklik meesterahvas veel tahtma? Ning Liis Mellik asuski selles suunas tegutsema, keetis kodus kartulid ja hapukapsad, küpsetas praeahjus lihakäntsaka ning praadis isegi verivorstid, et Laanehaual jääks vaid need üles soojendada ja lauale panna. Ka kook sai eelmisel õhtul valmis, ainult jõulukingiga oli mure – alevipoest ei olnud võtta midagi sobivat ja linnasõiduks jäi aega napiks. Küllaminekumõte oli lihtsalt liiga hilja tulnud, aga enam ta sellest loobuda ei raatsinud. Kujutlus, kuidas Sander on tema tulekust pisarateni liigutatud, soojendas südant ning Liis pidi endale tunnistama, et tänu Laanehaua peremehele on ta hakanud paljusid asju teisiti nägema. Kõigepealt muidugi saanud tagasi esialgu veel üsna õblukese lootuse, et kunagi võivad tema ja Rando suhted kui mitte just soojaks, siis vähemalt normaalseks muutuda. Peaasi, et tal ei tarvitseks enam oma poega ja tema tegusid häbeneda, rohkem naine nagu ei osanudki tahta või mõelda. Aga selle ajani, mil Rando Mellikust jälle vaba mees saab, oli veel palju aastaid – liiga palju selleks, et ainult nendele lootustele elada. Igapäevaelu oli ikkagi lihtsam, see koosnes hommikusest tõusmisest, enese kiirest korrastamisest, pooleldi püstijalu joodud kohvist ja võileivast sinna juurde, töölesõidust ja leti taga veedetud pikkadest tundidest. Igal talvehommikul kodunt lahkudes lähenes Liis autole kartusega, et kui selle aastaid vana sõiduriista mootor külmaga ei käivitu, mismoodi siis tööle saab? Aga kummalisel kombel oli tema väike punane Nissan seni lausa eeskujulikult käitunud, just nagu oleks Sander Karm koos uute süütejuhtmetega autosse ka suure annuse sõnakuulelikkust programmeerinud. Ning ka jõululaupäeva varahommikul, pärast seda, kui Liis Laanehauale kaasavõetavate pakkide pärast oli korda kolm oma korteri ja auto vahet sõelunud, käivitus mootor nagu ikka ja tema ustav sõiduriist rajas läbi maanteele tekkinud madalate tuisuvaalude endale vapralt Harinõmme poole teed.

Ei tea, kas Sandril jõulukuusk ikka on? Äkki ei olegi, lepib samuti paari oksaga vaasis nagu minagi viimastel aastatel. Või pole tal sedagi, üksiku meesterahva asi, mine tea… käis Liisi mõte ringi ümber Laanehaua ning teda haaras ootusärev elevus. Sellest õhtust, kui nad Sandriga viimati kohtusid, ja jutuajamisest, mis nende tutvuse jätkumise oli koguni küsitavaks teinud, oli möödunud üle kahe kuu. Hoolimata mehe tookordsest kummaliselt tõrksaks muutunud olekust ei suutnud Liis uskuda, et Sander tutvusest lahti ütleks, veel vähem, et ta külalist vastu ei võtaks. Aga enda julgustuseks tuletas naine veel kord meelde, mismoodi too õhtu jätkunud oli.

Lahkumisel oli mees teda omamoodi emmanud, küll kohmakalt, aga tutvuse jätkumiseks lootustandvalt. Pealegi oli Laanehaua peaaegu pimedas köögis eelnevalt toimunud stseen Liisi jaoks kuidagi võõraks, kui mitte öelda – teatraalseks jäänud. Tema arvates võis niisuguseid situatsioone ainult raamatutes kohata, sest kirjanike fantaasia on piiramatu; aga see, et lihtne, isalik ja alati sõbralik mees nii käituda võiks, oli naisele ootamatu, ning sel pimedal sügisõhtul pikkamisi kodu poole sõites oli Liis hingelises segaduses olnud. Üleelatu paiskas ta hoopiski ebareaalsesse maailma, kus senised väärtused olid äkki kõikuma hakanud ja paigast nihkunud, see sundis teda auto teeserva juhtima, peatuma ja oma mõtteid korrastama.

Jah, see ei olnud enam isalik tundeavaldus, mis talle oli osaks saanud. See oli mehe armastus naise vastu, millest Sander oli häbenemata, aga kuidagi trotsiga rääkinud ja siis ootamatult tõrksaks muutunud. Mehe esinemine oli kahtlemata siiras, kuid kuidagi ebaloogiline – avaldada armastust ja kohe, mingi sisemise tõrke tõttu, sellest lahti öelda… Kõige kummalisem oli, et Liis Mellik ei suutnud ennast asjaosalisena tunda; ta oli kogenud midagi enneolematut, kuid samas ebareaalset, mis kutsus temas esile samasuguse tunde kui raamatust loetu või mõnest filmist nähtu puhul – ilus, hingeline stseen, kuid kahjuks pole see tegelikkus…

See mõte oligi lõpuks kokkuvõttena Liisis kõlama jäänud ning jätnud teadmise, et tema ja Sandri sõprusvahekorras ei ole tegelikult midagi muutunud. Mees oli tahtnud aega, et oma tundeid korrastada; nüüd on ta seda saanud ja võiks endiselt jätkata. Varem, enne Sander Karmiga tutvumist, poleks Liis suutnud niisuguse tutvuse, õigemini sõpruse, vajalikkust tunnistada, aga nüüd mehe poolt jätkuv suhtlemispaus tõestas vastupidist – midagi oli naine tolle ajaga kaotanud ning ootas nüüd elevusega õhtut, et kõik jälle endiseks saaks. See ootus saatis teda läbi töiseks kujunenud jõululaupäeva.

Suurevälja Lembitul oli tõepoolest õigus olnud, et pood tuleb lahti hoida: ostjaid oli rohkesti. Paljud olid oma pühadeostud viimasele päevale jätnud, nende hulgas ka Laine Suurtee. Pärast tookordset moosipurgijanti oli ta Liisi küll mõni aeg vältinud ja poes käies õige napisõnaliseks jäänud, aga sulas tasapisi jälle üles. Ning nüüd poodi tulles ei meenutanud enam miski, et ta oleks oma tookordset ülestunnistust Liisile häbenenud.

„Anna mulle neli õlut… Ja pudel viina! Seda kallimat… Ei tea, kas veini peaks ka võtma või…?”

„Tohoh! Sul täna nii suured soovid!” imestas Liis. Niisuguseid jooke ostis Laine vaid haruharva, ja ka siis vaid pudeli korraga.

„Jõuluaeg, külalised tulevad, sellepärast.”

„Linnarahvas muidugi… Võtad kohe viinaga vastu?”