Читать книгу Tuisune talv - Erik Tohvri - Страница 5

Saabunud talv tähendas Harinõmme kauplusele vaikset hooaega. Liis Mellik oli endale leti taha isegi tooli toonud, istus sellel, luges järjekordset raamatukogust laenatud romaani või igavles niisama, sest ostjaid käis haruharva. Külarahvas, eriti need inimesed, kes kaugemal elasid, varusid endale leiva talvekuudel vähemalt kolmeks-neljaks päevaks, mõni isegi nädalaks ette, et külma ja lumega tüütut poeteekonda harvem ette võtta. Koos leivaga osteti nüüd korraga rohkem ka muud toidukraami, mis suvel kiiresti riknema kippus, aga talvel ka ilma külmikuta pikemalt värske püsis. Ja kaubaautod, mis müüdavat suvel iga päev juurde tõid, käisid kokkuleppe kohaselt nüüd vaid paar korda nädalas. Paar korda nädalas saabus kohale ka kaupluse omanik Lembit Suurväli, luges üle seifi kogunenud raha ja kirtsutas nina.

„Sandikopikad! Mul on kolm poodi, aga Harinõmme oma on kõige viletsam, siia maksa kogu aeg juurde.”

„Suvel on asi parem,” oli Liis lohutanud.

„Suvel! Paljukest seda suve on, kolm-neli kuud. Aga kaheksa kuud aastas pole siit sentigi kasumit võtta!”

Liis Mellik tundis ennast süüdlasena, aga teadis väga hästi, et temast sõltub tühiselt vähe. Ümberkaudsete külade elanikud oskasid raha lugeda ja tühja-tähja peale ei raisanud. Ka viina- ja õlleostjaid oli talveperioodil vähemaks jäänud, suvel olid need joogid peamised, mis möödasõitjatelt raha sisse tõid.

Lembit Suurväli läks jälle oma teed, Liis jäi igavlema ja ostjaid ootama. Talle näis, et tööpäevad on suvistega võrreldes mitu korda pikemaks veninud ning isegi võimalus teda alati ahvatlenud raamatuid lugeda muutus leti taga istudes kuidagi pealesunnitud tegevuseks, sest siin ei saanud end mugavalt tunda ja ainult loetavale keskenduda. Kodus oli pehme kõrge seljatoega tugitool ja mahedalt valgustav põrandalamp, oli vaikus, mida vahel ainult kõrvalkorterist kostvad summutatud helid saatsid; poes oli ebamugav, pealegi logisev tool, kõrgelt kumav tehisvalgus ja külmikute vaikne, kuid lakkamatu müra. Aga kõik kuulus selle juurde, mida tööks nimetati, selle eest maksis Suurevälja Lembit talle palka – millest, tõsi küll, läbimüügist sõltuv kolmandik talveperioodil saamata jäi. See oli lihtsalt paratamatus, metsadetaguse poe omapära ja sellega pidi leppima. Talveks oli poe lahtiolekuaega lühendatud ning teine müüja, Meeri, lõpparve saanud.

„Kevadeni, eks siis näe…” oli Suurevälja Lembit talle lohutuseks öelnud, aga ise seejuures hoopis aknast välja vaadanud.

„Oli niisukese imeliku moega, et mine tea,” kaebas Meeri Liisile ja naise olekus ei puudunud ka kadedus – Liis oli kaupluse juhataja, tema jäeti tööle ja palgale.

„Küll ta kevadel võtab tagasi, sa oled ju kaks suve siin ametis olnud. Ja suvel on pood pikalt lahti,” arvas Liis. Nad olid Meeriga küll igati erinevad, nii oma vanuse, kasvu kui ka maailmanägemise poolest, kuid temaga oli hea koos töötada, sest ta oli aus ja usaldatav.

„Mine sa tea, kevad on kaugel… Aga mis mul muud teha.”

Tundus, et koos rändlindudega on lõunasse lennanud ka kõik kohalikud uudised, sest kui Muldri Tilde kord nädalas poodi kõmpis, polnud temalgi midagi uut pajatada. Aga et tegemist oli jutuka naisinimesega, ei saanud ta ometi ilma pikema vestluseta koduteele asuda. Ja vestlusteema leidmine polnud talle kunagi raske.

„Ja sina pole endale ikka meest külge võtnud? Liisikene, vanadus tuleb nii, et sa ise arugi ei saa, ja siis on juba hilja! Jäädki nagu mina üksikuks, kassi ja kanadega kõnelema.”

„Sina ju olid abielus, ise rääkisid,” andis Liis vastu.

„Noh, see oli isemoodi värk, ega Juhan polnud õige mees. Kiskus ikka viina ja võõraste naiste poole! Ükskord ütles jommis peaga otse välja, et mina pidavat liiga kondine olema, eh-eh-eh…” naeris Tilde oma uusi hambaproteese välgutades ja Liis pidi tahtmatult nentima, et kui see naine oleks viiskümmend aastat noorem, annaks ta kõigiti tänapäevase mannekeeni mõõdud välja – parajalt pikk, hirmuäratavalt kõhn, aga sellest hoolimata sirge seljaga. Ainult ei tea, kas ta sedaviisi jalad ristis kõndida oskaks, tekkis vallatu mõte.

„Eks ta siis käiski küla peal neid rasvasemaid otsimas, ega ma saand kätt ette panna. Meil oligi niisugune elu, et justkui olime paar, aga ei olnud ka. Mina olin rohkem kultuuriinimene, käisin kinos, kõik filmid vaatasin ära. Teda niisugune asi ei huvitand, temal olid viin, sõbrad ja lahke anniga naised, need kõigepealt…” Näis, et Tilde oleks siit veel jätkata tahtnud, aga midagi takistas ja naine pani suu otsustavalt kinni. „Niisuke elu oli, jah.”

„Noh, eks nüüd on sul siis lihtsam, pole vaja teda taga kahetseda,” arvas Liis rohkem selleks, et midagi öelda. Tilde oli küll tüütu, aga praeguste hallide talvepäevade lühendamiseks oli ka niisugune vestluskaaslane teretulnud. „Eks meheleminek ongi üks õnneasi, mõnel trehvab õigesti, teine on aga eluaeg õnnetu.”

„Noorelt, siis ei oska inimene valida, sellepärast!” kinnitas Tilde agaralt, aga samas tuli talle ette meenutuspilt nii mõneltki kolhoosipeolt, kus teda kordagi tantsule ei võetud. Saledat ja ridvana pikka tüdrukut polnud looduse poolt just ilusa näolapiga õnnistatud; kõigepealt torkasid silma ettepoole ulatuvad hambad, mida ülahuul korralikult katma ei ulatunud. Alles nüüd, vanas eas, olid need sedavõrd laguneda jõudnud, et Tilde proteesid tellis ning peeglisse vaadates esimest korda elus oma välimusega rahule jäi. „Ja tead, kui ma ausalt ütlen, ega minul noorena suurt valikut polnudki. Kui ma nüüd oma tolle aja pilte vaatan, paar tükki omal ajal külapoisid tegid, siis seal ma olen küll kaameli nägu, eh-eheh…”

Tilde oli sellepärast omaette nähtus, et oma juttudes ei säästnud ta ennast ega teisi, inimesi tavaliselt saatev tahe ennast tegelikkusest paremana näidata oli temale võõras. Ta võis häbenemata rääkida, kuidas tal kord ühel hädavajalikul toimingul oli kleidisaba püksikummi vahele sattunud ja ta niiviisi paljastatuna oma lahutamatul plekkvokil läbi aleviku oli vändanud, aga samasuguse muigega võis ta jutustada sellestki, mismoodi Aruvälja Meeta oli oma juua täis meest koju talutanud ja milliste roppude sõnadega sõimanud. Tildele oli peaasi, et sai uudiseid rääkida. Ning kui enam sobivat jututeemat ei meenunud, võttis ta oma ostud ja asus koduteele, jättes Liisi jälle üksinda igavlema.

Kui inimese elu kulgeb vaikselt ja muutusteta, kuluvad ka tema mõtteringid paratamatult kitsaks, muutuvad luitunuks ega paku enam huvi. Tundub, et kõik mõtted on juba mõeldud, kord küntud mõttevagusid mitmeid kordi üle käia muutub lihtsalt tüütuks, ning ka Liis pidi endale sedasama tunnistama. Oktoobrikuine jutuajamine Sander Karmiga Laanehaua hämaras köögis, kus rääkijaks oli peamiselt mees, andis talle järgmisteks nädalateks küll rohkesti mõtlemisainet, aga needki mõtteringid kulusid ajapikku hambutuks. Jäi ainult teadmine, et ta on seniolematu elamuse osaliseks saanud, sest varem polnud mitte ükski meeshing talle ennast niimoodi avanud, ammugi siis tungivalt ja ometi vaoshoitult armastust avaldanud. See oli olnud võõras, aga ühtlasi ka hingetukstegevalt lummav. Kummaline õhtu Laanehaual oli ta läbi raputanud, senisest igapäevasusest kõrgemale tõstnud ning kahtlemata väärikamaks ja paremaks muutnud, kuid distants tema ja Sander Karmi vahel oli sellega veelgi suuremaks saanud. Selles mehes oli midagi niisugust, mis Liisis austust tekitas – mees oli vanem, kogenum, iseseisev ning temast kahtlemata mõõtmatult targem. Ja et niisugune inimene ootamatult tema tasemele laskus, oli naises kõigepealt imeliku peataoleku tekitanud, sest lihtsalt mehena, ammugi mitte oma elukaaslasena ei suutnud Liis Laanehaua elatanud peremeest kujutleda. Kuigi naine hiljem ikka ja jälle seda õhtut meenutas, pidi ta kahetsusega nentima, et mehe ülestunnistus oli temas kõigepealt ebamäärase süütunde tekitanud, et ta oma eluaastate poolest palju noorem on ja mehe suhtes sedasama tunda ei suuda. Algul rõõmu toonud teadmine, et Sander Karm teda kalliks pidas, asendus ajapikku kahetsuse ja arusaamaga, et lähedasemaks saamise asemel on ta oma vanema ja isaliku sõbra kaotanud. Sander oli küll lubanud, et nad võõraks ei jää ja temalt võib alati abi oodata, aga nüüd tundus see vaid nõrga ja sisutu lohutusena. Sest mis tahes nõu või abi mehe poolt hakkaks neid jälle tänuvõla kaudu siduma ja tuletaks Liisile meelde mehe täitumata igatsust, mille leevendamiseks ta ei oska midagi ette võtta.

Helistame teineteisele, oli Sander öelnud, aga sellest möödunud pooleteise kuu jooksul polnud tema poolt ühtegi signaali tulnud. Seda, et mees Maasika saekaatrisse tööle läks, Liis teadis, selle eest hoolitses juba kõiketeadja Muldri Tilde. Aga üle Harinõmme kaupluse läve polnud Sander Karm sellest ajast kordagi astunud ja see oli kindel märk, et ta sihilikult eemale hoidub. Oma leiva ja muu toidukraami tõi mees nähtavasti alevikupoest, oli ta ju harjunud aasta ringi autoga sõitma, ja seegi tõestas, et ta ei taha Liisiga tegemist teha.

Imelik, varem olin harjunud kõike ise otsustama, aga pärast seda, kui Laanehaual hakkasin käima, midagi muutus. Elu läks nagu rohkem lahti ja peaasi – tänu Sandrile leidsin julguse ka Randoga kontakti otsida… mõtiskles Liis Mellik. Kõik, mis mul läinud suvel korda läks, toimus tänu Sandrile, tema oskas mind rääkima panna ja on nüüd ainus inimene, kes minust ja Randost kogu tõde teab… See on jäänudki mind Laanehaua Sandriga siduma, ühised saladused liidavad inimesi teinekord rohkemgi kui muud sidemed. Vähemalt Rando suhtes olen terakese lootust saanud, annaks taevas, et temast inimene saaks… Kahju, et ta nii vähe ja harva kirjutab, teinekord vaid kümmekond rida, aga asi seegi. Mis tal olekski sealt vangimajast huvitavat kirjutada…

Liis Mellik püüdis jälle raamatusse süveneda, aga läikivakaaneline tõlkeromaan ei suutnud teda köita. Järjekordne naiivne naistekas, oli keegi raamatukogus selle kohta öelnud. Ei tea, miks neid niiviisi nimetatakse, kas siis naised on mingi eriline klass, kellele vaid lihtsameelsed ja roosilõhnalise sisuga raamatud hingelähedased on? Niisuguse alavääristava ütlemisega on kõik naised madalamate järgi nivelleeritud, just nagu kellelgi meist kõrgemaid ideaale ja tõekspidamisi ei olekski. Ka ajaviitekirjandus peaks lugejale mõtlemisainet pakkuma, aga näe – tõlgitakse igasugust tühja-tähja, mis tõsimeelsele inimesele midagi ei anna…

Liis pani raamatu käest, aga tundis ometi, et viga ei ole ainult raamatus, vaid ka temas endas. Seletamatu kärsitus, mis teda viimasel ajal tüütamas käis, oli jälle maad võtma hakanud ja selle konkreetset põhjust ei osanud ta leida. Kord oli ta isegi mõelnud, et tegemist võib olla algava kliimaksiga, aga samas selle mõtte tagasi tõrjunud – neljakümne kolmas sünnipäev olemata, vara veel… Põhjus pidi ikkagi olema mujal – kas tõesti vaid selles, et talle nii tähtsaks muutunud sõbrasuhted Sander Karmiga katkenud olid? Mingi tõetera selles vastuses oli, aga see polnud siiski kõik, vaid ainult osa põhjusest. Kas… kas tõesti see, et…

Korraga arvas Liis Mellik kogu tõde teadvat. Seda, miks ta end rahutuna ja vaimselt rahuldamatuna tunneb. Ei, see ei tulenenud ainult Laanehaualt pärit meenutustest ega praegu väljas valitsevast kaamosest, hämarast sügistalvisest ajast, mil päikest ei ole ja vabastav kevad veel lootusetult kauge tundub.

„See on sellest, et… et mul ei ole eesmärki! Praegu pole isegi tööl tegevust, millega oma aega täita ja millest rahuldust leida, ma lihtsalt vegeteerin… Ja elu läheb mööda, kulub lihtsalt ära!” ütles Liis kassaaparaadile, mis selle peale oma rohelist silma vilgutas ning nagu vastuseks tabloole välja trükkis:

„Tere tulemast Harinõmme kauplusesse!”