Читать книгу Tuisune talv - Erik Tohvri - Страница 6

Suurteede peres tehti ettevalmistusi jõuludeks. Aasta kõige suuremate pühadeni oli küll veel paar nädalat aega, aga Laine oli harjunud aegsasti ja läbimõeldult tegutsema. Jõulud olid perekonnapühad, siis oli oodata ka linnakülalisi – Veikot oma perega. Kui muidu olid pojapere külaskäigud juhuslikud ja reeglina Harinõmmele ööbima ei jäädud, siis jõuluajal tehti erand, linnarahvas lahkus alles teisel pühal. See oli Laine kategooriline nõudmine olnud kohe pärast seda, kui Veikost linnainimene sai ja ta selle kirjaoskamatult pandud nimega naise võttis (mõelda vaid, Älis!), ning sellest ei pääsenud noored ei üle ega ümber. Jõuluõhtul võisid poisid pärast kinkide avamist hilisööni vanaema keeldu kartmata möllata, esimesel jõulupühal, kui lumi maas, oli aga tavaks kelgud nööripidi järele võtta ja kogu perega Kitsemäele jalutada. Seal mändidevahelisel künkal tegid Sass ja Siim talve esimesed kelgusõidud, Laine ise aga ruttas alati varem koju, et lõunasöök lauale panna.

Ka sellel aastal pidi kõik samamoodi toimuma, sest Laine Suurtee arvates olid just edasi pärandatavad traditsioonid need, mis erinevaid põlvkondi pereks liidavad. Aga paar päeva enne jõulupühi lõi välk sisse linnast saabunud kirja näol, milles Veiko teatas, et nad on sellel aastal kogu perega otsustanud pühad hoopis Soomes Lapimaal veeta – seal, kus jõuluvana elutseb.

„Poisid on nüüd juba parajalt suured, et nendega reisida,” kirjutas Veiko. „Ja veel mitte nii suured, et Jõuluvana neid ei huvitaks. Nii et leppige sel aastal ilma meieta. Häid Jõulupühi!”

Laine Suurtee pani kirja käest ja oli tükk aega keeletu. Ta oli kõigest hingest püüdnud selle poole, et põlvkondi ühendavaid kokkusaamisi säilitada, nüüd aga olid noored tema püüdlustele lihtsalt käega löönud ja vaieldamatult oli see järjekordne samm perekonna lagunemise suunas. Ei ole enam seda kokkukuuluvustunnet, mis läbi sajandite on eestlasi ühendanud, ei ole…

„Älis, teadagi, eks tema…” mõtles Laine valjult, ta oli üksinda kodus nagu argipäevadel ikka, kui Harri tööl viibis. Aga kohe hakkas õiglustunne tema südametunnistusele koputama ja ta parandas ennast juba poolihääli: „Eks muidugi Veiko ka… Ja eks poisid ajasid peale, mis muud.”

Igatahes – Laine Suurtee tuju oli läinud ja tavapärane pühade-eelne elevus rikutud. Ta keetis erakordselt endale tassi kohvi – tavaliselt jõi ta seda jooki ainult hommikuti, muidu tõstab ilmaaegu vererõhku –, istus köögilaua äärde ja rüüpas väikese lonksu. Akna taga langes üksikuid lumehelbeid, kõik oleks võinud olla vägagi jõulupärane, aga nüüd… Naine vaatas lumise maantee poole, nagu ootaks sealt sedamaid kedagi tulemas. Mõnda kullerit, kes sõnumi toob, et Veiko kiri oli eksitus ja nad tulevad Harinõmmele, nagu alati on tulnud. Suur süldikastrul seajalgadega kahises pliidil, loorberilehed ja pipraterad olid laual taldrikule valmis pandud, soolavakk seal kõrval, Laine aga istus ja vaatas endiselt aknast välja – tema pühad olid lõplikult rikutud.

Alles süldivedeliku keemismulin äratas naise tardumusest ja ta ruttas pliidi juurde.

„Kurat, nüüd kees vaht sisse!” Vandumine polnud Lainel kombeks, ammugi siis veel enne kalleid pühi, aga kiri oli ta endast välja viinud. Ta haaras vahukulbi ja püüdis päästa, mis päästa annab, aga hallid vahuhelbed keerlesid juba lõbusalt mulisevas vedelikus ning teha polnud enam midagi. Selge ja läbipaistva kallerdisega sült oli alati Laine uhkus olnud, nüüd tuli sellest suu puhtaks pühkida.

Kui Harri õhtupimeduses koju jõudis, leidis ta naise köögilaua taga istumas, taskurätt rusikas nutsakusse pigistatud ja pisarajäljed näol.

„Noh, mis nüüd lahti?” imestas mees.

„Ah, ära räägi! Sült läks nahka!” Laine vedas vesist nina.

„Sült nahka, mismoodi? Ega sült saa põhja kõrbeda, soolasid üle või?”

„Ei… Vaht kees sisse.”

„Vaht kees sisse, asi nüüd sellest,” oli Harri leplik. Laine pisarad tegid mehe alati kaastundlikuks ja panid lohutussõnu otsima. „Mis sa muretsed, küll ta süüa kõlbab!”

„Kõik nende pärast!” Naine viitas laual lebavale kirjale, mees tõi magamistoast prillid ja luges läkituse läbi.

„Nojah, mis siis ikka. Eks me ole siis kahekesi. Isegi hea, pole vaja minna metsa jõulukuuske otsima.”

„Mis? Kuuse me toome ikka, mis jõulud need ilma kuuseta! Ära mõtlegi!” sai Laine hetkega tigedaks. „Sina ka tahad hakata vanu traditsioone lammutama, ei lähe läbi!”

„Noh, olgu-olgu, toome.” Harri Suurtee pani prillid käest, vaatas hetke nõutult ringi ja istus siis samuti köögilaua äärde.

„Mis teha, hinge teeb täis küll, aga eks me peame leppima… Aita mul nüüd süldiliha lõikuda, ma kurnan vedeliku läbi marli, eks ta halliks jääb, aga…” Laine muutus jälle tavapäraselt tegusaks. Aga siis, kui naine lõpuks oli süldi kausikestesse valanud ja valmistus neid sahvrisse viima, tuli talle ootamatu idee. See oli nii huvitav, et Laine käes olnud süldikausi lauale tagasi pani, seisatas ja hetkeks mõttesse jäi. Ning siis valgus ta näole rahulolev naeratus.

„Harri, tead… Ma mõtlesin, et meil on nüüd jõulutoite laialt, lapsed ei tule ja peaks kedagi külla kutsuma.”

„Külla?” imestas mees, see mõte oli Suurtee peres võõras. Harinõmmel nad kellegagi sedavõrd läbi ei käinud, et vastastikku külas käia. „Keda sa mõtled, kas Taalit või?” Taali oli Laine onutütar, ainus lähem sugulane, kes elas aga hoopis teises maakonnas.

„Ei, mis temast, ta pole sel aastal mulle isegi sünnipäevakaarti saatnud,” raputas Laine pead, aga endiselt äraseletatud ilme näol.

„Keda siis? Älise vanemaid või?”

„Jumal hoidku, neid küll mitte!”

Mees ei osanud enam kedagi pakkuda ja kehitas nõutult õlgu. Ja alles siis hakkas Laine ise rääkima.

„Ma mõtlesin, et hoopis sina võiksid külalise kutsuda. Kutsu Laanehaua Sander, te ju koos töötate, mis ta ikka jõuluõhtul üksi kodus konutab.” Seda öeldes püüdis Laine oma häält nii ükskõikseks manada kui vähegi võimalik, aga Harri polnud just tähelepanelike killast. Ettepanek oli talle omamoodi üllatav, kuid mehe mõte jooksis sedamaid tuvastama, mida niisugune küllatulek kaasa tooks. Külalise puhul oleks tingimata vaja lisaks toitudele ka jõuluõlu lauale panna, ja ega seda kõlba niiviisi teha, et kummalegi vaid üks pudel. Võibolla peaks ka pudelikese kangemat kraami tooma, ikkagi suur püha… Jah, seda kindlasti, aga mis Laine arvab?

Just nagu mehe mõtteid lugedes naine küsiski:

„Ei tea, kas Sander viina ka võtab?”

„Ei, kust mina seda tean…” Eitamine oleks tähendanud, et jõululauale haljast pudelit ei tule, ja sellest olnuks kahju. Harri küll viinavõtjate hulka ei kuulunud, aga pakutud suutäiest ära ka ei öelnud, ning ahvatlevast võimalusest loobuda oli raske. „Ega ta tööl ei võta, aga pidulauas kindlasti. Pudel peaks ikka olema! Ja õlut muidugi ka, see ju vanade eestlaste komme.”

Laine omakorda nägi asja teisest vinklist. Tema sügissuvised käigud Laanehauale olid paraku läbi kukkunud, sest Sander Karmi rääkima panna ja temaga lähemat sõprust luua ei õnnestunud, pealegi kammitses teda seal alati õiglustundest sisendatud avastamishirm. Aga nüüd, kui see mees Suurteede perre külla tuleb, on asjad hoopis teistmoodi – ta saab näha Lainet mitte ainult suurepärase pereemana, vaid kõigepealt haritud, erudeeritud ja korralikult riietuva naisena. Harriga on nad töökaaslased, ja mis siis imestada, kui niisugused külaskäigud edaspidi korduma hakkavad, muidugi eelkõige sellepärast, et Harril on nii tubli, meeldiv ja asjalik naine… Ja niisugune asi pööraks Harinõmme hallivõitu elus sedamaid ette teise, palju säravama tahu.

Iseenesest süütu soov veidike flirtida kuulub iga eevatütre peidetud tundemaailma, nende vanusest olenemata; kuivõrd nad ennast sellest juhtida lasevad, see on iseasi. See ei pruugi tingimata olla seksuaalsusest ajendatud alateadlik tunne; tavaliselt on selles rohkem vajadust tunnustuse järele ning seksuaalsust vaid sedavõrd, et vastassoo esindajalt seda leida on alati rahuldusttoovam. Ka meestel toimib sama kompleks, kuigi selle koostisosade tähtsusjärjekord on neil teistsugune. Naistel on loomupärane vajadus ennast väliselt ilustada ja kõigepealt sellega tähelepanu teenida; mehed, peale erandlike ilueedide, enda välist hiilgust ei tähtsusta, sest nendele on olulisem oma tegudele tunnustust leida.

„Või siis veini…” Harri oli juba valmis oma esialgsetest ettepanekutest taanduma, sest Laine poolt ei olnud vaimustust märgata. Naine oli aga just meeldivaid tulevikuvisioone imetlenud ja jõudis alles nüüd reaalmaailma tagasi.

„Üks viin, üks vein – siis saan ka mina pitsi võtta,” teatas ta.

„Aga õlu?” tingis Harri juba julgemalt.

„Olgu, kaks õlut ka,” oli Laine nõus.

„Ainult kaks? Aga kui Sander muud ei joogi kui õlut? Ja pikad pühad tulemas!” Mees taipas, et praegu on tal võimalus tingida, kodukindrali tuju oli tõusulainel.

„Hea küll, ma lähen ise poodi, eks ma vaatan.” Laine pöördus jälle pliidi juurde, midagi tal seal potis veel podises, ja Harri kuulis, kuidas naine lauluviisi ümises. Suurteede kodust heaolu ähvardanud pilv oli mööda läinud.

Laine ettepaneku andis Harri Sandrile edasi juba järgmisel päeval, see oli jõulureede. Muidugi esitas ta selle enda soovina.

„Külla tulla? Mõtled seda tõsiselt või?” Sander kergitas kulme, ettepanek oli ootamatu.

„Loomulikult!” kinnitas Harri.

„Ja mis su teinepool ütleks?”

„Tema on nõus, ma rääkisin! Ja kedagi rohkem tulemas ei ole, oleme vaid kolmekesi, peame jõuluõhtut.”

„Ma pean mõtlema…” ütles Sander ja järgmist palki saeraami poole lükates püüdis ta tõesti asja üle järele mõelda. Alati oli ta mis tahes seltskonnale eelistanud omaette olemist, see oli talle juba eluviisiks kujunenud, ning paljas mõte, et ta peaks terve õhtu mingist pealesunnitud vestlusest osa võtma, oli ebameeldiv. Aga teisest küljest oleks kutse vastuvõtmine vabastanud ta vähemalt selleks ajaks nendest igaõhtustest, ammu pähekulunud ja tüütult piinavatest mõtteringidest, millest kõige olulisem alati algas Harinõmme poest, kus käbe noorik Liis Mellik talitas. Keegi peale mehe enda ei teadnud, kuidas ta pärast tööd saekaatrist kodu poole sõites nii mõnigi kord oma auto risttee juures teeharul peatas ja end õhtupimedusse peites poe juurde jalutas. Pood oli kella kuueni lahti, avaratel akendel ei olnud varjavaid kardinaid ning seal kuuseheki varjus seistes oli imehea Liisi ja tema tegemisi silmitseda – vahel sättis naine kaupu, vahel küüris põrandat, mõnikord aga istus vaid niisama, luges raamatut ja ootas hiliseid ostjaid, keda ei tulnudki. Niiviisi mõned minutid seisnud, sai Sander Karmi hing jälle rahu – Liis oli terve ja maailm endiselt omal kohal. Ja siis kõndis mees auto juurde ning sõitis koju.

„Olgu, ma tulen! Aga mis kellaks?”

„Ma ei…” Tõesti, kellaaega ei olnud Laine Harrile öelnud, see tuli ise välja mõelda. „Noh, nii… seitsmeks vast!” arvas mees kõheldes.

„Ja olete ainult kahekesi?”

„Just! Sinuga kokku kolm!” kinnitas töökaaslane. Nüüd oli tal hea sõnum koju viia, ning vaevalt köögiuksest sisse astunud, ta kuulutaski:

„Korras! Sander tuleb, oli nõus.”

„Ahah,” noogutas Laine ja jätkas oma tegemisi.

„Sul polegi hea meel?”

„Mis minul sellest, ta on sinu külaline.” Laine kummardus kapsapoti kohale ja tegi pahura näo. Ta ei saanud ju Harrile hakata seletama, et oli oma ettepaneku ohtlikkusest alles hiljem aru saanud. Sellest, et Sander Karm võiks juba koos teresõnaga mõne paljastava vihje lendu lasta – öelda, et nad omavahel tuttavad on või siis sellest rääkida, kuidas nad Laanehaual kohtunud olid, pealegi rohkem kui üksainus kord… Rääkimata sellest neetud moosipurgist, mis asitõendina Harrilegi oli silma jäänud ja mille järellugu segaseks jäigi. Liis lubas küll asja selgeks rääkida, aga kas ta nii ka tegi, polnud Lainele teada. „Kas sa kuuse peale oled mõelnud?”

„Eks ma homme lähen, Priit arvas, et teeme vaba päeva, ikkagi jõululaupäev,” seletas mees leplikult. Jõulukuuse toomine oli talle alati juba ette ebaõnnestunud tegevus, sest kuidas Harri metsas ka ei otsinud, leidis Laine toodud kuuse juures alati midagi laita.

„Kas enam hullemat võtta ei olnud?” võis ta õelalt küsida. Või siis öelda, et tema ootas jõulupuud, mitte luuakontsu. Kord oli ta Harri isegi metsa tagasi kupatanud paremat otsima.

„Tule ise kaasa, näita see õige mulle kätte!” oli mees vastuseks nõudnud, aga Laine oli soovitanud selle peale tal hoopis prillid kaasa võtta. Just nagu ei teaks, et Harri kasutab prille vaid lugemiseks ja mõne peenema töö, näiteks seinakella parandamise juures.

Seekord läks siiski paremini. Kui mees oli järgmisel keskhommikul väikese sae näppu võtnud ja tunni möödudes kuuske kaenlas kandes koduõuele naasis, tuli Laine trepile, laskis tal toodud puukese püsti tõsta ja nentis:

„Seekord pole nagu väga vigagi… Käib küll!”

„Just! Ma panen talle siis jala alla ja toon sisse!” Imelik, et teinekord võib päris tühine ja hoopiski kaudne kiitus tuju sedamaid heaks teha, ning Harri hakkas vilet lastes talitama. Ning kui roheline kahar iludus oli toanurka püsti pandud, omandas Suurteede elutuba sedamaid piduliku ilme. Suured pühad olid saabumas, raadiost tuli jõululaule ning köögist praelõhna. Ning veel – õhtul pidi tulema külaline, saab kere jõulutoitu täis vitsutada ning sekka suutäie viina võtta ja törtsu juttu rääkida – mis sa hing veel tahad!