Читать книгу Irdabielu - Erik Tohvri - Страница 1

Ester Angervaks oli otsustanud lõpuks pensionile jääda. Tervise poolest oleks ta võinud küll veel edasi töötada samamoodi kui seni, lasteaia majandusjuhataja töö ei käinud talle üle jõu, ning vajaduse korral, kui midagi oli vaja tõsta või nihutada, millest naiste jõud üle ei käinud, olid lastele õhtuti järele tulevad isad alati nõus kätt külge panema. Ometi oli Ester juba aastate eest kindlalt otsustanud, et kui tal kuuekümne viies sünnipäev uksele koputab, siis ta lõpetab töötamise ning hakkab nautima vaba inimese elu.

Lasteaias korraldati Ester Angervaksale uhke lahkumispidu laua ja laste ettekannetega; selle oli ta kõigiti ära teeninud, sest oli töötanud selles majas sellest päevast peale, mil uus hoone veel värvist lõhnavana laste kasutusse anti. Ta oli siin alustanud ja ka lõpetanud ikka samas ametis, majandusjuhatajana. Tema töö oli kulgenud ilma suuremate pahandusteta, Ester oli olnud kõigile heaks vanemaks kolleegiks, kellel küll puudus pedagoogiline haridus, aga kelle tõsist olekut ja kaalutlevat mõistust hinnati. Lasteaiad on ju alati naispersonaliga ettevõtted, kus vaid haruharva mõnda meestöötajat leida võib, ja needki on siis kas kütjad või kojamehed, seega tehnilised töötajad.

„Mida sa nüüd tegema hakkad?“ küsis juhataja Mare kõigi ees, kui oli talle enne ühislauas aukoha sissevõtmist lilled ja kingitused üle andnud. „Sina pole vist niisugune, kes oskaks rahulikult paigal istudes elu nautida!“

„Eks ma naudin elu siis ringi kõndides,“ andis Ester vastu, aga Eike, üks alles mõne aasta eest õpetajateks nimetatud kasvatajatest, torkas kohe:

„Mina soovitan sul nüüd mehele minna! Ammu aeg, kaua sa niiviisi üksikus põlves elad!“

„Mis asja, mehele? Mina olen juba kolmkümmend kaheksa aastat õnnelikult abielus,“ tõrjus asjaosaline veidi isemoodi muiet peites, ja see kutsus kuulajates esile parajalt tagasihoitud naeru. Seda, kuidas olid lood Ester Angervaksa abieluga, teadsid üldjoontes kõik – naine elas juba tosinkond aastat üksikuna, tema mees Andres oli kuskile kaugele, peaaegu riigi teise ääres asuvasse oma tallu kolinud, et seal esivanemate tööd jätkata. Kuidas ja kas üldse nende abielu nii pika vahemaa tagant toimib, ei olnud Ester nõus kellelegi seletama, ja neile, kes selle kohta sügavamat huvi juhtusid tundma, jättis ta lihtsalt vastused andmata. Teati, et Estril on Andresega kaks tütart, Mirjam ja Meeli, teati sedagi, et tütred on abielus ja Estril on kolm lapselast, aga sellega teadmised tema perekonnast ja järeltulijatest ka piirdusid. Ainus, kes Estri asjust mõnevõrra rohkem teadis, oli igipõline sõbranna Vilma Kiiler, aga see naine oskas tema asjadest veelgi kindlamalt vaikida kui Ester ise.

„Miks te siis ära ei lahuta, kui sedasi eraldi elate ja läbi ei käi?“ oli mõni heasoovlik töökaaslane otse küsinud ja saanud ka asjakohase vastuse:

„Tema pole selleks soovi avaldanud ja minul pole vajadust olnud!“

Vilma Kiiler, keda Ester oma ainsaks sõbrannaks pidas, oli kogu eluaja oma emaga koos elanud ja jäänudki selleks, kelle kohta armutu rahvasuu on üsna tabava nime leidnud – vanatüdrukuks. Miks see nii juhtus, seda ei hakanud Vilma isegi Estrile selgitama – neid põhjusi võis olla ju ridamisi alates mingist sünniveast kuni õnnetu armastuseni, kui tõsiselt ihaldatu tüdruku lõpuks maha jätab; Ester oli küllalt taktitundeline, et neid põhjuseid mitte otsesõnu pärima hakata. Igatahes liitis teadmine, et nad mõlemad on nüüd üksiku inimese seisuses, neid veelgi rohkem ja nad tundsid end rohkem õdede kui sõbrannadena. Peale muu elasid nad ka lähestikku, teineteisest ainult paari kvartali kaugusel, mis tähendas vaid viieminutilist jalutuskäiku, et teise juurde jõuda. Sõbrannade kokkusaamised toimusid siiski enamasti Estri juures, sest Vilma kaheksakümneviiene ema oli senini liigagi agar nende juttu sekkuma ja oma arvamist teinekord lausa pealetükkivalt väljendama. Estri juures ei seganud neid keegi – tema lapsed olid kodunt ammugi välja lennanud ning kolmetoaline korter ruumikas ja mugav.

Juba järgmisel õhtul pärast Estri pensionäripõlve algust istusid sõbrannad vaid kahele elutuppa kaetud kohvilauas.

„See on mulle nüüd tõeline vabanemine, sulle võin seda öelda,“ sõnas Ester kergendusega. Ta oli ikka veel mõnevõrra vastuoluliste tunnete meelevallas, toimunud elumuutus polnud tegelikkuses veel kohale jõudnud.

„Huvitav, et sa nii ütled – minu arust oli sul seal lasteaias küllaltki hea ja sissetöötatud koht, keegi sulle liiga ei teinud. Või oskasid sa oma hädasid minu eest nii osavalt varjata?“ uuris Vilma erilise huvita. Ta oli harjunud, et nende vestlustest jääb igasugune valehäbi kõrvale ja need sujuvad alati rahulikus toonis, ilma hääletooni muutva kirglikkuseta.

„Liiga, jah … Liiga mulle tõesti ei tehtud, aga tead – ma olin seal lasteaiarahva hulgas ju kõigist vanem, ja mitte paar-kolm, vaid viisteist, kakskümmend aastat! Ja vahel nõudis tõesti eneseületamist, et nooremate mõttelaadist aru saada ja mitte uisapäisa vaidlema hakata, kui meie põhimõtted üksteisele risti vastu käisid. Ja tead – niisugune õhkkond oli mulle väsitav, ma hakkasin ennast ikka enam võõrana, justkui teisitimõtlejana tundma! Olin küll tuttavate noorte naiste hulgas, aga ometi üksi ja võõras.“

„Eks tuletanud oma lapsi meelde, nemad peaksid sul ju samas vanuses olema kui need kasvatajad,“ arvas Vilma, aga märgates teise ilme muutumist, tõttas end kiiresti parandama: „Ega mina tea, aga arvan, et nii … Mina olen kogu aeg ju ainult oma emaga elanud ja tema tujusid kannatanud!“

„Oma lapsed … Neid ja nende peresid ma näen ju nii harva, hea, et nimedki meeles seisavad! Kõik oleme omavahel võõraks jäänud, sellest ajast, kui Andresele see talu pärimise jant pähe lõi, hakkaski meie pere lagunema!“ Estrit oli tabanud tema juures üsna harva esinev tusahoog ja naine suutis vaid vaevaga säilitada talle tavapärast üleolevat tooni. Ometi oli nendest pöördelistest sündmustest juba palju aega möödunud, ligi viisteist aastat. Liiga palju, et möödunust ikka veel piinavat kahetsusvalu tunda.

„Kui sind kuulata, siis ma arvan, et olen oma elu õigesti elanud! Tegin vist õigesti, et üksikuks jäin … Vähemalt olen mitmest südamevalust pääsenud,“ jätkas Vilma. Muidu tagasihoidlik sõbranna ei tahtnud täna sellest teemast lahti lasta ja Estrile tundus, et tema viimane väide oli üsna kahtlevalt, kui mitte otseselt diskussioonile kutsuvalt öeldud.

„Südamevalust oled võib-olla küll pääsenud, aga ka paljudest rõõmudest oled ilma jäänud!“ ütles Ester peaaegu norivalt senist kurssi muutes. Omamoodi jonni väljendav vastasseis nõudis nende seisustevahe ja erinevate kogemuste rõhutamist.

„Kas sa räägid mehega elamise rõõmudest või? Mõtled voodielu?“ küsis Vilma otse põlglikul toonil. Tema oli sellest sõltuvusringist alati väljaspool seisnud ja pidas niisugust olekut ainuõigeks.

Ester oleks selle peale nagu värahtanud, midagi teda riivas.

„Ei, mitte seda, minu jaoks on see alati omaette ooper olnud … Seda sinu nimetatud voodielu olen ma alati vastumeelselt talunud, mitte nautinud! Õnneks suutsin ma ka Andrese maha jahutada, aga abielus peab arvestama, et mehele alistumine tasub ennast ringiga ära. Sest abielus kehtivad samad seadused nagu poes – tahad midagi osta, selleks peab raha olema! Mehega elades on peaaegu sama – kui sa tahad ilusasti elada, pead aeg-ajalt tema soovidele vastu tulema, aga minimaalselt, et sinu raha odavaks ei muutuks! Seda raha peab kasutama samamoodi mõistusega nagu poes käies. Selle raha väärtust ei tohi … kuidas see sõna ongi, sina kui raamatupidaja tead, kui raha odavaks muudetakse?“

„Devalveerimine …“

„Just! Seda tinglikku raha, mida näha ega tasku panna ei saa, ei tohi devalveerida, aga mitte ka ülemäära kalliks kruvida, see ongi abielu kõige suurem kunst. Selle rahaga saab kogu kooselu harmoonia ja võimalikkuse paika panna.“

Vilma oli sõbranna enesekindlat esitust kuulates üsna pahuraks muutunud.

„See on kohutav, kuidas sa räägid, just nagu tõeline kaupmees! Tähendab, et sa kaupled oma kehaga, müüd seda justkui jupikaupa?“

„Enam mitte, sa ju tead, et meie abielu on laiali. Aga enne seda oli tõesti aeg, kui elu niimoodi käis. Abielu on äri, mis teha.“

„Mina ei saa uskuda, et inimestevahelised suhted püsivad ainult ostmisel ja müümisel, see teeb ju elu vastikult labaseks …“ Vilma vangutas laitvalt pead. „Ma olen küllalt palju häid romaane lugenud ja filme näinud, eks nooruses ka üht-teist hingelist läbi elanud … Sina aga räägid, nagu inimestel tundeid ei olekski! Sa salgad armastuse täielikult maha, aga mina usun siiamaani, et niisugune tunne on olemas. Minule ei ole seda suurt ja õiget, mõlemapoolset armastust osaks saanud, aga mõtlen siiamaani, et olen vaid õnnetu erand, see äpu, kes lihtsalt pole meestele meeldinud …“

„Mõtle parem nii, et sul on vedanud, oled paljust tülist ja pahandusest pääsenud ja ole õnnelik!“ See meenutus kõlas Estri öelduna kibestunult, peaaegu parastavalt.

„Jääd minuga nõusse, et lihtsam on üldse mitte mehega koos elada, ilma saab hakkama küll?“

„Vilmakene, suur vahe on kuidagiviisi hakkamasaamisel või heal ja õnnelikul kooselul!“ ütles Ester rõhutades. „Aga nüüd ma saan aru, et seda kunsti ei ole mina ka osanud! Oma arust püüdsin küll teha kõike õigesti, aga nüüd ma saan aru, midagi on valesti läinud! Mul oli oma arust kõik, mis vaja, mees, lapsed, enam-vähem korralik pere … Aga nüüd olen üksi, pole enam meest ega lapsi, kõik on laiali!“

„Sa pole kunagi rääkinud, miks Andres ikkagi ära maale läks?“

„Ütles, et päritolu juured lõid välja …“ muigas Ester hapult. „Mina olen põline linnainimene, aga Andrese vanemad tulid linna siis, kui talurahvast hakati sundkorras kolhoosi ajama. Nemad jätsid oma talu vennale ja põgenesid linna. Aga kui Eesti jälle iseseisvaks sai, olid vanad juba surnud, siis lõigi Andresele pähe, et tema peab oma esivanemate tallu minema.“ Ester oli ootamatult süüdistava, isegi halvustava tooni võtnud, nii et Vilma heitis sõbrannale uuriva pilgu.

„Sinule oli see siis vastukarva? Maaelu poleks sulle sobinud?“

Ester mühatas küsimuse peale rahulolematult.

„Mina ei oska niiviisi töötada, et päeval pole algust ega lõppu, mina olen harjunud, et töötan kellast kellani ja siis olen vaba. Mis mul siin linnas viga elada?“

„Jah, mis sul siin linnas viga elada …“ kordas Vilma sõbrannaga nõustudes, aga lisas siis parasjagu aasivalt: „Aga nüüd, kui sa enam tööl ei käi, siis ehk polegi enam see linnaelu nii lihtne ja huvitav? Siis võib-olla lähed Andrese juurde maale?“

Estri ilme muutus järsult. Naine pööras näo akna poole, nagu oleks väljas midagi huvitavat märganud, aga kogu tema olek ütles, et hetkel ta näeb oma vaimusilma ees midagi muud ja sugugi mitte meeldivat. Ja siis tuli vastus.

„Ei lähe Andrese juurde! Sinna ei saagi minna!“