Читать книгу Irdabielu - Erik Tohvri - Страница 4

Ester Angervaks oli kõigiti reaalinimene, kes oskas näha maailma ja selle vastuolusid küllaltki tõepäraselt, laskmata ennast nendest ülemäära segada, ärritada ega hoopiski mitte vaimustust tekitada. Teda sügavamalt haaravad tunded tulid ilmnesid ainult siis, kui naine hoomas nendega kaasnemas kindlat ja kasulikku perspektiivi. Isegi oma noorusarmumistes oli Ester osanud noormeestega kindlat distantsi hoida ja säilitada kainet mõistust – see oli teda säästnud läbikaalumata valikute langetamisest ja juhatanud partnerini, keda ta siiamaani oli enda jaoks ainuõigeks pidanud. Andres oli teda võlunudki oma tasakaalukusega ja eriti sellega, et suutis kainelt oma kired vaka all hoida ning jäi kõigiti tõsiseks, asjalikult ellu suhtuvaks noormeheks. Nii kujuneski Estri abielu Andresega kainest mõistusest juhitud kooseluks, kus naine oskas enda domineerivat positsiooni säilitada sedavõrd endastmõistetavana, et Andres ei osanudki selles midagi häirivat, ammugi mitte ebaloomulikku näha.

Paratamatult jäi abikaasade vahele niiviisi mingi nähtamatu, distantsi säilitav tõke, millega mõlemad harjusid arvates, et mehe ja naise kooselus peabki nii olema – ei saa ju nõuda, et eri soost abielupooltel oleks võimalik ühtemoodi unisoonis mõelda. Kõik perekonda ja kodu puudutavad plaanid ja tegemised said erimeelsustest hoolimata leplikult lahendatud, ilma et taevani tõusvat tüli oleks tekkinud – enamasti küll sellepärast, et viimane sõna otsustamisel jäi Estrile. Õnneks oli abielu mõlema arvates küllaldaselt avar mängumaa, mis võimaldas kummalgi ka oma elu elada – muidugi sündsuse piirides, aga õnneks ei tundnud üks ega teine mingite võõrsuhete vastu huvi. Lapsed, Mirjam ja Meeli, tehti asjalikult ja kireta, täiesti plaani järgi, arvestades seejuures välja soovitatava sünnikuupäeva. Angervaksade peres ei toimunud midagi ootamatult ja väljaspool plaani, see oli Estri loodud kindlapiirilises maailmas täiesti välistatud.

Sellest teadmisest lähtuvalt ei osanudki Ester Angervaks mehe ootamatult tekkinud ühepoolsele huvile oma talu neile suvituskohaks ehitada erilist rõhku panna. Muidugi oli Jõekünka seadusjärgne omanik tema seitsmekümnele lähenev ema, aga Vaike Angervaks oli lasknud tagastuspaberid kohe poja nimele vormistada. Pöördeline aeg, tervet Euroopat vapustanud kommunistliku impeeriumi lagunemine oli kõik harjumuspärase ühtäkki pea peale pööranud; Andrese võimalus oma vanemate talu tagasi saada jäi Eestimaal toimunud üldiste muutuste orkaanis vaid väikeseks ja suhteliselt tähtsusetuks sündmuseks.

„Ega mina, vana inimene, hakka selle müümisega jändama, ja kes seda logu praegu ostakski! Jääb sulle, las esialgu seisab, eks siis on sul aega mõelda, mis sa temaga teed,“ oli ema öelnud, ja sama kordas Andres asjast rääkides ka Estrile.

„Eks me peame ta kohe maha müüma, meil pole temaga midagi teha! Talu …!“ oli Ester pooleldi põlglikult kommenteerinud ja Andres müügiplaaniga algul nõusse jäänud. Aga kuidas nüüd mehele see vaim peale tuli, et Jõekünka nende suvekoduks muuta, jäigi naisele mõistetamatuks.

„Sina hakkad ehitama? Sa pole ju oma kätega midagi valmis teinud ja nüüd tahad hakata neid lahmakaid taluhooneid remontima! Mäletad, kuidas sa tüdrukute topeltvoodit kokku panid, kogu aeg jäi midagi üle või puudu!“ oli Ester teadjalt seletanud: enamikule abielunaistest on aeg-ajalt lausa vajaduseks saanud ennast mehest targemana näidata. Ning Andrese loobumist ta ei jäänudki ootama, oli kindlalt veendunud, et selles peres toimub kõik nagunii tema tahtmise järgi.

Esimesele sõidule äia-ämma kunagisse tallu Jõekünkale oli Ester muidugi kaasa läinud. Teda kannustas kõigepealt uudishimu näha, milline oli mehe vanemate talu, aga seal nähtu vaid kinnitas tema tõrjuvat eelarvamust – kruusakünkal põlispuude all lösutav elumaja oli hall ja ilmetu, eterniitkatus puude all sammaldunud, kogu ümbrus võsas ja taluhooneteni viiv teeradagi põlvini rohtu kasvanud. Ka väike jõgi, õigemini oja, mis seal künkanõlva all voolas, näis ebasõbralikult tumedaveeline … Seal talus suvitama hakata? Ei mingil juhul!

Tüdrukud, Mirjam ja Meeli, ei leidnud ühist keelt ja läksid arvamisi vahetades peaaegu tülli.

„Jube kihvt koht! Mina tahaks siin päriselt elada!“ kiitis Mirjam ja sirutas käed laiali, nagu tahaks kogu esivanemate talu emmata.

„Loll oled või? Mis sa siin tegema hakkad, lehma pidama, kes sul hinge sees hoiab, jah?“ pani Meeli oma põlguse sõnadesse.

„Ei hakka lehma … Hoopis hobust hakkaks pidama! Sa ju tead, et mulle hobused meeldivad.“

„Lehm annab vähemalt piima! Hobune oskab ainult junne teha, muud midagi. Ja tahab muudkui süüa, talvel ka, kui rohi ei kasva! Ja kust sa ise süüa saad, kes sind siin ülal peab?“ oskas Meeli oma vanuse kohta ootamatult arvestav olla.

„Mees! Ma võtan rikka mehe,“ itsitas Mirjam, aga see polnud enam tõene mõtetevahetus ja kogu jutt rauges.

„Oleks vikat, niidaks õue paljaks, saaks kohe palju parema pildi! Äkki on sinna kuuri alla mõni jäänud, onu Oskaril neid ju kindlasti oli,“ arvas Andres ja asus lääbakile vajunud kuuriust lahti kangutama. Naasiski hetk hiljem vikatiga, mille tera oli küll roostes, aga lüsi terve ja tugev.

„Saidki vikati kätte? Aga kas sa üldse oskad sellega midagi teha?“ küsis Ester varjamatu pilkega ja mees tundis, et naisel on jällegi õigus. Niisugust tööriista ei olnud ta varem kätte võtnud ja nüüd uuris, kuidas seda haarama peaks. Aga ootamatult ruttas ligi Mirjam.

„Anna siia, ma näitan! Meie õpilasmalevas proovisime ka niita, ega sellest midagi ilusat välja ei tulnud, aga …“ Tüdruk haaras vikati enda kätte ja tegi mõned niitmisliigutused, mille peale lopsakamad kasvud langesid, aga peenem rohi visalt edasi lokkas.

„See riistapuu on vist nüri,“ arvas tüdruk pettunult.

„Ma ju ütlesin, et sul pole maatööst aimugi,“ nentis Ester mehele rahulolevalt. Aga see oli õli tulle valamine – Andres haaras vikati ja hakkas õuel võimutsevat rohtu lihtsalt mehejõuga maha raiuma. Ning kui ta lõpuks avastas, et vikati tera tuleb niites küllalt madalal, päris maadligi hoida, kogunes ka peenem rohi niidukaarele. Niidetud ala jäi küll inetult triibuline, aga andis tunnistust, et keegi on siin püüdnud korda luua.

„Midagi sul ikka õnnestus ära teha …“ nentis Ester, seekord peaaegu tunnustavalt. „Tule, niida parem auto juures üks platsike paljaks, ma panen riide maha ja hakkame sööma! Pool päeva juba sõidetud, kõhud on tühjad.“

Nii tehtigi – pärast einestamist jagunes kogu seltskond kolmeks – Ester pani toidunõud kokku ja leidis endale jõe ääres künkajalamil mõnusa koha, kus ennast tekil välja sirutada, Andres sukeldus hoonetesse, et neid põhjalikumalt uurida, ja tüdrukud avastasid piki jõeäärt kulgeva teeraja ning otsustasid minna ümbrust uurima.

Ilm oli kevadine, päikeseline ja parajalt soe. Ester sirutas end tekil välja, kohendas peaalust ja kääris seeliku kõrgemale. Tema ei olnud päikesekummardaja, ammugi mitte rannafanaatik, et juba kevadel end päikeses pruuniks praadida, aga mõõdukalt päikesesooja nautida meeldis tallegi. Naine murdis näo varjamiseks mingi kaharama taimelehe, sulges silmad ja tundis end mõnusalt, lastes mõtetel rändama minna.