Читать книгу Irdabielu - Erik Tohvri - Страница 2

Andres Angervaks oli oma vanemate kodutalu esimest korda näinud vist viieaastasena, kui nad seal isa-emaga kolhoosnikust onu perel külas käisid. Mingi mälestus oli sellest käigust kuskile mälusoppi talletunud, kõige rohkem mäletas ta kõrget rohtu, mis oli talle kohati üle pea ulatunud, aga ka nõgesepõõsaid, mille eest ema teda eriti hoiatas ja mis just seetõttu pisipoisis erilist huvi äratasid; ta lihtsalt ei saanud muidu, kui pidi salamahti ühte niisugust ennenägematut, sakiliste leheservadega tumerohelist ja talle parajasti ninani ulatuvat nõgesetaime näppima. Aga kohe vallandus ka kisa.

„Ai-aa-ai, nõges nõelas!“ oli ta kogu kõrist karjunud, kuni ema haiget saanud sõrmed oma pihku võttis ja neile peale puhus, et valu kiiremini üle läheks.

Veel oli teda sealse kõrge jõekalda eest hoiatatud. Jõgi, õigemini küll oja, polnud kiirevooluline ega ammugi mitte lai, aga oli aastasadade jooksul endale üsna sügava sängi uuristanud. Jõekünka talu oli rajatud kruusaseljandikule ja just seal, paarkümmend sammu talu väravakohta tähistavatest põllukividest, algas järsak, kust lapsel olnuks imelihtne alla veereda ja pahaendeliselt mustendavasse vette sumatada. Niisugune oht oli isegi viieaastasele silmaga märgatav, ning jõekaldast oli Andres tookord targu eemale hoidnud. See hirm oli tal siiamaani meelde jäänud.

Nüüd, kui sellest esmakäigust oli möödunud ligi nelikümmend aastat ja aastatuhande lõpuni oli jäänud vaid viis talve, seisis ülal kaldapõndakul tookordse põlvepikkuse jõnglase asemel kõigiti jõus keskealine mees, kes ümbrust silmitsedes üritas silmale midagi tuttavlikku või meeldivat tabada, aga veel enam püüdis iseendas selgusele jõuda. Oli kevad, lehekuu, mil puude-põõsaste suvine roheline rüü oli just täit mõõtu kätte saamas ja kuluhalli ammu niitmata rohumaa alt hakkas uus, veel arglik rohelus lapiviisi välja paistma. Võilillede esimesed erkkollased õied olid avanenud ja kõrgel trillerdavad lõokesed kuulutasid täiel häälel, et kevad on tõesti kätte jõudnud.

Jõekünka talu oli juba paari aasta eest elaniketa jäänud. Üksik sugulane, keda peres onu Oskariks nimetati, oli pärast insulti ligi kuu aega voodihaige olnud, tõusnud küll jälle jalule, aga õiget liikujat, ammugi mitte üksinda hakkamasaajat, temast enam ei tulnudki. Vanem poeg oli ta enda peresse viinud ja Jõekünka talu jäänud sellest ajast ilma hooleks.

Pärimispaberite kaudu talu omanikuks tunnistatud linnameest Andres Angervaksa hakkas aga Jõekünkal ringi vaadates aina enam vaevama kahjutunne, et peab selle talu maha müüma. Sest koht oli ilus, loodus pakkus siin kõike, alates tihedast kuusemetsast ja ojakäärudesse peituvast ammu raadamata lepikuks kasvanud karjamaast kuni kõigiti korralike põldudeni, mis olid juba mitu aastat söötis seisnud. Ja hoonedki – onu Oskar oli osanud hoolitseda, et kõigil olid katused vihma pidanud, ja see tagas, et nii elumaja, laut kui ka ait olid vähemalt taastamiskõlblikuna säilinud.

„Mis sa lollust räägid – et meie võiksime Jõekünkale elama asuda, päriselt maale minna? Maale ja veel nii kaugele, maailma lõppu! Ei tule kõne allagi, jäta see loll mõte!“ oli Ester mehe üliettevaatlikult ja arutlevalt esitatud plaani lausa maa sisse trampinud. Naise arvates kuulus niisugune mõte samamoodi teostumatu utoopia sfääri nagu käsi lehvitades linnuna lendu tõusmine või vaimuna läbi umbse kivimüüri kõndimine.

Andres oligi algul naisega nõusse jäänud ja teda algul ahvatlenud maale asumise oma hinges maha laitnud. Seda toetas ka teadmine, et ta on vaid endiste talupidajate pisipõngerjana linna toodud poeg, kes on maaelu näinud vaid filmis või mööda sõites läbi autoakna. Ometi tema hinges tekkinud kripeldus ei lakanud, Eesti riigi lausa unelmaline taasärkamine ahvatles pärandatud talu hoopiski uuest vaatepunktist – täpsemalt öeldes omaniku pilguga – nägema. Olla tõeliselt oma maa, oma põliskodu peremees – see mõte pakkus Andresele äkki varem tunnetamata ahvatlust. Kuskil hakkas kripeldama ka hinge puudutav salasoov, mis järele mõeldes aina enam kohustuseks muutus – ta peab oma esivanemate talu jälle ellu äratama!

Niiviisi vaid ühes suunas mõeldes oli lihtne sellest patriootilisest ideest vaimustuda ja isegi eufooriasse sattuda, sest siis paistis tulevik ainult heledates ja rõõmsates värvides. Siiski oli Andres Angervaks juba keskikka jõudnud ja reaalset elu tunnetanud mees, kes oskas asja ka teisest küljest näha: see ettevõtmine tähendaks ränka ja ennastsalgavat tööd, aga kindlasti ka riske ja paratamatuid ebaõnnestumisi. Pealegi olid maal elamise tingimused, rääkimata igasugustest maatöödest, talle seni kaugeks jäänud, aga millegipärast tundusid nüüd, pärast ilusal kevadpäeval Jõekünkale tehtud uurimisreisi, hoopiski intrigeeriva väljakutsena. Tekkis isegi trotslik eneseusaldus: kui teised saavad maal elamisega hakkama, miks siis mina ei peaks saama! Jõekünka talu laokile jäänud majapidamist üle vaadates oli ta isegi üllatunud, et nähtuga liitus sedamaid ka mõte – kuidas seda või teist lagunema hakkavat hooneosa või katusenurka oleks vaja remontida, et see edasi püsiks … Mõte läks veelgi kaugemale – mida ja kuidas peaks Jõekünkal ümber ehitama, et hooned kodusemaks muutuksid ja siin oleks kõigiti mugav elada …

Ega Andres reaalselt mõeldes poleks suutnudki nende peret talus elavana kujutleda, pealegi oli Estri kategooriline keeldumine selle arutlemisest talle üsna kurjakuulutavalt meelde jäänud. Sellest hoolimata hingitses mehes hädisevõitu mõtteidu, et äkki vajab naine lihtsalt aega, et nii ränga elumuutuse üle järele mõelda.

See käik Jõekünkale oli Andrese mõtetele rohkesti toitu andnud, kuigi need talle ikkagi üsna ulmelised tundusid. Tõenäoliselt oli kevadine loodus, maal nähtud lummav õitseaeg, talle pakkunud niisugust vabastavat tunnet, mida ta enese teadmata oli seni igatsenud. See käik oli toonud teadmise, et maal on ootamatult palju head, mida ta seni pole veel kogenud. Justkui oleks ta Jõekünkal ringi vaadates mõne esivanematest sinna pudenenud geeni leidnud ja omaks võtnud, mis nüüd oli salamisi tema kuklakarvadesse pugenud ja enam rahu ei andnud. Maaeluga paratamatult kaasnev kohustus enamasti vaid oma jõu ja mõistusega toime tulla oli Andresele seni tarbetu riskina tundunud; linnas asumine pakkus kindlat tööd ja turvalist elamist, see tähendas mugavust ja minimaalset riski. Aga see vaieldamatuna tundunud ettekujutus hakkas nüüd Jõekünkal kogetud heledas päikesevalguses kuidagi pleekima ja kohati koguni murenema, kui Andres mõtles nendele hädiselt valgustatud lõpututele laoruumidele, kus ta oma senises ekspediitoritöös oli töötanud. Tõepoolest, elada ja töötada saaks ka meeldivamalt … hakkas mehe mõte aina enam seni tundmatutele radadele ekslema, otsides võimalusi, kuidas ka maal, looduse keskel elades paremini toime tulla.

Kas tõesti oleks võimalik maale elama minna, unustada senine veograafikutest lükatav-tõmmatav ekspediitoriamet ja saada ise peremeheks, kes ise oma töid-tegemisi määrab, talupidajaks? See kõlas esmapilgul liigagi võõralt ja sugugi mitte ahvatlevalt, sest tõelistest talutöödest polnud Andres Angervaksal aimugi. Aga saaks ju ka teisiti, maal on kindlasti ka teistmoodi töökohti, kus hakkama saaks. Palk … eks palk on linnas kahtlemata suurem, aga maal jälle ka kulutused väiksemad. Kui mitte muud, siis kartuli ja köögivilja saaks ise kasvatada, ja mis veel – maal saaks endale võtta koera, kellest ma olen eluaeg unistanud!

Andrese meelest olid Jõekünka lagunemisele määratud hooned sellele utoopilisena tunduvale plaanile ka mingi õilsusoreooli lisanud: sinu kohus oleks oma esivanemate põlistalu jälle jalule upitada, taastada jälle vabaks saanud riigis üks kübeke seda talupojauhkust, mille poolest Eesti külad enne suurt sõda aina enam hakkasid silma paistma … Aeg on muidugi edasi läinud, tolleaegsed unelmana tundunud ihalused, näiteks elekter, ammugi kättesaadavaks muutunud, aga selle võrra on ju nüüd maal elu lihtsam. Ei oska kujutledagi, kuidas veel viis-kuuskümmend aastat tagasi paljudes kohtades ilma elektrita hakkama saadi …

Jah, talu peaks ju midagi kasvatama, või nagu nüüd öeldakse – tootma. Algsed talud, kus kõike elus vajalikku ise tehti ja kasvatati, on ammugi ajalukku jäänud, see oleks tänapäeval vist mõttetu, aga Jõekünkast võiks esialgu ehk saada vaid … jaa, just – meie pere suvekodu! Elada endiselt linnas, aga perel oleks suviti koht, kus puhata! Jõekünka looduslähedus oleks ju linnaelust ahvatlevalt erinev, tõeliselt omas talus tegutsemine huvitav ja õpetaks nii mõndagi. Ja mis peaasi – niimoodi harjuks ehk ka tõrges Ester teadmisega, et maal polegi elu võimatu, ja kui mitte enne, siis pensioniajal nõustuks Jõekünkal elama!

Niiviisi liikusid Andrese mõtted, ja just nii, nende suvise pereelu rikastamise võimalusena, otsustaski mees asja Estrile serveerida. Sest naine oli mõtte päriselt maale kolida juba eos maha materdanud. Aga, nagu abielus tihti juhtub, tekitas teise poole liiga jäik vastuseis mehes hoopiski jonni ja hakkas plaani tagantlükkavalt mõjuma, sest sundis Andrest niisugust elumuutust üksikasjalikult läbi mõtlema. Seejuures võimalikke ebakohti otsides, millest Ester oleks sedamaid kinni hakata saanud, leidis mees hoopis aina enam positiivset, kuni pisiasjadeni välja. Kas või selle, et Ester oli enda tüsenemist märgates juba mitu korda vihjanud, et peaks jooksma hakkama, aga siin linnas rahva hulgas ei taha. Kõik kohad tuttavaid täis, on seda tagaselja irvitamist vaja … Aga maal – ole lahke, jookse või jalad rakku, seal metsaradadel ei näe sind keegi!

Andres oleks tahtnud kõiki neid asju naisega omavahel pikalt, põhjalikult ja rahulikult arutada, seejuures ka Estri konkreetseid ja põhjendatud vastuargumente kuulda, et neid jõudumööda ümber lükata, aga kõik need katsed kukkusid lihtsalt läbi. Ester lihtsalt keeldus sellel teemal diskuteerimast ja Andresel, kes oli alati püüdnud jääda tasakaalukaks ja ägedustest hoiduda, ei sobinud niisuguse aruteluga lausa peale käia – see poleks peale pahanduse midagi toonud.

Nii mõtleski Andres Angervaks omapead edasi, sest plaan Jõekünka esialgu nende pere suvekoduna taastada tundus ahvatlev ja täiesti reaalne olevat. Ning järgmisel päeval Andres ütleski, kui kogu pere ümber söögilaua koos oli, oma otsuse kindlahäälselt välja.

„Ma mõtlesin järele, et seda pärandustalu me esialgu müüma ei hakka. Sellest teeme endale suvituskoha.“

„Suvitus … koha? Ei kõlba, see on liiga kauge!“ arvas Ester kergelt, kuuldu sisusse tungimata. Kaheksateistkümnene Mirjam ja kuueteistkümnendat käiv Meeli jäid vanemate vestlust teraselt kuulatama ja Mirjam küsis huvitatult:

„Kas seal saab ka hobust pidada, kui sa talu meile jätad?“

„Ära aja rumalat juttu! Kui ta ainult suvituskoht on, kes seda hobust siis seal aasta ringi söödab ja joodab,“ jõudis Ester Andrese vastusest ette. Isa aga jäi veidi imestunult vanemat tütart silmitsema.

„Miks sa seda küsid? Millest sul see huvi hobuse vastu tuli?“

„Mu pinginaaber Kätlin käib maal ühes talus ratsutamas, pidi hiiglama kihvt olema! Mõtlesin, et küll oleks tore, kui saaks päris oma hobuse, see oleks palju etem kui käikudega mägijalgratas!“

„Ah, jäta see lolluse ajamine!“ võttis pereema Ester jutu kokku toonil, et sellel utoopilisel teemal pole mõtet pikemalt rääkida. Andresele oli Mirjami küsimus siiski kõrvu jäänud ja hiljem, kui nad sattusid kahekesi toas olema, küsis üle.

„Kas sa seda hobuse-asja mõtlesid tõsiselt või küsisid niisama?“

„Mis sest rääkida, ema poleks sellega ilmaski nõus,“ arvas tüdruk. Ta oli harjunud, et vastu ema tahet ei tehta nende peres mitte midagi.

„Aga kui mina oleksin nõus? Mulle isegi väga meeldiks, et sinul oleks oma hobune!“ ütles Andres ja tundis, et oli endalegi ootamatult peresse mingi lõhe tekitanud, mingi varemolematu piirikraavi tõmmanud: nemad Mirjamiga ühel, Ester teisel pool. Kuidas Meeliga oleks, oli veel teadmata, aga peres oli ennegi juttu olnud, et Mirjam on rohkem isa ja Meeli ema tütar.

„Kas sina siis arvad, et suvilas saaks hobust pidada?“

„Suvilas tõesti mitte, aga talus küll saab.“

„Mis vahet seal on, kui see Jõekünka on ju talu?“

„Talus elatakse aasta ringi, ainult nii on võimalik loomade eest hoolitseda! Ega hobune ei ole põder, et saab talvel ise metsas hakkama,“ seletas Andres ja mõtles, et Mirjam on ikka veel laps, kes ei oskagi elu selle mitmekülgsuses näha. Aga tüdruk lükkas selle mõtte sedamaid ümber.

„Mina mõtlesin, et hobuse saaks talveks mõne naabri hoolde anda! Kellel on tall … või see … laut! ja peab loomi. Talle peaks muidugi selle eest maksma, aga …“

Isa vaatas oma tütart peaaegu imetlevalt. Oli just äsja Mirjamit veel lapseks pidanud, aga näe – tüdruk oskas ka laiemalt mõelda! Ning kohe tuli isal ka tahtmine rääkida Mirjamile, et nad saaksid kogu perega Jõekünkale päriselt elama asuda, sellest tõelise talu teha ja ka hobust ületalve pidada, kui vaid ema nõus oleks … See kiuslik mõte tundus aga liiga ohtliku ja Estri suhtes isegi kuigivõrd alatuna – ei tohi ju hakata oma peres tagaselja mingit vastasrinnet looma, piisab sellestki, et üks piirikraavike juba tekkis. Vähemalt Mirjam seisab tema pool kraavi!

„Siis on mul kahju, et meie talus elama ei hakka,“ arvas Mirjam, ja Andres oskas selle peale ainult mühatada. Öeldut oli hea kuulda, aga seda ei saanud siiski toetava argumendina võtta, tüdruk oli veel selles eas, kus arvamisi mõtlematult välja paisatakse. Pealegi linnalaps, kellel ei saagi talus elamisest mingit aimu olla!

Aga sinul endal? Kas sul siis on? küsis keegi nii selgel häälel, et Andres kiire pilgu ümberringi heitis – ei kedagi, ikka see sisemine opositsioon, kes ka kõikides heades mõtetes kahelda püüab, et inimest eksituste eest hoiatada!

„Ma tahan laupäeval Jõekünkal käia – kas keegi soovib mulle seltsiks tulla?“ küsis Andres Angervaks õhtul, kui pere oli teleka ette kogunenud. Mõningaid saateid vaadati alati koos, see oli nende peres traditsiooniks saanud.

Pere kolmest naisest ei kiirustanud keegi vastama. Kõik jälgisid pinevalt telekaekraani, kus parajasti mööda katuseid joostes kedagi taga aeti.

„Selge! Siis ma lähen üksi, ennegi üksi käidud,“ ütles isa pettunult.

„Mis sa sinna maha unustasid? Tühi bensiini raiskamine see minek, muud midagi!“ arvas Ester ja luges sellega diskussiooni lõpetatuks. Ekraanil oli põgenev kurjategija kätte saadud ja kõik hingasid kergendatult.

„Ma pidin laupäeval koos Kätliniga eksamiks õppima, meil on kokku lepitud,“ ütles Mirjam vabandavalt. „Muidu ma tuleks kindlasti.“

„Aitäh …“ Andres silitas toolilt tõustes põgusalt Mirjami õlgadele langevaid juukseid, see pidi olema tänuavaldus toetuse eest; ometi püüdis mees seda teha nii, et Ester ei märkaks. Niisugused tähelepanuavaldused polnud Angervaksade pere alati kaines ja asjalikus õhkkonnas tavalised, pereema silmis oleks see silitus võinud isegi sobimatu või kuidagi reeturlik tunduda. Mees aga tundis kergendust, et tema pool aimatavat piirikraavi seisab veel keegi.

Olgu, lähen üksinda! Ongi parem, saab Jõekünkal rahus ühtteist uurida ja plaani pidada, mis tuleks seal kõigepealt ära teha, et suvel vähemalt hädapärast peavarju saaks, mõtles Andres ja tundis ennast järjest rohkem Jõekünka peremehena. Mõistlik oleks seda talu kõigepealt mõned aastad tõesti suvilana kasutada, selle ajaga tuleks kõik hädavajalik sedavõrd korda saada, et kogu perega päriselt maale asuda ilmvõimatuna ei tunduks. Eks tüdrukud lähevad mõne aasta pärast nagunii oma teed, aga nendele annaks see talus elamine vähemalt teadmise, et elada saab ka maal … Muidugi peaks kõigepealt Ester kuidagi meelt muutma, aga on ju öeldud, et järjekindlalt tilkuv vesi kulutab isegi ränikivile augukese? On vaja rääkida ja veenda, Ester pole ju ometi ränikivi … Jõekünka talu on ju elamiseks kõigiti sobiv, keskus kaupluste ja koolimajaga asub vaid mõne kilomeetri kaugusel, ja polegi võimatu, et algul suviti seal elades Ester Jõekünkaga sedavõrd harjub, et ka lõpliku elumuutusega nõusse jääda!