Читать книгу Seitsmes laps - Erik Valeur - Страница 3

September 2001

Naine leiti rannaliivalt Skodsborgi Spa ja Bellevue rannapargi vaheliselt lõigult 2001. aasta 11. septembri varahommikul.

Läks veel mõni tund, enne kui maailm peaaegu kõikide inimeste silme all nii otsustavalt muutus. See omapärane kokkusattumus sai selle kummalise loo edasise arengu jaoks määravaks, ja sellest võib ainult niimoodi aru saada, et saatus oleks justkui nalja teinud, lastes kahel nii ebaharilikul sündmusel juhtuda täpselt samal päeval.

Üks neist kahest, millel polnud mingit tähtsust – see Taani oma –, vajus peaaegu kohe unustusse, hoolimata sellest et esimestel tundidel võttis politsei seda vägagi tõsiselt ja esimestes raportites oli seda põhjalikult kirjeldatud.

Teatati kell 6.32. Surnud naine lamas peaaegu veepiiril, näoli märga liiva vajunud, justkui oleks püüdnud kopenhaagenlaste eelistatud rannaribast veel ühe ahne suutäie hammustada. Ta käed olid painutatud taha, pihud avatud ning peopesi kirjasid väikesed liivamustrid, mis panid mõrvauurijad silmapilguks mõtlema haiglase motiiviga rituaalmõrva peale. Aga need mustrid võis põhjustada – nagu keegi mainis – ka idatuul, mis keerutas pisut rannaliiva üles ja puhus seda surnukeha ümber veel enne, kui päike oli jõudnud Sundi väina tagant tõusta.

See oli üks kuulsa Tårbæki rannatee rikaste eramutest pärit varajane koeraga jalutaja, kes šoki saanuna mõrvast teatas. Politseiuurijad ei kahelnud, et naine oli kohe kukkumishetkel sealsamas liival surnud. Tema otsmikul oli ümar lohk, mis ulatus sügavale kolpa kuni ajudeni välja. Veri oli sellest läbi ta juuste välja valgunud ning liiv mõlema oimukoha juures verest läbi imbunud.

Teravalt kivilt, millele naine oli kukkunud, olid kriminalistid leidnud heledad hallid juuksekarvad, ent suurema osa verest oli merevesi ära uhtunud ammu enne laiba leidmist. Surnud naise juurest ei leitud mingeid isikut tõendavaid dokumente, kuid tema rõivad (ja tema käekell) juhtisid politsei hiljem selle teooriani, et ta oli tulnud Taani Austraaliast (või UusMeremaalt). Kui uurijad selle järelduseni jõudsid, oli juba liiga hilja, kuna keegi ei pööranud siis hukkunud naisele enam vähimatki tähelepanu.

Võib arvata, et keegi oleks ikka tahtnud seda asja lähemalt edasi uurida, kui kõik poleks maamuna peal just nendel tundidel viltu läinud – ja see oli juhuste kokkulangemine, mida keegi võimalikus mõrva toimepanemise kohas viibinutest ei osanud arvestada. Samal ajal kui kriminalistid kammisid liiva läbi nii laiba alt kui ka kõrvalt leidmaks võimalikke olulisi jälgi, lendas kaks kaaperdatud reisilennukit New Yorgi õhuruumi, ja kõik teised tegevused, mis jumala loodud maailmas sel hetkel aset leidsid, kaotasid igasuguse tähenduse. Mõned päevad hiljem täitis uudistevoogu ja taanlaste teadvust ainult üksainus pilt: pilt suitsevatest pilvelõhkujatest New Yorgi siluetis, taustal tumedad kehad, mis kukkusid ja kukkusid, ikka alla ja alla Ground Zero poole.

Kui surnud naise juhtumil olnukski võimalus Taani ajalehtede esikülgedele pääseda, siis sestpeale ei olnud selleks enam mingit võimalust. Enamik meediaväljaandeid ei maininud seda teemat kunagi. Kaks väiksemat ajalehte märkisid selle ära paari reaga ja üksainuke leht trükkis mõned nädalad hiljem ära politsei otsuse lõpetada uurimine ja kuulutada kogu lugu õnnetusjuhtumiks.

Pärast seda vajus see surnud naine sõna otseses mõttes unustuse hõlma.

Tema isikut ei õnnestunud kindlaks teha ja Kopenhaageni keskkriminaalpolitsei mõrvauurijad tõdesid, et ei olnud kedagi, kes oleks kadunu vastu huvi tundnud, sest keegi polnud politsei poole pöördunud ei selle konkreetse kadunu ega ka ühegi teise temasuguse kadunud inimese suhtes – nii nagu ei andnud mitte mingit tulemust ka korduvad rahvusvahelised järelepärimised. Keegi ei tundnud surnud naist näo järgi ära, kuigi pilt saadeti tuvastamiseks. Mitte keegi ei reageerinud mingilgi moel ja riigi politseiametil polnud vähimatki jälge, mida üles võtta. Polnud ka ühtegi head ideed ega isegi enamvähem sobivat teooriat, mis andnuks mingigi vihje. Kujunenud olukorras ei olnud abi mitte ühestki registrist ega andmebaasist.

Nõnda sai saatus surelike pingutuste üle võidu – paistab küll, nagu lihtsalt enda lõbustamiseks –, aga tõe päevavalgele toomise suhtes võisid politseinikud ka igasuguste südametunnistuse piinadeta asja sinnapaika jätta.

*

Ja siiski.

Mõned aastad hiljem intervjueeris seda kohaliku tähtsusega juurdlust juhtinud kriminaalkomissari üks päevaleht oma artiklisarjas lahenduseta jäänud mõrvalugudest. Jutuajamise kestel nimetas komissar ühtäkki naist, kes leiti rannalt Skodsborgi ja Bellevue vahelt ning kes oli selleks ajaks juba täiesti unustatud. Sellest hommikust olid meelde jäänud mõned üsna märkimisväärsed pisiseigad, mille üle komissar oli kogu aeg imestanud, ja nüüd tegi see pensionieaks küps politseinik suu lahti ja kergendas oma hinge.

„Kui see tõesti oli mõrv, siis kardan ma, et see oli väga haige inimese tegu,” ütles ta. „Tegelikult kartsime esimestel päevadel võimalust, et oleme sattunud üleüldse esimesele Taani sarimõrvarile.” Väljaöeldu kõlas süngelt. See vanemaealine politseinik põlgas muidu sellist tooni, sest ta pidas seda ebaprofessionaalsuse tunnuseks.

Ajakirjanik tema ees teritas kõrvu; ta ei mäletanud, et oleks kunagi kuulnud midagi Bellevue lähedal toime pandud mõrvast.

Teisel pool lauda sulges kriminaalkomissar silmad, justnagu seisnuks ta oma sisemises maailmas ikka veel sellel populaarsel rannaribal, kuni ta taaselustas kõik selle, mille kriminalistid olid liivale maha märkinud ja mida nad olid seal fotografeerinud. Siis ütles ta, hääl ikka veel tumedalt kõlamas:

„Algul tundus ikka veidi imelik, et ta juhtus kukkuma just selle rannalõigu ainsa kivi otsa. Ainsa! Ainulaadne õnnetus. Aga iseenesest muidugi võimalik … ja me ei suutnud ka midagi muud tõestada.”

Ajakirjanik oli oma diktofoni välja võtnud ja noogutas.

Politseinik ei pööranud aparaadile mingit tähelepanu. „Ka see tekitas meis imestust, et üks tema silm oli nii tugevalt viga saanud … kui samas teine oli suletud ja täiesti terve … nagu rahulikus unes. Üks silm oli nii tõsiselt vigastatud, et rippus silmakoopast pooleldi väljas, ja me ei suutnud mõista, kuidas oleks see kivi saanud talle niisuguse vigastuse tekitada – igal juhul mitte vahetult, isegi siis mitte, kui ta oleks kas või kaks korda järjest sellesama kivi otsa kukkunud. Aga jällegi … see oli muidugi võimalik ja ta võis selle vigastuse saada ka vahetult enne ja kusagil mujal.” Kriminaalkomissar avas jälle silmad. „Võibolla kukkus ta korra juba enne … selsamal ööl, aga millalgi varem …” Ta esitas oma oletuse nii kahtleval toonil, et ajakirjanik söandas noogutada ainult vaevu märgatavalt, nagu oleks isegi tugevam noogutus võinud selle jubeda kahtluse edasist arengut takistada.

Seejärel jõudis vanemaealine politseiametnik eriti süngete mõteteni ja tema hääletoon vajus veel ühe oktavi võrra allapoole, pimedusse. „Võibolla polnud see juhtumiga mingilgi moel seotud,” ütles ta. „Aga väikesel alal ümber laiba märkasime nelja tundemärki, mis ei kuulunud ausalt öeldes üleüldse … millel polnud ühesõnaga mitte mingit loogilist seost päikesevõtmise ega ajaviitmisega tavalisel Taani rannal. Ja ometi olid need märgid surnud naise vahetus ümbruses ja talle nii lähedal, et seal võis olla seos, ja see oli eriti rahutuks tegev.”

Ajakirjanik lülitas oma väikese diktofoni sisse, et jäädvustada kõik järgnevad sõnad.

„Temast paremal – niisiis lõuna pool – lebas väike raamatuke. Ainult mõned meetrid eemal. Võibolla polnud sel temaga midagi pistmist. Teisalt polnud see mingi tavaline raamat, mida võib seostada inimestega, kes võtavad Sundi väina ääres päikest. See oli raamat, mille oli kirjutanud üks eelmise sajandi astronoom … Fred Hoyle … „Must pilv” aastast 1958. See on üks igivana ulmeromaan, mille vastu huvi tundmiseks peab olema astrofüüsik. Lugesin seda ise ka …” Komissar raputas justkui vabandavalt pead.

Ajakirjanik polnud kuulnud midagi ei autorist ega ka raamatust.

„Aga veel üks asi,” ütles vana uurija. „Kohe surnukehast läänes rannal, natuke veepiirist eemal maa poole, lebas pärnaoks. Probleem on selles, et läheduses ei kasva ühtegi pärna. Nii et miks see seal lebas?” Ta raputas pead justkui eitamaks seda loodusloolist kummalisust ning manas siis jälle ette reserveerituma hoiaku nagu vastutavale politseiametnikule kohane: „Aga muidugi … mõni poisike võis ju selle kaasa võtta ja sinna visata … See tundus ainult nii … veider.”

Taas istus ta silmapilgu liikumatult, ikka veel minevikus kinni, enne kui ta jätkas: „Kuid kõige rohkem pani meid imestama hoopis tõsiasi, et see oli maha saetud mootorsaega – see oks – ja nii muidugi … ” Pensionieelikust politseiametnik vakatas jälle ja sulges silmad, kuni ta vaatles oma sisemist mälupilti: naise surnukeha kõhuli rannal ja kriminalistid tegutsemas käpuli liivas ümber selle. Komissar vaikis endiselt.

Ajakirjanik lükkas diktofoni diskreetselt komissarile lähemale, kuid vaikis tähendusrikkalt justkui näitamaks, et mõistab politseiniku ebameeldivustunnet. Nii suuri saetud oksi ei kanta ühest kohast teise nagu raagu tuvi nokas.

„Oks oli väga vana,” ütles komissar tüki aja pärast ja süngus ta hääles oli veelgi märgatavam. „Uurimisel ilmnes, et see oks oli tõesti palju aastaid vana.” Ta raputas kolmandat korda pead. „See oks ei pärinenud mõnest lähedal asuvast metsasalust – see oks oli olnud palju aastaid toas, kusagil siseruumides – ja kes kurat võtab sellise aastaid ja aastaid vana oksa endaga kaasa selleks, et panna see rannaliivale – ja miks peaks keegi üldse sellist asja tegema?”

Ajakirjanikul polnud nendele küsimustele mingit vastust ning ta jäi ootavale seisukohale.

„Ja natuke ida pool … veepiiri poole, mõned meetrid naise peast eemal leidsime me köiejupi, ja see ei olnud lihtsalt mingi tavaline köiejupp. See oli seotud nagu üks väike võllasilmus ning kasutatud oli suhteliselt jämedat köit. See tegi meid eriti rahutuks, kuna surnu pea lähedal asudes võis see ju poomismotiivi sümboliseerida …”

Ajakirjanik ei söandanud komissari tagant kiirustada. Jälle valitses mõnda aega vaikus.

„Aga kõige hullem …” Jälle oli kuulda õõnsat hääletooni ja veel kord jäi politseinik kõhklema, kuigi oli selge, et ta oli oodanud aastaid sõnastamaks oma kartusi, ja see paistis talle mingil kombel kergenduseks olevat. „Kõige hullem oli muidugi see lind.”

Ta hääldas seda viimast, täiesti tavalist sõna peaaegu sosistades.

„Lind?”

„Jah. Veidi eemal rannas, surnukehast natuke põhja pool, tema vasaku käe haardest väljas lebas väike lind. Naine oli ju kõhuli. Linnu kael oli murtud, ja see lind tegi meid eriti ärevaks. Lind oli surnud samal ööl. See oli just see lind, mis pani meid seda tegema, et saatsime oma leidude kirjelduse Washingtoni FBI spetsialistidele … sarimõrvauurijaile … kuid kaksiktornide terrorirünnaku tõttu läks üsna kaua aega, enne kui nad said mahti vastata. Neil on analüüsimiseks piisavalt materjali. Kui nad lõpuks meile oma uurimistulemused saatsid, proovisid nad meid rahustada. Nad ei uskunud, et meil on siin sarimõrvar liikumas. Aga teisest küljest … kui oleks olnud … paistnuksid rannalt leitud asitõendite vahelised seosed nii haiglases ja moondunud valguses, et see välistanuks kõik selgitused. FBI polnud kunagi näinud sellist mustrit, mis meenutanuks seda, mille me Bellevuest tol hommikul leidsime. Kui siin üldse oli mingeid seoseid.”

Politseinik vaikis jälle.

„Nii et nad ütlesid teile, et see kõik oli kokkusattumus?” Ajakirjaniku hääles kõlas kerge ärritus.

„Jah … tõsi küll. Kõige järgi otsustades olid need kõik ainult juhused … kummalised juhused, ent siiski. Don’t worry, ütlesid nad. Aga me olime ikkagi murelikud. Või vähemalt mina. Ja olen siiamaani. See väike lind kangastub mulle kogu aeg.”

Ajakirjanik pani sõrme diktofoni stoppnupule ja ütles: „Kuid rannal surnud linnus pole tõesti midagi imelikku … mõni kass võis ju linnul kaela murda ja lohistada ta randa, enne kui kass minema aeti?” Ajakirjaniku hääl kõlas nüüd natuke väljakutsuvalt.

Komissar vaatas kaua oma noorele küsitlejale otsa. „Jaa, muidugi,” ütles ta. „See on kokkuvõttes … väga võimalik. Aga see lind polnud mingi kajakapoeg ega pesast kukkunud musträstas, isegi mitte mingi pagana varblane …” – komissari pilgust hakkas aimuma vaevu märgatavat viha – „… see oli lind, kes ise ei lendaks kunagi keset ööd Taani ranna mudase veepiiri lähedale surema, ja see oligi just kogu probleemi tuum.”

Elatanud politseinik heitis jälle oma sisemise pilgu rannaribale, tollele ammusele hommikule ja vaagis üksikasju, mida ainult tema suutis näha. Ajakirjanik tõstis diktofoni laualt üles püüdmaks politseiniku lõpusõnu.

Pärastpoole – toimetuses – võis neid kuulda nii selgelt, nagu oleks need öeldud diktofoni sisemikrofonist sentimeetri kaugusel, ja just need sõnad panid peatoimetaja loo turtsudes tagasi lükkama ning vastuvaidlematult otsustama:

„Kurat, sihukest jama me küll ära ei trüki! Lugejad hakkaksid mõtlema, et oleme päris segi läinud.”

„See oli väike kuldset värvi kanaarilind,” oli komissar otse mikrofoni öelnud, misjärel kõlar tükk aega tühjalt susises. „Saad sa aru?”

Ajakirjanik jäi vastuse võlgu.

Komissar oli istunud mõnda aega endasse süvenenult vaikides, enne kui jälle häält tegi: „See just oligi probleem. Kes on enne kuulnud kanaarilinnust, kes lendab pilkases pimeduses rannal, otse veepiiri kohal, et siis seejärel omaenese kael murda? See on ilmvõimatu.”

Siis kostis väikesest kõlarist raginat, kui kriminaalkomissar püsti tõusis.

„See naine tapeti. Olen selles veendunud. Ja see on kõige haiglasem mõrvalugu, millega ma eales olen kokku puutunud.”

Aga nagu öeldud, ei avaldatud komissari sõnu kunagi. Ja nagu ikka unustas toimetus kogu selle loo, mida ei peetud piisavalt usaldusväärseks, et see võinuks hommikulehe veergudel ilmuda.