Читать книгу Seitsmes laps - Erik Valeur - Страница 5

5. mai 2008

Minu kasvataja maailmas oli ainult üks tõeline ülesanne: kaitsta Kongslundi sattunud hädasolevaid hingi, kuni kümnemeheline adoptsioonikomisjon Kampmannsgade tänaval Vesterbro linnajaos on leidnud neile uue sobiva perekonna.

„Kongslund on nende kodu, Marie,” ütles ta ja lisas, nagu oleks tegemist mingi erilise, peaaegu et ebamaise loitsuga: „Ja pea alati meeles, et kõige parem kodu on vee lähedal.”

Kui lapsed Kongslundist lahkusid, laulis ta ühte vana laulu, mille lakkamatu jadana järgnevad värsid tundusid mitte kunagi lõppevat: üks elevant tuli marssides, kaks elevanti tuli marssides, seejärel kolm, siis neli, siis viis, siis kuus – ja lõpuks jäin ma magama, kuni elevandid rändasid minema – piki peent ämblikuniiti.

Siis valitses jälle vaikus, sest lapsed olid lahkunud, kuni ilmusid uued lapsed ja tuli uus vaikus; ja nõnda vaheldusid aastaajad ja kõik lapsed minu ümber said endale kodud ja lahkusid üksteise järel Kongslundist, kuni ma ühel päeval mõistsin, et ma olen ainus, kes peab jääma.

*

Taani peaminister köhis. Tema nägu oli vaid paari kuuga muutunud kitsamaks ja kahvatumaks, kui keegi oleks võimalikuks pidanud.

Paistis, nagu kõhetuks ta nägu varsti niivõrd, et näeks välja nagu kitsas paberisiil tuules, mis puhuks justkui Surma enda kergelt torus huulte vahelt. Silmapilgu istus ta kumaras ja meenutas oma kuulsa kaasmaalase Hamleti figuuri – inimene, keda on tabanud surmav taud, mis võinuks olla tuberkuloos, kui see haigus poleks juba ammu olnud kuulutatud likvideerituks selles riigis, mille peaminister ta oli juba viisteist aastat olnud.

Ainuke hing, kes veel sel hetkel Taani kõige mõjuvõimsamas kabinetis viibis, köhatas – võibolla üksnes selleks, et peletada oma ülemuse nukra kuju ja köhahoo tekitatud tõsidust.

Peaminister tõstis viimaks pilgu ja püüdis naeratada ainukesele ministrile, keda ta oli selles kõigi aegade kõige pikaaegsemas Taani valitsuses juba peaaegu usaldama hakanud. Mitte vastuvaidlematult, mitte naiivselt – sest nendes kõrgustes pole naiivsusele kohta, seal võivad isegi illusioonid ideaalidest ja põhimõtetest hävitada karjääri kiiremini, kui võtaks sellest lühiuudise ettelugemine. Ta teadis, et need olid Surma sõrmed, mis koputavad ta kõrile, ja et seekord ta enam ei pääse. Ta hoidis helesinist taskurätti suu ees ja minister ootas sellele verd ilmuvat nagu puhtale kuivatuspaberile, kuid vähemalt rätiku nähtavatest voltidest ei paistnud küll kardetavat punast värvi.

Vähehaaval lakkas köha ja jutt sai jätkuda:

„Arvatakse, et ma pean vastu vähemalt aasta,” ütles peaminister üllatavalt tugeva häälega.

Kirjutuslaud, mille ääres ta istus, ei mõjunud ainult oma suurusega, vaid oli pärandaare riigiisa lapsepõlvekodust. Laud oli tehtud saksa päritolu suitsutatud tammest ja kirjutusplaati kaunistasid tumedad uuristatud ornamendid. Peaministri ees oli Vaba Nädalalõpu nimelise ajalehe värske number ja ta luges üht esileheartiklit kuiva ja kriipiva hääletooniga ette:

„Riigikantselei allikad ütlevad, et peaminister astub tagasi aasta jooksul. Peaministri tagasiastumine võidakse ametlikult välja kuulutada juba partei tuleval üleriigilisel kongressil. Tervislikel põhjustel otsivad peaminister ja tema nõunikud riigipeale peatset asendajat.”

Riigiisa aktsepteeris teadaannet omaenese peatsest surmast silmagi pilgutama. Ta püüdis isegi naerda – ja hakkas jälle köhima. Ta vajus köha käes oma polsterdatud tooli küljeli, kuni ta külaline arvas juba, et peaminister toolilt kukub.

Viimaks köhahoog vaibus ja riigipea jätkas lugemist: „Parteikongressil pole võimuvõitlust oodata, kuna asemik paistab olevat juba leitud. Oma ea tõttu saab selleks kogenud siseminister ja ustav isamaalane Ole AlmindEnevold, kes on rahva hulgas populaarne ka väljaspool oma parteid.”

Peaminister vaatas oma sõpra ja kolleegi, kellega ta oli palju aastaid koos olnud. „Sa oled juba välja valitud,” ütles ta.

Tema vestluskaaslane ei teadnud päris täpselt, kuidas hääletooni tõlgendada. Kõik teadsid, et peaminister oli eraklik ja tugev ülemus, kes ei andestanud oma kolleegidele poliitikas tehtud vigu. Paljud olid ta sõbralikku naeratust valesti mõistnud ning vastasid liigse usaldusega, mõistes siis äkilisel hirmuhetkel, kuidas selle inimese välimus võib petta. Ja seda võis see ilmselt nüüdki, pärgamenthaprast seisukorrast hoolimata.

„Kui sa milleski eksid, võib kõik valesti minna.” Seejärel peaminister vaikis. „Aga sa ei eksi, ega ju?”

Oleks olnud sama hea küsida: „Kas sul on kapis mõni luukere, millest ma ei tea?”

Peaministrile ei meeldinud anda valitsuskeppi mehele, kes oleks seda häbistanud. See hakanuks teisel pool head ja kurja ta hauarahu rikkuma, selles pole kahtlustki.

Vastuseks tuli rahustav naeratus, millest pidi piisama.

„Sul pole ju lapsi?” Küsimus oli formuleeritud kui konstateering, aga pärast seda jäi õhku seesama tagamõte: kas sul on ehk mõni skandaal?

Kallim, salaarmuke?

Vastuseks oli naeratus.

„Te ei hakka ju adopteerima – kuigi on mitmeid, kes seda teevad?” Peaminister teadis juba, mida selle peale vastatakse, kuid jätkas: „Jah, ma saan aru, et su naise jaoks pole see mõte kunagi meeldinud – ja … nojah – jäägu see siis.” Järeldus oli selge absurd. Riigiisa poleks ise kunagi ühelegi naisele järele andnud, ja tema valitsuses oligi ainult neli naist. Nad kannatati kuidagi välja, arvasid ajakirjanikud, ning selle väljakannatamise puhul võis olla tänulik üksnes valijatele.

Peaminister heitis ajalehe lauale ja surus taas ühe köhahoo alla. „Minu ametis – ja sinu vanuses – on see kindlasti ainult eelis …” Ta hääl muutus sosinaks. „Sa pead hakkama tegelikku asendajat kohale manööverdama … järgmist põlvkonda! Sellest saab sinu ülesanne. Sul tuleb viia partei järgmise suure võiduni.”

Rohkem polnud midagi lisada.

Kaks meest surusid teineteisel kätt. Ja nad teadsid, et sõlmitud kokkulepe kehtib surmani. Muidugi peaministri omani.

*

Samal hommikul algas sureva peaministri kabinetile üsna lähedal protsess, mida hakati terves Taanis kutsuma Kongslundi afääriks, kuigi seda asja hakati meedias kajastama rohkem otseselt inimesi (poliitikuid, tippametnikke ja ka ajakirjanikke) puudutava kui seda teatud Kongslundinimelist maja puudutava afäärina, kuigi nimetuse järgi oli Kongslund selle pesapaik.

Kiri, mis sai nende sündmuste alguspunktiks, saabus 2008. aasta 5. mail, Taani teisest maailmasõjast vabanemise 63. aastapäeval.

See kiri toodi tavalise postiga siseministeeriumi, mis ärkas neil varastel hommikutundidel ellu nagu riigikantseleigi. Piklik sinine ümbrik pandi hunnikusse tohutus posti vastuvõturuumis, mida vanal ajal (kui rahvusministeerium oli veel siseministeerium) kutsuti paleeks. Kell oli pool kaheksa, kui kohale jõudis kantsleri abi sekretär ja sellele skeptilise pilgu heitis.

Tal polnud enam palju minuteid järel mõelda kirja imeliku välimuse üle, kuni minister on juba kohal, ning ta lülitas, juuksed veel sassis, kontoris arvuteid ja aparaate sisse.

Vahetult pärast ootamatut ja legendaarset valimisvõitu 2001. aastal oli ministeeriumi vastselt ametisse asunud PRjuht (ehk nagu teda ametnike antud hüüdnimega kutsuti: doktor Nõidus) maha kriipsutanud nimetuse ministeeriumi sekretariaat ja mõelnud selle asemele välja hoopis löövama juhtimiskabineti. Kabinetiülem Orla Berntsen tavatses alles ärkavas ministeeriumis silmapilguks maha istuda ja hinge tõmmata, võibolla selleks, et lõpetada hingeldamine pärast jalgrattaga läbi Kopenhaageni tööle tulemist, või ehk hoopis selleks, et mõelda natuke oma naisest ja tütardest, keda ta polnud juba peaaegu kaks kuud näinud. Aga seda, millest kantsleri abi tegelikult mõtles, ei teadnud keegi, sest ta ei rääkinud endast kunagi.

Juba väravavalvurilt sai ta teada, et rahvusasjade minister oli riigikantseleis peaministri juures, aga ilmub hommikusele koosolekule nagu alati ja istub laua äärde täpselt kell 9. Kabinetiülem oli nagu tavaliselt visanud jalgrattaluku suurde ümarasse tuhatoosi, millel ilutses ministeeriumi monogramm, ja triikinud püksiviigid näppudele sülitades ja ennast diskreetselt kummargile ajades sirgeks.

Tegelikult polnud ta ei hommikuinimene ega ka mingi sportlane; jalgrattamaania oli valitsuse ökoloogilise imago loomiseks, mille doktor Nõidus oli üksikasjalikult välja mõelnud. „Me peame demonstreerima oma täiesti konkreetset muret maailma kliimamuutuste suhtes – ja meie oma riigi keskkonna suhtes!” oli ta öelnud, ja keskkonnapalavik oli haaranud mõneks kuuks kõiki tipppoliitikuid ja nende alluvaid, kas nad ise siis tahtsid seda või mitte. Terve valitsus haises 2008. aasta kevadel kergelt higi ja deodorandi järele, eriti hommikuti – ja kantsleri abi ise kõige rohkem kaenlaaluste ja kaela piirkonnast.

Tema harvadest esinemistest meedias (ta vältis neid esinemisi, kuidas oskas) paistis, et ta oli igas mõttes hall ja kandiline; kandiline oma kujult, seljas hall ülikond ja ees ruuduline hall lips, ja ta kuju oli mittemidagiütlev, kui ta pisut kössivajunult oma tohutu palisandripuust kirjutuslaua taga istus. Tema aknast paistis korrastatud aed, kuhu ministri aednik oli lasknud rajada väikese purskkaevu, mille madalast basseinist kerkis kenasti meisterdatud Skujuline maoskulptuur, mis purskas taeva poole siniselt helkiva uduvihma. Täiesti vaikse ilmaga võis pihustunud veejuga ulatuda nii kõrgele, et see püüdis päiksekiired kinni ja sulatas need vikerkaareks, mis küündis katuselt katusele. Ja paistis, nagu ühendaks vikerkaar niimoodi ministeeriumi eri majatiivad värvikireva õhusillaga.

Kantsleri abi vaatas välja. Vaatepilt meenutas talle päevi, mille peale ta ei tahtnud mõelda. See meenutas talle läbimärgi puid selles elamukvartalis, mida ta oli vihanud rohkem kui midagi muud.

Seetõttu pööras ta oma pilgu postipaki poole ja venitas sõrmi. Luud ragisesid kergelt. Kantsleri abi hingas sügavalt välja ja vabastas liigse energia, enne kui ta hakkas kirjadega tegelema.

Kõige peal oli sinine piklik ümbrik, millest, nagu hiljem ilmnes, tõusis palju tüli. Ja just sel hetkel, kui ta sõrmed puudutasid ümbrikut, turtsatas ta vastutahtsi, nagu aimates ette neid sündmusi, mida tol silmapilgul veel keegi ei aimanud.

Pärast aastaid kestnud terrorihirmu ja akte New Yorgis, Madridis ja Londonis pidanuks kiri kõigepealt pommirühma kätte saadetama, kuid teisalt kehtis ministeeriumi maine huvides nõue, mille kohaselt ei tohtinud Taanit ähvardavate terroristlike ja fundamentalistlike jõudude ees hirmu tunda.

Rahvusminister oli juba seitse aastat tõhusa sisserändeja lõimumispoliitika eest hea seisnud, samal ajal üritades selle poliitikaga säilitada ja tugevdada ka rahvuslikku eripära ja terviklikku taani identiteeti.

Ka kantsleri abi sekretär oli mõni hetk varem selle ümbriku puhul justkui kogemata kõhelnud, hoides seda vastu valgust ning heitnud kõrvale kõik kahtlused, et see võiks sisaldada lõhkeainet või ehk lapikuks litsutud rotti. Need asjad olid juhtunud eelmise ministriga (ja see sümboolika siin ei olnud liialdus, vaid ettevaatusabinõu). Sekretär oli siiski otsustanud panna sinise pikliku ümbriku, mis oli sekretäril kindlalt päeva esimeseks ärritajaks ja nõnda oli ka selle sisu pahaendeline, kantsleri abi kirjahunnikusse kõige pealmiseks, nii et abi saaks tõenäolise kriisiga võimalikult kiiresti tegelema hakata.

Ümbrikul ei olnud reklaamkleepsu ega loosungit, mida ministeeriumi kriitikud muidu soosisid. Sel oli Kopenhaageni Østerbro linnaosa postkontori 2008. aasta 2. mai tempel ja keskelt oli ümbrik pisut paksem kui servadest, just nagu oleks sinna pandud tükike kangast või väike õhust tühjaks lastud pallike. Ta pööras ümbriku paberinoaga ümber – saatja aadressi ei olnud – ja uuesti ümber.

Abi vajutas ettevaatlikult paksemat kohta. See oli pehme ja andis järele.

Siis valas ta kohvi kruusi, mille ta tütred olid talle kinkinud tema 46. sünnipäevaks, mis oli ühtlasi nende viimane ühine pidupäev. Kruusi valmistaja oli kruusikõrvast paremale poole sinises kursiivis kirjutanud Maailma parim ISA ja kantsleri abi kasutas kruusi ainult siis, kui ta oli üksi.

Ümbriku sisuks võis olla vihane sõnum, mille on saatnud üks neist paljudest murelikest taanlastest, kes kardavad neid paljusid võõraid kultuure, mis pideva voona Taani riiki saabuvad ja mida rahvusasjade ministeerium oli lubanud ohjes hoida vastutasuks selle eest, et partei oli 2001. ja 2005. aastal üllatuslikult valimised võitnud.

Niisugune kiri võinuks see olla. Ja seda olekski kantsleri abi oodanud, kui ümbrikult poleks silma torganud üks detail: nimelt aadress.

See polnud kirjutatud ei käsitsi ega arvutiga. Selle asemel oli kirja kirjutaja näinud vaeva ja kleepinud aadressi kokku eri tähtedest, mis pärinesid mingist vanast nädalavõi päevalehest. Kõik need olid hoolikalt ümbrikule kleebitud – erineva suurusega tähed, kuid trükitud kõik samale hallikstõmbunud paberile, ilma et kuskil oleks liimiplekid vaadet häirinud. Kantsleri abi jõllitas tükk aega peent käsitööd. Siis vajutas ta nuppu ja kutsus kohale Kärbse. Kärbes oli saanud oma hüüdnime ühe jõuluettekande ajal, sest ta oli kogu aeg ringi sumisenud ega olnud lõpetamata ülesandeid tookord sinnapaika jätnud. Erasekretärina oli ta asendamatu.

Hetk hiljem tundis ta selja taga kerget tuuleõhku, kui Kärbes istus ühele kõrge seljatoega istmele. Kantsleri abi ulatas talle helesinise ümbriku. Kärbse huuled liikusid ja kantsleri abi sai aru, et ta luges tähti. Abi oli neid juba lugenud. Neid oli kokku kuuskümmend, mõned neist olid punased, aga enamik mustad, millest viimased olid valge äärisribaga – muu hulgas L nimes Orla ja I teises nimes Pil.

Orla Pil Berntsen, Slotsholmen Christiansborg, Lossi plats, København K.

Kolm melodramaatilist rida oma värvikas kompositsioonis.

„Ei tea, mis siin sees on …” ütles kantsleri abi kõhklevalt. Juba tema lisanime kasutamine oli teda ehmatanud. Seda polnud ta ametlikes kohtades juba palju aastaid kasutanud.

Kärbes raputas ümbrikut ettevaatlikult, justkui halvimaid võimalusi eemale peletades. „Ehk on siin ainult surnud hiir,” ütles Kärbes peaaegu sosinal.

„Surnud hiir?” Orla Berntsen jäi hirmunult liikumatuks.

„Või ekskremendid … ühe või teise looma väljaheited.” Kärbse terav nina sirutus ette, nagu nuusutaks, kas salapärane saadetis ei reeda ehk roiskumislehka.

Kärbse ülemus higistas, eritades magusat aroomi. Kärbes läks akna juurde ja tegi selle pärani lahti.

Kui kirja poleks ümbritsenud imelik aura, oleks kantsleri abi seda saadetist naljaks pidanud. Selle asemel tundis ta sõõrmetes nõrka sügelust, mis andis aimu hirmust, mida ta mäletas maailmast, kus ta oli üles kasvanud. Ta teadis, et mõne minuti pärast järgneb peavalu.

„Võibolla me peaksime laskma kantseleil selle avada,” ütles Kärbes taas peaaegu sosinal.

Samal ajal hakkas kantsleri abile silma tema ees lebava ajalehe Vaba Nädalalõpp pealkiri: Tippametnik valas oma süütud alluvad poriga üle. Ta haaras paberinoa ja sõnas: „Nii ohtlik see nüüd ka ei ole.”

Kärbes hüüatas ja astus kirjast natuke kaugemale.

„See on kindlasti üks ebaõnnestunud üritus, ja siis saavad nad – kes nad siis iganes ka on – võibolla tasuta reklaami.” Jälle turtsatas kantsleri abi kõrgendatud hääletoonil.

Ja siis lasi ta käiku oma peene paberinoa, mis pärines Havannast. Selle oli kinkinud talle Lucilla, kui nad viimaks 2001. aastal abiellusid. Ta lasi oma peene paberinoa käiku kõheldes – kuid ainult sekundi kõheldes, enne kui ümbriku sisu lauale vajus. Tal polnud õrna aimugi, kes oli võinud selle kirja saata või kelle sõrmed olid nii hoolikalt voltinud need kaks paberilehte niimoodi kokku, et ta oli nende sisu algul pidanud üheksainsaks valgeks riidetükiks. Ta kissitas segaduses silmi, justkui olnuks eredas päikesevalguses. Kantsleri abi tõstis ettevaatlikult ühe kahest välja kukkunud pehmest asjast ja jõllitas seda läbi prillide. „Mis asi … see küll on?!”

Kärbes kordas sama küsimust hääletult ta selja taga, lojaalne, nagu ta oli. Kabinetiülem tundis Kärbse hirmunund hingeõhku oma kuklas, kui naine talle lähemale astus.

See oli kantsleri abi suureks üllatuseks lastesokk, kenasti heegeldatud, aga heegeldatud väikelapse jaoks – seda võis selgelt näha.

Kantsleri abi istus ja vaatas nõutult seda kummalist eset ning turtsatas jälle, ja jälle liiga valjult. Nii tema ema kui ka lahutatud naine oleksid kohe mõistnud, mis toimub mehes, kes oli riigi võimsaima ministeeriumi kabinetiülem.

Ta pööras pooleldi ümber ja sai kergendunult aru, et kuna Kärbes hoidus endiselt vähemalt meetri kaugusele, siis ei võinud ta kirja sisu kuigi üksikasjalikult näha. Paar beebisokke? Silmapilgu ei registreerinud kabinetiülema aju midagi, siis aga jõudis ta teadvusesse kirja ülejäänud sisu. Sõrmedega, mis ärritusest värisesid, nagu oleks tal külm, võttis ta paberid laualt ja tõstis need Kärbse ainitise pilgu alt kõrvale, et neid lähemalt uurida.

Paistis, nagu oleks tegu nädalalehe lehekülgede fotokoopiatega. Vasakpoolne lehekülg oli kaunistatud ümarate kujutistega, mis meenutasid vanaaegseid pildiraame. „Raamis” oli uduselt näha vana roostepruunide seintega villa, kujutisel kattis hall udu nii taevast kui ka hoone vundamenti, justkui poleks villat kunagi päriselt olemas olnud ega maisele mullale ehitatud.

Pildilt paistis luuderohuga kaetud välisseinte kohal kõrgumas seitse valget korstent – kolm kummalgi pool ja üks keskel – ja need korstnad tõstsid kogu pildi muinasjutulisust eriti esile. Katuseservad särasid, nagu oleks foto tehtud hetk enne, kui hommikukaste on jõudnud päikesekiirtes kuivada.

Paremale oli tundmatu toimetaja pannud veel ühe pildi, mis meenutas vana mustvalget amatöörfotot: laeni kõrguva jõulupuu juures istus väike rühm lapsi põrandavaibal ja vaatas fotograafi poole. Neil kõigil olid ühtemoodi päkapikumütsid peas ja paar neist paistis naeratavat, kui samas teised tundusid tõsised ja kartlikud, võibolla fotograafi neile keskendunud tähelepanu tõttu.

Üle pildi oli kolm suurte tähtedega sõna: Seitse väikest pöialpoissi.

Kogu muu tekst oli vana foto all: Seitse väikest pöialpoissi – viis poissi ja kaks tüdrukut – elavad Elevanditoas ja on kõik valmis leidma endale uuel aasta hea kodu!

Kantsleri abi kortsutas tahtmatult kulmu, ilma et Kärbes oleks seda märganud, ja jätkas lugemist: Bioloogilise perekonna täielikult saladuses hoidmise võimalus aitab kaasa, et illegaalse abordi asemel valitakse adopteerimine. Räägitakse, et ka kuulsad taanlased, kelle nimi ja kuulsus võiks muidu avaliku uudishimu ohvriks sattuda, on usaldanud Emade Abistamise Seltsi ettevõtmise diskreetsust. Niisugustel juhtudel on bioloogiliste vanemate nimede saladuses hoidmine olulise tähtsusega.

Kantsleri abi tajus Kärbse uudishimu oma parema õla taga.

„Ah, mingi tühiasi,” ütles abi, ilma et temalt oleks veel midagi küsitud, ja kattis fotod käsivarrega. „Ma saan ise hakkama.”

Kantsleri abi märkas Kärbse pettumust. Kärbes kaugenes seina äärt pidi ukse poole ja peatus veel korraks pahuralt, nagu tal kombeks oli.

„See pole kuigi tähtis asi,” kordas kantsleri abi pisut valjemalt. „Saan ise hakkama.”

Kärbes ehk Fanny, nagu oli tema nimi tegelikult, peatus silmapilguks ukseavas nagu veidi kühmus isepäisus ise, kuid tegi siis vastumeelselt minekut. Ainult kerge õhuvirve jäi temast ruumi, kui uks tema selja taga kinni langes.

Kantsleri abi hingas sügavalt sisse ja kinnitas pilgu taas kirjale. Kui Lucilla olnuks seal, hoiatanuks naine teda selle hirmu eest, mis temas võimust võttis.

Kuigi pildid ei reetnud midagi – välja arvatud see, mis oli lugeda olemasolevas lühikeses tekstis –, teadis ta kohe, kust need pärinesid. Ta teadis, mida need kujutasid, ja ta teadis ka, mis selle koha nimi oli – ta tundis selle suure pruuni villa ilma vähimagi vaevata ära.

Ta hingas sügavalt välja ja võttis ette teise paberitüki. See oli eelmisest paksem, valge ja tihe ning krudises, kui ta selle lahti voltis. Ta oli juba enamvähem oodanud, et sellest ilmub nähtavale veel üks foto, kuid see, mida ta käes hoidis, oli ilma igasuguste illustratsioonideta fotokoopia, mis oli võetud mingist blanketist või nimekirjast, mida ametivõimud kasutasid niiöelda Gutenbergi aegu.

Kopeeritud paberi vasakus servas võis märgata ümmargusi auke ja ta järeldas sellest, et originaalpaber oli enne koopiamasinasse panemist olnud augurauaga augustatud.

Ta kummardus paberi kohale ja luges. Ülemises vasakus nurgas polnud rohkemat kui aastaarv 1961, kuid ta hoidis sellest hoolimata hinge kinni.

Kantsleri abi silmad libisesid pool lehekülge allapoole. Kitsad nimetulbad, mille eesmärk oli lihtne: tuvastada isikute identiteet. Nimi. Sünniaeg. Sünnikoht. Praegune elukoht.

Seejärel järgnes rida lahtreid igasuguste ebatraditsiooniliste isiklike andmetega: Bioloogiline ema. Nimi. Praegune elukoht – ja allpool taas: Bioloogiline isa. Nimi. Praegune elukoht.

Ja päris lehe allossa oli tundmatu ametnik teinud ruumika lahtri pealkirjaga: Adopteerijate nimi ja elukoht.

See oli adoptsiooniblankett lastetutele peredele, kes taotlesid luba mõne tolleaegse soovimatu lapse üleskasvatamiseks. Ta oli selliseid blankette näinud. Muidugi oli ta selliseid blankette ennegi näinud.

Ainult üks originaalblanketi lahter oli täidetud – kõige esimene. Hariliku pliiatsi või siis pastakaga oli keegi kirjutanud, ilmselt juba ammu, kenas kursiivis üheainsa nime. See oli endiselt täiesti selges kirjas, nii et seda võis ilma mingi vaevata lugeda: John Bjergstrand.

See ei olnud nimi, mis öelnuks Orla Berntsenile, rahvusministeeriumi kabinetiülemale kohe midagi. Nimi kõlas natuke võõrapäraselt. Eesja perekonnanime vahele oli jäetud pisut liiga suur vahe ja ilmselt pärast hetkelist järelemõtlemist oli sama pliiatsiga lisatud kaks pisut kentsakat sõna: väikelaste tuba.

Kantsleri abi märkas oma ninajuurel just prilliraamile lähenemas paari higitilka, kuid pööras siiski paberit ja vaatas selle teist külge. See oli tühi.

Siis turtsatas ta veel kord ja selgitas prilliklaaside taga pilku. Mida peaks üks 46aastane, peagi ametliku lahutuse saav ametnik tegema seesuguse vana arvepidamisraamatuga, mis oli pealegi pooltühi? Ta aimas, et ta peaks vastust teadma, aga ei teadnud sellegipoolest.

Mitte nimi ei mõjunud rahutuks tegevalt. Ta oleks mõned päevad ehk selle nime peale mõelnud ja siis unustanud. Rahutuks tegi hoopis miski muu. Üks higitilk oli jõudnud nina otsa ja kukkus nüüd just lehe ülaservas olevale käsitsi kirjutatud nimele. Ta tupsutas selle ettevaatlikult salvrätiga ära, nagu oleks unustanud, et tegu pole originaaliga, millel tint võiks laiali joosta.

Kantsleri abi tõusis toolilt ja nägi taas vikerkaart, mis säras mao suust tõusvas veevihus. Ta pigem tunnetas kui kuulis oma rindkeres kähisevat paanikat, justkui oleks mõni elukas ta sisemusse tunginud, nagu ta ise oli olnud ükskord ammu köökus Moseni soises padrikus, kus tagaajajad heitsid teravaid valguskoonuseid teda ümbritsevasse pimedusse.

Kui keegi võinuks ta mõtteid lugeda, oleks ta märganud, et ehmunud kantsleri abil ei tõusnud esiplaanile just kõige lihtsam küsimus, ja selle oleksid esitanud kõik, kes oleksid tema asemel niisuguse kirja saanud:

Miks see üldse mulle saadeti?

*

Rahvusministri büroo oli pärast 2005. aasta valimisvõitu poole suuremaks ehitatud, sest valitsuse tähtsuselt teine minister oli nõudnud endale peaaegu et troonisaali tasuks hindamatu panuse eest palavikulises valimisvõitluses.

Ministri büroosse kogunes ainult eksklusiivne sisering, kelle rahvusminister oli ise hoolikalt välja valinud. Nad kõik olid ühenduse BAL liikmed. Seda liikumist oli rahvusminister juba oma karjääri algstaadiumis rahaliselt toetanud, kuid ta oli alles viimastel aastatel hakanud liikumist avalikkuses tõsiselt tunnustama.

Lühend tuli dešifreerida järgmiselt: Laste Õigus Elule.

2005. aasta parlamendivalimistel kasutati BALi regulaarselt võitlemiseks taani laste võõrandamatu õiguse eest elada – ja nõnda sugenes ka arvamus, et abort peaks olema lahenduseks ainult neil harvadel juhtudel, kui sünnitamine ohustaks tõesti ema ellujäämist, või kui oli täiesti kindel, et laps nii või teisiti sureb. Iive oli juba kaua allamäge läinud ja riigis nappis terveid taani lapsi, mis põhjustas omakorda vanemate inimeste osakaalu suurenemise ja nooremate inimeste osatähtsuse languse. Tööturul võis neid puuduvaid taani noori asendada eksootiliste sisserännanutega, ning aina rohkem ja rohkem taanlasi pooldas seda loogilist seisukohta, milles olid põimunud praktilismajanduslik ja kristlikmoraalne külg. Samas ei olnud unustatud, et taanlaste suurem iive siiski tugevdaks taani rahvust üha suureneva sisserändajate hulga vastu. Taanlased riskisid sellega, et neist saab vähemus omaenda maal. Selle arenguvõimaluse olid nii võimulolev partei kui ka opositsioon viimastel valimistel arvesse võtnud kui tuleohtliku stsenaariumi – aga võimulolijate trump oli ikkagi nende oma rahvusminister.

Ole AlmindEnevold, kelle nimi kõlab taani keeles umbes nagu Ole Tavaline, Ainuvõim, esitas koosolekul parasjagu teemat „Võtke istet – ja õnne vabastamispäeva puhul!”

Samal silmapilgul ilmus doktor Nõidus väheke hingeldades nähtavale ja libises ühele vabale toolile. Hilinemine ja hingeldamine olid juba PRülemuse imidži osaks saanud.

„Mis selle tamili poisiga on?” küsis minister ja vibutas sentimeetripaksuse rohelise mapiga. Ta heitis selle ärritunu täpsusega kantsleri enda ette. Kantsler oli saanud oma alluvatelt hüüdnime Shrek, kuna nägi välja nagu kuulus sookoll. 1952. aastal leiti ühest Taani soost üks väga hästi soovees säilinud umbes 2300 aastat vana mehe keha, ning ka see lugu sobis hästi Shreki nimega. „Milles on asi? Millega ma pean ennast kurssi viima?”

Orla Berntsen oli rahul, et ta ise ei olnud selle asjaga tegelnud ja selle hoopis oma ülemusele edastanud. Too muidugi kartis, et lugu võib kontrolli alt väljuda ja ootamatu suuna võtta.

Rahvusminister vihkas raskeid teemasid ja tema suhtumine oli alati liigutavalt lihtne: lükka ebameeldivad asjad teelt kõrvale või mata need nii sügavale, et keegi neid enam kunagi ei leiaks.

Mõned ajakirjanikud (ja ametnikud) hüüdsid teda Ainuvalitsejaks, millele andis alust ka tema nimi – ning kõik pidasid tema süstemaatilisust ja tõhusust hirmuäratavaks.

Shrek lõi käega: „See on ainult sinu kurssi viimiseks. Ja ainult juhuks, kui sa peaksid päeva jooksul kogemata mõne Vaba Nädalalõpu ajakirjanikuga kohtuma. See asi huvitab seni ainult neid.”

Ta kasutas sõna ainult kolm korda, märkas Orla.

„Sa ei mõtle ju seda, et ühest 11aastasest tamili poisist võib saada mingi tõsisem asjalugu?” küsis rahvusministeeriumi valitseja.

„Võibolla,” vastas kantsler ettevaatlikult. „Temast peaks saama ministeeriumi otsusekindluse proovikivi nende maalt väljasaatmiste puhul, kui tegemist on põhjendamatute asüülitaotlustega, mille on esitanud väga noored inimesed. Sellepärast istub ta nüüd üksi kongis asüülikeskuses Nord …” Ta jättis lause üsna ebatüüpiliselt pooleli.

Ole AlmindEnevold raputas tugevalt pead: „Selles ma kahtlen.”

Rohkem seda teemat ei puudutatud. Orla Berntsen vaatas fotot, mille asüülikeskus oli ministeeriumile saatnud. Sellel oli süütu näoga väike poiss, kellel olid paksud tumedad juuksed ja pruunid küsivad silmad – nagu väike kübe suures maailmas. Orla noogutas Shrekile. Nad olid sama meelt. See asi võis millal tahes plahvatada. Osa taanlasi tundis ennast endiselt ebamugavalt nutvaid lapsi nähes. Nad pidid selle teema juurde hiljem tagasi pöörduma.

„Täna on 5. mai.” Hääl kõlas jälle reipalt, sest sõjast vabanemise päev oligi ju tegelikult esinemise teemaks. Ja selle esinemise peategelane oli Ole AlmindEnevold. Teisest maailmasõjast vabanemise päev sidus sel moel kokku rahvusministeeriumi aktuaalsuse ning Ole AlmindEnevoldi panuse kodumaa heaks teises maailmasõjas.

See oli lugu, mis ei kaotanud jõudu, vaid püsis elavana aastast aastasse. Isegi AlmindEnevoldi poliitilised vastased ei söandanud seda küsimuse alla seada. Legendi järgi oli minister sattunud sõtta 1943. aastal, kui ta oli alles varateismeline ja suutis hädavaevu tõsta lõhkeainekotte, millega ta varustas vanemaid vabadusvõitlejaid. Poisi tohutu tegevusraadius ning hiiglaslik rattasõiduja jooksuenergia oli andnud talle hüüdnime Jooksja, ja legendi järgi likvideeris ta sõjas juba 13aastaselt Svanemølle jaama lähedal raudteetammil ühe reeturi. Reetur oli ähvardanud püstoliga üht vanemaealist vastupanuliikumise tegelast, kuid selle vastupanuliikumistegelase noor abiline hüppas appi ja võttis püstolitorust kinni ega lasknud lahti. Nad kähmlesid maas, päästik läks lahti ja reetur langes surnult maha, saanud kuulitabamuse otse silmade vahele.

See lugu oli rahva hulgas tohutult populaarne. Ta jookseb endiselt rahvuslike asjade teenistuses, kõlas doktor Nõiduse tõhus loosung nii ajalehtedes kui ka plakatitel 2001. aasta novembri närvesöövas valimisvõitluses – vahetult pärast terrorirünnakut USAs –, ning 2005. aastal oli doktor Nõidus andnud eelnevale triumfeeriva jätku: Demokraatia jooksupoiss.

Ametnik Orla Berntseni maailmas polnud patriotism mingi eriti hinnatud hüve. Ta võis ühe käe sõrmedel üles lugeda oma elus ette tulnud võimalikud vaenlased, kõik tema vähesed vaenlased olid soliidse taani taustaga ja ta ema ei olnud rääkinud talle kunagi erilisest taani teesklusest, mis oli kuuekümnendatel raputanud nende kodu Moseni ridamajakvartalis. Noil aastail jätsid tuhanded noored üksikemad oma vastsündinud maha ja andsid nad täiesti võõrastele peredele – ainult isikliku häbi ja hukkamõistu vältimiseks. Need vähesed, kes seda võimalust ei kasutanud, pandi oma ümbruskonnas sõna otseses mõttes kannatama. Üks isata poiss nagu Orlagi oli olnud vallaslaps – ja rahvuslikud hüved, nagu ühtsus ning kokkukuuluvus („solidaarsus”, nagu see endiselt pisut vanamoodsalt partei programmis seisis), ei mänginud siin mingit rolli. Seda teesklust pidaski ta ainsaks taani rahvuslikuks ühtsust väljendavaks eripäraks, aga ta ei näidanud seda teistele välja, rääkimata sellest, et ta oleks paljastanud seda ministeeriumis, mida ta juhtis eduka ministri huvides.

Avalikult ja väliselt oli ta valeasüülitaotlejate ja majanduspagulaste vastu, argumenteerides asjalikul ja objektiivsel hääletoonil. Isiklikult ei näinud ta inimestel mingit vahet – olid nood siis valged või mustad, ühest või teisest kultuurist või religioonist –, ta seisis sellest kõrgemal. Võibolla just see ehmatas ministeeriumi ametnikke ja andis talle hüüdnime, mida alluvad söandasid ainult sosinal lausuda.

*

Orla Berntsen oli sinise ümbriku peaaegu unustanud, aga see iseäralik saadetis oli endiselt kirjutuslaual, just seal, kuhu ta oli selle jätnud – kruusi all, mis meenutas talle ta tütreid ja naist.

Ta vaatas uuesti pilti seitsmest lapsest, kes seisid kuusepuu ees ja kelle kohta oli kirjutatud „Seitse väikest päkapikku”. Neil kõigil olid päkapikumütsid peas. Orla tähelepanu koondus kesksele motiivile: tumeda helkiva katusega majesteetlik villa. Ta ei teadnud mitte üksnes seda maja, vaid ta teadis ka seda, miks see oli koopias kuldse raamiga ümbritsetud. Ta emal oli olnud elutoa seinal täpselt sama motiiviga pilt. Seda pidid küll vähesed inimesed teadma. Orla kuulis peas oma ema häält, kuid ei suutnud sõnu eristada. Ta kuulis oma ema sosinat pärast ema surma, kuid need sosinad kandsid endaga harva mingit sõnumit ning koosnesid enamjaolt nende vestluste fragmentidest, mida nad olid kunagi pidanud.

Ta sirutas oma sõrmi ja viipas, justkui prooviks oma kontoris kellelegi mingit diskreetset signaali edastada. Siis tundis ta oma selja taga Kärbse lähedust.

„Kui sa ära olid, helistati mulle Vabast Nädalalõpust kolm korda,” sosistas Kärbes.

Silmapilgu ei saanud Orla aru, kust see sosin tuli. Kärbes hakkas liikuma ja läks ümber kirjutuslaua, korrates oma sõnumit natuke kõvema häälega. Kärbes lisas fakti, mis mõjus peletavalt: „See oli see ajakirjanik … Knud Tåsing.”

Oli selge, et Kärbes ilmselt teadis, kuidas see ta ülemusele mõjub.

Kabinetiülem hingas sisse sõõmu omaenese higihaisu ja valitsuse optimismi järele lõhnavat parfüümi. „Ütle ajakirjanikule, et ma olen koosolekul.”

„Ta ütles, et see on tähtis … Asi olevat ühes anonüümkirjas.” Kärbes visistas need kaks pahaendelist sõna üle oma paksude huulte.

Kärbse teadaande vastuseks oli kabinetiülema poolt kuulda kerget norsatust. „Okei. Lase ta siis liinile, kui ta jälle helistab.” Võis olla ohtlikum püüda seda ajakirjanikku vältida.

Orla Berntsen silmitses blanketikoopiat neljandat korda. John Bjergstrand. See nimi ei öelnud talle midagi, aga keegi arvas siin, et see oli nii tähtis, et ta oli saatnud sellest kindluse mõttes koopia ministeeriumi vanale tuttavale ja vaenlasele ühes isikus – Vaba Nädalalõpu ajakirjanikule. Vaba Nädalalõpp oli oma nime saanud sellest, et ajalehel polnud enam piisavalt raha igal nädalapäeval ilmumiseks. See tundus olevat ainuke võimalik selgitus. Nagu käsu peale hakkas kõlar krabisema.

Võimendist kostis vali krõpsatus. „Lasen ta liinile.” Kärbes ei pidanud nime enam kordama.

Orla istus hetke vait, märkas siis teise mehe kohalolu ja ütles valjult: „Orla Berntsen kuuleb.”

„Tåsing.” Hääl oli madal ja nasaalne. See polnud muutunud nende esimesest kohtumisest alates. See võis olla kümme aastat tagasi, võibolla rohkem.

„Jah?” küsis Orla.

See hääl oli veenvalt rahulik, samamoodi nagu tol hommikul, kui nende vaen kulmineerus. Tookord oli kõne toimunud justiitsministeeriumis. Tollane valitsusajaleht, mis oli oma edu tipul, oli kaevanud välja skandaali, mis ähvardas võtta koha nii ministrilt kui ka kõikidelt tema lähematelt toetajatelt. Ajakirjanikul polnudki mingit küsimust, vaid ta oli üksnes teatanud, et ajaleht laseb kahjutegeva artikli trükki juba järgmisel päeval, kas siis koos ministri kommentaaridega või ilma.

Orla oli seepeale palunud tal kükke teha.

Ajaleht lasi artikli trükki.

See oli peaaegu hävitanud Orla karjääri. Kuid natuke aega pärast seda oli Knud Tåsing langenud ühte saatuslikku lõksu, sellest veast oli kujunenud talle katastroof ning kogu ta ajakirjanikurenomee langes vähem kui ööpäevaga. Ministeeriumis tõsteti selle peale hiljem ikka ja jälle klaase ega suudetud sealjuures siiski mõista, kuidas Tåsing ikka veel ajakirjanikuna edasi töötas.

„Sa pead ministrile teiselt numbrilt helistama,” ütles Orla. Ta otsis instinktiivselt olukorrast väljapääsu.

„See pole ju Ainuvalitseja, kellega ma pean rääkima. Vähemalt mitte veel.” Ta hääl kõlas natuke pilkavalt. „Aga sa võid talle sellegipoolest minu poolt tervisi saata.” Nüüd kõlas see sarkastiliselt. „Kõigepealt tahan ma sinuga rääkida.”

Orla Berntsen kattis käega tühjal kruusil oleva sõna „ISA”.

„Meile tuli siia ajalehte kiri. See on, kuidas seda nüüd öeldagi … mõistatuslik kiri,” lausus ajakirjanik.

Kantseleiülem mõtles millegipärast hoopis oma tütardele, kelle ta pidi maha jätma, kui ta oma lapsepõlvekoju Søborgi tagasi pöördus.

„Siin minu ees on üks kiri. Ma arvan, et see on ajaleheartikkel – fotokoopia kujul – koos pildiga ühest majast ja mõnedest lastest, mille all on natuke mõistatuslik kiri. Aga kõige all seisab miski, millest ma ei saa aru: koopia saadetud rahvusminister Ole AlmindEnevoldi kabinetiülem Orla Pil Berntsenile rahvusministeeriumisse. See võid olla ainult sina – ja su aulik ülemus. Mul on kahtlane tunne, et sa oled saanud sama kirja. Sinine piklik ümbrik. Punased ja mustad tähed. Tundub, et need on kõik ühest vanast nädalalehest välja lõigatud.” Ajakirjanik tegi väikese pausi. „Väga melodramaatiline. Nagu mingi omaaegne Agatha Christie kriminull.”

Orla ei vastanud.

„Kas oled veel liinil, Berntsen?”

„Mis seal seisab?” küsis Berntsen. See kõlas poolenisti juba nagu kinnitus või vähemalt veerandi võrra kinnitus.

„See on lühike tekst adopteeritavatest lastest, kes saavad endale täiesti uued pered. Arvan, et pildid illustreerivad adopteerimise kohta käivat artiklit. Pilditekst viitab ühele või teisele saladusele. Saladusele, et teatud lapsed anti tookord salaja ära adopteerida, et säästa bioloogilisi vanemaid avalikustamisest. Aga juurde on lisatud veel kaks asja …” Ajakirjanik jäi silmapilguks vait. „Üks teatavat sorti blankett, nimi peal, ja siis veel paar väikesi valgeid villaseid sokke. Need paistavad olevat beebisokid. Just need mõjuvad kõige salapärasemalt.”

Mida iganes võikski Tåsingi kohta öelda, siis seda tuleb küll nentida, et tema kirjeldused olid lühidad ja tabavad. Võimu esindav ministeeriumi kabinetiülem kuulis teiselt poolt liini otsast paberikrabinat.

„Mis sa selle kohta ütled?” küsis tema kiusaja.

„Kas see on saadetud sulle?” kuulis Orla ennast küsivat. Valetada oli ohtlik ja kirja sisu oli liiga mõistatuslik vahetu vastuähvarduse esitamiseks. Keegi poleks sellest aru saanud. See kõik oli toimunud nii kaua aega tagasi, et sellel ei saanud ta praeguse elu ja karjääriga midagi pistmist olla.

„See on saadetud …” – Orla Berntsen kuulis, kuidas ajakirjanik vakatas ja paberites tuhnis – „… nii mulle kui ka Nils Viggo Jensenile. Nils on mu fotograaf suuremate reportaažide puhul.”

Oli ime, et Knud Tåsingil lubati ikka veel üleriigilises ajalehes kirjutada, olgugi et tegu oli väikese ajalehega, mõtles Orla. Seeeest olid teemad selles ajalehes olnud ebaolulised ja kahjutud. Kui Tåsingi minevik poleks nii särav olnud, jäänuks tema tookordne artikkel viimaseks – siis, kui ta kuulsus sai hoobi. Ja sellest oli juba pea kümme aastat möödas.

„Jah, Berntsen …” Nüüd oli hääl torus veidi parastav. „Sul on õigus … vana tsirkusehobune haistab kui just mitte väga kopsakat lugu, siis vähemalt maneežil esinemise võimalust. Seda ma tunnistan – siin nelja silma all. Ja nüüd on sinu kord. Arvan küll, et oled saanud postiga sellesama müstilise kirjatüki.”

„Jah,” vastas Orla. Seda tõsiasja võis ta ka niisama hästi kui tunnistada.

Torust kostis vaikust. Ajakirjanik ootas.

„Aga,” lisas ministeeriumi kabinetiülem, „mul pole õrna aimugi, mida see tähendab.”

„Ühesõnaga, sa said ka … paari sokke … ja selle imeliku blanketi?”

„Jah,” kordas Orla.

„John Bjergstrand?”

„Jah.”

„Kes see on?”

Väike turtsatus. „Pole aimugi.”

„Kas sulle saadeti ka fotod lastest? Ja tekst?”

„Jah.”

„Ja mul pole mõtet küsida, kes need on?”

„Ma ei tea.”

„Või mida see kõik tähendab?”

„Ei tea. Mul pole vähimatki aimu.” Nüüd ta küll valetas.

„Kas sul pole kõige vähematki aimu, mis selle asja mõte võiks olla?”

„Ei. Ma ei tea, mis selle kõige mõte on. Ma ei tunne ega tea kedagi John Bjergstrandi. Vaata telefonikataloogist.”

„Hahaa.” Orla kuulis teiselt poolt liini otsast ajakirjaniku hingamist.

„Ühel fotol on pildisõõris üks maja. Mis maja see on?” vahetas Knud Tåsing teemat.

„Noh, minu oma see ei ole.” Veel üks paljastav norsatus.

„Einoh, seda ma tean.” Tåsing oli üks väheseid ajakirjanikke, kes oli Orla Berntsenit külastanud – noil päevil, kui seda oli võimatu vältida –, aga praegu oli ministeeriumi kabinetiülema isiklik elu varjatud sama hästi nagu ta tundedki, võibolla isegi veel paremini. Ametlikest allikatest sai teada ainult seda, et ta on abielus, tal on kaks last ja et ta elab rikkas Gentofte linnajaos Gisselfeldi alleel. Ajakirjanike seas oli levinud kuulujutt, et ta naine oli kuubalanna, ja kõige kriitilisemad lehemehed olid lõbustanud ennast sellega, et migratsiooniameti endine ülemus – migratsiooniamet vastustas peaaegu kõikide humanistlikel kaalutlustel antavate elamislubade põgenikele andmist – oli võtnud endale välismaalt naise. Ja pealegi veel maailma ühe viimase sotsialistliku riigi kodaniku.

Võibolla see oligi teatud määral selliste kuulujuttude tulemus, et ta oli nüüd lahutamas.

„Miks tõstab kirja saatja esile, et see on saadetud sulle, rahvusministeeriumi kantsleri abile – ja nimetab siiski ministri nime?” küsis ajakirjanik.

„Mul pole aimugi.”

„Kas minister Ainuvalitsejal võiks sellega midagi pistmist olla?”

„Seda absurdset kirja ei saa ometigi tõsiselt võtta, Tåsing,” ütles Orla pisut valjemal häälel. „Minister pole seda näinudki.”

„Mis maja see fotol on?” muutus ajakirjaniku toon teravamaks.

Orla Berntsen kõhkles. See lugu ei saanud enam müstilisemaks minna, kui see juba oli, ja tõde võis probleemi lahendada. Teisest küljest ei saanud ta lihtsalt istuda ja kaubelda oma elu saladustega, mida isegi ta tütred ei teadnud – ja jagada neid mingile ajakirjanikule. Ja eriti veel Knud Tåsingile.

„Kas tead, et … et ma mõtlen või tunnen – või õigemini … tean, et minu erakirjadega pole sel kõigel midagi tegemist.”

See kõlas arrogantselt.

„On ikka! Avalikkus, Pil Berntsen. Seda ei tohi unustada. Kiri on saadetud ka avalikkusele.”

Ajakirjaniku ähvardus kõlas asjatundlikult.

„Jah, selle on ilmselt saatnud mingi maniakk!” Orla kuulis, et ta viimane väljaöeldud sõna oli lõppenud neelatusega. See polnud hea. Ta langetas õlad ja pani käed kirjutuslauale. „Kuule, Tåsing. Mul on tegelikult kiire. Mul on teisest maailmasõjast vabanemise päeva puhul peaministri vastuvõtt.”

„Jah. Sellest sain ma juba su sekretäri käest kuulda. Aga ma pean teatama, et kui sa ei tõsta saladusloori sellelt villalt või ei anna mulle lihtsalt aadressi, siis olen ma sunnitud avalikustama nii selle pildi kui ka kirja ja meie vestluse fonogrammi – ja kui me ei luba rohkema informatsiooni eest tasu, siis teeme suure teene sellele suurele detektiivile, kelle nimi on Avalikkus. Avalikkus teeb meile siis asja selgeks.”

Orla Berntsen polnud küll kindel, kas see häbistatud ajakirjanik suudab tõesti oma ähvarduse teoks teha. Üle selja jooksis judin ja ta pigem tajus kui kuulis oma ema teispoolsusest sosistavat: mis sest siis ikka on, Orla? Ainus võimalik väljapääs: las tõde tuleb päevavalgele.

Orla võttis oma vastse otsuse kokku nii lühidalt kui võimalik: „Maja asub Skodsborgi rannateel. See on lastekodu. Ja nüüd pean ma jooksma.” Siis pani Orla toru hargile.

Ta tõusis ja läks akna juurde. Madu sülitas endiselt vett vikerkaarde. Orla aevastas.

Kurat küll.

Ta sulges silmad ja vajus sinepikollasele sohvale, kus ta vahetevahel uinakut tegi. Mitte kunagi kauem kui viis või kuus minutit ning alati jalad üle diivani ääre põrandal.

Sellel kabinetiülema sohval tukastades oli ta määratlenud oma karjääri suurimate probleemide kontuurid, mõelnud välja uued suunad, leidnud väljapääsuteed ning loonud endale probleemilahendaja maine, mis oli teinud temast nõutud nõuandja valitsuse kriisisituatsioonides. Tal oli alati valmis mõni päästeplaan ja need päästeplaanid toimisid, kuna ta oli lõppkokkuvõttes üsna brutaalne strateeg. Kui ta lasigi oma vaimset soomust pisut lõdvemale, ei tulnud nähtavale mingit pehmemat või poorsemat kihti nagu teistel inimestel, vaid vastupidi. Oma esimese viieteistkümne eluaasta jooksul kannatas ta poiste narrimised välja nagu üks askeldav väike erinev mutukas. Ta nägu oli alati naerul nagu lõhenev puuking, ta kandiline tedretähniline nina turtsus vahetevahel trotsist, aga suu naeratas aina edasi ja helesinised silmad mõõtsid löökide suunda ja oodatavat tabamispunkti. See oli tal kogu aeg olnud fassaad, ja poisi vilumus olla valmis välkkiireteks kõrvalepõikamismanöövriteks elas mehes edasi. Kui ta oli juba täiskasvanu, ei reetnud ta enam oma mõtteid ega mananud ette toda lapsepõlve tobedat naeratust.

Kui ainult keegi ta tollastest lapsepõlvekaaslastest oleks teda täna näinud, oleks ta tema valvsa pilgu ära tundnud, samuti tihti esinevad turtsatused ja nõrga pupillide värina prilliklaaside taga.

Ime küll, aga Orla Berntsen ei teadnud, mida teha. Ta tõusis sohvalt püsti. Kiri oli endiselt laual. Kas rahvusminister oli seda tähele pannud? Ei, seda ilmselt mitte, sest Kärbes oleks talle seda sellisel juhul maininud. Võidukalt.

Berntseni keha vajus tagasi sohvale. Suured prilliklaasid muutusid veidi uduseks, poolsuletud silmalaud olid rasked ja pingul, ripsmed lühikesed ja heledad. Kas ta peaks sellest asjast oma kõrgemale ülemusele ette kandma? Selleks olnuks põhjust küll. Aga ta siiski ei söandanud.

Pole mingit saavutamatut eesmärki, oli minister talle kaua aega tagasi öelnud. See kehtib ainult nende inimeste puhul, kes julgevad (need sõnad oleks pahandanud ta noorpõlvesõpra Severini, aga Severin ei olnud juuramaailmas siiski kuigi kõrgele jõudnud).

Orla armastas neid sententse, mille Ole AlmindEnevold oli talle ta ametisseastumise alguspäevil mällu söövitanud. Kõik need käsitlesid õigeid valikuid õiges olukorras ning otsustamist, mida nad mõlemad hindasid. Need käisid tahte kohta leida vajadusel absoluutselt õige tee.

See, kes tahab maailma valitseda, peab selle muutustele reageerima.

Orla Berntsen oli naeratanud. Selle sententsi sisu oli endastmõistetav.

Kes eelistab kaastunnet eesmärgikindlusele, minetab oma otsustavuse.

Minister polnud enda oma kunagi kaotanud.

Kes valib tulemuse asemel leebuse, jääb tasuta.

See sentents oli ehk kõige parem – just selles sisalduv saladuslikkus. Võimalus anda vihale vaba voli ilma igasuguse kahetsuseta.

Hukkub see, kes ei julge tappa, kui vaja, oli Orla Berntseni ülemus öelnud oma panuse kohta vabadusvõitlusse – ja see meeldis ju tervele taani rahvale.

Kabinetiülem lükkas kruusi endast eemale. Valged heegeldatud sokid lebasid tema ees laual ja ta istus mõne hetke täielikus vaikuses. Siis valis ta oma isiklikul telefoniliinil ühe numbri, ootas silmapilgu ja kuulis torust ettevaatlikku naisehäält:

„Advokaadibüroo.”

„Ma tahaksin rääkida Søren Severin Nielseniga,” ütles ta.

Sellest oli juba kümme aastat, kui nad olid viimati rääkinud. Tookord oli asi olnud ühele Süüria põgenikule põgenikustaatuse äraütlemises. Sellest tõusis ajakirjanduses suur skandaal. Severin oli tolle Süüria naise advokaadina väga järeleandmatu. Orla oli aga nende kunagisest sõprusest hoolimata jäänud süürlase elamisloa suhtes äraütlevale seisukohale. Süürlane oli paar päeva hiljem Kopenhaageni Kastrupi lennujaama viidud ja keegi polnud teda enam näinud.

Nüüd oli Orla vanast sõbrast saanud 11aastase tamili poisi kaitsja – ja see oli muidugi probleem, aga see ei olnud see probleem, millest rahvusministeeriumi kabinetiülem temaga rääkida tahtis.

„Søren Nielsen on kohtus.”

Orla jättis oma otsenumbri ja lühikese, kuid selge sõnumi. Sellega oli kiire.

Severin, helista mulle, asjaga on kiire.

*

Kilomeetrike Orla Berntseni asukohast eemal pööras ajakirjanik ennast oma kulunud pöördtoolis ja viskas mobla lauale.

„Skodsborg,” ütles ta võidukalt. „Skodsborgis on ainult üks teadaolev lastekodu – aga see on samas ka üks üsna eriline lastekodu … See on ju Kongslund ise … Kogu taani rahva uhkus!”

Innustust Knud Tåsingi hääles ei tulnuks valesti mõista. Ta tõstis sülearvuti enda ette. „Kongslund on palju aastaid saanud valitsuselt erikohtlemist, nagu näiteks erirahastust – ja mis sa arvad, kes on olnud selle kaitsja ja heategija juba sõjaajast peale?”

Tal polnud vaja nime öeldagi – ja ta külalisel polnud vaja vastata. Fotograaf Nils Jensen oli niigi sõnaaher mees.

„Ja mis sa arvad, kes võttis koos Kongslundi noorte preilidega vastupanuvõitlusest osa – Kongslundi preilid tegutsesid ju sõja ajal rahva kuulsaima vastupanuvõitlusgrupi heaks?” Knud Tåsing lülitas arvuti sisse ja ütles ikkagi nime välja. „Mõlemal juhul on vastus Ole AlmindEnevold, Taani rahvusminister ja tulevane peaminister, kes täidab oma kohust ja võtab praeguselt riigiisalt ameti üle ning juhib meid järgnevate kuude jooksul välja viletsuse orust, nagu ta on lubanud.”

Fotograaf ei vastanud ikka sõnagi.

Ajakirjanik tippis üheksa tähte otsingusse. Väsinud tooli plüüsist eraldus ebemeid ja seljatoe küljes oli näha väikesi oranže vahtkummitükke ning ta püksisäärtel pisikesi kummiebemeid. „Kongslund,” ütles ta taas, peaaegu ilma hingeõhuta, ainult pooleldi silmanurgast kontori ainsal teisel toolil istuvat kõhetut kuju piieldes. „Kongslundi väikelastekodu. Selleks pidi olema mingi põhjus, et meile see kiri saadeti.”

„Aga võibolla ka ei ole.” Need olid fotograafi esimesed sõnad.

Knud Tåsing vaatas teatud leebusega seda meest, kellest oli mingil põhjusel ta sõber saanud – ja ainus, kes tal oma kaheksa aastat kestnud okkalise ajakirjanikukarjääri jooksul alles oli.

Nils Jensen oli pannud neli patareid välku, mis oli peaaegu sama suur kui kaamera tema süles. „Väikelastekodu?” küsis ta ning sai selle süütu sõna väga skeptiliselt kõlama.

„Jah. Aga mitte lihtsalt ükskõik mis väikelastekodu … See on ju Kongslund ise!” Ajakirjanik vehkis sinise ümbrikuga nii kõvasti, et tekkis kartus, et nimeks ja aadressiks kokku seatud värvilised tähed võivad ümbriku küljest lahti tulla ja põrandale pudeneda. „Siin on lugu, mis minu hinnangul on piisavalt selge: poiss, kelle nimi oli John Bjergstrand, adopteeriti 1961. aastal tundmatute vanemate poolt – ja see poiss oli üks neist, kes tuli jumala ja mitte vähem perekonna nimel avalikkuse eest võimalikult kiiresti peita … Ta pidi võimalikult kiiresti kaduma. Tõenäoliselt sellepärast, et ta vanemad olid kas siis väga tuntud või siis oli neil väga palju võimu – või mõlemat.”

„Mulle tundub, et see kõlab nagu volapük,” ütles Nils Jensen ja näppis halvustava žestiga fotovälgu seadet.

Knud Tåsing ei vastanud. Nagu ta oli sellele ka tihti viidanud, oli see üks töölisklassi viimaseid privileege: õigus olla vastu. Ja Nils kuulus sünnipäralt vaesemasse ühiskonnaklassi. Nilsi vanemad olid talle leerikingiks teadmata põhjusel väikese fotoaparaadi ostnud ja see oli Knudile alati arusaamatuks jäänud, kuna Nilsi isa töötas siis Kopenhaageni vaesemat sorti Nørrebro linnaosas öövalvurina ega olnud seega peaaegu kunagi päevavalgust näinud. Nils Jensen oli pildistanud Musta Lipu allavõtmise vastaseid demonstratsioone ja müünud need fotod linna kohalikele lehtedele; ta oli teinud endale nime lähivõtetega politseinikust, kes peksis Nørrebro linnaosa kuritegevuse poolest kurikuulsal Blågårdi väljakul demonstranti, ja see foto sai üle riigi kuulsaks. Kolm päeva hiljem poos too politseinik end üles väikese konksu otsa, mille ta oli igaks juhuks oma elutoa lakke kruvinud ning kust siis ta kolleegid ja naine tema laiba alla võtsid. Noor fotograaf ei tundnud endal mitte mingit vastutust. Seda ütles ta avalikult kõigile oma ajakirjanikest töökaaslastele. Nagu ta ütles, täitis ta ainult oma kohust ja dokumenteeris.

See väljaütlemine ja see foto olid ta üle riigi kuulsaks teinud. Ja kui linna väike vasakpoolne vastuhakuajaleht üheksakümnendate lõpul riigi viimase valitsustruu päevalehega ühines, saades nimeks Vaba Nädalalõpp, oli Knud Tåsing oma toimetaja pehmeks rääkinud, et too võtaks Nils Jenseni vabakutselise fotograafina tööle. Sellest ajast olid nad koos töötanud. Enamiku ajast vaikuses, sest fotograaf polnud suur jutumees, ja tegelikult ei rääkinud ta üldse peaaegu midagi.

„Telefonikataloogis pole mingit John Bjergstrandi, isegi mitte kollastel lehekülgedel,” ütles ajakirjanik.

Siis tippis ta kaksteist uut kirjatähte arvutisse ja läks mõni sekund, enne kui elektrooniline arhiiv andis talle tulemuseks kakskümmend neli artiklit. „Ainult neli portreeartiklit. Seda pole palju,” ütles ta.

Portreeartiklid ei sisaldanud, nagu oligi oodata, mitte ühtegi isikliku elu detaili, välja arvatud fakt, et rahvusministeeriumi kabinetiülem oli elanud Gentoftes, kuid oli nüüd ära kolinud ning tal oli kaks tütart – üks 7 ja teine 23 aastat vana.

„Üks laps on teisest märgatavalt noorem. Ja nüüd on ta naisest lahutamas. Naine elab majas üksi. Aga kus tema elab?”

Nils Jensen ei vastanud.

Ametniku praeguse elukoha kohta polnud mingit informatsiooni. Selle kohta, kus ja kuidas ta üles kasvas, leidusid küll mõned lood, kuid kellelgi polnud aimugi nende paikapidavusest. Üks anonüümne allikas väitis, et rahvusministeeriumi kabinetiülem elas lapsena üksi oma ema juures, kes omakorda oli ühe anonüümse allika (võibolla sellesama) sõnul hoidnud last koduarestis ja peksnud teda riidepuuga (riidepuud nimetati alati sellistel puhkudel, sest see oli ligitõmbav karistusvahend neil aastail, kui heaoluühiskond vastandus väikekodanlaste tungile vanaaja distsipliini järele) ning see tappis ta hingeelu, nii et temast sai see, kes ta on. Kuri koer! Rahvuslik turvamees, kellest keegi kriimustusteta mööda ei saanud.

Vähesed tundsid meest fassaadi taga.

Ühe hommikulehe artikli järgi oli ta ministri asjaajajate hulgast just see, kes oli endale eriti palju sõimunimesid saanud. Neist nimedest üks oli eriti tähelepanuväärne: Sotsiopaat.

Seda hüüdnime kasutasid ametnikud ministeeriumi kitsastes koridorinurkades, kui nad olid kindlad, et keegi neid ei kuule – seda aga tuli harva ette.

Tegu oli karmi hinnanguga isegi nii karmis ministeeriumis. Kust see teave võis küll pärineda?

Knud Tåsing vaatas küsivalt fotograafi otsa. Fotograaf aga ainult raputas pead ja vaikis, nagu tal kombeks.

See oli üks sedasorti küsimusi, millele ta kunagi ei vastanud.