Читать книгу Seitsmes laps - Erik Valeur - Страница 4

Mai 1961

Kui ma ennast välja sirutan, näen otse lastekodu aeda, ning kui tõusen kikivarvule ja akna avan, näen vaimusilmas viirastuslikke valgetes rõivastes võimukaid preilisid, kes valitsesid terve inimpõlve vältel Kongslundi ja kõiki neid inimolendeid, kes siia elama tulid. Nõnda istusid nad varajastel kuuekümnendatel sel kaunil terrassil, kust avanes ilus vaade Sundi väinale – ja isegi pärast nii paljusid aastaid tunnen ma nende südameheadust värskelt triigitud linade ja värske leiva lõhna pilvedest, mis hõljuvad siia lae alla minuni, pannes mul pea ringi käima ja põlved nõtkuma, nii et pean õla vastu aknaraami toetama.

Seal istub preili Ladegaard ja seal istuvad preilid Nielsen ja Jensen, ning natuke eemal seisan ma ise veepiiri ääres, vedades roostes ketiga Jaapani rataselevanti, ja ma jälgin kauge Hveni saare kontuure – selle saare, kus teadlane ja muinasjutuliste lugude sepitseja Tycho Brahe seadis sajandeid tagasi sisse oma Tähelossi. Asja teaduslik külg ei öelnud mulle tollal muidugi midagi – selles vanuses, ainsaks sõbraks ratastega elevant; kuid juba nii varakult, kui ma vaid mäletan, esindas too sinerdav maariba mulle minu raevukate põgenemismõtete salajast eesmärki.

Noil aastail võttis Kongslund peaaegu lõppematu voona vastu lapsi, kelle olid oma häbiks sünnitanud vallalised naised, kes andsid seetõttu oma lapsed adopteerimiseks ära. Neid võtsid nois kõrgete lagedega ruumides vastu tugevate ja sirgeselgsete preilide read lubadusega leida lastele võimalikult ruttu uus kodu ja uus perekond.

Mind koliti mu teisel sealoleku aastal välja ruumist, mida kutsuti Elevanditoaks – ja kui preili Ladegaardist sai minu kasvataja, viis ta mind hellalt, kuid kindlalt sellesse ruumi, mida ta pidas Kongslundi kõige ilusamaks. „Vaata ringi, Marie,” ütles ta, „sest selle ruumi on kavandanud ja sisustanud kuningas ise.”

Tegin sõnakuulelikult kannapöörde – koguni kolm korda – ja vaatasin ringi, ning siis olin ma jälle üksi.

Istusin akna alla ning suunasin pilgu taas merele ja kaugele saarele sellel merel. Vähemalt kord päevas panin pihud torru silme ette, nii et see nägi välja, nagu oleksin vahtinud oma unistuste maad pika ja tavatult tugevalt suurendava pikksilmaga.

*

Karje kajas seinast seina piki Riigihaigla pea lõpmatuid koridore ja selles oli nii metsik vastuhakk pimedusele ja kaotusele, et mitte keegi seda kuulnutest ei suutnud seda iialgi unustada. Tundus, nagu kestnuks see terve igaviku, ja siis kadus see kajana kaugustesse, nõnda et järele jäi tol päeval haiglas viibinute teadvusesse aeglaselt kaduv vaevu kuuldav heli.

Ebatavaline oli see, et karje tuli palju tunde pärast tegelikku sünnitust ennast – pärast elu enda ilmumishetke –, kuna noor ema oli sünnitamise hetkel üllatavalt ja täiesti ebaharilikult vaikne. Väike laps tuli ilmale nii harjumatul viisil, et viimne kui üks inimene, kes oli sel õhtusel hetkel sünnitusosakonnas B, mäletas selle sündmuse üksikasju, ja ka enne seda toimunut veel peaaegu pool sajandit hiljemgi.

Paljud mäletasid nii selle sündmuse algust kui ka verinoore naise salapärast kadumist kolm päeva pärast sünnitust, ja üks mäletas lausa sünnitust ennast – aga nende sõnu võisid kinnitada üksnes napid käsitsi kirjutatud märkmed, mis olid aastakümneid tolmu kogunud ja mis ei andnud vastust kahele kesksele küsimusele: kes see naine oli ja kust ta pärit oli?

Kellelgi polnud õrna aimugi, kuhu ta pärast sünnitust sõitis, ja keegi ei suutnud öelda vähimatki lapse kohta, isegi mitte tema sugu, kuna laps oli nii kiiresti sünnitustoast ära viidud, nagu sel ajal tavaks Riigihaiglas, kus tollal sündis tuhandeid Taani vallaslapsi.

Kolm isikut, kes võisid kergitada saladuseloori sellelt, mis tol 1961. aasta õhtul õieti juhtus, olid kõik surnud. Surnud oli nii sünnituse vastu võtnud ämmaemand kui ka õde, kes esimestel tundidel last valvas. Surnud oli ka peaarst, kellel oli juhtunu suhtes vaikimiskohustus. Üks teine ämmaemand, kes oli osakonnas sel hetkel kohal olnud – tollal veel noore ämmaemandaõpilasena –, rääkis aastaid hiljem ühele ajakirjanikule, et lapsele tuldi kolmandal päeval järele, nii nagu peaarst oli määranud, ja et kõige tõenäolisemalt sai laps oma esimese ulualuse Skodsborgis, Kongslundi lastekodust mööda rannikut edasi põhja poole.

Nüüdseks pensionile jäänud ämmaemand oli rõõmus, et sai oma loo tähelepanelikule ajakirjanikule ära rääkida, sest tal oli kahju neist üksildastest naistest, kes käisid pärast sõda kümnete aastate vältel Riigihaiglast läbi ning kes sünnitasid poegi ja tütreid, keda kõiki ootas ees adopteerimine.

Esimene imelik asi oli peaarsti teadaanne, mis edastati krapist keset haiglasisese raadioülekande ilmateadet, napilt tund aega enne noore sünnitaja saabumist.

Tegemist oli lühikese ja rõhutatult ametliku jutuajamisega, mida kuulis kõige noorem ämmaemandaõpilane, kes jõi valveõega teed ning suutis nüüd, aastaid hiljem jutustada selle loo kohta detailselt kõik, mis muidu käis vaikimisvande alla. Peaarst oli rõhutanud, et tegu on erilise sünnitajaga – erilise sünnitusega, nagu arst kuiva huumori ja ehk mõningase vaevu märgatava halvakspanuga teavitas.

„Ta viiakse sünnitusosakonda B autoga. Ta sünnitab üksi. Temaga koos ei ole mitte kedagi ta lähedastest,” oli peaarst öelnud. „Kui ema tahab last näha, oodates last haigla sünnitusjärgsete palatis, ei tohi seda lubada, sest laps tuleb igal juhul adopteerimiseks anda.”

Peaarst rõhutas stsenaariumi pöördumatust ja see ei olnud tavapärane. Mõnikord kahetsesid noored naised oma elu kõige raskemat otsust ja said loa lapsendamisest loobuda. Aga sellel juhul polnud see nii.

„Naisele tullakse järele kolme päeva pärast samal kellaajal. Lapsele tuleb järele Kongslundi juhataja preili Ladegaard.”

See viimane oli muuseas täiesti tavapärane asjade kulg. Aga selline lühihoiatus ja peaarsti vahelesegamine ei olnud.

Järgmine imelik rutiinist kõrvalekaldumine oli sünnitaja saabumine. Ta tuli haiglasse erasõiduautoga, mis tollal oli täiesti ebaharilik.

Vähemalt kolm kohalolnutest mäletas hiljem, et auto oli tumedat värvi ja üsna suur ning et see keeras haigla sünnitusosakonna sissekäigu ette Juliane Marie tänavalt ja seisis töötava mootoriga, kuni musta riietatud autojuht noore naise tagaistmelt välja aitas.

Kaks ämmaemandaõpilast, kes olid pooleldi allakeritud ribakardinate tagant vaatemängu uudishimulikult jälginud, naljatlesid omavahel: „Sealt tuleb Cruella de Ville,” ütles neist vanem.

Saabunu oli tõepoolest riietunud musta ja kandis musta laia äärega kübarat. Aga sellega sarnasus Cruella de Ville’iga piirdus. Trepil seisis päris nooruke neiu, kel olid lühikesed heledad juuksed ja tema tumedad silmad olid vidukil, nagu poleks ta tükk aega magada saanud. Ta oli umbes sama vana kui noorem ämmaemandaõpilane.

Tavaliselt oli sünnitajal kaasas paber Emade Abistamise Seltsilt, mis sisaldas vajalikku informatsiooni, ja osakonnas oli harilikult juba valmis vastav arvepidamismapp, mille too selts oli enne haigla sotsiaalnõunikule saatnud. Mappi oleks sotsiaalnõunik kirjutanud suure A, ja see täht pidi asjassepühendatuile ütlema, et sünnitaja soovib oma lapse adopteerimiseks anda.

Pärast seda toimus sünnitus nii, nagu seda tollal läbi viidi – diskreetses, peaaegu piinlikus vaikuses ja rohke naerugaasiga –, ning sünnitamise enese ajal sooritati protseduur, mis pani hilisema aja paljud emantsipeerunumad naised imestama, sest see meenutas mingi erilise needuse pealepanemist.

Ämmaemand pani sünnitaja näole räti, et sünnitaja mitte mingil juhul ei näeks oma last, kel just selsamal silmapilgul aidati ilmale tulla. See oli kinnistunud praktika, mis pidi hõlbustama eraldumist emast, kellega laps oli alles äsja üks olnud. Sünnitaja ei näinud hetke, mil nabanöör katki lõigati, ta ei näinud, kuidas tillukesed käekesed otsisid keha, mis oli ta maha jätnud; ämmaemand viis lapse sünnitustoast otse ootavasse hälli.

Kui vanem ämmaemandaõpilane tol õhtul pisut kahtlevalt noore naise juurde läks ja tema mappi küsis, tuli ülemämmaemandal kergelt punastades tõdeda, et seda ei ole.

Noorem ämmaemandaõpilane oli sünnitama tulnut uudishimulikult silmitsenud ja siis talle käe ulatanud: „Mis teie nimi on?”

Aga noor naine ei vastanud. Ta oli ainult oma musta pintsaku toolileenile pannud ja raskelt toolile toetunud. Tema rinnust kostis kähinat, nagu püüaksid ta kopsud köha tagasi hoida või võidelda keha raputava värinaga.

Enam kui neljakümne viie aasta pärast mäletasid nood kaks just seda detaili: seda heli, mille põhjustajaks pidasid nad tollal noore naise südameängistust, kuid nüüd, pensionile jäänuna, teadis ämmaemand, et see võis olla põhjustatud hoopis millestki muust.

Tugevad valud algasid ainult pool tundi hiljem, just nagu teadnuks neiu, et selle kõigega tuleb ühele poole saada nii kiiresti kui võimalik ning et häbist pole pääsu. Omal moel oli adopteerida laskmine ketserlikum viis kui ebaseaduslik abort, sest see lasi lapsel alustada elu absoluutses üksinduses, ja elatanud ämmaemand mäletas ikka veel seda vaikust, mis ümbritses pattu langenud verinoori emasid.

Noor ämmaemandaõpilane oli tulnud tagasi metallanumaga, milles olid steriliseeritud käsnad, ja kui paistis, et noorel sünnitajal jäid valud korraks järele, lähenes ämmaemandaõpilane tema voodile, proovides teist korda kontakti luua. „Te saate kindlasti hakkama,” ütles ta.

Ta tahtis ilmutada kaastunnet ning küsida tüdruku valude kohta ja võibolla isegi tema kätt hoida, sest nad olid kõigest hoolimata umbes sama vanad. Ämmaemandaõpilase nimi oli Carla, ja Carla oli püüdnud haiglasse sünnitama tulnud kannatavatesse tüdrukutesse suhtuda natuke sõbralikumalt, kui eeldas pelgalt professionaalne abivalmidus, mida ta oli siia haiglasse praktiseerima tulnud. „Carla on uskumatult vastuvõtlik ja kaastundlik,” oli ülemämmaemand öelnud – aga enne kui Carla oli sünnitajani jõudnud, pöördus tüdruk äkitselt, avas silmad ja heitis talle niisuguse pilgu, mida Carla iialgi ei unustanud.

Ta silmad olid roheka läikega, valust ja hirmust äraolevad, siis ühtäkki nii selged ja külmad, nagu vaadanuks ta välja maakera sisemusest. Hetk hiljem helendasid need raevus, mida ämmaemandaõpilane ei mõistnud ja millesarnast ta polnud kunagi näinud. Ja just selle hirmuäratava reaktsiooni tõttu mäletas ämmaemandaõpilane just seda tüdrukut ja seda sünnitust, kui temalt nüüd, viiskümmend aastat hiljem selle kohta küsiti.

Seejärel läks sünnitus kiiresti, ja ka see ei olnud tavaline; vähem kui poole tunni pärast oli tüdruku nägu sama valge kui lina ta higise keha all, ja sellest hoolimata hoidis ta valukarjeid tagasi. Ta sulges oma silmad ja avas need jälle, sulges, avas ja sulges need jälle, ja tundus, nagu veri ei voolaks enam ta kehas, ainult higi ilmus ta nahale ning voodiriided olid läbimärjad ja kortsus. Ja ikkagi püsis ta vait. Kaamed õlad värisesid valuhoogude käes, noorem ämmaemandaõpilane mäletas palavust ja niiskust, mis oli selles ruumis, padjale kleepunud heledaid juukseid ning ruumis hõljuvat häbi ja alanduse hingust, mis alati ümbritses naisi, kelle mapil ilutses suur A.

Seda, et ta ise oma tegevuse ja kogu oma kaastundega oli selles häbis osaline, mõistis Carla alles palju hiljem – siis, kui ta ise oli saanud naiseks ja emaks ning vaatas tagasi oma pikale elule. See oli šokk, mida ta kellegagi ei jaganud. Alles nüüd, juba pensionipõlves, rääkis ta sellest saladuslikust sünnitusest. Ta oli alati pidanud kaastunnet inimelu suurimaks hüveks, aga tol õhtul oli sünnitusosakonnas B näidanud end ka selle tunde kaksikõde, mille nägu Carla ei näinud, kuid mida silmapilguks tundis valudes vaevlev naine: halvakspanu.

Peaarst tuli mõned minutid enne sünnituse lõppfaasi ja palus õpilasel ruumist lahkuda. Ent Carla teadis, mis seal juhtuma hakkab. Selleks et needus täide viia – nii mõtles ämmaemand sellest tänasel päeval –, sünnitas neiu, linane riie näol ja (ülemämmaemanda sõnul) ilma kordagi karjatamata. Mõned minutid hiljem oli laps juba ära viidud ja kõik oli peaaegu et ühe hetkega möödas.

Noor naine viidi sünnitusjärgsesse osakonda, kuhu äsjasünnitanud magama viidi, piisavalt kaugele, et nad ei kuuleks oma last nutmas (haiglaõed teadsid, et mahajäetud lapsed ärkasid sagedamini ja nutsid seetõttu rohkem kui beebid, kelle emad magasid nende kõrval, ning ei saanud lubada, et depressioonis ja süütundes vaevlev ema tõuseks üles ja hakkaks oma väiksekest otsima).

Kolmandal päeval – mõni tund enne, kui tüdruk pidi haiglast lahkuma – tõstis ta pea padjalt ja küsis ülemämmaemandat. Ta tahtis kasutada oma võimalust, et kahetseda otsust laps ära anda. Ta tahtis oma last näha …

Ülemämmaemand võttis ühendust õega, kes helistas vanemõele, kes sai omakorda ühendust ühe arstiga, kes teatas olukorrast peaarstile, mille peale nad said juba enne kuuldud keelule kinnitust:

Neiu ei tohi last mitte mingil juhul näha.

Eranditeks polnud selle erandliku sünnituse puhul mitte mingit võimalust.

Kui see keeld mõne aja pärast ülemämmaemandani tagasi jõudis, läks too otse neiu voodi juurde ja keeldus vaiksel häälel tolle palvest. Muidugi eeldas ta, et keeldumise põhjuseks on lapse heaolu.

„Kahjuks on juba liiga hilja. Laps on juba ära viidud,” ütles ta.

Mõned sekundid hiljem võis kuulda noore naise karjet kõigis hoone selle tiiva koridorides. Karje oli kantud kurbusest ja hirmust ja taltsutamatust meeleheitest ning kajas seintelt vastu nagu tunnelisse tunginud tornaado.

Kõik tõmbusid kühmu ja pigistasid silmad kinni, nagu võiks pimedus minema pühkida need nägemused, mida see karje esile kutsus.

Kui vaikus lasi seejärel vähehaaval jälle tekkida tundel, et nüüd võib taas liigutada, kutsus ülemämmaemand oma noore õpilase enda juurde ning pakkus talle tassi jasmiiniteed. „Tean, et selle teisipäeval … sünnitanud tüdruku nägemine mõjus sulle ilmselt rängalt,” ütles ülemämmaemand ja pani käe rahustavalt ta käsivarrele.

Carla kuulas norguspäi oma ülemust, kes, nagu ta teadis, oli lastetu ja elas üksi.

„Ma tean, et see mõjub naisele vägivaldselt, kui ta näeb teist naist oma last sedamoodi ära andmas – aga see on ka lapse suhtes vägivaldne tegu …” Siinkohal muutus ülemämmaemanda hääl sosinaks. „On selgelt tunda, et laps tahab olla kellegi juures – et tal on täpselt samad tunded nagu meil teistelgi, võibolla isegi veel tugevamad. Kehasoojus …”

Ta jättis oma viimased sõnad ilma edasiste selgitusteta õhku ja Carla mäletas veelgi ta sõrmede kerget värinat oma käsivarrel.

Siis pigistas ülemämmaemand sõrmi tugevamalt, nagu ajaks ta endast eemale kurje mõtteid, mis olid just tunginud nende muidu nii elujaatavasse maailma. „Aga midagi pole parata, Carla. Kui saatus on sedasi otsustanud, on kõige parem, et ema oma last üleüldse ei näe. Sellepärast me teemegi nii.”

Carla noogutas ega öelnud midagi.

Pärast töövahetuse lõppu läks ta järgmisel päeval sünnitusjärgsesse osakonda, kus paar imetavat ema talle õige toa kätte näitasid.

Aga voodi oli tühi, seda noort naist polnud seal enam. Tundus, nagu oleks see kõik olnud ainult unenägu.

Siis kuulis ta enda taga kiireid samme ja madal hääl ütles: „Tere päevast!”

See oli viimane detail, mida tollane ämmaemandaõpilane nii palju aastaid hiljem selgesti mäletas. Keset tuba seisis pikk naine, kellel oli beebi süles. Carla ulatus naisele ainult lõuani.

Carla oli ebalevalt noogutanud.

„Sind polegi ma enne näinud,” ütles pikk naine. „Mis su nimi on?”

Carla nägi naise käte vahelt väikest suletud silmadega nägu. „Ei,” ütles ämmaemandaõpilane. „Ma olen ainult ämmaemandaõpilane sünnitusosakonnast B …”

„Ära ütle ainult, mu armas. Pole naisi, kes on ainult … ja ka selliseid ämmaemandaid pole. Te olete ju lausa Elu Vastuvõtukomitee!” Suur naine naeris kõmisevat naeru, nii et laps ta süles hakkas vappuma nagu väikesemat sorti maavärina käes.

Carla punastas. „Ei, ma mõtlesin ainult, et …” Ülejäänud vastust ta ei mäletanud.

„Nii. Sa tahad näha, kas see laps, kelle sa ilmale aitasid, on ikka veel siin,” ütles pikk naine ja muutus tõsiseks. „Siin ta on. Ja nüüd peame talle hea kodu leidma. Parima, mida võib leida. Seda ma sulle luban. Minu nimi on preili Ladegaard. Ma olen Emade Abistamise Seltsi esinaine Skodsborgist … Kongslundist.”

Nii lühike oligi esitlemine olnud. Ja siis lisas pikk naine, nagu räägiks seda beebile oma süles: „Lapsed kutsuvad mind Magnaks.”

Carla mäletas, et naisest aimus õrna lillelõhna, ja siis oleks justkui olnud tunda ka millegi teravama, kas siis sigarivõi tubakalõhna.

Esinaine naeratas ja läks ukse poole.

Väike beebi magas turvaliselt ta süles ja surus huuli kokku. Väike roospunane kriips kahvatus magavas näokeses. Ja läinud nad olidki.

*

Nädal hiljem on paar kilomeetrit põhja pool linn ärkamas. Naine on pannud oma kodus lambi põlema, kuid see valgustab vaevalt ta tuba. Ta on natuke vanem kui riigihaigla ämmaemandaõpilane, kuid tema laps on sündinud samas kohas vaid paar päeva varem.

Ta on palunud külalisel diivanile istuda ja oodata, kuni ta on beebi äratanud, aga külaline on jäänud akna juurde seisma, justkui olekski ta siia tulnud vaid selleks, et vaadata Østerbrogade tänavat, mis kulgeb naise elukoha ja Svanemølle jaama vahelt.

Tänaval ei liigu veel ühtegi trammi. On veel liiga vara.

Siis pöörab külaline ümber: „Ma võtsin uued riided kaasa,” ütleb naine, ja võimukas hääletoon ei anna vastuvaidlemiseks mingit võimalust. Tema väike kitsas kahvatu nägu ei reeda ühtki tunnet selle kohta, mis kohe varsti peab toimuma.

Ta paneb valge paberkoti söögilauale.

Naine noogutab. Kui kõik on juba öeldud ja tehtud, pole temalgi siin enam midagi arvata. Kokkulepe kehtib ja kõik läheb nii, nagu ta soovib. Tema eksisammust ei jää jälgegi maha, elu läheb edasi ja mitte keegi ei saa kunagi midagi teada.

See on ainuke asi, mida ta tõepoolest soovib.

„Olgu,” ütleb ta ja tema mõõdetud hääletoonist kostab skepsist. See on siiski tema laps, kellest nad räägivad, vähemalt mõned minutid veel, kuid ta on oma elu kõige raskemate päevade järel ikka veel rampväsinud.

Külaline astub lähemale ning ulatab talle väikese beebimütsi ja tuletõrjepunase beebikombinesooni. Kombinesoon ei ole eriti paks ja kuigi õues on kevad, on imelik, et villased riided jäetakse kappi; neid ei võeta kaasa. Selle asemel aitab naine külalisel beebi käsivarred väikese tuulejaki varrukatesse panna ja kumbki ei lausu selle tegevuse juures sõnagi.

Naine käib mõtetes oma otsuse veel viimast korda läbi. Esimesest kokkusaamisest on möödas kaks nädalat ja ta on ikka ja jälle kaalunud seda, kuidas see protseduur käib ja milline on võimalik risk. Ta on mõelnud selle kõik iga päev vähemalt kümme korda läbi, sest talle tundub, et miski on ikka valesti, miski on jäänud ütlemata, ja ta ei mõista, mis see võiks olla. Kuid kui kaua ta selle üle ka juurdleks, ei suuda ta seda otsustavat kohta leida.

See pole ka enam tema vastutada. Nõnda mõtleb ta, sest nõnda on ta otsustanud ja nii peab see jääma.

Ta tõstab ise lõpuks lapse väikesesse sinisesse kandehälli, topib teki hälli külgede vahele ja paneb kõige peale veel roosa päevatekikese, samal ajal beebile pilku heitmata.

Külaline viib kandehälli esikusse. „Ma siis lähen.” Ta avab vaba käega välisukse.

Naine noogutab. „Nojah, ma ütlen siis aitäh,” ütleb ta mõttetult, nagu oleks keegi talle mingi isikliku teene teinud. Tal on kogu aeg olnud tunne, et asi on risti vastupidi.

Ta seisab mõned minutid akna juures ja kiikab Svamemølleni raudteejaama poole, et näha, kas ta külaline kandehälliga ilmub nähtavale. Aga tänaval ei toimu midagi. Tundub, nagu oleksid nad mõlemad õhku haihtunud.

*

Mõned kilomeetrid põhja pool magavad rannateeäärsetes majades hulgikaupmehed ja direktorid ja peaarstid ja advokaadid veel oma väljateenitud und pehmetes voodites, mille rahu kõigutaks ainult mõni maavärin – või ehk üks hernetera nagu muinasjuttudes.

Õues pole kedagi teist liikumas peale naise, kes kannab väikest sinist hälli paremas käes. Ta libistab end, külg ees, alla järsult Skodsborgi künka veerult. Päev pole veel kuigi valge, naist varjavad põõsad ja katavad suurte puude varjud. Ranna ääres on pruun villa.

Järsaku all läheb padrik hõredamaks ja muutub lõpuks kitsaks murusiiluks, mille naine ületab lühikeste ja kiirete sammudega, kummargil ja hiirvaikselt. Lõpuks astub ta üle villa juurde tuleva sissesõidutee, mille kruus krudiseb ta nöörsaabaste all ehk mõne silmapilgu, aga seda ei kuule keegi, ja seejärel hiilib ta hästi ettevaatlikult majaseina varjus edasi, hoides kandehälli oma kehast ja jalgadest veidi eemal.

Ehkki ta on õbluke, on selge, et ta on tugev, ja hälli raskusest hoolimata ta käsi ei värise. Lõpuks jõuab ta majani, tõmbub küüru ja asetab hälli maja lõunapoolse otsa trepile. Siis sirutab ta enda välja ja seisab peaaegu minuti liikumatult. Aeglaselt pöörab ta ümberringi ning vaatab igasse suunda ja kõike, mis jääb nende ilmakaarte ja tema vahele, enne kui ta hääletult pöökpuude varju kaob.

See kõik kestab vähem kui kolm minutit.

Kui aovalgus idas olnuks natuke heledam, näinuks hälliga naine ehk nõlvaku all rohus luudpõõsaste vahel vana jalgraja jälgi ja võibolla oleks ta tulnud mõttele minna neid mööda pöökpuude vahelt nõlvakust veel kord üles naabermajani, mil oli loode poole ehitatud valge fassaad.

Aga vaevalt et see oleks teda tõsisemalt muretsema pannud, sest seda maja ei paistnud ümbritsevat muu kui tihe võsa, põõsad, nõgesed ja madalale ulatuvad puuoksad. Isegi kui keegi märkaski tema saabumist, oli vahemaa üle poolesaja meetri, ja see on liiga pikk maa üksikasjade täheldamiseks või näojoonte eristamiseks.

Ainult fantaseerijad võiksid tulla mõttele, et saatus võiks kasutada oma kohalviibimise varjamiseks nii perfektset kamuflaaži ja tõusta oma taevasest voodist nii vara hommikul – ainult selleks et registreerida nii tähtsusetu sündmus.

Hetkeks tundub kõhnale naisele, et ta näeb puutüvede vahel varju. Aga võibolla oli see ainult üks end põõsastes peitev lind. Sekund hiljem näeb jälle kõik välja nii, nagu poleks selle mäeveeru all juba aastasadu mingit liikumist olnud.