Читать книгу Seitsmes laps - Erik Valeur - Страница 6

6. mai 2008

Ta meenutas Tuhkatriinut selles muinasjutus, mida mu võõrasema mulle lapsepõlves ette luges. Tal oli seljas kleit, mis oli niisama roheline nagu pöökpuud nõlvakul, ja mitte keegi preilidest ei maininud tema päritolu kohta sõnakestki.

„Tervita minu tütart Mariet,” oli mu võõrasema öelnud talle häälega, mis kõlas nagu hoiatus tundlikumatele natuuridele, kes minu omapära tähele panid. Aga naine rohelises ei teinud sellest väljagi.

Ta tegi mulle niksu nagu väike tüdruk – korraga nii viisakalt kui ka trotslikult – ja nüüd, kui ta oli osa Kongslundi identiteedist (ja oli olnud seda juba peaaegu kakskümmend aastat), ei osanud ma oma elu ilma temata ettegi kujutada.

Anonüümsete kirjade lugu pidi teda muidugi kuidagi mõjutama – nagu ka kõiki teisi – ja teisiti polekski see saanud olla. Kuulsin kohvitasside kõlinat verandatoas ja ma teadsin, et esimesed külalised olid Kongslundi jõudnud – nii nagu saatus oli selle asja juba ammu paika pannud.

See, mis paistis olevat juhus, polnudki nii juhuslik.

*

Knud Tåsing ärkas rahutust uinakust. Ta istus kolme kolimiskasti vahel, mille ta oli hankinud oma Mereääre asumis asuvasse Ajakirjandusmaja büroosse.

Knud oli alati olnud üksik hunt. Ta sündis kuuekümnendate algul ning ta ema oli täisvereline lehvivate riietega hipi (juba enne, kui keegi üldse aimas, et hipiajastu on tulemas), kes jättis sünnitusvoodi kus seda ja teist ning otsustas osaleda kõige esimesel aatomipommi vastasel marsil Holbækist Kopenhaagenisse, raskest sünnitusest veel natuke paistes. Järelvaludest hoolimata oli ta oma väikese lapse nii kergesti jätnud ja kadunud kui tuulispask ühe kena hispaanlasega lõunasse (nagu naistel tollal kombeks oli), saabudes lõpuks ühte Andaluusia anarhistlikku kommuuni. Knudi oli ema jätnud isa hoolde, kes oli tehasetööline ja kes elas väikeses ridaelamus kiirtee ääres Kopenhaagenist põhja pool.

Hiljem kolis poiss tagasi sinna Taani sisemere äärde, kus ta suguvõsa oli saanud oma perekonnanime ning kus ta isa sugulased olid sajandeid elanud. Knud Tåsing ei rääkinud sellest ajast kunagi. Seda oli Nils Jensen juba enne märganud. Mitte sellepärast, et ta oleks selle kohta küsinud, sest seda polnud ta teinud.

Ajakirjanik oli kulutanud enamiku ööst vanade artiklite otsimisele ja oli lõpuks tõenäoliselt vajunud ühele tagurpidi pööratud kõvast plastikust paberikorvile ning tukkuma jäänud. Päris väsinuna. Ta silmad olid ikka veel poolkinni, kui tuli järgmise päeva esimene ja ainus külaline ning manööverdas ennast kohale piki paberilasude, raamatute ja paberirullide vahelist rada.

Reporter tõusis vaevaliselt jalule ja mõmises midagi, mis kõlas justkui: „Kas juba on hommik?” – või midagi sarnast. Ta haises nõrgalt alkoholi ja, imelik küll, õli järele, sest tal oli tavaks vahetevahel – öötöö puhul – Ajakirjandusmajataguse sadamabasseini kleepuvas mustas vees ujumas käia. Laual lebas ainult üks nädalaleht, millega koos oli kviitung firmalt De Grønne Bude.

Fotograaf astus lähemale. Laual oli üle neljakümne aasta vanune Billed Bladeti number ajast, kui selle üksiknumber maksis 75 ööri. Lehe nimi oli kirjutatud esiküljele samasuguste neljakandiliste punaste tähtedega nagu tänapäevalgi, peaaegu pool aastasada hiljem. Lehel oli kuupäev: 27. detsember 1961.

Nils Jensen küünitas ettepoole. Lehe koltunud esilehte kaunistas äärest ääreni mustvalge lapsenägu, mis vaatas maailma hirmunud silmil ja tihedalt kokkusurutud huultega. Üle lapse pluusi mustri oli keegi tolleaegne graafik kirjutanud ilusas ümaras kursiivis neli lihtsat, kuid tähelepanuväärset sõna: Kes tahab mind lapsendada?

„Leidsin viite sellele artiklile adopteerimisühingu koduleheküljelt,” ütles ajakirjanik, endal üks silm ikka veel poolsuletud, just nagu olnuks mõlema silma avamine talle liiga pingutav. „Ja tradaa! – vaata, mis ma leidsin …” Ta tõstis lehe üles ja lasi sel pisut dramaatilisel kombel fotograafi ette lauale langeda.

Need kaks pilti, millest anonüümne kirjasaatja oli rahvusministeeriumi ja Vaba Nädalalõpu toimetusse koopiad saatnud, olid selle vana nädalalehe keskmistel lehekülgedel. Kena pruunikas villa kuldses sõõris täitis kogu vasakpoolse lehekülje ja parempoolsel leheküljel, pealkirja all „Seitse väikest pöialpoissi”, oli trükitud foto, mis oli eelmisel päeval tundide viisi Knud Tåsingi pilku püüdnud.

Mustvalgel ajalehefotol istus seitse väikest beebit patjadel ja tekkidel kaunistatud jõulupuu ees, mis kõrgus nende kohal, ja tekst pildi all oli sama nagu anonüümkirjadeski: „Seitse väikest pöialpoissi – viis poissi ja kaks tüdrukut – elavad Elevanditoas ja on kõik valmis endale uuel aastal hea kodu leidma!”

Tekst jätkus täpselt nende sõnadega, mida Knud Tåsing oli nii huvitavaks pidanud: „Räägitakse, et ka kuulsad taanlased, kelle nimi ja kuulsus võiks muidu avaliku huvi orbiiti sattuda, on usaldanud Emade Abistamise Seltsi ettevõtmist. Seesugustel juhtudel on bioloogiliste vanemate nimede saladuses hoidmine olulise tähtsusega.”

Mingeid nimesid ega muid andmeid nende seitsme väikese lapse kohta ei olnud esitatud, ja selles, et kõik seitse kandsid päkapikumütse, võib muidugi süüdistada üksnes Walt Disney armastatud pöialpoiste kollektiivi.

Knud Tåsing oli seepeale täielikult ärganud ebamugavates oludes veedetud pikast ja väsitavast ööst – hoolimata isegi sellest, et ta polnudki veel süüdanud päeva esimest sigaretti. „Kui sa ainult teaksid, kui palju lapsi neil aastail meie maal adopteeriti … tuhandeid ja tuhandeid … rügementide ja pataljonide viisi terveid taani lapsi, kes hüljati kohe pärast sündi. Ja sellest polegi nii palju aastaid möödas.” Ühe silmapilgu jooksul tundus, nagu järgneks repliigile küüniline naer, mis jäi aga siiski tulemata. Selle asemel võttis ta laualt nädalalehe.

Artiklile oli pühendatud kuus keskmist lehekülge ja kõige esimesel neist püstitas üks kursiivis kirjutatud pealkiri sellesama küsimuse, mille leht oli pannud esilehegi lapse pildi juurde – nüüd ainult mitmuses: „Kes meid tahab?” seisis seal.

Iga pildi juures neil kuuel leheküljel oli väike selgitav tekst: „Ruudulises kombinesoonis Per on 17 kuud vana ja oma kindlate tahtmistega mees” võis lugeda ühe õnnetu väljanägemisega nutva poisi pildi alt.

„Mida te arvate Dortest, kel on nii ilus valge krae?” võis lugeda pildi alt, millel oli pontsakas tüdruk, kes istus kurvameelselt jääkarunahal.

Ühe lillelise kleidiga veel kurvema tüdruku kõrvale oli kirjutatud: „Lise istub ja näeb kurb välja. Ta on 18kuine ja kõõrdsilmne, kuid seda viga saab parandada.”

Kõige suuremal fotol oli tumedapäine poiss valges voodis ja tema taga oli tapeet kaunistatud väikeste ümaraselgsete elevantidega, joonistatud pisut naivistlikus stiilis. Ähmasest kvaliteedist hoolimata võis aimata nende kõveraid võhku, sabasid ja ülestõstetud lonte.

Piltide alla oli kirjutatud: „Üks elevant tuli marssides … jah, aga kuhu ta marsib? Üheksapäevaselt ei teata veel kuigi palju tulevikust.”

„Ja siin on peaartikkel – või emaartikkel, kust oli võetud tekst anonüümsete kirjade juurde,” nentis ajakirjanik.

Nils ei vastanud. See tundus paljuütlev.

„Blanketil oli täpselt seesama aastaarv. See isik, kes meile selle blanketi saatis, tunneb seda lehenumbrit väga hästi ning tahab seda teadmist meiega jagada. Ta näitab meile hoolikalt kohta, kust me peaksime alustama. Kongslundi väikelastekodust. 1961. aastast.”

Knud Tåsing istus jälle paberikorvile. Tal oli seljas jämedakoeliselt heegeldatud roheline pullover ja nõnda istudes meenutas ta väikest konna, kes on valmis mõne lendleva putuka järele hüppama.

„See on minu sünniaasta.” See oli ainuke kommentaar, mida Nils Jenseni suust sel hommikul kuulda oli.

„Jah, ja minu ka. See on õieti aasta, kui Taanis sündis rohkem lapsi kui kunagi varem või hiljem.”

Knud Tåsing pani nädalalehe kokku ja heitis kõrvale. „Nädala pärast peab lastekodu oma pensionile jäänud esinaise preili Ladegaardi juubelit, kes oma hiilgeaegadel sai endale hüüdnime Magna – ja sellega seoses on Skodsborgi kutsutud kõik vanad lastekasvatamise eestvõitlejad. Lisaks tulevad kohale poliitikud ja tuntud inimesed, ja räägitakse kindlasti palju lastekasvatamisest, stressist ja institutsioonide võimust.”

Nad läksid läbi inimtühja ajalehetoimetuse ja istusid fotograafi beeži Mercedesesse. Sõit kulges piki merekallast Kopenhaageni vanalinna südames asuvale Kongens Nytorvi platsile.

„Magna ameti võttis 1989. aastal üle peaaegu sama mõõtu naine,” ütles Knud Tåsing. „Uus juhataja. Tema nimi on Susanne Ingemann.”

Nils Jensen märkas ajakirjaniku hääles arusaamatut kõla, kuid ei öelnud midagi.

Nad olid jõudnud välja Østerbrogade tänavale ning kulgesid nüüd tasases hommikupooliku liikluses piki Strandvejenit, mööda Svanemøllenist, Tuborgi õlletehasest ja Charlottenlundi kindlusest ning sõitsid edasi põhja poole Tårbæki suunas.

Pärast vaikust oli nüüd ajakirjanik jälle see, kes esimese sõna ütles: „Eile õhtul oli rahvusministri büroos kriisikohtumine, samal ajal kui kõik teised ministrid pidasid teisest maailmasõjast vabanemise päeva. Ma tean seda tänu ühele vanale informaatorile, kes mul selles ministeeriumis on. Ja arva ära, miks …”

Nils Jensen vaikis nagu tavaliseltki, kui polnud põhjust midagi öelda, ja nõnda jätkas ajakirjanik ise: „See oli ajendatud Orla Berntseni anonüümsest kirjast. Mu informaator polnud ise seal kohal, aga nad arutasid selle kurikuulsa kirja asja vähemalt tund aega ja otsustasid, et neil tuleb võimalikult kiiresti leida ekspert, kes seda kirja uuriks … See on üks pensionile jäänud politseikomissar, kes täidab ministeeriumide julgeolekusse puutuvaid ülesandeid.”

Fotograaf kiirendas laugjas kurvis, mis on pärast Sølysti ja Emiliekildet. Oli hall, ent pehme ilmaga kevadpäev ning esimesed lõbusõitjad olid oma jahtidega juba merel üle Sundi seilamas – kui mitte just tuhandete kaupa, siis vähemalt hulganisti.

„Ühel ministri vanal tuttaval on üks iseseisev firma, mis teeb turvalisuskontrolli ja muid seda tüüpi töid. Ta on endine Kopenhaageni politseiülema asetäitja. Nad tahavad anonüümse kirjasaatja leidmise talle ülesandeks teha ja ta saab täiesti vabad käed. Sa mäletad teda ehk neilt päevilt, kui sa tegutsesid niiöelda rindefotograafina Nørrebro linnaosas. Ta nimi on Carl Malle. Ta on pärast politseitöö lõpetamist kõvaks tegijaks saanud. Teda kutsutakse appi ainult siis, kui asi on tõesti hapuks läinud – ja nii hapuks, et kellegi taguots juba kärssab.”

Nils Jensen ei kommenteerinud seda krõbedat võrdlust.

„Ja see perekonnanimi sobib nagu rusikas silmaauku,” ütles ajakirjanik, kes lõhnas endiselt mentooli ja tubaka järele. „Ta on kuri nagu saatan. Aga ega neil praegu ka kõige parem aeg ole. Nädala pärast tulevad kõik vähegi olulised tegelased Kongslundi kuulsale esinaisele austust avaldama. Ja samal ajal on rahvusminister, kes on mitu aastakümmet olnud kodumaa kaitsja nii materiaalses kui ka vaimses mõttes, oma elu karjäärikrahhi äärel … See skandaal ulatub riigi kõrgeima troonini. Sõja lõpust alates on partei toetanud ja rahastanud Kongslundi kui taanlaste kõige nõrgemate vastu väljendatava inimarmastuse eeskujulikku näidet, ja see on osake Taani ajalugu, mida parteibossid rikkuda ei taha. Loomulikult nad lausa vihkavad sellist kirja, mis osutab, et Kongslundi minevik, ja seega ka olevik, osutuks suurejooneliseks pettuseks. Et lastekodu päästis vastutasuks partei abi eest võimurid skandaalidest ja kustutas väikeste laste mineviku nii täielikult, et seda polegi enam võimalik leida.”

Knud Tåsingi süles lebas sinine ümbrik, millest võis teha kogu maad hõlmava loo, ja see oli ehk lehe viimane lootus. Kuu aega tagasi oli müügiosakond kriisikogunemisel nädalalehte alles jäänud ajakirjanikele teatanud, et ainult seitse protsenti Taani elanikest oli kuulnud midagi Vaba Nädalalõpu nimelise lehe olemasolust – ning et ainult üks kogu maad hõlmav skandaal võiks päästa lehe taudi käest, mis oli aeglaselt, kuid järelejätmatult ettevõttelt elu võtmas.

Nils Jensen vaatas silmanurgast kenasti väljalõigatud punaseid, valgeid ja musti kirjatähti, ent hoidis oma mõtted endale. Üle mere Rootsi poolel paistis Sund muutumatult terashall, just nagu oleks suur jumal sellele oma kõige masendunuma pilgu heitnud, ja fotograaf mõtles korraks oma isale, kes oli ta koolivaheaegadel Nørrebro linnaosas oma turvamehekäikudele kaasa võtnud – võibolla lootuses, et ta poeg lõpetab ehk kunagi samas ametis kui temagi. Mutionu amet.

Nad möödusid Bellevue heleda liiva ja väikeste rohututtidega rannast. See oli olnud Kopenhaageni eelistatuim ujumisrand juba sada viiskümmend aastat, ja ajakirjanik nuhatas natuke õhku ninasõõrmeist välja. „Juba nimi ise … John Bjergstrand,” ütles ta, „… ongi kõige olulisem detail. Poiss, kes sünnitati salajas ja anti adopteerida range saladuskatte all – uue nimega, mida me ei tunne. Ja sohipoeg, mis oleks rikkunud muidu särava karjääri. Usun, et just see juhtuski … Keegi väga tähtis isik tegi kõrvalhüppe, aga see kõrvalhüpe ei jäänud tagajärgedeta, ning ta peitis kõik oma eksimuse jäljed.”

Tåsing toetas ennast rahulolevalt istme seljatoele. „Ühesõnaga, välja arvatud üks jälg – see, mille leidis meie anonüümne kirjakirjutaja.”

Nad sõitsid parasjagu mööda Strandmøllekroeni kõrtsist ja Jægersborg Hegni nimelisest lossist.

„Meie anonüümne sõber ei tea vanemate identiteeti. Aga ta arvab, et me võime selle teada saada – ja et Vaba Nädalalõpp julgeb selle ka avalikustada.”

Nils Jensen ei öelnud midagi.

„Me teame, et Berntsen ärritub. Me teame, et ta tunneb seda lastekodu ja teab, et väike paberitükk, mis on esitatud sellisel naeruväärselt melodramaatilisel kujul, võib kogu rahvusministeeriumi ära ehmatada, nii et seepärast peetigi siis pool ööd kriisikoosolekuid, selle asemel et koos ülejäänud valitsusega teisest maailmasõjast vabanemise päeva tähistada.”

Sellest ühest koosolekust, mille kohta Knud vihje oli saanud, oli juba mitu saanud, märkas Nils.

„Arvan, et valitsus on ühel või teisel viisil asjasse segatud, ja meie kirjasaatja teab seda. Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel adopteerisid taanlased vallaslapsi kümnete tuhandete kaupa. See hulk langes alles 1973. aastal, kui abordikeeld tühistati … Siis võidi nood soovimatud pisikesed juba enne sündi elimineerida.” Ta laksutas keelt, just nagu oleks tegu mingi kahetsusväärse, kuid möödapääsmatu triumfiga kogu rahva jaoks.

„Ma rääkisin eile ühe Emade Abistamise Seltsi pensionile jäänud juristiga, kes oli tollal sinna lastekodusse tööle tulnud. Ta jutustas, et lapsed said oma hüüdnimed tihti tuntud persoonide järgi, kuna kasvatajad arvasid, et lapsed on nii nende moodi, nagu näiteks Ebbe Rode või Poul Henningsen … või Jacqueline Kennedy … Oli kunagi tumedajuukseline tüdruk, keda nad Jackieks kutsusid.” Knud Tåsing lasi kuuldavale naeruturtsatuse, justkui olnuks kunagise Ameerika presidendi lese nimi omal ajal mingi eriti tähelepanuväärne lööksõna. „Oli ka üks täiesti kiilaspäine beebi, keda kutsuti Hruštšoviks – see oli Nõukogude Liidu partei peasekretär, kes tagus vahetult pärast Kuuba kriisi kingaga vastu maailma kõige tähtsamat lauda. Oh, need hüüdnimed olid ju iseenesest küllalt süütud, aga vahetevahel oli kuulda jutte, et seotus nende tuntud nimedega ei tulenenud üksnes välisest sarnasusest. Ja neid kuulujutte levis kõikide aastate jooksul, mil tema seal töötas.”

Nad sõitsid kõrgete puulatvade alt läbi. Laugelt pöördus tee Sundi äärest eemale ning mõlemal pool palistasid Skodsborgi rannateed hiiglaslikud villad kuni teeäärsete kõnniteedeni.

„Minu allikas Emade Abistamise Seltsist mainis veel midagi … 1966. aastal adopteeris juhataja Ladegaard ise ühe väikese lapse. Või õigemini jättis ühe väikese vanemateta tüdruku endale kasutütreks. Tüdruk oli samast aastakäigust. 1961. Hiljem, kui Ladegaard pensionile jäi, sai ta endale Skodsborgis väikese korteri, aga tema kasutütar, kes peaks nüüd olema ligi viiskümmend, elab endiselt lastekodus.” Ta tegi lühikese pausi.

„Imelik, kas pole?”

Nils ei vastanud. Ta ise oli elanud kuni kahekümnendate eluaastate keskpaigani vanematekodus. Ta näitas suunatuld paremale ning nad sõitsid järsku ja kurvilist kruusateed pidi alla ranna ja Sundi poole.

Alguses polnud seal midagi näha – võibolla olid nad juba valesti sõita jõudnud, mõtles ta –, aga järsku võis puude vahel aimata tumedat varju ja juba järgmisel hetkel hoone piirjooni. See ilmus puude vahelt esile nagu tohutu tumepruun laevanina roheliste pöökpuulatvade meres ja sekund hiljem paistsid seitse valget korstent ja lõunapoolne kõrvalehitis, ning lõpuks kogu villa.

Fotograaf pidurdas ja peatus, olles nähtust pisut lummatud. Ta jättis mootori seisma.

Nad istusid silmapilgu vaikselt autos. Lastekodu meenutas seletamatul kombel vallutamatut kindlust keset kogu seda värsket rohelust, sarnanedes 19. sajandi Inglise häärberiga, olemata küll nii suur, aga ometi kiirgas igast sambast, eendist ja torniaknast suursugusust.

Minuti pärast kostis jälle ajakirjaniku hääl, vaikselt, nagu oleks ta istunud kinosaalis ja tahtnuks vältida teiste saalisviibijate häirimist. „Vaata seda villat, Nils! Ja mõtle, et vähemalt viiskümmend tuhat taanlast on adopteerida antud – ja et nad pole mitte kunagi oma õigeid vanemaid näinud. Kõigi nende jaoks oli see hoone nende elutee algus.”

Ta tõmbas sügavalt hinge ja avas autoukse. Fotograaf järgnes talle.

*

Nils Jensen tundis samal silmapilgul korraks külma hingust, kuigi oli maikuu. Sellist asja ta tavaliselt ei tundnud. Ta oli patrullinud oma isaga sadades tagahoovides ja oli harjunud nii varjude kui ka jahedusega. Hirm polnud tunne, millega mindi Mutionu patrullimispiirkonda, isa oli tal juba ammu aidanud sellest üle saada.

Tema reaktsioon pani imestama.

Ümbruskond (tumeroheliste lehtede varjus oleva kaldanõlvaku ning villaga) oligi nii idülliline, nagu nädalalehed olid kirjeldanud. Tal oli endiselt tunne, nagu neid jälgitaks, ja ta vaatas aeglaselt ümberringi. Ta vaatas oma pea kohal kõrguvaid pöögilatvu ja kuulis Knud Tåsingit tema ebameeldivustunde üle naervat. Naerdes tabas ajakirjanikku köhahoog, ta tõmbus küüru, toetudes kätega põlvedele, ja mõnda aega oli tema raiuv köha ainus heli, mida pöökpuude all kuulda võis.

Pärast mõtles Nils Jensen natuke häbi tundes taas selle üle, mis võis temas küll sellise ebameeldivustunde põhjustada. Ta oleks vilksamisi justkui näinud üleval künkaveerul üht väikest kuju, mis tõmbus tagurpidi põõsastesse, enne kui kadus vana valget värvi villa suunas, mis jäi üles nõlvakule. See oli muidugi naeruväärne ja pidi olema meelepete. Naaberkrundi valge villa seisis silmanähtavalt tühjalt ja paistis isegi kaugemalt vaadates olevat mahajäetud. Isegi kardinaid polnud aknaruutude tagant näha, rääkimata toataimedest aknalaual, nii et ei paistnud ühtki elumärki. Tühja ja asustatud maja erinevus on alati näha, mõtles ta. Isa oli talle seda õpetanud.

Knud Tåsing tõusis sirgu ja sülitas kruusale. Parkimisplatsi kaugeimas nurgas oli suur must auto. Kuid Nils Jensen nägi raskusteta isegi selle numbrimärki: MAL 12.

Imelik numbrivalik, mõtles ta.

„Tere päevast!”

Ta pööras veel kord ümber ja märkas, et Knud oli sama ehmunud kui ta isegi.

Naine oli lähenenud täiesti hääletult. „Minu nimi on Susanne Ingemann. Te tulite varem, kui me ootasime …”

Naisel oli seljas kena roheline kleit, mis ulatus peaaegu pahkluuni. Fotograaf pani tähele, kui ilus naine on – juba enne, kui ta jõudis naisest pilti teha; päevitunud jalad helepruunides nahksandaalides, tumepruunid juuksed, mis särasid punaka varjundiga ning olid metallklambriga tihedaks krunniks kinnitatud. Naine tervitas neid kerge tõrjuva käeliigutusega, graatsiliselt, kuid distantsi hoides, ilma vähimagi kehalise kontaktita – isegi kätlemata. „Tere tulemast … Kongslundi.”

Ta märkas seda väikest kõhklust, enne kui naine tuntud väikelastekodu nime välja hakkas ütlema. Paistis, nagu oleks naine niksu teinud.

„Lähme sisse.” Nende võõrustaja läks ees, enne kui nad jõudsid üldse midagi öelda.

Ja siis seisid nad juba kõrge laega saalis, mille seintes olid tumedad mahagonpaneelid. Kena liivakivist kamina kohal, mis nägi välja, nagu poleks seda aastakümneid kasutatud, olid väikeste tumepruunide ja mustade raamidega ääristatud mustvalged fotod. Neid võis olla mitusada ja kõikidel neil olid lapsenäod, mis särasid fotovälgus, mida kasutati kuueja seitsmekümnendatel.

Nils seisis vaikides ja vaatas pilte. Mingil põhjusel pani see vaatepilt teda oma lapsepõlvekodu peale mõtlema. Ta oli pärit kandist, kus suurima võimaliku sentimentaalsuse eest kandsid hoolt kuldromaanides raskustega võitlevad kangelannad ja Bjørn Tidemani armastuslaulud raadiojaamast Giro 413. Ta pööras pilgu ära. Lai trepp kaardus peaukse juurest üles ning kadus pimedusse. Kõrgel trepikaare kohal rippus mitme meetri kõrgune maal, millel oli idüllilises lehtlas seisev naine, peas laia äärega kübar. Tal oli seljas sügavroheline pikkade varrukate ja volangidega kleit. Kohev kleidikangas ulatus maani, langedes laiades voltides ümber ta jalgade.

„N. V. Dorph. Maalil on ilmselt krahvinna Danner.” Teisel korral tundus esinaise hääl neid kaht meest veel rohkem ehmatavat. Knud Tåsing hakkas jälle köhima.

Naine ignoreeris seda ja tõstis ainult häält. „Dorph sisustas maja vanale laevakaptenile, kes siin elas, enne kui siia asus Emade Abistamise Selts ja tõi oma maalid,” ütles naine. „Igal juhul vähemalt mõned neist. Nii et meil ongi käes sobiv hetk ringkäiku alustada.”

Ta lasi meestel enda ees laiast trepist üles minna ja Nils kuulis rohelise kleidimaterjali sahinat, kui ta neile järgnes. Kaunis lastekodu esinaine sarnanes peaaegu uskumatul kombel maalil oleva naisega, olles tolle tänapäevasem väljaanne.

„Villa ehitati 1847–1850 ja selle kavandas üks tuntud arhitekt – väidetavalt koostöös meie viimase absoluutse monarhi, kuningas Frederik Seitsmendaga, ja täpselt samal ajal, kui sündis meie riigi põhiseadus,” ütles naine.

Knud Tåsing köhatas jälle, just nagu demonstreerimaks oma umbusklikkust nii uskumatu ja salapärase väite suhtes.

Nad seisid pikas ja pimedas kolmenelja suletud uksega koridoris. „Siin elasid vanal ajal preilid – ja esinaine. Tol ajal elasid nad ju ise ka lastekodus, otse laste seas. See oli täiesti loomulik.” Naine seisis seljaga trepi ja suure maali poole. „Arhitekt armastas seda kohta niivõrd, et ta ei suutnud seda maha jätta ning ehitas südame kutsel endale naabervilla siiasamasse kõrvale – üles lõunapoolsele kaldanõlvakule –, see valge mahajäetud maja, mida te ilmselt juba nägite. Ta elas seal oma abikaasa ja pojaga, kes siis omakorda elas seal oma naise … ja tütrega.”

Viimast sõna hääldas ta Nilsi meelest kuidagi isemoodi.

„Tütar oli halvatud.”

Veel üks veider fakt.

„Aga Kongslund ise anti järgnevatele põlvkondadele edasi, kuni 1936. aastal ostis selle Emade Abistamise Selts.” Susanne Ingemann peatus ja avas ukse. Ruumi valgus pimestas pärast hämaras koridoris viibimist. See ruum oli kuningalossi vääriline, lausa nagu kuninganna tuba. Kuigi akna ääres mahagonist laual seisid reas mänguautod ja toolidel istusid väikesed nukud (nii blondid, tumedakui ka punasejuukselised), oli selles ruumis midagi ülevat ja kadunut nagu mõnes suursuguses lossisaalis, kus pole juba aastakümneid elatud. Seinad olid kaetud uhke kuldse tapeediga ja kahel antiiksel sohval lebasid mustrohelised roosade lillebukettidega kaunistatud siidiga palistatud padjad. Aknast paistis lai heleroheline mururiba ja kitsas valge liivarand. Aia ja ranna vahel oli madal traattara, ilmselt selle jaoks, et lapsed ei jookseks merre, kui täiskasvanud pilgu lastelt korraks mujale pööravad.

„See oli üle poole sajandi esinaise isiklik ruum,” ütles Susanne Ingemann. „Me pole siin midagi muutnud.” Siis astus ta jälle koridori ja ütles: „Seal, koridori lõpus on kontor, aga seal pole midagi vaadata.” Uks oli lahti.

Nils Jensen heitis ruumi pilgu. Aknalaual oli suur tühi linnupuur. Lindu polnud kuskil näha.

Naine märkas ta pilku. „Jah, meil oli kunagi kolm kanaarilindu,” ütles ta. „Aga nad surid juba kaua aega tagasi. Lähme õige nüüd alla verandale ja joome teed.”

Paistab, et siin lastakse keda tahes kõige pühamatesse ruumidesse, mõtles Nils. Ehk olid nad just äsja ringkäigu läbiviimist harjutanud, ministrid ja muud tähtsad ninad tulevad ju mõne päeva pärast suureks juubeliks kohale. Nad ei näinud suures villas oma ringkäigul ühtki hingelist. Võibolla olid lapsed selleks päevaks hoone teise ossa kolitud? Nii õrnu hingi ei tohi ju väljastpoolt tulnute külaskäigud häirida.

Naine andis neile märku istet võtta kõrge lae ja kahe kõrge aknaga ruumis, millest paistis aed ja meri, seistes ise madala laua kõrval. „Sõja ajal oli preilidel tõesti väga palju tööd,” ütles ta ja istus sohvale, seljaga akende poole. „Nad olid väga tublid. Nad hoolitsesid nii vanemateta laste kui ka nende laste eest, kelle vanemad elasid kitsikuses – ja viimastel sõjaaastatel tegid nad vastupanuliikumisega koostööd. Aga seda te ilmselt juba teate?”

Nils kuulis naise hääles silmapilguks uhkust. Muidugi olid nad sellest kuulnud.

„Loomulikult on see periood, millest Magna – preili Ladegaard – harva räägib.”

„Magna?” kuulis Nils üllatuseks ennast küsimas.

„Jah. Niimoodi on lapsed teda siin alati kutsunud,” ütles juhataja. „Nii et see on alati tema nimi olnud. Ma ei tea õieti, mispärast, aga keegi peab ju olema talle selle nime andnud. Preilid ei taha kangelastena paista ja tänapäeval justkui ei sobigi kangelane olla. Martha Ladegaard alustas Kongslundi esinaisena täpselt kaksteist aastat pärast väikelastekodu sisseõnnistamist – 1948. aasta 13. mail – ja see on see kuupäev, mida me teisipäeval pühitseme kui tema kuuekümnendat tööjuubelit, kuigi ta läks muidugi juba kaua aega tagasi pensionile. Ta on olnud sellele kohale siin kõik.”

See kõlas eriti pühalikult.

Tekkis vaikus, misjärel Knud pomises: „Laske lapsukestel minu juurde tulla …” Ta hääl oli pärast köha kähe. Susanne Ingemann võpatas, nagu oleks ta ajakirjaniku repliiki sobimatuks pidanud.

Knud köhatas kurgu puhtaks ja esitas oma esimese päris küsimuse. „Tollal, neljakümnendatel ja viiekümnendatel … olen aru saanud, et noil aastail sündis Taanis eriti palju lapsi – ja neid ju ka lapsendati üsna palju?”

„Õige,” ütles Susanne Ingemann sellise tooniga nagu kooliõpetaja, kes vastab mõnele eriti targale õpilasele.

Nils Jensen lülitas oma kaamera sisse. Võibolla kujutas ta ainult ette, et nende võõrustaja oli muutunud valvsamaks, kui ta oli olnud ringkäigu ajal.

„See jätkus veel kuuekümnendatelgi,” ütles juhataja. „Aga praegusel ajal ei adopteerita taani lapsi peaaegu üldse. Ja siia satuvad siis need, keda ei saa vanemate juurde jätta. Igasugustel põhjustel – sõltuvused, haigused … Mina tulin siia etteotsa 1989, kui preili Ladegaard jäi pensionile.”

„Aga tollal,” ütles ajakirjanik, „viiekümnendatel ja kuuekümnendatel, siis sattusid siia ju täiesti tavalised lapsed, keda nende vanemad lihtsalt ei tahtnud, kas pole nii?”

„Jah, lihtsalt – kui te seda niimoodi väljendate. Nende isad olid tihti kadunud juba ammu enne, kui need lapsed siia toodi. Või siis ei olnud üldse teada, kes on lapse isa, nii et järele jäid ainult emad, kes olid tihtipeale väga noored.”

„Ja need lapsed olid, ühesõnaga … samades ruumides kus praegugi?”

„Jah.” Ta lisas jälle kergelt arrogantsel toonil: „Kus siis veel?”

Knud sirutas ennast ettepoole ja küsis – ühtäkki täiesti selge häälega: „Kas me võime näha väikelaste tuba?”

Susanne Ingemannil tardus teetass huultest sentimeetri kaugusele. See polnud niivõrd see tardunud liigutus kui tardunud atmosfäär, mis muutis kogu olustiku ruumis.

„Väikelaste tuba?” Ingemann hääldas neid sõnu päris aeglaselt.

„Jah.”

Nüüd sai ka Nils Jensen aru. Knud Tåsing oli nimelt mõista andnud, et tal on asjast sügavamad teadmised kui see informatsioon, mida esitasid järjepanu imetlevad nädalaleheartiklid kogu eelneva viiekümne aasta vältel. Mitte keegi kõrvalistest isikutest ei võinud teada, et seda ruumi Kongslundis niimoodi nimetati. Seda ei võinud ka Knud teada.

Ta oli saanud selle nimetuse blanketilt, mis saadeti koos anonüümse kirjaga.

Järgmisel hetkel taipasid nad, et nad ei ole üksi. Kõigepealt jõudis nendeni heli, seejärel liikumine.

Meesterahvas oli ilmselt istunud hämaruses valge samba taga toolil. See sammas eraldas verandat saalist. Mees astus laua äärde kõrgetest akendest langevasse valgusvihku. Ajakirjanikud vahtisid teda, suutmata oma üllatust varjata.

„See on Carl Malle,” ütles Susanne Ingemann. „Ta viibib siin …” – juhataja oli hetke vait – „… rahvusministeeriumi esindajana.”

Nils tajus, et Ingemann oli toonitanud sõna esindajana kuidagi sarkastiliselt.

„Jah,” ütles Carl Malle, see suurt kasvu mees nende ees ja noogutas tervituseks, kuid ilma kätt andmata. „Ma olen rahvusministeeriumi julgeolekuülem. Nii et ega teil ilmselt ole selle vastu midagi, et ma teie vestlusest osa võtan?” Vastust ootamata istus ta sohvale esinaise kõrvale. Carl Malle oli esinaisest peaaegu peajagu pikem, pani Nils tähele.

„Nojah, tegelikult …” alustas Knud Tåsing, kuid jäi vait, justkui poleks leidnud piisavalt head põhjendust võõra väljaviskamiseks majast, kus ta ka ise oli külaline.

„Võtke seda kui pressikonverentsi,” ütles suur mees. „Täiesti ametlikult. Teie olete ju ka siin ametiasjus?”

„Pressikonverentsil on tavaliselt rohkem kui üks ajakirjanik.” Knud Tåsing oli hääle jälle tagasi saanud ja nüüd püüdis ta saavutada kontrolli selle ootamatu olukorra üle.

„No võtke mind siis kui kõneisikut … nii ministeeriumi kui ka Kongslundi kõneisikut. Kongslund saab oma finantsid riigilt ja sedakaudu on Kongslund seotud just rahvusministeeriumiga. Minu ülesanne on tegelikult juba palju aastaid olnud kaitsta Kongslundi mainet.” Carl Malle lubas endale vaevu märgatava naeratuse. „Neid, kes seda teavad, pole just palju, aga Susanne võib mu sõnu kinnitada … kui sel üldse mingit tähtsust on. Kuulus Knud Tåsing ei ole ju tuntud mitte detailidesse uppumise poolest?”

See solvang oli juuspeen viide juhtumile, mis oli seitse aastat tagasi ajakirjaniku karjääri katkestanud. Solvang oli elegantne, pahatahtlik ja hästi ette valmistatud.

„No nii … Vaevalt et te sellest loost Susannele rääkisite, kui te temaga eile tänases kohtumises kokku leppisite.” Julgeolekuülem pani ajaleheväljalõike nende vahel olevale madalale lauale ning lükkas teekannu paar sentimeetrit eemale, et kõik kirjutist näeksid. See oli kolmeveeruline debatt ühest Taani tähtsamast päevalehest ja kuupäev oli kirjutatud punase tušiga sentimeetri jagu dramaatilisest pealkirjast allapoole: „Mis juhtub siis, kui meedia hävitab inimesi?”.

Nils ei tundnud väljalõiget ära, aga Knud Tåsing sarnanes hetkel mehega, kes vaatab otse poomissilmusesse.

Daatumiks oli 2001. aasta mai ja ajalehe toimetaja oli kirjutanud teatud lõigu rasvaste tähtedega: Kuus naist on vägistatud ja nüüd on palestiina päritolu mees, keda nendes kuritegudes kahtlustati, vabaks lastud. Aga mis siis, kui ta siiski on süüdi – isegi kui kõmuajakirjanikest tublid (mees)ajakirjanikud on külvanud tehniliste tõendite suhtes kahtlusi? Mis saab siis, kui ta siiski on süüdi – isegi kui (mees)kohtunikud on ta õigeks mõistnud? Ja mis siis, kui ta siiski valetas – hoolimata kõikide (mees)ajakirjanike soosivast suhtumisest?

See kõlab peaaegu prohvetlikult, mõtles Nils.

Tsitaadi all oli kursiivis Susanne Ingemanni nimi. Juhataja istus mõne hetke vaikides, nagu meenutaks seda aega, mil ta Knud Tåsingi suhtes otserünnakule asus – ja oligi mitte just kõige ilusamal viisil õiguse saanud. Siis lausus Susanne enda kõrval istuva Carl Malle poole vaatamata: „Mis see vana artikkel siia puutub?”

Carl Malle vastas õlakehitusega. Tema endast väljaviimiseks olnuks palju rohkem vaja. „Ei midagi muud, kui et see ajakirjanik, kelle te tookord nii täpselt paika panite,” – ta hääldas sõnu aeglaselt, peaaegu armastusväärselt – „… on just see mees, kes istub nüüd teie vastas – ja ta on vaevalt selleks siin, et päästa Kongslundi mainet. Või siis selleks, et teha kellelegi meie seast midagi head.”

Nils Jensen sulges silmad ja tundis ehk isegi suuremat rahutust kui siia sissesõidul. Artikkel oli trükitud kolm päeva pärast vägistamises kahtlustatava palestiinlase õigeksmõistmist ja Susannel oli õigus. Täpselt neli kuud hiljem juhtus katastroof, mis lõi Knud Tåsingilt ja teda toetanud toimetajatelt jalad alt. Knud oli õigustanud meest, kes oli tegelikult süüdi – „vaest palestiinlast”, keda kõik head jõud pidasid süütuks, aga see „süütu” välismaalane viis neli kuud hiljem ühelt Herlev’ mänguväljakult minema kaks väikest poissi ja lasi nad ühel PõhjaSjællandi parkimisplatsil maha ning võttis seejärel ka endalt elu. Oma hüvastijätukirja oli ta kirjutanud kõik vägistamisaktid, milles ta oli õigeks mõistetud, ja pilganud meest, kes oli võidelnud tema vabaduse eest ja kes ei aimanud, millist viha see põhjustab, kui tuleb välja, et ta ongi tegelikult sooritanud kõige suuremad kuriteod ligimesearmastuse vastu.

„Aga see pole see, millest me peaksime rääkima – täna,” ütles ajakirjanik vaikselt, väljalõike poole vaatamata. Ajakirjaniku nõrk hääl reetis seda, kui ebamugavalt ta end tundis.

Endine politseinik ei vastanud.

„Jah – Susannel oli õigus,” lausus Knud Tåsing. „Teil kõigil oli õigus. Politseil oli õigus. Aga ma poleks ikkagi midagi teistmoodi teinud …” Ta hääldas eelviimase sõna esimest silpi läbi nina, justkui poleks tahtnud seda välja öelda. Siis vakatas ta nagu juhatajagi.

Piinlik vaikus kestis umbes minuti, misjärel Susanne Ingemann ajas end sirgu ja tema näoilmest paistis, et ta viibis jälle kohal. „Te mainisite väikelaste tuba,” ütles ta ja tema rohelistes silmades oli helk, mida fotograaf ei suutnud lahti mõtestada. Aga see polnud viha.

„Jah … Nii seda tollal nimetati, kas pole?” Knud Tåsingi küsimus kõlas samal ajal nii imetlevalt kui ka naiivselt.

„Jaa, nimetati küll. Ja nimetatakse praegugi. Nimetavad need, kes seda aega veel mäletavad.”

Huvitav väljaütlemine, mõtles Nils Jensen. Ta märkas kerget sädet ajakirjaniku paksude prilliklaaside taga. Ajakirjanik oli registreerinud sellesama imeliku hääletooni.

Sellest hoolimata, et Carl Malle oli püüdnud mürgisel kombel vestlust rikkuda, oli anonüümse kirjasaatja teema esil, diskreetselt ja elegantselt – märksõnade väikelaste tuba abil – ja oli läbinud esimese proovilepaneku.

„Nimetust väikelaste tuba kasutame me muidugi jätkuvalt, aga siin on seda ruumi tavaliselt …” – nüüd Susanne Ingemann naeratas ja suunas pilgu otse Knud Tåsingile – „… Elevanditoaks kutsutud.”

Nils Jenseni kaamera libises ta vasaku käe vangu ning sealt põntsakuga põrandale. Tema silme ees kangastusid pontsakad elevandid seinal väikese lapse taustal vana nädalalehe fotol ja need manavad sõnad, mis välkusid läbi pildi all oleva teksti: „Üks elevant tuli marssides …”

Knud Tåsing eiras fotoaparaadi kukkumist ning püüdis tähelepanu teemal hoida. Ta nägu peegeldas teatud tahtmatut hämmastust: „Aga miks te seda niimoodi hüüate … Elevandituba?”

„Sest üks preilidest maalis kõikidele seintele väikesi figuure,” ütles Susanne Ingemann ja vaatas ajakirjanikku. Ta ei paistnud ei fotograafist ega julgeolekuülemusest välja tegevat. „See oli tollal, kui Magna esinaiseks sai. Tema esimene asetäitja Gerda, kes praegu on samuti pensionil, kaunistas ruumi põrandast laeni väikeste siniste elevantidega. See näeb tegelikult fantastiline välja. Need elevandid on seal praegugi, kõikidel seintel … igal pool. On ka muuseas tuba kollaste kaelkirjakutega ja üks suurem ruum ka väikeste hallide okassigadega. Esimese nimi on Kaelkirjakutuba ja teise nimi on loomulikult Okasseatuba. Mingit muud saladust siin pole. Seal elavad natuke suuremad lapsed.”

Knud Tåsing vahetas kiiresti teemat: „Ma jõudsin natuke asja uurida … Hästi natukene, tuleb küll öelda …” Ta vaatas üle prilliklaaside. „Ja ma jõudsin muu hulgas õdede ametiühingu kaudu ühe Riigihaigla endise ämmaemandani. Ta töötas tollal seal õpilasena – sünnitusosakonnas B, viiekümnendatel ja kuuekümnendatel, millest meil just juttu oli.” Knud takseeris pabereid, mis ta oli just portfellist välja võtnud. „Tema nimi on Carla.”

Susanne Ingemann ei öelnud midagi. Ajakirjaniku peamise allika nimi ei paistnud teda rahutuks tegevat.

Knud sirvis oma pabereid. „Ta mäletab üht neiut, kes oli ainult kas 16 või 17 … ja see neiu sünnitas, kuigi samal ajal paistis tema hing otse põrgusse minevat. See oli 1961. aasta aprill või mai, arvas too ämmaemand. Neiu ei saanudki oma last näha, ta kirjutati haiglast välja ja ta kadus – ja Kongslundi juhataja ise olevat lapsele järele tulnud.”

„See läks ju siis hästi. Kongslund oli tollal parim koht meie kuningriigis. Teised lapsed sattusid palju halvematesse lastekodudesse, nagu Sølund või Ellinge Lyng – kus nad olid ihuüksi ja täiesti ilma kontaktita täiskasvanud inimestega.”

„Jah, ma olen kuulnud.” Ajakirjanik uuris taas esinaist üle prilliraamide ja pööras enda ees paberit. Olukord ruumis oli muutunud külaliste kasuks. Carl Malle koogutas ettepoole ja püüdis lugeda märkmeid, millele ajakirjanik näis ilmselt toetuvat. Susanne Ingemann hoidis oma käsi süles ja üle Sundi väina paistev valgus pani ta juuksed punakalt särama.

„Tollal,” ütles Knud vaiksemalt, „räägiti sellest omajagu jutte. Need olid muidugi kinnitamata – kuid siiski. Käisid jutud, et tollane Kongslundi juhataja aitas teatud juhtudel ja väga suure saladuskatte all tähtsaid mehi, ühesõnaga tulevasi isasid, kitsikusest … ja piinlikust olukorrast välja …” Taas väike noogutus ja lühike paus.

Nils Jensen tajus Susanne Ingemanni poolt äraootavat vaikust.

Knud Tåsing köhis mõne korra, ja sedapuhku kõlas see tehtult, ning jätkas: „Tollal ei tohtinud niisama aborti teha ega olnud ka seda uut seksuaalmoraali – need ajad hakkasid kehtima tegelikult alles kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendatel. Aga inimese ihad olid samad …” Reporter naeratas kergelt. „… ja seetõttu juhtus aegajalt, et mõni tuntud inimene – võibolla mõni poliitik või direktor või näitleja – tegi vea ja sai ebaseadusliku lapse isaks. Ühesõnaga, kõrvalhüppe tagajärjel.”

„Jah, abieluväline laps.” Susanne Ingemanni hääl oli sama neutraalne kui ajakirjaniku oma.

„Jah, see oli ju sõjajärgne aeg, tükk aega enne abordiõigust,” ütles Knud. „Ja niisuguseid lapsi sündis erinevatel põhjustel, võibolla sellepärast, et neid ei saadud muidu nurgatohtrite haardeulatusest välja, või ei söandatud saada.”

„Jah. Selle nimi oli raseduse ebaseaduslik katkestamine.”

„Ja nii tähendasid need lapsed oma vanematele teatavat piinlikku probleemi. Võibolla just neile eriti kuulsatele isikutele, kes ei võinud endale lubada riski, et sünnitajad avalikustaksid lapse isa nime. Ja siin ütlevad allikad,” – ühest allikast oli märkamatult juba mitu allikat saanud, pani Nils tähele – „… et Kongslundi nimi tuleb sageli esile. Nendel erijuhtumitel võis perekond taotleda absoluutselt salajast sünnitust, mis jääks registreerimata, ja lasta kõrvalhüppest sündinud ning piinlikkust tekitav laps siis õnnelikult adopteerida.” Ta tasandas häält: „Ja seejärel asi unustada.”

Susanne Ingemann ei vastanud midagi.

„Juhataja – ja see pidi ju Magna olema – kustutas lihtsalt kõik jäljed.”

Rohelised silmad uurisid meest.

„Huvitav, kas pole?”

Magna järeltulija Susanne Ingemann ei reageerinud mitte mingil moel.

„Vaata, milline võim sel Magnal oli.” Hääl oli veel tasasem ja madalam, lausa nasaalne, nii et sõnad kostsid nüüd juba läbi nina. Knud Tåsing istus veidi köökus, kulunud kampsun seljas.

„Jah,” ütles Susanne Ingemann. „Muidugi juhul, kui see kõik on tõsi.”

„Aga allikad ütlevad, ja need kuuldused, mida paljud võivad kinnitada isegi nii palju aastaid hiljem …”

„Ühesõnaga, kuulduste allikad – kuulduste, mis on võibolla ainult kuuldused ammusest minevikust.”

Ajakirjanik võttis taldrikult hajameelselt viimase saiakese. „Kuid Kongslund ei oleks mitte mingil juhul suutnud Taani kõige kallima rannatee ääres ellu jääda, kui teda poleks toetatud kõige kõrgemalt poolt, kas pole nii?”

Ta pani saiakese tagasi. „Kas see siis polnud nii? Majatäis sohilapsi keset kõige peenemaid MPsid? Oleme asumis, mille ehitamisele on kaasa aidanud kuningad ja mida on imetletud taani rahva kuldaegadest alates. Taani kuldajale apelleerimisel aga ei saanud Kongslundi puhul enam palju poolehoidjaid olla. Kuid siis pandi ühtäkki tähele, et siin on ju midagi, millega kaubelda. Rikkad ja võimukad said midagi vastutasuks – kas nii?”

Susanne Ingemann nõjatus tahapoole, sulges silmad ega teinud provokatsiooni märkamagi.

„Meil on kiri, mis saadeti üleeile rahvusministeeriumi. Kirjas viidatakse enam kui selgesti, et Kongslund on vastutav teatud laste varjamise eest. Siin antakse näiteks ühe lapse puhul ka nimi …” Knud Tåsing pani vana nädalalehe piltidega paberid ja adoptsiooniblanketi Susanne Ingemanni ette. Nilsile tundus jälle, et Susanne reageeris kerge rahutusega, kuid päris kindel ta selles polnud.

Juhataja uuris pabereid pilku tõstmata ja Carl Malle küünitas ennast üle naise vasaku õla ettepoole.

„Kes on John Bjergstrand?” küsis Tåsing.

Ei mingit reaktsiooni. Tåsing kordas küsimust.

„John Bjergstrand. Ma tõesti ei tea. Kes ta on?”

„Ma arvan, et ta oli adopteeritud laps. Siin, Kongslundis, väikelaste toas,” ütles ajakirjanik, nüüd juba natuke kahtlevalt. Reaktsiooni puudumine paistis olevat siiras.

„Jah. No sel juhul on see olnud kaua aega enne mind, ja ma ei ole seda nime varem kuulnud.” Ingemann naeratas ja nägi silmapilgu peaaegu et rõõmus välja, hoolimata neist pealetükkivatest süüdistustest, millega Knud Tåsing Kongslundi pommitas. Siis ütles juhataja: „Kas te olete kindel, et see allikas on ikka õige? Võibolla ajas ta Kongslundi mõne teise lastekoduga segi? Tollel ajal oli Taanis ikkagi oma viiskümmend sellist lastekodu.” Susanne naeratas jälle. „Taani oli täis maju, mis olid täis lapsi, kelle vanemad olid kõrvale heitnud. See teie poiss võis olla kus iganes.”

„Kiri saadeti rahvusministeeriumi kantsleri abile Orla Berntsenile, kabinetiülemale, nagu teda seal kutsutakse. Mis suhe temal võiks Kongslundiga olla?”

„Mitte mingit.” Vastus tuli veidi liiga kiiresti, pani Nils tähele.

„Me arvame, et ta on üks siinsetest lastest.” Knud Tåsingi arvajate arv oli muutunud mitmuslikuks nagu mõnel korral ennegi.

„Orla Berntseni isiklik elu ei ole teiste asi.” Juhataja lausus ametniku nime sellisel viisil, mis ei jätnud mingit kahtlust: Ingemann tundis teda ja Berntsen oli Kongslundiga seotud.

Knud Tåsing märkas seda kohe. „Ma küsin ju avalikku informatsiooni, kuna Kongslundi rahastamine on palju aastaid olnud avalik – just nõnda nagu härra Malle toonitas.” See viimane oli öeldud pahatahtliku alltooniga.

„Sellisel juhul peate te seda Orla Berntsenilt ise küsima, arvan ma,” vastas Ingemann – taas pisut liiga kiiresti – ja kehitas õlgu nagu ajakirjanikki. „Ja pealegi peame me endiselt saadavaid toetusi väärt olema – kui te mõistate, mida ma mõtlen.” Ingemann heitis kiire iroonilise pilgu Carl Mallele ja Nils täheldas jälle nende vahel vaenulikkust.

„Kas ministeerium avaldab teile survet? Miks on see mees siin üleüldse Vaba Nädalalõpu ja Kongslundi vahelisele jutuajamisele kutsutud?”

Susanne Ingemann tõusis sohvalt ja astus akna juurde. Ta seisis peaaegu minuti seljaga meeste poole ja vaatas eemal sinetavat Sundi väina. Siis pööras ta ennast ümber ja ütles ilma pikemata: „Jah. Orla Berntsen oli beebina siin.” Susanne kehitas õlgu justkui näitamaks, et see fakt ei ole ehk õigupoolest mitte midagi tähtsat. „Aga see on otse loomulikult informatsioon, mis eeldab usaldust. Ta ei olnud siin adopteerimiseks. Ta oli siin lühikest aega, kuna tema emal oli raske periood ja Emade Abistamise Selts aitas teda. Hiljem käis Orla vähemalt kord aastas siin preilisid külastamas – koos oma emaga – ja ainult sellepärast tean ma seda kõike. Ka ministeeriumis teatakse seda. Me saame riigieelarvest toetust. Rahvusministeerium toetab meid ja minister on meie juhatuse nõukogus – siin pole midagi salajast. Ja kõigel sel pole Orla Berntseniga mingit pistmist.”

See kõlas nii, nagu oleks Susanne Ingemannil Orlaga rohkemgi pistmist, kui ta lasi välja paista.

„Orlal ei olnud kerge,” ütles juhataja kuidagi eemalolevalt.

Knud sirutas ennast ettepoole ja tema vaikimises oli küsimus: Miks?

Naine tuli tagasi sohva juurde, kuid ei kavatsenudki istuda – võibolla sellepärast, et vältida pensionile jäänud politseiniku lähedust. Silmapilgu arvas Nils, et juhataja ei vasta Knud Tåsingi vaikivale küsimusele, aga siis ütles ta: „Ükskord juhtus … üks väga hirmus lugu.”

Carl Malle tegi liigutuse, nagu tahaks püsti tõusta, aga otsustas siis istuma jääda.

Susanne ei vaadanud tema poolegi ja isegi aknast kiirgavas vastuvalguses nägi Nils naise pilgus killukest trotslikku hõõgumist, enne kui ta jätkas. „Sellest on juba juttu olnud,” ütles juhataja, „et Orla oli seotud ühe mehe surmaga – või siis on olnud ühe mehe surma tunnistajaks. Aga see väide võib ka ekslik olla. Sest ta oli siis ju kõigest hoolimata ainult laps. Ma olen teada saanud, et Magna otsis sageli psühholoogi abi, niisiis Kongslundi psühholoogide abi – Kongslundis on alati olnud kindel meeskond, kes muutus siin paikseks. Võibolla võttis ta tarvitusele ka teisi meetmeid, mille kohta mul informatsioon puudub. Sellest teabest muidugi ei piisa, et te saaksite oma ajalehes midagi kirjutada. Ütlen seda ainult sellepärast, et oleks mõistetav, et ma püüan olla täiesti aus … siin pole midagi varjatut … ja siin pole ka midagi, mis oleks kuidagi eriliselt huvitav … kas või Vaba Nädalalõpu jaoks.”

Aga ta oli neile kahele lehemehele juba andnud huvitavat informatsiooni, mille väljakaevamine oleks muidu mitu kuud aega võtnud.

„Näiteks milliseid teisi meetmeid?” Knud Tåsingi küsimus tuli vähimagi kõhkluseta.

Sel hetkel lõi Carl Malle kämblaga diivanilauda, nii et kolm teelusikat tugevast löögist klirinal põrandale kukkus. „Nüüd on küllalt. Te esitate küsimusi intiimsete asjade kohta – just nende asjade kohta, mida see mees on pidanud kahetsusväärseks, kuna keegi sai surma!” Julgeolekumees ajas ennast püsti.

Ajakirjanik võttis adopteerimisblanketi laualt ja pani oma paberid tagasi portfelli. „Tänud teile abivalmiduse eest,” ütles ta võõrustajannale. „Tuleme nädala pärast jälle. Juubelipidustusi vaatama.” Knud tõusis. „Ja siis tuleb meil küll vaid käteplaksutamisega rahulduda.”

Naine saatis neid trepini ja vaatas neile järele, kui nad auto poole suundusid. Carl Malle jäi majja. Ta oli oma missiooni täide viinud.

Äkki Knud Tåsing peatus, pööras ümber ja vaatas otse naise ilusatesse silmadesse. „Kas see ei tähenda midagi enamat … see vana lugu … nende kahe poisiga … siis, kui te …?

Naine mõistis ta seosetut märkust paugupealt. „Tähendab küll,” vastas ta. Nils Jensen hoidis hinge kinni.

„Ja mis te selle kohta ütlete – praegu?”

„Ütlen … et kõik see on minevik. Nii on kõigega, kui ainult kannatust jätkub. Ja kui ise seda kõike mineviku hämarusest välja ei kaeva.”

Naine noogutas kergelt hüvastijätuks. Vihje oli enam kui selge. Las Kongslundi minevik olla, siis jätab maa ja ilm – ühes Carl Mallega – ka sinu deemonid rahule.

„Endisel esinaisel on kasutütar, kas pole nii?”

Silmapilgu jooksul ei saanud Knud Tåsing mingit vastust. Ainult eelnev paus pikenes. Siis tuli kinnitus: „Jah. Tal on kasutütar. Inger Marie. Selle nime sai ta siis, kui ta 1961. aastal siia tuli. Aga me kutsume teda lihtsalt Marieks. Ta töötab siin minu assistendina, ja seda tööd on ta siin kogu aeg teinud.”

Viis lühikest lauset, mille oleks justkui meri rannale uhtunud.

Susanne Ingemann arvas Knudi järgmise küsimuse pelga pilguga ära ning vastas küsimust ootamata: „Õige … see kasutütar elab siin. Ühes väga kenas ruumis. Maja kõige ilusamas. Me kutsume seda Kuningatoaks, kuna arhitekt kavandas selle kuningas Frederik Seitsmenda üksikasjalike näpunäidete kohaselt. See on alati tema tuba olnud.”

Juhataja osutas oma saleda käega katuse suunas. „See on selle hoone kõige kaunim tuba – sealt on suurepärane vaade Sundi väinale ja Hveni saarele. Aga ta ei ole täna siin.”

Silmapilk vaikust. „Nii et kui te tahate temaga rääkida, siis palun mõni teine kord.”

Kaks väikest niksu. Rohelised silmad, kuldse punakaspruuni läikega punased juuksed.

Ja kõik puha vale, mõtles Nils. See kasutütar on küll siin, aga me ei tohi temaga mitte mingil juhul kohtuda.

*

„Jahmatav, kuidas Carl Malle leidis nii kiiresti õige koha. Ja et juhataja lasi sel lihtsalt toimuda.” Knud Tåsing süütas mentoolsigareti, sõrmed kergelt värisemas.

Suur Mercedes keeras rannamaanteele ja võttis suuna Kopenhaagenile.

„See oli ebameeldiv kogemus.” Ajakirjanik paistis veel kahvatum kui tavaliselt.

Nils Jensen ei öelnud midagi.

„Juhataja ei tahtnud ründav olla. Aga mina oleksin küll kuradi meeleldi Inger Mariega … kasutütrega … kohtunud. Marie oleks rääkinud meile midagi tollest ajast, olen selles kindel.” Knud Tåsing raputas pead, nagu mõelnuks äraütlemisele ja andnuks sellele hinnangu – ilmselt halva. „Ilmselt oleksime pidanud nõudlikumad