Читать книгу Kissingeri igatsedes - Etgar Keret - Страница 4

Itsik istus pidžaamapükste ja kauboisaabaste väel voodi äärel ja vaatas üksisilmi aknast välja. Õues säras päike. Ta tundis ennast lollisti. Täna pidi saabuma Õnn, luureteenistus oli talle sellest viie minuti eest teada andnud, aga tema istus siin voodil tuimalt nagu tropp. Talle tuli meelde, kuidas Õnn eelmisel korral saabus: isa tegi talle pahaaimamatult ukse lahti, aga tema, Itsik, väike kahvatu poiss, istus köögilaua taga, kleepis värvilisi pabereid ja ei kartnud mitte midagi.

Ta hakkas üle kere värisema. „Teda ei tohi sisse lasta!” sosistas ta. „Lihtsalt ei tohi!” Kui Itsikul õnnestub teha nii, et ta sisse ei pääse, siis on kõik korras. Itsik kargas voodilt püsti, jooksis kummuti juurde ja hakkas seda ukse poole lükkama. Kui ukseava oli täielikult barrikadeeritud, võttis ta salajasest panipaigast välja jahipüssi ja hakkas padruneid padrunipessa toppima. Seekord on ta valmis. Mitte nagu tookord isakodus. Ta ei lase neil endast teha mingit totakalt naeratavat zombit, kes armastab seebioopereid või Márquezt ja igal võimalusel ema musitab. „Kus mu kuulivest on?!” küsis ta iseendalt karjudes. „Kus mu kuulivest on? Vittu!” Ta tuhnis kraanikausi all olevas kapis, kuni ta selle üles leidis, tõmbas siis selga alussärgi ja selle peale kuuli­vesti. Seejärel sättis ta kaminasse jää- ja pussnuge, terad ülespoole. Kui nad nii targad on, siis tulgu korstna kaudu. Ta veel õpetab neile Õnne kohta üht koma teist. Viis aastat Club Medis. Viis aastat tsoonis, raisk! Tüdrukuga, keda ta armastab, oraal- ja anaalseks, sitaks pappi. Hullemat kadalippu poleks saanud välja mõeldagi. Ta oli seda omal nahal tunda saanud. Kui vanaema poleks ära surnud, siis kükitaks Itsik ikka veel seal.

Kõigepealt tuli Võimalus. Võimalus saadetakse alati esimesena nagu mingi beduiini luuraja. She is expendable. Võimalus koputas uksele. Seejärel katsus ta linki, mille Itsik oli voolu alla pannud. Elektrilöök paiskas Võimaluse oimetult pikali. Ja siis, alles siis lõi Itsik püssikabaga akna sisse ja pistis püssitoru välja. „Mõtle millelegi meeldivale,” sisistas ta ja vajutas päästikule. „Mõtle millelegi meeldivale, bitch, kogu see tee paradiisi. Mina vastupanuta alla ei anna. Mina pole selline nagu minu isa. Mind te juba välja ei lohista ja ei topi mingisse furgooni, mis on Disney multikate piltide ja õhupallidega ehitud. Ja nende arvates peaks mul veel nägu peas peeretama ka!” Ta tulistas Võimalusele veel ühe kuuli ähmi täis näkku.

Äkki tuli talle meelde Grinbergi jutt, kuidas nad kaabeltelevisiooniga trikitavad. Vittu! Ta istub siin nagu mingi asjaarmastaja ja tegeleb laipadega, selja taga taustaks koguperekanal, nagu polekski ta üldse kuulnud, mida HBO 87. aastal Seattle’is selle põrandaaluse depressioonirühmitusega tegi. Milline rumalus! Ta pööras näoga televiisori poole ja kihutas sellesse kuuli sekund enne, kui Cosby Lisat suudelda jõudis. „Ära ainult närvi mine!” sisistas ta endamisi. „Ära mitte mingil juhul närvi mine!”

Ta juurdles parajasti Somaalia üle, kui kuulis põõsastest sahinat. See oli Puhas Nauding, kes kaasa ostetud pitsade ja pornoajakirjadega tihedalt heki äärt mööda edasi liikus. Itsikul ei õnnestunud teda sihikule võtta. Aga Puhas Nauding ei üritanudki lähemale tulla.

„Kuule, musike, ma vihkan jahtunud pitsat!” hõikas ta. Aga Puhas Nauding ei võtnud vaevaks vastatagi. Nüüd lendasid üle majalobudiku helikopterid, millel olid küljes üüratud valjuhääldid, mille heli oli põhja keeratud ja millest kostis läägeid optimistlikke laule ja tehno­hitte. Itsik surus kõrvad kinni ja mõtles Volõõnia Juutide Majale, naistele, kellel on üks rind amputeeritud, ja kodututele, kes New Yorgi pakase käes lõdisevad. Itsiku huultel oli küll naeratusevine, aga muusikat ta sisse ei lasknud. Kogu selles loos oli midagi kahtlast. Kõik tundus liiga lihtne. Helikopterid. Puhas Nauding heki ääres tulekatte all – see pidi olema pettemanööver. „Katus!” kirus ta järsku. „Kindla peale katus!” Pimesi kihutas ta mõned kuulid lakke, otse katuse­kividest läbi. Midagi kukkus korstnasse ja maandus noateravike otsa. See oli Edu, kellel oli käes patakas lotopileteid, mis pidid võitma. Itsik valas ta kanistritäie bensiiniga üle ja viskas tellistest tuleasemele Zippo välgumihkli. Keha võttis jalamaid tuld ja võidupiletid samuti. Need said tuleroaks veel enne, kui nad majalobudikus laiali lennata jõudsid. Nüüd läks tuba suitsu täis ja suitsulõhn segunes teiste lõhnadega: keedetud maisi, vanade heade aegade jäätise ja öömusi andma tulnud ema lõhnaga. Gaas. Ta üritas põrandal roomates ABK-kaitse varustuseni jõuda. „Aids,” mõtles ta. „Kogu maailmas väärkoheldakse praegu lapsi. Lapsed. Nii armsad. Mina oleksin ka tahtnud nii väga lapsi saada, naisega. Armastava naisega.” Ta üritas mõelda salateenistuse keldrites toimuvatele piinamistele. Tal puudus vähimgi šanss. Naeratus muutus aina laiemaks ja laiemaks, ähvardades ta endasse neelata. Kolm tunnet, mida ta ära ei tundnud, piirasid ta juba sisse, koorisid tal kuulivesti seljast ja hõõrusid natukese süljega maha tema käsivarrel olnud numbri. Nad võtsid tal T-särgi, millel oli kiri „Why?”, seljast ära ja panid asemele T-särgi, millel oli „Don’t worry, be happy”. Kui teda välja lohistati, proovis ta iseendale sisendada: „Ära muretse, kõik saab korda. Seal on sinu tüdruk. Ta ootab sind, teil on koos hea olla. Teil on auto.” Tal läksid põlved ootusärevusest nõrgaks. „Teil on koos nii hea olla, vittu, kui hea!”

Pisarad olid kurgust juba jäljetult kadunud. Puud olid väljastpoolt rohelised. Ja taevas. Ilm polnud ei liiga palav ega liiga külm. Simpsoni piltide ja kodulaenureklaamidega ehitud furgoon juba ootas teda trepis.