Читать книгу Kissingeri igatsedes - Etgar Keret - Страница 6

Kui ma väike poiss olin, käis igasuguseid inimesi meie koduuksele koputamas. Isa vaatas neid uksesilmast, aga ust lahti ei teinud. Ja nad koputasid uksele, koputasid metsikult, ja mina natuke kartsin neid. Aga isa tuli ja heitis alati minu kõrvale vaibale pikali, surus selja vastu klaverit ja võttis mind kõvasti-kõvasti kaissu. „Ära karda!” sosistas isa. „Mis siin ikka karta, need on kõigest õõnsad inimesed.” Ja isa sosistas mulle kõrva: „Šifman, tee uks lahti. Me teame, et sa oled kodus.” Ja hetk hiljem kordasid nad valjul häälel sõnu, mida isa oli sosistanud. Ja tegid siis mitu tiiru ümber maja, üritasid väljastpoolt ruloosid üles tõmmata, ja isa pomises mulle vaikselt kõrva ja nemad pomisesid tema järel kajana õues. „Näed sa,” sosistas isa edasi, „karta pole midagi. Nad on õõnsad inimesed, neil pole ei keha ega mitte midagi muud, nad on lihtsalt hääled.” Ja isa sosistas veel: „Me tuleme veel tagasi, Šifman, meiega pole mõtet tüli norida.” Ja jälle kordasid õõnsad inimesed isa sõnu. Ja õõnsad inimesed tulid alati tagasi ja meie peitsime ennast alati ära.

Kui ema ära suri, polnud tal enam häält, aga keha oli küll alles, ja me läksime teda matma. Me võtsime kaasa ka nutumehe ja isa näitas mulle raamatust, mis nutulaul see täpselt on, sest ka see mees oli õõnes mees. Nädal aega oli rahu majas, aga siis tulid nad tagasi. Meie tõmbusime jälle toanurka kerra, vahel ütles isa, mida nad nüüd ütlevad, vahel mina. Ja sisimas ma imestasin selle üle, et ma olin kunagi nii väga kartnud ja et täna põrkavad minu sõnad nende suust tagasi nagu vastu seina löödud tennisepallid. Lihtsalt niisama, täiesti iseenesest. Ja ka isa suri sealsamas nurgas klaveri kõrval, kui ma teda samamoodi kaisus hoidsin nagu tema mind, kui ma veel kartsin. Kui me ta hauda lasksime, oli ta vait, ja kui nutumees nuttis nuttu, mida ma raamatust teadsin, oli ta edasi vait, ja ta oli ikka veel vait, kui me talle mulda peale viskasime. Ja mina olin isa eeskujul vait, sest nagu selgus, olin minagi lõppude lõpuks õõnes inimene.