Читать книгу Kissingeri igatsedes - Etgar Keret - Страница 7

1993. aasta novembris tegi Dov Genihovski raadiojaama Rešet Bet majandussaates ettepaneku maamaksuseadust muuta. Minu ema, kes näeb veel viiekümne kolmeseltki vapustavalt hea välja, hakkas samal kuul jalgu järele vedama. Tema naeratus jäi endiseks ja tema kallistused ka, kätes oli tal veel jõudu kui palju, aga kui ta kõndis, ei kuulanud jalad enam kogu tee sõna. Röntgenipiltidelt võis pilku teritades näha musti usse, mis ema neerudesse käike uuristasid. Minu sünnipäev oli kätte jõudmas, seda kuupäeva oli väga lihtne meeles pidada: kakskümmend üks kaksteist. Ma teadsin, et nagu igal aastal korraldab ta mulle midagi erilist.

Üheksakümne kolmanda aasta talv oli arvatavasti minu elu kõige külmem talv. Ma elasin üksi ja magasin, dressipüksid ja sokid jalas. Igal õhtul toppisin ma enne magama jäämist dressipluusi korralikult püksi, et selg poleks paljas, kui ma magades kõhuli peaksin pöörama. Minu TV2 projekt oli just vett vedama läinud, ajalehes ei tahetud mu palka tõsta ja minu endine tüdruk lasi linna peal lahti jutu, et ma olen homo ja impotent. Ma ärkasin keset ööd üles ja mu kaenla alt tuli raipe­haisu. Ma helistasin talle, katsin igaks juhuks juba numbrit valides toru käega ja katkestasin kõne, kui ta vastu võttis. Ma olin kindel, et ma maksan talle niiviisi täiega kätte.

Minu sünnipäeva tähistamise lükkasime me päeva võrra edasi, sest 20. detsembri õhtul saadeti mind ajalehest tähetorni, et ma kirjutaksin tuhande sõna pikkuse loo meteoorivoolust, mida on meie taevas näha iga saja aasta tagant. Mina ise olin öelnud, et ma tahaksin kirjutada ühest Kirjat Arba juudi asunikust, kes oli peast haavata saanud ja kes on nüüd vegetatiivses seisundis, aga mulle oli seletatud, et see pole minu valdkond. Minu valdkond oli nädalalõpulisa olemuslood. Iga nädal pidin ma nädalalõpulisa 16. ja 17. leheküljele midagi inimlikku treima, et premeerida neid, kes olid end vapralt julgeoleku-, kuri­tegevuse-, majandus- ja poliitikateemalistest artiklitest läbi närinud, looma­arstide ülemaailmse kongressi, rulasõidu maailmameistrivõistluste või mõne muu sellise elujaatava teemaga. Ma küll ei tahtnud kuidagi loobuda sellest telliskiviga vastu pead saanud asuniku loost, sest ma tundsin talle tohutult kaasa. Ka temal lasti ju projekt põhja ja ka tema tulevik ei tundunud just paljutõotav, aga toimetaja käis peale ja nii ma sõitsingi Hadera lähistele tähetorni koos fotograafiga, keda ma polnud varem näinud. See fotograaf rääkis mulle, et ta on juba kuu aega ajalehe peale vimma pidanud. Tal on terve filmitäis Läänekaldal tapetud sõduri laiba pilte, lausa kaader selle sõduri maharaiutud peast, mis oli teiba otsa pistetud, aga toimetaja, igavene tropp, ei lubanud neid avaldada ja ütles, et see olevat odav värk. Fotograaf elas ennast meie rendiauto käigukangi peal välja. „Ju ta oleks David Lynchi kohta ka öelnud, et see on odav värk. Ju ta arvab, et Peckinpah’ filmid on ka odav kino. Selle sõduri nimi oli muide Almakies ja see pilt, mis ma temast tegin, tuleks panna hoopis muuseumisse, mitte lehte.” Mina püüdsin ära arvata, mida ema mulle sünnipäevaks korraldab. Ta kingib mulle kindlasti uue diktofoni või soojapuhuri – need olid vähemalt asjad, mida mul kõige rohkem vaja läks. Õhtuks küpsetab ta mulle porgandikooki, mis on minu lemmikkook. Me istume korraks maha ja räägime juttu, minu vend tuleb ekstra selleks puhuks Raananast kohale. Isa ütleb, et ta on minu üle kohutavalt uhke, ja näitab mulle mustade lehtedega pildialbumit, kuhu on kleebitud minu kirjutatud artiklid. Ma ei tea, miks mulle tuli järsku meelde minu kümnes sünnipäev, kui kogu mu klass mulle külla tuli ja mu vanemad koju mustkunstniku tellisid.

Fotograaf ja mina jõudsime tähetorni. Oli kohutavalt külm ja ma pidin artikli tarvis juttu tegema kõigi meteoorifriikidega, kes tol ööl tähetornis ringi tatsasid. Nad ütlesid mulle, et tegemist pole mitte pelgalt kord sajandis nähtavate meteooridega, vaid meteoorivooluga, mis möödub maakerast ainult iga seitsmesaja aasta tagant. Mu diktofon ei töötanud, nii et ma pidin kõik käsitsi üles kirjutama.

„Mis jama see olgu!” kaebas fotograaf. „Läänekaldal tapavad inimesed üksteist maha, aga mina pildistan siin sulejopedes prillipapasid, kes teleskoobi ees pihku peksavad. Ma loodan vähemalt, et need taevakivid jäävad hästi pildile.” Lisaks koogile teeb ema veel porgandisuppi ja spagette, mis mulle väga maitsevad. Ja iga kord, kui ta väsinud sammul kööki kõmbib, tuleb mul tahtmine surra.

Meteoorid saabusidki, nagu iga seitsmesaja aasta tagant kombeks, ja fotograaf ütles, et nad näevad sitad välja ja ajalehes kukuksid nad veel eriti haledalt välja. „Kui neid nii harva näeb,” ütles ta, „siis võiksid nad vähemalt korraliku vaatemängu püsti panna.” Ja mina mõtlesin, et äkki võiksid mustkunstniku asemel meile külla tulla hoopis meteoorid. Ja kõik põlema panna. Minu ema, minu venna, ussid ema kõhus, mind ennast koos minu tuhande sõnaga nädalalõpulisa 16. ja 17. leheküljel. Siis oleks kõigil hea meel, isegi minu endine tüdruk saaks siis öösiti paremini magada. Nagu mustkunstnikuga sünnipäeval, kui mu vennal ja mul endal kogu aeg kõrvast münte kukkus. Ja kui mu ema nagu baleriin kuu peal õhus laugles ja mu isa ainult naeratas ja vait oli.