Читать книгу Kissingeri igatsedes - Etgar Keret - Страница 5

Ta ütleb, et ma ei armasta teda päriselt. Et ma ütlen, et ma armastan, ja ma arvan, et ma armastan, aga tegelikult ei armasta. Ma olen küll kuulnud inimestest, kes ise ütlevad, et nad kedagi ei armasta, aga sellega pole ma veel kokku puutunud, et keegi teise inimese eest otsustab, kas too teda armastab või mitte. Tegelikult paras mulle: kui sa oled nõus skungiga voodisse minema, siis ära pärast hala, et su lapsed haisevad. Ta on mulle juba pool aastat ajudele käinud. Ta topib pärast keppi sõrmed endale vittu, et kontrollida, kas ma ikka tõesti paugu lahti sain, ja igasuguste etteheidete asemel ei oska ma selle peale muud öelda kui „Kõik on korras, musi, igaühel meist on oma pisikesed kahtlused”. Igatahes nüüd tahab ta, et me lahku läheksime, sest ta on pähe võtnud, et ma ei armasta teda. Mis ma talle selle peale kosta oskan? Kui ma ta peale karjun, et ta on loll ja ärgu käigu mulle ajudele, siis see tema meelest just tõestabki, et tal on õigus. „Tee midagi, mis tõestab, et sa armastad mind!” käsib ta. Mida ma tema arust tegema peaksin? Mida? Öelgu ainult. Aga ta ei ütle. Ta ütleb, et kui ma teda tõesti armastan, siis peaksin ma seda ise teadma. Küll aga on ta nõus vihjama või ütlema, mida ta ei taha. Üks kahest – valik on minu. Ma siis lasin tal öelda, mida ta ei taha: siis on vähemalt midagigi teada. Tema vihjetest ei saa ma kindla peale midagi aru. „Ma ei taha,” ütleb ta, „et sa ennast sandistaksid, näiteks torkaksid silma peast välja või lõikaksid kõrva küljest ära, sest siis sa teeksid haiget inimesele, keda mina armastan, ja kaudselt ka minule. Ja lähedasele inimesele haiget tegemine pole kindlasti armastuse märk.” Ausõna, ma poleks ilma tema ütlematagi endale elu sees kätt külge pannud. Mis on sellel üldse pistmist armastusega, kui ma endal silma peast välja torkan? Aga mida ta siis tahab? Seda pole ta nõus mulle reetma ja lisab ainult, et ta seda ka ei tahaks, et ma oma isale või vendadele ja õdedele käe külge paneksin. Ma annan juba alla ja mõtlen, et midagi pole parata ja et ükskõik mida ma ka ette ei võtaks, kasu pole mul sellest midagi. Kusjuures temal ka mitte. Kui sa narkolaksu all neegritele mõistatusi mõistatada annad, siis sa ärkad hommikul üles murtud kontidega. Aga kui me pärast kepime ja ta mulle keskendunud pilgul sügavale silma vaatab (ta ei pane kunagi keppimise ajal silmi kinni, et ma talle kellegi teise keelt suhu ei topiks), mul järsku koidab. „Kas sa mõtled minu ema või?” küsin ma, aga ta pole nõus mulle vastama. „Kui sa mind tõesti armastad, siis eks sa ise tead.” Aga pärast seda, kui ta on vitust välja tõmmatud sõrmi maitsnud, prahvatab ta: „Aga ära sa mulle kõrva või sõrme või midagi sellist küll tooma hakka. Ma tahan tema südant, kuulsid? Südant.”

Petah Tikvasse tuleb sõita kahe bussiga, kogu tee on mul nuga kaasas. Nuga on poolteist meetrit pikk ja võtab enda alla kaks istet. Ma pidin sellele lisapileti ostma. Mida kõike ma tema heaks ei teeks! Mida ma sinu heaks ei teeks, kullake? Ma kõnnin ühest Štampferi tänava otsast teise ja kannan nuga seljas nagu mingi araabia enese­taputerrorist. Ema teadis, et ma tulen, ja ta on mulle süüa teinud, kusjuures söök on põrgulikult vürtsitatud, nagu ainult tema vürtsitada oskab. Ma söön ja olen vait ja mul pole ühtegi halba sõna öelda. Kes kaktuste vilju sööb, ärgu pärast kaevaku hemorroidide üle. „Ja kuidas Miril läheb?” küsib ema. „Kas tal kullakesel on kõik korras? Kas ta ikka topib oma töntsakaid sõrmi omale vittu?” „Korras,” vastan ma talle. „Päriselt korras. Ta palus endale sinu südant. Tead küll, selleks, et teada saada, kas ma teda armastan.” „Vii talle Baruhi süda,” naerab ema, „ta ei tee neil elu sees vahet!” Ma saan vihaseks. „No mida, ema! Meie Miriga niimoodi ei valeta. Meie oleme teineteise vastu ausad.” „Hea küll,” ohkab ema, „vii talle siis pealegi minu süda, ma ei taha, et te minu pärast tülli läheksite. Aga muide, kuidas jääb sinu märgiga armastavale emale, et sa teda natuke vastu ka armastad?” Ma viskan Miri südame raevukalt lauale. Miks kumbki neist mind ei usu? Miks nad mind kogu aeg proovile panevad? Nüüd tuleb jälle kahe bussiga tagasi kolistada, seesama nuga kaasas ja ema süda veel pealekauba. Ja teda pole kindlasti koduski, sest ta on jälle oma eelmise elukaaslase juurde tagasi kolinud. Ei, ega ma ei süüdistagi kedagi peale iseenda.

On kahte sorti inimesi: need, kes armastavad magada seina ääres näoga seina poole, ja need, kes armastavad magada voodiääre pool nende kõrval, kes neid voodist põrandale lükkavad.