Читать книгу Vennad Karamazovid II osa - Fjodor Dostojevski - Страница 11

Ent Dmitri Fjodorovitš, keda Grušenka oli uude ellu lennates „käskinud” veel viimast korda tervitada ja kelle oli määranud igavesti meeles pidama tema tund aega kestnud armastust, oli selsamal silmapilgul, teadmata midagi Grušenka käekäigust, ise kohutavas segaduses ning hädas. Ta oli viimased kaks päeva olnud säärases kujuteldamatus seisundis, et oleks tõesti võinud saada peaajupõletiku, nagu ta ise hiljem ütles. Aljoša polnud osanud teda eelmise päeva hommikul üles otsida, vend Ivan aga polnud suutnud samal päeval korraldada nende kokkusaamist trahteris. Pererahvas, kellelt ta korterit üüris, varjas tema käike tema enese käsul. Ja tema oli need kaks päeva sõna otseses mõttes rabelnud igas suunas, nagu ta hiljem ise ütles, „võideldes oma saatusega ja püüdes end päästa”, ning oli koguni mõneks tunniks ühe kibekiire äriasja pärast linnast lahkunud, sellest hoolimata, et tal oli olnud kohutav hirm ära minna ja Grušenkat hetkekski järelevalveta jätta. See kõik tuli hiljem väga üksikasjalikult ja dokumenteeritult ilmsiks, kuid praegu mainime vaid kõige hädavajalikumaid tõsiasju tema elu neist kahest hirmsast päevast enne õudset katastroofi, mis oli nii äkitselt tema saatuse kohal prahvatanud.

Grušenka oli teda küll tõesti ühe tunnikese südamest ja siiralt armastanud, see on tõsi, kuid oli teda tollal ka mitmel korral päris julmalt ning halastamatult piinanud. Peaasi, ta polnud osanud Grušenka kavatsustest midagi ära arvata; ka helluse või vägivallaga polnud võimalik temalt midagi välja meelitada: Grušenka poleks mingi hinna eest järele andnud, oleks vaid vihastanud ja talle koguni selja pööranud – seda oli Mitja tookord selgesti mõistnud. Ta oli tookord päris õigesti arvanud, et ka Grušenka ise peab endaga mingit lahingut, on mingites ebatavalistes kõhklustes, kavatseb midagi, kuid ei suuda ega suuda otsustada, ja oletanud seetõttu südamevärinal ning mitte päris alusetult, et Grušenka teda ta armuvaluga mõnel hetkel lausa vihkab. Võib-olla see oligi nõnda, kuid mida Grušenka tegelikult ihkas, seda Mitja ometi ei mõistnud. Temale oli kogu teda piinav küsimus taandunud vaid kahele võimalusele – kas tema, Mitja, või Fjodor Pavlovitš. Siinkohal peab muide kindlasti märkima üht vaieldamatut tõsiasja: Mitja oli täiesti veendunud, et Fjodor Pavlovitš pakub Grušenkale tingimata (kui ei olnudki juba pakkunud) seaduslikku abielu, ja ta ei uskunud hetkekski, et vana maiasmokk loodaks kõigest kolme tuhandega hakkama saada. Seda naist ja ta iseloomu tundes oli Mitja säärasele järeldusele jõudnud. Just seetõttu võiski aeg-ajalt paista, et kogu Grušenka piin ja kogu tema kõhklev olek tulenevad vaid sellest, et ta ei tea, kumba neist valida ja kumb neist talle kasulikum oleks. Kuid seda, et on saabumas too „ohvitser”, too Grušenka elus nii saatuslik mees, kelle tulekut ta nii suure ärevuse ja hirmuga ootas, – seda ei tulnud Mitjal, imelik küll, neil päevil mõttessegi mõtelda. Tõsi, Grušenka oli päris viimastel päevadel temaga rääkides ise sellest väga vait olnud. Ometi oli Mitja temalt eneselt kuulnud kirjastki, mis ta tollelt oma kunagiselt võrgutajalt juba kuu aega tagasi oli saanud, samuti teadis Mitja mõnevõrra ka kirja sisu. Tookord, ühel kurjusehetkel, oli Grušenka talle kirja näidanud, kuid Mitja oli kirja tema imestuseks koguni peaaegu väärtusetuks arvanud. Oleks küll väga raske seletada, miks: võib-olla lihtsalt seetõttu, et rusutuna kogu inetust ja õudsest võitlusest lihase isaga selle naise pärast ei osanud ta ise enam ette kujutada midagi endale hirmsamat ja ohtlikumat, vähemasti tollal. Kuid peigmeest, kes oleks pärast viieaastast kaotsis olekut nüüd järsku kuskilt välja karanud, Mitja lihtsalt ei uskunud, eriti veel seda, et too lähemal ajal saabuda võiks. Ja ka tolle „ohvitseri” esimeses kirjas, mida Mitenkale näidati, oli uue võistleja tulek kõne all väga ebamääraselt: see kiri oli väga udune, väga kõrgelennuline ja tulvil ainult tundlemist. Peab ütlema, et tookord oli Grušenka tema eest varjanud kirja viimaseid ridu, milles oli tagasitulekust juttu pisut täpsemalt. Hiljem meenutas Mitenka liiatigi, et oli tol hetkel Grušenka näos märganud teatud tahtmatut ja uhket põlgust selle Siberist saabunud läkituse vastu. Ja pärast seda polnud Grušenka talle kogu edasisest suhtlemisest tema uue võistlejaga enam sõnagi rääkinud. Ja nõnda siis oli Mitja ohvitseri olemasolu vähehaaval koguni unustanud. Ta mõtles vaid, et saagu mis saab ja tulgu mis tuleb, kuid ähvardav viimane kokkupõrge Fjodor Pavlovitšiga on liiga lähedal ja jõuab lõpplahenduseni enne kõike muud. Ta ootas hinge kinni pidades iga hetk Grušenka otsust ning uskus, et see tuleb kuidagi ootamatult, mingil innustuseviivul. Et äkitselt ütleb Grušenka talle: „Võta mind, ma olen igaveseks sinu!” – ja siis on kõik möödas: ta võtab ja viib Grušenka silmapilk ära maailma otsa. Oh, ta viib tõesti, viib kaugele-kaugele, nii kaugele, kui üldse saab, ja kui mitte maailma otsa, siis kuhugi Venemaa teise otsa, abiellub seal temaga ja elab seal temaga incognito, nii et ükski hing neist enam midagi ei tea – ei siin ega seal ega kuskil mujal. Siis, oh – siis algab otsekohe täiesti uus elu! Sellest teisest, uuest elust, mis on juba „vooruslik” („tingimata vooruslik, ilmtingimata!”), unistas ta iga hetk kui meeletu. Ta janunes seda taassündi ja uuenemist. Jõle mülgas, millesse ta oli omaenese tahtel vajunud, oli ta liialt ära vaevanud, ja ta uskus, nagu väga paljud niisugustel puhkudel, üle kõige koha vahetamisse: et ei oleks vaid neidsamu inimesi, ei oleks neidsamu asjaolusid, saaks ainult ära siit neetud paigast – ja kohe sünnib kõik uueks, kõik läheb uut moodi! See oli tema usk ja igatsus.

Kuid see oleks olnud nii vaid asja esimese, õnnliku lahenduse korral. Oli ka teine võimalus, terendas ka teine, kuid juba koguni hirmus lahendus. Kui Grušenka ütleb talle äkitselt: „Hakka astuma, mina ja Fjodor Pavlovitš otsustasime praegu, et ma abiellun temaga, sind pole siia vaja,” – siis… ja siis… muide, Mitja ei teadnud, mis siis saab, ei teadnud viimse hetkeni, selles peab talle küll õiguse andma. Tal ei olnud kindlaid kavatsusi, kuritegu ei olnud läbi mõeldud. Ta jälgis, luuras ja piinles ainult, kuid oli ise siiski valmis vastu võtma vaid oma saatuse esimest, õnnelikku lahendust. Ta tõrjus koguni igasugust muud mõtetki. Ent ka nõnda pidi ta kannatama juba sootuks teistsugust piina, kuna esile oli tõusnud üks kogunisti uus ja kõrvaline, kuid samuti saatuslik ja lahendamatu asjaolu.

Ja nimelt, kui Grušenka tuleks ja ütlekski, et „ma olen sinu, vii mind siit ära”, siis – kuidas ta viib? Kust võtab ta selleks vahendid, raha? Selleks ajaks olid tal nimelt kõik seniajani nii paljude aastate vältel Fjodor Pavlovitši armuandidena pidevalt laekunud sissetulekud viimseni ammendatud. Muidugi, Grušenkal oli raha, kuid Mitjas tuli selles suhtes nüüd ilmsiks kohutav uhkus: ta tahtis teda siit ära viia just ise ja alustada temaga uut elu omaenese, mitte aga tema rahadega; ta ei suutnud kujutledagi, et võtaks Grušenkalt tema raha, ja see mõte pani ta jälestusest lausa piinlema. Ma ei võta siinkohal seda tõsiasja pikemalt jutuks, ei analüüsi seda, vaid möönan ainult üht: säärane oli tema hingeseisund tol hetkel. Seda võisid kaudselt ja peaaegu teadmatult põhjustada tema salajased süümepiinad Katerina Ivanovna raha pärast, mis ta oli varga kombel omastanud. Ühe ees olen juba närukael ja teise ees saaks minust samuti kohe närukael, oli ta mõelnud tookord, nagu ta ise seda hiljem on tunnistanud, ja kui Grušenka teada saab, ega ta siis sihukest närukaela tahagi. Niisiis, kust võtta vahendeid, kust võtta see saatuslik raha? Vastasel korral on kõik kadunud ja kõik jääb olemata, ja – ainuüksi seepärast, et ei jätkunud raha, oh häbi!

Ma ruttan korraks ette: see’p see ongi, et ta teadis vahest, kust seda raha saada, teadis vahest sedagi, kus see raha parajasti on. Midagi täpsemat ma praegu ei ütle, sest pärast tuleb niikuinii kõik ilmsiks; kuid selle, milles seisnes tegelikult tema põhihäda, selle ütlen ma siinkohal, kas või ebaselgelt, siiski välja: et võtta seda kuskil parajasti ootavat raha, mida tal oleks õigus olnud võtta, oleks pidanud kõigepealt tagastama kolm tuhat Katerina Ivanovnale – „või muidu olen ma taskuvaras, olen närukael, ja ma ei taha alustada uut elu närukaelana”, leidis Mitja, nii et ta otsustas kas või kogu maailma ümber pöörata, kui vaja, aga need kolm tuhat tingimata iga hinna eest ja kõigepealt Katerina Ivanovnale tagastada. Sellee otsusele jõudmine oli temas toimunud lõplikult tema elu viimaste tundide vältel, nimelt alates viimasest kokkusaamisest Aljošaga maanteel tol õhtul kaks päeva tagasi, pärast seda, kui Grušenka oli solvanud Katerina Ivanovnat ja Mitja oli Aljoša kirjelduse ärakuulamise järel endale tunnistanud, et on närukael, ning käskinud seda ka Katerina Ivanovnale öelda, „kui see võiks talle natukegi kergendust tuua”. Tookord kohe, samal ööl, kui ta oli vennaga hüvasti jätnud, tundis ta meeletusehoos, et parem oleks kas või „keegi ära tappa ja paljaks röövida, peaasi kui saaks Katjale võla tagastada”. Sest: „Parem juba olgu ma selle tapetu ja paljaksröövitu ees mõrtsukas ja varas, olgu või kõikide inimeste ees, ja parem lähen ma Siberisse, kui et Katjale jääb õigus öelda, et ma petsin teda ja peale selle varastasin veel temalt raha ja lasksin tema raha eest koos Grušenkaga jalga, et vooruslikku elu alustada! Seda ma ei saa!” Nõnda lausus Mitja endale hambaid kiristades, ja ta võis tõesti aeg-ajalt ette kujutada, et lõpetab peaajupõletikuga. Kuid esialgu maadles ta edasi…

Veider lugu: võiks arvata, et säärase otsuse korral ei jäänudki talle üle muud kui meeleheide; sest kust võtta äkitselt nii palju raha, pealegi sihukesel puupaljal vennikesel nagu tema? Kuid ta lootis kogu selle aja lõpuni, et saab need kolm tuhat, et need tulevad kuidagi, lendavad talle ise kätte, langevad kas või taevast. Kuid just nõnda ongi lood nendega, kes oskavad nagu Dmitri Fjodorovitš eluaeg ainult raisata, päritud raha tuulde loopida, kuid kellel pole mingit aimu sellest, kuidas raha saadakse. Tema peas tõusis kohe pärast seda, kui ta kaks päeva tagasi oli Aljošaga hüvasti jätnud, täiesti fantastiline keeristorm ning pööras kõik tema mõtted segi. Nõnda kujuneski, et ta alustas kõige meeletumast ettevõtmisest. Kuid võib-olla paistavadki kõige võimatumad ja fantastilisemad ettevõtmised säärastele inimestele säärastes olukordades just nimelt esimeste ja ainuvõimalikena. Ta otsustas äkitselt minna kaupmees Samsonovi, Grušenka kaitsja jutule ning pakkuda talle üht „plaani” ja saada temalt selle „plaani” tagatisel kogu vajalik raha; ärilisest küljest ei kahelnud ta oma plaanis põrmugi, ta kahtles vaid selles, kuidas suhtub tema pakkumisesse Samsonov ise, kui tal tekib tahtmine vaadata seda plaani lisaks ärilisele veel ka mõnest teisest küljest. Mitja tundis seda kaupmeest küll nägupidi, kuid ei olnud temaga tuttav ja polnud ka kordagi temaga rääkinud. Kuid temas oli millegipärast, ja juba ammugi, juurdunud veendumus, et see vana võrgutaja, kes nüüd niikuinii juba hinge vaakus, ei hakka praegusel hetkel võib-olla üldse vastu tõrkuma, kui Grušenka korraldab oma elu kuidagi ausalt ja abiellub „korraliku mehega”. Ja vähe sellest, et ta vastu ei tõrgu: ta soovib seda ka ise ja aitab sellele kaasa, niipea kui sobiv juhus ette satub. Kas mõnest kuuldusest või Grušenka suust langenud sõnast oli Mitja ühtlasi jõudnud järeldusele, et vanamees eelistaks Fjodor Pavlovitšile võib-olla siiski teda. Niisuguse abiga arvestamine ja kavatsus võtta oma pruut vastu nii-öelda otse tema eestkostja käte vahelt võib ehk paljude meie lugejate meelest näidata Dmitri Fjodorovitši liiga jämedakoelisena ja autuna. Ma võin öelda vaid seda, et Grušenka minevik oli Mitja kujutluses juba lõplikult möödas. Ta vaatas sellele minevikule lõputu kaastundega ja leidis kõige oma leegitseva kire juures, et kui juba Grušenka ütleb talle, et armastab teda ja tuleb talle naiseks, siis sellestsamast hetkest ongi ta täiesti uus Grušenka ning koos temaga ka ta ise täiesti uus Dmitri Fjodorovitš, juba pahedeta, ainult voorustega: nad mõlemad annavad teineteisele andeks ja alustavad oma elu juba sootuks uut moodi. Mis aga puutub Kuzma Samsonovisse, siis teda pidas Mitja selles Grušenka endises, nüüd kadunud minevikus tema elu saatuslikuks meheks, keda Grušenka polnud siiski kunagi armastanud ja kes oli, peaasi, juba samuti „minevik”, oli möödas, nii et teda õieti ei olnudki enam üldse. Liiatigi ei suutnud Mitja teda praegu meheks pidadagi, sest kõik linnas teadsid, et ta on vaid haige inimvare, kellel olid Grušenkaga säilinud veel vaid nii-öelda isalikud suhted, see tähendab hoopis teistel alustel kui varem, ja et see oli juba ammu nõnda, juba peaaegu aastapäevad. Igal juhul oli siin Mitja poolt ka palju lihtsameelsust, sest kõigi oma pahede kõrval oli ta väga lihtsameelne mees. Sellesama lihtsameelsuse tõttu oli ta muide tõsiselt veendunud, et vana Kuzma, kes asutas teise ilma minema, kahetseb siiralt oma kokkuelamist Grušaga minevikus ja et Grušenkal ei ole praegu andunumat kaitsjat ja sõpra kui see nüüd juba kahjutu vanamees.

Järgmisel päeval pärast oma jutuajamist Aljošaga lageda taeva all ning seejärel peaaegu täiesti unetut ööd tuli Mitja kella kümne paiku ennelõunal Samsonovi majja ja käskis endast teatada. See maja oli vana, sünge, väga suur, kahekorruseline ning abihoonete ja hoovimajaga. Allkorrusel elasid Samsonovi kaks abielus poega oma perekondadega, raugastunud õde ja üks vallaline tütar. Hoovimajas asusid tema kaks äriteenijat, ühel neist oli samuti suur perekond. Nii lapsed kui äriteenijad elasid pead-jalad koos oma ruumides, kuid maja ülakorrust kasutas vanamees üksi ega lubanud sinna elama tütartki, kes tema eest hoolitses ja pidi nii kokkulepitud kellaaegadel kui ka kokkuleppimata kutsumiste peale iga kord alt üles isa juurde jooksma, kuigi see tal hinge mattis. Ülakorrus koosnes uhketest tubadest, mis olid sisustatud vanaaegsete kaupmehemajade kombel: seinte ääres pikk igav rida kohmakaid mahagontoole, laes katetega kristallkroonlühtrid, akende vahel seintel sünged peeglid. Kõik need toad seisid täiesti tühjalt, neis ei elatud, sest haige vanamees konutas vaid ühes ruumis, pisikeses magamistoas maja kaugemas otsas, kus teda ümmardas vanaeidest teenijanna, kel oli alati rätik peas, ja teenis „poiss”, kes magas esikus pikal kirstul. Paistes jalgadega vanamehest ei olnud enam kuigivõrd kõndijat ja ta tõusis oma nahktugitoolist vaid harva ning siis talutas vanaeit teda käe alt toetades paar korda üle toa edasi-tagasi. Vanamees oli karm ja napisõnaline koguni selle vanaeidega. Kui talle „kapteni” tulekust teatati, käskis ta silmapilk tollele ära öelda. Kuid Mitja jäi oma tahtmise juurde ja laskis endast veel kord teatada. Kuzma Kuzmitš uuris teenripoisilt üksikasjalikult järele, mismoodi mees välja näeb või kas ta viimati purjus ei ole. Ega ta mürgelda? Vastus oli, et mees on „kaine, aga ei taha ää minna”. Vanamees käskis talle uuesti ära öelda. Siis kirjutas Mitja, kes oli seda kõike ette näinud ja nimme selleks puhuks kaasa võtnud paberi ning pliiatsi, paberile selgete tähtedega ühe rea: „Väga tarvilises asjas, mis puudutab ligidalt Agrafena Aleksandrovnat” ja saatis selle vanamehele. Vanamees mõtles natuke ja käskis siis teenripoisil juhatada külaline saali, vanaeide saatis ta allkorrusele viima nooremale pojale käsku tulla silmapilk üles tema juurde. See noorem poeg, ligikaudu kaksteist verssokit üle kahe arssina ja mõõtmatu jõuga mees, kes ajas habet ning kandis saksapärast riietust (Samsonov ise pooldas kaftanit ja habet), tuli viivitamata ja sõnagi ütlemata üles. Nad kõik värisesid isa ees. Ei saa öelda, et isa oleks kutsunud noormehe hirmust kapteni ees, sest loomult polnud ta argade killast, kuid seda oli vaja igaks juhuks, rohkem nagu selleks, et oleks tunnistaja. Saadetuna pojast, kes teda käe alt hoides toetas, ja teenripoisist, purjetas ta lõpuks saali. Võib arvata, et teda valdas ka üsna suur uudishimu. Saal, kus Mitja ootas, oli suur, sünge ja hinge surmani masendav ruum läbi kahe korruse, vääriga, marmorit imiteerivate seinte ja kolme suure, katetes kristallkroonlühtriga. Mitja istus eesukse kõrval toolil ja ootas närvilise kannatamatusega oma saatust. Kui vanamees vastasuksel, umbes kümne sülla kaugusel tema toolist, nähtavale ilmus, kargas ta püsti ning läks sõjaväelase kindlate arssinapikkuste sammudega talle vastu. Riides oli Mitja viisakalt: seljas kinninööbitud saterkuub, näpus ümmargune kõvakübar, mustad kindad käes, täpselt nagu kolm päeva tagasi kloostris vagamehe juures perekondlikul kokkusaamisel Fjodor Pavlovitši ja vendadega. Vanamees ootas teda väärikalt ja rangelt, püstijalu, ja Mitja tundis silmapilk, et senikaua kui tema lähenes, vaatas ootaja ta täpselt üle. Mitjat rabas ka Kuzma Kuzmitši nägu, mis oli viimasel ajal erakodselt tursunud: alumine, juba niigi paks huul paistis nüüd nagu mingi ripendav latakas. Väärikalt ja sõnatult kummardas ta külalisele ning osutas tugitoolile diivani juures, ise aga sättis ennast pikkamisi, poja käele toetudes ja vaevaliselt ägisedes istuma diivanile Mitja vastas, nii et viimane tundis tema valulist pingutust nähes kohe südames kahetsust ja piinlikkust oma praeguse tühisuse pärast nii väärika isiku ees, keda ta oli võtnud häirida.

„Mida te minult soovite, mu härra?” lausus lõpuks vanamees, kui oli ennast istuma saanud, aeglaselt, sõnahaaval ja rangelt, kuid viisakalt.

Mitja võpatas, tõusis juba püsti, kuid istus uuesti. Ja samal hetkel hakkas ta valjusti, kiiresti, närviliselt rääkima, žestide saatel ja lausa ekstaatiliselt. Oli näha, et mees on jõudnud viimse piirini, on kadunud mees ja otsib viimset väljapääsu, ning kui ei õnnestu leida, kaob kas või silmapilk märga hauda. Küllap mõistis vana Samsonov seda kõike üheainsa hetkega, kuid tema nägu jäi muutumatuks ja külmaks nagu puukujul.

„Aulisim Kuzma Kuzmitš on arvatavasti juba rohkem kui ühe korra kuulnud minu vastasseisudest mu isa Fjodor Pavlovitš Karamazoviga, kes on mind paljaks röövinud, võtnud mult minu lihase ema pärandi… sest kogu linn kajab juba sellest… seepärast, et siin pasundavad kõik kõigest, millest poleks tarvis… Ja peale selle võis see teatavaks saada ka Grušenkalt… palun vabandust: Agrafena Aleksandrovnalt… minu poolt väga lugupeetud ja kõrgesti austatud Agrafena Aleksandrovnalt…” – nõnda oli Mitja alustanud ja juba esimeste sõnade juures järjega segi läinud. Kuid me ei too siin ära kogu tema kõnet sõna-sõnalt, vaid esitame üksnes kokkuvõtte. Asjalugu olevat järgmine, et tema, Mitja, oli juba kolm kuud tagasi pidanud nimelt (ta ütles „nimelt”, selle asemel et öelda „nimme”) nõu kubermangulinna advokaadiga, „kuulsa advokaadiga, Kuzma Kuzmitš, see tähendab Pavel Pavlovitš Korneplodoviga, kellest te olete arvatavasti kuulnud. Kõrgelaubaline, peaaegu riigimehe mõistusega mees… ta tunneb teid… ütles kõigiti tunnustavaid sõnu…” – juba teist korda kaotas Mitja järje käest. Kuid järje kaotamine ei peatanud teda, ta hüppas neist kohtadest kähku üle ning kihutas aina edasi. Noh, ja seesama Korneplodov olevat Mitjat põhjalikult küsitlenud ning läbi vaadanud dokumendid, mis Mitjal talle ette tuua olid (dokumentide asjus väljendus ta ebamääraselt ning ruttas sellest kohast eriti kähku üle), ning avaldanud, et Tšermašnja küla peale, mis oleks õiguse järgi pidanud ema pärandina kuuluma temale, Mitjale, olevat tõesti võimalik esitada hagi ja rabada sellega vana nadikaela… „sest et kõik uksed ei ole ometi kinni, õigus teab, kust läbi saab”. Ühesõnaga, olevat lootust saada Fjodor Pavlovitšilt juurdemaksu umbes kuus tuhat või koguni seitse, kuna Tšermašnja väärtus on vähemalt kakskümmend viis tuhat, see tähendab kindlasti kakskümmend kaheksa, „kolmkümmend, kolmkümmend, Kuzma Kuzmitš, kuid mina, kujutage ette, ei ole sellelt julmalt mehelt veel täit seitsetteistkümmendki välja võtnud!… Nojah, aga eks mina, Mitja, jätnud ju toona kõik pooleli, sest ma ei ole nende õigusasjade peale nii hakkaja, ja kui ma viimaks siia sõitsin, löödi mind vastuhagiga oimetuks,” (selle koha peal läks Mitja uuesti segi ja hüppas jälle järsult üle) „nii et, ütleme, kas teie, aulisim Kuzma Kuzmitš, ei tahaks võtta endale kõiki minu õigusi selle jõletise vastu, nii et minule annaksite vaid kolm tuhat… Te ei kaotaks ju ühelgi juhul, seda ma vannun, vannun oma au nimel, vaid vastupidi, võite saada kolme tuhande asemel kuus või seitse… Peaasi, et saaks aga asja lõpule viia, kas või kohe täna. Ma teen teile notari juures kõik korda, või kuidas see käib… Ühesõnaga, ma olen valmis tegema kõik, andma kõik dokumendid, mida te nõuate, kirjutama kõigele alla… ja me teeksime selle paberi otsekohe, ja kui võimalik oleks, kui vaid võimalik oleks, siis kohe täna ennelõunal… Teie annaksite minule need kolm tuhat kätte… sest missugune kapitalist siin linnas teie vastu saaks… ja sellega päästaksite mind… ühesõnaga, te päästaksite minu vaese pea ülimalt õilsaks ürituseks, kõige üllamaks asjaks üldse, võiks öelda… sest minus elavad üllaimad tunded ühe teatud daami vastu, keda teie liigagi hästi tunnete ja kelle eest isalikult hoolt kannate. Ma ei oleks teie juurde tulnudki, kui see hool poleks isalik. Ja kui soovite, palun väga, siin on kolm tegelast peadpidi kokku põrganud, sest saatus – see on õudus, Kuzma Kuzmitš! Realism, Kuzma Kuzmitš, realism! Ja kuna teie olete juba ammu mängust väljas, jääb vaid kaks tegelast, nagu ma olen juba öelnud, mis on võib-olla kohmakas, kuid ma ei ole literaat. See tähendab, et üks neist tegelastest olen mina, teine aga – see jõletis. Niisiis, valige: kas mina või see jõletis? Nüüd on kõik teie kätes – kolm saatust, liisk kahe peale… Vabandage, ma läksin omadega segi, kuid te saate aru… ma näen teie aulikest silmadest, et te saite aru… Ja kui te aru ei saanud, kaon juba täna märga hauda, punkt!”