Читать книгу Vennad Karamazovid II osa - Fjodor Dostojevski - Страница 7

Isa Paissi ei eksinud tõepoolest, kui arvas, et tema „kallis poiss” veel tagasi tuleb, ja suutis võib-olla koguni mõista (ehkki mitte täienisti, kuid siiski läbinägelikult) Aljoša hingeseisundi sügavamat tähendust. Kuid ma tunnistan avalikult, et minul isiklikult oleks oma jutustuse mulle endale nii armsa ja alles nii noore peategelase elu säärase kummalise ja ebamäärase silmapilgu täpset mõtet praegu küll väga raske selgesti kirjeldada. Isa Paissi murelikule küsimusele „Kas sa oled tõesti nõdrausulistega?” võiksin ma Aljoša eest muidugi vankumatult vastata: „Ei, ta ei ole nõdrausulistega!” Ja vähe sellest – tegemist oli koguni täiesti vastupidise asjaga: kogu Aljoša segiolek tulenes nimelt sellest, et tema usk oli tugev. Kuid segadus valdas teda ometi, see on tõsi, ja valdas sedavõrd piinavalt, et ka hiljem, juba palju hiljem, pidas Aljoša seda kurba päeva koguni üheks oma elu kõige rängemaks ja saatuslikumaks päevaks. Kui küsitaks otse: kas tõesti võisid siis kogu see hingevalu ja selline ärevus temas sündida vaid asjaolust, et tema vagamehe keha oli viivitamatu tervendava mõju levitamise asemel hakanud saatuslikult kiiresti lagunema, vastaksin põiklemata: jah, see oli tõesti nõnda. Ma paluksin vaid lugejat, et ta minu noormehe puhta südame üle liiga ennatlikult naerma ei ruttaks. Ma ei kavatse küll sugugi paluda talle andeks anda ega ka teda ise välja vabandada, seletades tema puhtsüdamlikku usku näiteks ta noore eaga või kasinate edusammudega kunagi varem õpitud teadustes jms.; vähe sellest – ma toimin koguni vastupidi ja kuulutan vankumatult, et pean tema südame loomusest sügavasti lugu. Pole kahtlust, et mõni teine noormees, kes on muljete vastuvõtmisel oma südamesse ettevaatlik, kes oskab juba armastadagi mitte palavalt, vaid kõigest soojalt, kelle mõistus on küll usaldusväärne, kuid oma vanuse kohta kuidagi liiga arupidav (ja seetõttu odav) – säärane noormees oleks minu meelest seda, mis minu noormehega juhtus, küll vältinud, ent mõnel juhul on õigupoolest auväärsem anduda mingile kas või arutule, kuid siiski suurest armastusest tulenevale meeldumusele kui üldse mitte anduda. Seda enam nooruses, sest liiga järjekindlalt arupidavale noormehele ei saa loota ja seega pole ta eriti palju väärt – selline on minu arvamus! „Aga,” hüüavad arukad inimesed siinkohal kindlasti vahele, „iga noormees ei saa ju ometi säherdust eelarvamust uskuda, ja see teie noormees ei ole teistele mingi eeskuju!” Sellele vastan ma jällegi: jah, minu noormees uskus, pealegi pühas ja vankumatus usus, kuid sellegipoolest ei palu ma talle andeks anda.

Vaadake, ehkki ma tegin eespool avalduse (vahest koguni liiga ennatlikult), et ma ei hakka seletama ja oma kangelast välja vabandama või õigustama, näen siiski, et üht-teist peab jutustuse edasiseks mõistmiseks ometi ütlema. Ja teate, mis ma ütlen: asi ei ole imedes. Siin ei olnud oma kärsituses kergemeelset imede ootamist. Ja Aljošale polnud tollal imesid vaja mingite veendumuste võiduks (selleks igatahes mitte), et mingi varasem, eelarvamuslik idee mõne teise üle kiiremini võidu saavutaks – oh ei, kaugeltki mitte, sest temale oli ennekõike tähtis ja esikohal pale, ja ainult pale, nimelt tema armastatud vagamehe pale, selle õige mehe pale, keda ta nõnda jumaldades austas. Ja see’p see ongi, et kogu tema noore ja puhta südame armastus „kõikide ja kõige vastu” oli sel ajal ja kogu eelmise aasta jooksul aeg-ajalt, ja võib-olla ka vääralt, keskendunud tervenisti, vähemalt tema südame eriti ägedates tundepuhangutes, eeskätt vaid ühele inimolendile – tema armastatud vagamehele, kes nüüd oli surnud. Tõsi, see inimene oli juba nõnda kaua olnud tema vaieldamatu ideaal, nii et kõik tema noorusjõud ei saanudki enam püüelda millegi muu kui ainuüksi selle ideaali poole, mis hetkiti viis koguni „kõikide ja kõige” unustamiseni. (Ta meenutas hiljem ise, et sellel rängal päeval oli ta sootuks unustanud vend Dmitri, kelle pärast ta eelmisel õhtul nii suures mures oli olnud ning südant valutanud; samuti oli ta unustanud viia Iljušetška isale kakssada rubla, mida ta samuti eelmisel õhtul oli nii suure innuga kavatsenud.) Ja ometigi ei vajanud ta imesid, vaid ainult „ülimat õiglust”, mida tema uskumust mööda nüüd oli rikutud, haavates seeläbi ka julmalt ja ootamatult tema südant. Ja mis siis sellest, kui see „õiglus” oligi ka Aljoša ootustes juba iseenesest, asjade käigus, võtnud nonde imede kuju, mida tema endise, jumaldatud teejuhi põrmult viivitamatult oodati? Sest nõnda mõtlesid ja ootasid ju kõik kogu kloostris, ka need, kelle tarkuse ees Aljoša kummardas, sealhulgas ka isa Paissi, nii et Aljoša, kes ei vaevanud end mingite kahtlustega, oligi andnud ka enda unistustele sama kuju, mis kõik teisedki. Ja tema südames oli see kõik juba ammu, kogu tema kloostrielu aasta vältel, nõnda kujunenud, ja tema süda oli võtnud selle ootuse juba harjumuseks. Ent ta janunes õiglust, õiglust, mitte aga ainuüksi imesid! Ja siis äkitselt oli too, kes pidi Aljoša lootust mööda saama ülendatud kõige kõrgemale kogu maailmas – toosama isik oli äkitselt väärilise auhiilguse asemel alandatuna põrmus ja häbistatud! Mille eest? Kes oli kohut mõistnud? Kes tohtis üldse niiviisi kohut mõista? Need olid küsimused, mis noormehe kogenematu ja neitsiliku südame piinaga täitsid. Ta ei suutnud haavumata või koguni südant haarava vihata taluda, et too õigematest õigem oli jäetud sedavõrd kergemeelse ja temast sedavõrd madalamal seisva hulga pilkava ja õela mõnituse meelevalda. Ja heakene küll, kui ka polekski juhtunud ühtegi imet, kui polekski ilmutatud mingeid imenähtusi ega saanud tõeks imede viivitamatu sündimise ootus – miks ometi pidi ilmsiks saama säärane teotus, miks langes kadunukese peale häbi, miks tuli see kiire lagunemine, mis „jõudis loodusest ette”, nagu väitsid vihameelsed mungad? Milleks see osutav „märguanne”, mida nad nüüd koos isa Ferapontiga nii võidukalt esile tõstavad, ja miks nad usuvad, et neil on nüüd koguni õigus seda niiviisi esile tõsta? Kus on siis jumalik ettehooldus ja Jumala sõrm? Miks oli Tema oma sõrme nüüd „kõige tarvilikumal hetkel” kinni katnud (nagu küsis endalt Aljoša) ja otsekui tahtnud allutada ka ennast pimedatele, kurtidele ning halastamatutele loodusseadustele?

See oli põhjus, miks Aljoša süda nüüd verd tilkus, ja muidugi oli siin, nagu ma olen juba öelnud, esikohal too, keda ta üle kõige maailmas armastas, ja too isik oli nüüd „häbistatud”, too isik oli „autuks” jäänud! Ja kui minu noormehe nurin oligi kergemeelne ning mõtlematu, siis ometi – ma ütlen seda kolmandat korda (ja olen võib-olla edaspidi nõus tunnistama ka kergemeelsust) –, ometi olen ma rõõmus, et minu noormees ei osutunud säärasel silmapilgul kuigivõrd arupidajaks, sest arukale inimesele tuleb igal juhul oma aeg ka aru pidada, aga kui noormehe südames ei ole säärasel erakordsel hetkel armastust, millal see siis veel tuleb? Küll aga ei taha ma sel puhul maha vaikida ka üht kummalist nähtust, mis Aljoša peas sellel saatuslikul ja jalustrabaval silmapilgul esile tõusis, ehkki vaid viivuks. See uus endast vilksamisi märku andnud miski seisnes teatud vaevavas muljes eilsest jutuajamisest vennaga, mida Aljoša nüüd järelejätmatult meenutas. Nimelt nüüd. Oh ei, see polnud küll mingil määral kõigutanud tema hinge põhilisi, nii-öelda loomupäraseid uskumusi. Oma Jumalat armastas ja uskus Aljoša ikka vankumatult, ehkki oli tõstnud tema vastu äkitselt nurinat. Ometi liigutas nüüd mingi ähmane, kuid vaevav ja kuri mulje eilsest vend Ivaniga toimunud vestlusest tema hinges end äkitselt uuesti ning kippus üha enam ja enam pinnale tõusma. Kui juba päris hämaraks kiskus, märkas eraklast kloostri poole astuv Rakitin männikust läbi minnes äkitselt Aljošat, kes lamas puu all kummuli maas, liikumatu, just nagu magaks. Rakitin astus tema juurde ja hüüdis teda nimepidi.

„Aleksei, sina siin? Kas sa oled tõesti…” ütles ta üllatusest rabatuna, kuid ei lõpetanud oma küsimust. Ta oli tahtnud küsida: „Kas sina oled siis nüüd tõesti omadega nii kaugel?” Aljoša ei vaadanud Rakitini poole, kuid too aimas mingist liigutusest, et ta kuuleb ja saab aru.

„Mis sul viga on?” imestas Rakitin ikka veel, kuid imestus tema näos asendus tasapisi naeratusega, mis läks üha pilkavamaks.

„Kuule, ma olen sind juba üle kahe tunni taga otsinud. Sa kadusid sealt korraga ära. Mida sa siin teed? Mis õndsad rumalused need on? Vaata vähemalt mulle otsagi…”

Aljoša tõstis pea ja ajas end istuli, toetades selja vastu puud. Ta ei nutnud, kuid tema nägu väljendas kannatust ja pilgust paistis ärritus. Muide, ta ei vaadanud Rakitinile otsa, vaid kuhugi temast mööda.

„Tead, sa oled läinud täiesti teist nägu. Sinu endisest paljukiidetud vagurusest ei ole enam jälgegi. Kas keegi on sind vihale ajanud? Sind on solvatud?”

„Jäta mind rahule!” ütles Aljoša äkitselt, ikka endiselt temast mööda vaadates ja väsinult käega rehmates.

„Ohoo, kanäe! Nüüd käratame juba teistele peale nagu muudki lihtsurelikud. Ise säärane ingel! Einoh, Aljoška, nüüd sa üllatasid mind tõesti, tead, seda ütlen ma küll puhtast südamest. Mind ei ole siin juba ammu enam miski üllatanud. Ja mina pidasin sind ikka haritud inimeseks…”

Aljoša vaatas lõpuks talle otsa, ent kuidagi hajameelselt, just nagu ei saaks temast ikka veel päris hästi aru.

„Kas tõesti mõjus sulle ainult see, et su vanatoi haisema hakkas? Kas sa tõesti uskusid kohe päriselt, et ta kukub jalamaid imetegusid vorpima?” hüüatas Rakitin, juba jälle täitsa siira üllatusega.

„Ma uskusin ja usun, ma tahan uskuda ja jäängi uskuma, noh, ja mida sul veel vaja on?” kärgatas Aljoša ärritunult.

„Ei midagi, kullake, mitte kui midagi! Ptüi, kurat, seda ei usu ju praegusel ajal kolmeteistkümneaastane koolipoisski. Ääh, kurat… Ise oled nüüd selle oma Jumala peale vihane, mässumeelt täis: et miks siis ikka ei pakutudki au, ei antudki pühadeks ordenit! Oh teid küll!”

Aljoša vaatas pikal pilgul ja kuidagi silmi vidutades Rakitinile otsa, ning äkitselt käis tema silmist läbi mingi välgatus… see polnud vihanool Rakitini pihta.

„Mina ei mässa oma Jumala vastu, ma ainult „ei tunnista seda Tema loodud maailma”,” muigas Aljoša nüüd virilalt.

„Mismoodi sa siis seda maailma ei tunnista?” jäi Rakitin tema vastuse üle pisut mõttesse. „Mis jama sa ajad?”

Aljoša ei vastanud.

„Einoh, aitab tühjast lobast, asume asja juurde: kas sa täna söönud oled?”

„Ma ei mäleta… vist olen.”

„Sul kuluks keha kinnitada, näostki näha. Sind on hale vaadata. Ja maganud ei ole sa ju ka kogu öö, ma kuulsin, et teil oli seal suur nõupidamine. Ja siis veel kõik see siblimine ja sehkendamine… Küllap oled ainult tükikese pühitsetud kirikuleiba suhu pistnud. Mul on kaasas vorsti, ennest linnas torkasin igaks juhuks taskusse, kui siia hakkasin tulema, aga sina ju vorsti ei söö…”

„Anna siis vorsti!”

„Heh-hee! Või nii on lood! See on ju täielik mäss, lausa barrikaadid. Einoh, vennas, see pole enam naljaasi. Lähme minu poole… Ma viskaksin praegu tibakese viinagi, olen surmani väsinud. Sina ju viina ometi ei söanda… või võtaksid siiski?”

„Anna viina ka!”

„Vahi! Nalja teed, vennike!” – Rakitin jõllitas teda oimetult. „Einoh, olgu nii või naa, viin või vorst, aga tore tegu on see igatahes, uhke värk, seda ei tohi tõesti käest lasta, lähme!”

Aljoša tõusis sõnatult maast ja hakkas Rakitini kannul astuma.

„Kui vend Vanetška seda näeks, no see oleks talle vast üllatus! Muuseas, su vend Ivan Fjodorovitš põrutas täna hommikul Moskvasse, kas sa seda ikka tead?”

„Tean,” sõnas Aljoša osavõtmatult, ja äkitselt vilksatas tal peast läbi vend Dmitri kuju, kuid ainult vilksatas, ja ehkki see meenutas midagi, mingit kiiret asja, mida ei tohtinud enam hetkekski edasi lükata, mingit ülesannet, mingit hirmuäratavat kohustust – kuid seegi meenutus ei avaldanud talle mingit muljet, ei jõudnud südamesse, vaid kadus samal hetkel peast ning ununes sinnapaika. Kuid hiljem meenutas Aljoša seda veel kaua.

„Su vennas Vanetška ütles minu kohta ükskord, et ma olevat „andetu liberaalne pamp”. Ka sina ei kannatanud ükskord välja ning andsid mulle mõista, nagu puuduks mul „autunne”… Olgu! Eks me siis nüüd vaata seda teie andekust ja au.” (Seda viimast ütles Rakitin lõpuks juba endamisi pobisedes.) „Ptüi, kuule,” jätkas ta siis jälle valjusti, „aga lähme õige kloostrist mööda, lõikame jalgrada pidi otse linna… Hm! Mul oleks hädasti tarvis Hohlakova juurest läbi astuda. Mõtle, ma panin talle kõik siin juhtunu kirja, ja kujuta ette, ta vastas mulle otsekohe kirjalikult, pliiatsikirjas sedeliga (sellele daamile meeldib õudselt kirjakesi kirjutada), et tema polevat „sedavõrd austatud erakust nagu isa Zossima küll niisugust sammu oodanud!” Just „sammu” – niimoodi oligi ta kirjutanud! Eks saanud temalgi hing täis, säherdused te kõik oletegi! Oota!” röögatas ta nüüd jälle, jäi äkitselt seisma, haaras Aljošal õlast ning peatas ka tema.

„Tead, Aljoška,” – ta vaatas teisele uurivalt silma, ise tervenisti ühe ootamatu, uue, teda äkitselt valgustanud mõtte võimuses, ja ehkki ta väliselt naeris, ei julgenud ta nähtavasti seda ootamatut uut mõtet valjusti väljagi öelda, sest ei suutnud seda tema meelest nii imelikku ja tõesti ettenähtamatut meeleolu, milles ta nüüd Aljošat nägi, ikka veel kuidagi uskuda – „Aljoška, kas tead, kuhu meil praegu kõige parem oleks minna?” küsis ta lõpuks areldi ja meelitavalt.

„Ükskõik… kuhu tahad.”

„Lähme õige Grušenka poole, mis? Kas sa tuled?” – arglikust ootusest lausa üleni värisev Rakitin oli lõpuks sõnad suust saanud.

„Lähme Grušenka poole,” vastas Aljoša rahumeeli ja otsekohe, mis oli Rakitinile igatahes nii ootamatu, see tähendab, nii kiire ja nii rahulik nõusolek, et ta pidi äärepealt sammu tagasi astuma.

„Noo-noh! Või nii!… Nii!” hüüatas ta hämmeldunult, kuid haaras Aljošal äkitselt kõvasti käe alt kinni ja hakkas teda kibekähku mööda teerada edasi sikutama, kartes ikka veel kohutavalt, et teise otsusekindlus kaob. Nad läksid vaikides, Rakitin ei julgenud enam juttugi alustada.

„Kui rõõmsaks ta saab, oi kui rõõmsaks…” pomises Rakitin, kuid jäi kohe jälle vait. Ja ega ta vedanudki Aljošat sinna puhtalt Grušenka rõõmuks; ta oli tõsine mees ega teinud iial midagi ilma endale kasuliku eesmärgita. Ja eesmärk oli tal praegu kahesugune, esiteks kättemaksuhimu – näha „õige häbi” ja Aljoša tõenäolist „langemist pühade seast patuste sekka”, millest ta oli juba ette joovastuses – ja teiseks terendas talle siin ka mõnesugune materiaalne, talle vägagi kasulik eesmärk, millest tuleb juttu edaspidi.

Einoh, mõtles ta endamisi lustiga ja õelalt, kui praegu on ette sattunud säärane silmapilk, siis järelikult haarame sellel kraest kinni – säärasel silmapilgul, sest see sobib meile oivaliselt!