Читать книгу Vennad Karamazovid II osa - Fjodor Dostojevski - Страница 8

Grušenka elas linna kõige elavamas paigas, Kirikuväljaku lähedal, kaupmehelesk Morozovalt üüritud, tema maja hoovil asuvas väikeses puumajas. Morozova enda kivimaja oli suur, kahe korrusega, vana ja väljanägemiselt väga inetu; seal elasid omaette vanaperenaine ise ja tema kaks õetütart, kes olid samuti üsna elatanud vanatüdrukud. Lesel endal ei olnud hädavajadust oma hoovimaja üürile anda, kuid kõik teadsid, et ta oli võtnud Grušenka üüriliseks (juba neli aastat tagasi) vaid oma sugulase kaupmees Samsonovi meeleheaks, kuna too oli Grušenka avalik soosija. Räägiti, et armukade vanamees oli oma „protežeed” Morozova majja paigutades silmas pidanud eeskätt kaupmehe­ lese teravat pilku uue elaniku elukommete suhtes. Kuid terav pilk oli üsna varsti tarbetuks osutunud ja asi oli lõppenud sellega, et Morozova oli hakanud Grušenkat koguni harva külastama ega tülitanud teda viimasel ajal enam mingi järelevalvega. Tõsi, sellest oli nüüd möödas juba neli aastat, kui vanamees oli kuskilt kubermangulinnast üles korjanud kaheksateistkümneaastase tüdruku, ara ja häbeliku, kleenukese ja kõhnukese, mõtliku ja kurvameelse, ning ta siia majja toonud, ja sestsaadik oli palju vett merre voolanud. Tüdruku eluloost teati meie linnas muide vähe ja vaid ebamääraseid seiku; ka viimasel ajal ei olnud rohkem midagi kuuldud, hoolimata koguni sellestki, et nüüd tundsid juba väga paljud huvi niisuguse „tõelise kaunitari” vastu, kelleks Agrafena Aleksandrovna oli nende nelja aastaga kasvanud. Käisid ringi vaid kuuldused, nagu oleks keegi teda juba kõigest seitsmeteistkümneaastasena petnud, vististi mingi ohvitser, kes oli ta siis kohe ka maha jätnud. Ohvitser oli ära sõitnud ja kuskil hiljem abiellunud, Grušenka oli jäänud häbisse ja viletsusse. Räägiti sedagi, et ehk küll vanamees oli ta tõesti viletsusest üles korjanud, oli ta pärit auväärsest perekonnast, kuuldavasti vaimulikust seisusest, oli mingi abivaimuliku tütar või midagi seesugust. Ja nende nelja aastaga oli õrnatundelisest, mahajäetud ja haletsusväärsest vaeslapsest kasvanud punapõskne ning täidlane vene kaunitar, julge ja otsusekindla iseloomuga, uhke ja jultunud naine, kes teadis, mida tähendab raha, kes oli koguja, ihne ja ettevaatlik, ning oli igatahes jõudnud endale korjata, olgu hea või kurjaga, juba kenakese kapitali. Kuid ühes asjas olid kõik kindlad: et Grušenkale oli raske ligi pääseda ja et peale tema soosijast vanamehe ei olnud veel leidunud ühteainukestki meest, kes oleks võinud kiidelda tema lahkusega. See oli vankumatu tõsiasi, sest tema lahkuse taotlejaid oli leidunud hulganisti, iseäranis viimasel kahel aastal. Kuid kõik nende katsed olid olnud asjatud ja nii mõnigi õnnekütt oli pidanud tänu kindla iseloomuga noore naisterahva kõigutamatule ja pilkehimulisele vastulöögile leppima koguni koomilise ja häbistava taganemisega.

Samuti teati, et see noor naine oli, eriti viimasel aastal, sukeldunud millessegi, mida nimetatakse „Geschäftiks”, ja et ta oli osutunud selles erakordselt andekaks, nii et teda oli juba hakatud hüüdma ehtsaks juudimooriks. Asi polnud selles, et ta oleks kasu lõiganud rahalaenamisest, kuid teati, et ta oli näiteks koos Fjodor Pavlovitš Karamazoviga mõnda aega tõepoolest tegelnud vekslite poolmuidu ülesostmisega, makstes rublast kümme kopikat, ning oli pärast saanud mõnede vekslite eest kümne kopika pealt rubla. Haige Samsonov, kes oli viimasel aastal jalgade paistetuse tõttu kaotanud liikumisvõime, lesk, oma täiskasvanud poegade türann, pururikas, saja tuhande mees, kitsi ja järeleandmatu, oli oma protežeest siiski väga tugevasti mõjutatud, ehkki oli teda algul hoidnud karmi käega ja pidanud näljapajukil, „paastuõli peal”, nagu hambamehed tollal irvitasid. Kuid Grušenka oli suutnud emantsipeeruda, võites oma truudusega vanamehele tema piiritu usalduse. See vanamees, suur sahkerdaja (nüüd juba ammu surnud), oli kange iseloomuga, eriti just ihne ja kõva nagu kivi, ja ehkki Grušenka oli teda rabanud, nii et ta ei suutnud ilma Grušenkata eladagi (kaks viimast aastat oligi see just nõnda olnud), polnud ta temale ometi märkimisväärselt suurt kapitali jätnud, ja kui Grušenka oleks ähvardanud teda kas või sootuks maha jätta, oleks vanamees jäänud kõigutamatuks. Kuid väikese kapitali oli vanamees temale siiski loovutanud, ja kui see teatavaks sai, oli seegi kõikidele üllatus. „Sa ise ei ole ju ka kuu pealt kukkund,” oli vanamees öelnud, loovutades talle umbkaudu kaheksa tuhat, „aja oma asju ise, kuid pea meeles, et sa ei saa minult enam punast krossigi peale senise iga-aastase ülalpidamise kuni minu surmani, ja ka testamendiga ei jäta ma sulle rohkem midagi.” Ja ta oligi sõna pidanud: oli surnud ja jätnud kõik poegadele, keda oli eluaeg ühes kõigi nende naiste ja lastega käsutanud nagu teenreid, Grušenkat aga ei olnud testamendis maininudki. Kõik see sai hiljem teatavaks. Kuid nõuandeid, kuidas „omaenese kapitaliga ümber käia”, oli ta jaganud Grušenkale rohkesti ning juhatanud talle kätte ka mõnegi „äriotsa”. Kui Fjodor Pavlovitš oli ühe juhusliku „Geschäfti” puhul Grušenkaga esimest korda kokku puutunud ja lõpetanud sellega, et oli Grušenkasse täiesti ootamatult ja meeletult armunud, just nagu mõistuse kaotanud, siis oli vana Samsonov, kes tollal juba hinge vaakus, kõvasti naeru pugistanud. On tähelepanuväärne, et Grušenka oli oma vanatoiga kogu nende tutvuse aja olnud täielikult ja koguni südamest avameelne, ja seda nähtavasti temaga ainukese inimesena siinilmas. Päris viimasel ajal, kui oma armastusega oli äkitselt ette astunud ka Dmitri Fjodorovitš, polnud vanatoi enam naernud. Vastupidi, ta oli ükskord Grušenkale tõsiselt ja karmilt nõu andnud: „Kui juba nende kahe vahel valida, et kas isa või poeg, siis vali isa, kuid ainult tingimusel, et vana kaabakas sinuga kindlasti abiellub ja enne seda veel mõnesuguse kapitali sinu nimele kirjutab. Kuid kapteniga ära jahmerda, see ei vii kuhugi.” Need olid tolle liiderdaja enda sõnad, mis ta Grušenkale ütles, sest tundis lähenevat surma juba siis ette, ja viis kuud pärast sedasinast nõuannet ta surigi. Ma märgin veel möödaminnes, et meie linnas teadsid tollal küll paljud Karamazovite – isa ja poja – jaburast ning loomuvastasest rivaalitsemisest, mille objektiks oli Grušenka, kuid vähe küll, kes oleks tollal taibanud seda tõelist mõtet, mis oli Grušenka enese suhtumises kummassegi neist, vanamehesse ja tema pojasse. Grušenka mõlemad teenijannadki tunnistasid hiljem kohtus (juba pärast koletut katastroofi, mille kirjeldamine seisab alles ees), et Dmitri Fjodorovitši olevat Agrafena Aleksandrovna oma kodus vastu võtnud vaid suurest hirmust, kuna too olevat „ähvardanud tappa”. Teenijannasid oli tal kaks: üks väga vana köögitüdruk, kaasas juba tema vanematekodust, haige ja peaaegu kurt, ning tolle lapselaps, nooruke ja tragi, umbes kahekümneaastane neiu, Grušenka toatüdruk. Grušenka ise elas väga kokkuhoidlikult, kaunis kehvades oludes. Tal oli selles hoovimajas kõigest kolm tuba, mis olid sisustatud perenaise vana mahagonipuust mööbliga, mis oli moes olnud kahekümnendatel aastatel. Kui Rakitin ja Aljoša tema juurde jõudsid, oli juba üsna hämar, kuid tubades polnud veel valgust süüdatud. Grušenka lamas oma võõrastetoas suurel ja rohmakal, juba ammu kulunud ning siit-sealt aukliku nahkpolstriga kõval diivanil, millel oli mahagoni imiteeriv seljatugi. Pea all oli tal kaks oma voodist võetud valget sulgpatja. Ta lamas liikumatult ja sirgelt selili, mõlemad käed kukla all. Ta oli end ilusasti riidesse pannud, nagu ootaks kedagi: seljas must siidkleit ja peas kerge pitstanu, mis talle imehästi sobis; õlgade ümber oli pitsrätik, mida hoidis eest koos massiivne kuldpross. Kindlasti ootas ta kedagi, lamades seal kuidagi tusasena ja kärsituna, näost pisut kahvatu, huuled ja silmad hõõgvel, müksides parema jala varbaotstega kannatamatult diivani käetuge. Vaevalt olid Rakitin ja Aljoša majja sisse astunud, kui tekkis lausa väike sagin: eestoaski oli kuulda, kuidas Grušenka diivanilt kähku üles kargas ja äkki kohkunult hüüdis: „Kes seal on?” Kuid toatüdruk tuli külalistele vastu ja hüüdis omakorda prouale:

„Ei ole tema, need on teised, neist pole midagi.”

Mis sel Grušenkal küll olla võis, ei osanud omaette pomisev Rakitin Aljošat kättpidi võõrastetuppa juhatades arvata. Grušenka seisis diivani ees, just nagu oleks ikka veel kohkvel. Tema tumeruugest patsist oli vallandunud üks tihe juuksesalk, mis äkitselt tanu alt välja pääses ning tema paremale õlale langes, kuid ta ise ei märganudki seda ega hakanud ka kohendama, kui oli külalisi näinud ja nad ära tundnud.

„Või sina, Rakitka? Sa ajasid mulle päris hirmu peale. Ja kes sul siin veel on? Kes on su kaaslane? Issand, näed sa siis, kes sul nüüd kaasas on!” hüüatas Grušenka, kui tema silm juba Aljošat seletas.

„Käsi ometi küünlad tuua!” lausus Rakitin sundimatul moel nagu mõni eriti lähedane isik, kellel oleks justkui koguni õigus olnud siin majas korraldusi jagada.

„Küünlad… jah, muidugi, küünlad… Fenja, too talle küünal… Einoh, nüüd leidsid küll aja teda siia tirida!” hüüatas Grušenka taas, viidates peanõksakuga Aljoša poole, pöördus siis peeglisse vaatama ning hakkas kahe käega oma patsi kohendama. Jäi mulje, nagu poleks ta rahul.

„Või siis nüüd ei ole jälle hea?” oli Rakitin silmapilk peaaegu solvunud.

„Sa ehmatasid mu ära, Rakitka, saad aru!” – Grušenka pöördus ringi ja naeratas Aljošale. „Ära sina mind karda, Aljoša, kullake, sinu üle olen ma ütlemata rõõmus, sa mu ootamatu külaline! Aga sina, Rakitka, ehmatasid mu ära: mina ju kartsin, et Mitka trügib sisse, saad aru, ma vedasin teda eile ninapidi – võtsin talt ausõna, et ta mind usub, ja ise valetasin talle! Ma ütlesin, et lähen kogu õhtuks oma vanamehe Kuzma Kuzmitši poole ja loen koos temaga ööseni raha. Ma käin ju iga nädal tema juures, võtame ühe terve õhtu arveid kokku. Me paneme ukse lukku, vana klõbistab arvelaual ja mina istun ning kannan raamatutesse sisse – ta usaldab ainult mind. Mitja jäigi uskuma, et ma olen seal, ja mina istun hoopis luku taga ning ootan siin üht sõnumit. Kuidas Fenja teid küll sisse laskis! Fenja, Fenja! Mine jookse väravasse, tee lahti ja vaata ringi, ega kaptenit kuskil näha ole! Võib-olla on kuhugi peitu pugenud ja valvab, ma kardan hirmsasti!”

„Ei ole kedagi, Agrafena Aleksandrovna, ma vaatasin just alles igasse kanti, ja ma olen käinud ühtelugu praost piilumas, ma värisen ju ise niisamuti hirmust.”

„Vaata, et aknaluugid kinni oleksid, Fenja, ja kardina peab alla laskma – noh, niiviisi on hea!” Ta laskis rasked kardinad ise alla: „Sest nii kui ta tuld näeb, tormab siia. Mitjat, sinu venda, Aljoša, kardan ma täna.” Grušenka rääkis valjusti, kusjuures ta oli küll ärevil, kuid ühtlasi just nagu mingis vaimustuses.

„Miks sa seda Mitenkat just täna nii väga kardad?” uuris Rakitin. „Sa ei paista tema seltsis sugugi hirmul olevat, tema tantsib ju sinu pilli järgi.”

„Ma ütlesin sulle ometi, et ootan üht sõnumit, üht säärast kuldaväärt sõnumit, nii et Mitjat poleks praegu kohe põrmugi siia vaja. Ja ma tunnen, et ega ta jäänudki uskuma, et mina Kuzma Kuzmitši poole lähen. Kindlasti istub ta praegu seal Fjodor Pavlovitši maja tagaaias ja valvab mind. Aga kui ta on juba sinna istuma jäänud, siis ta muidugi siia ei tule, ja seda parem! Kuzma Kuzmitši pool käisin ma ju siiski ära, Mitja ise oli mulle veel saatjaks, ma ütlesin, et jään sinna südaööni ja tulgu mulle tingimata vastu, et mind öösi koju saata. Ta läks minema, ma istusin siis vanamehe juures oma kümme minutit ja – kähku siia tagasi, oi, kuidas ma kartsin, tulin jooksuga, et ei juhtuks jälle temaga kokku.”

„Ja kuhu sa siis ennast nii kangesti ehtinud oled? Näe, missugune huvitav tanu endal peas?”

„Küll oled sina, Rakitin, ikka ise uudishimulik! Ma ju ütlesin sulle, et ootan üht sõnumit. Ja kui see tuleb, siis lendan linnutiivul – ei te mind siis enam siin näe. Ja selleks olen ma ennast ka ehtinud, et parajal hetkel valmis olla.”

„Ja kuhu sa siis lendad?”

„Kes kõike teada tahab, läheb ruttu vanaks.”

„Vaata aga vaata! Nii rõõmus ise… Ma ei ole sind veel kunagi sellisena näinud. Üles löödud, nagu hakkaks ballile minema,” takseeris Rakitin teda.

„Eks sina tead ballidest kangesti palju!”

„Ja sina tead või?”

„Ma olen balli näinud. Tunamullu pidas Kuzma Kuzmitš poja pulmi, mina vaatasin rõdult. Ja mis ma üldse sinuga seletan, Rakitka, kui mul seisab siin niisugune vürst! See on vast külaline! Aljoša, kullake, ma vaatan sind ega usu oma silmi: Issand, kuidas sa nüüd ometi minu juurde tulid! Kui ma sulle ikka päris ausalt ütlen, ma ei oodanud, ei teadnud arvata ega uskunud ka kunagi, et sa võiksid siia tulla. Ega praegu ei ole küll just õige hetk, aga ma olen sinu tuleku üle ütlemata rõõmus! Istu siia diivanile, siia, nonii, sa minu kullane kuu! Tõsijutt, ma ei usuks nagu ikka veel oma silmi… Oh Rakitka, oleksid sa ta eile või tunaeile siia toonud!… Einoh, mul on ka praegu hea meel. Võib-olla on niiviisi paremgi, et ta tuli just praegu ja mitte tunaeile…”

Grušenka istus vilkalt Aljoša kõrvale diivanile ning silmitses teda ainiti, tulvil ehtsat vaimustust. Ja ta oli tõesti rõõmus, ta ei valetanud, kui seda ütles. Tema silmad särasid, huuled naersid, kuid see oli heatahtlik, lõbus naer. Aljoša poleks küll oodanud, et tema näol niisugust heatahtlikku ilmet näeb… Ta oli Grušenkat kuni eilseni väga harva näinud ning loonud endale temast hirmuäratava ettekujutuse, ja eile oli Aljoša olnud nii koledasti vapustatud tema õelast ja salakavalast rünnakust Katerina Ivanovna vastu ning oli nüüd äärmiselt üllatunud, et nägi temas just nagu sootuks teist ja ootamatut olevust. Ja nii väga, kui ta oligi rõhutud omaenese südamevalust, jäid tema silmad tahtmatult Grušenkal tähelepanuga peatuma. Eilsega võrreldes olid ka kõik Grušenka kombed koguni nagu hoopis paremaks läinud: tema kõnes ei olnud peaaegu üldse enam seda eilset magusust, samuti puudusid paitavad ja maneerlikud liigutused… kõik oli lihtne, puhtsüdamlik, liigutused kiired, otsekohesed ja usaldavad, kuid ta oli väga ärevil.

„Issand, mis asju täna kõik juhtub, tõsi mis tõsi,” kordas ta jälle hämmeldunult. „Ja miks ma sinu üle, Aljoša, niisugust rõõmu tunnen, ma ei tea isegi. Küsi mult, ma ei tea!”

„Või sina ei tea, mille üle sa rõõmu tunned?” muigas Rakitin. „Miks sa siis mulle juba varem ikka peale ajasid, et toogu ja toogu ma aga Aljoša siia, sul oli ju oma eesmärk!”

„Varem oli mul teistsugune eesmärk, aga nüüd on see möödas, praegu ei ole säärane silmapilk. Praegu hakkan ma teid võõrustama, seda ma teen. Ma olen lahkemaks läinud, Rakitka. Võta ka sina istet, Rakitka, mis sa seisad? Või istudki juba? Einoh, ega Rakituška iseennast unusta! Näed, Aljoša, seal ta nüüd istub meie vastas ja on solvunud, miks ma ei pakkunud talle istet enne kui sulle. Oi kui virk on minu Rakitka vihaseks saama, oi kui virk!” naeris Grušenka. „Ära ole kuri, Rakitka, mina olen nüüd hea. Ja miks siis sina, Aljošetška, nii kurva näoga oled, või kardad sa mind?” – ta vaatas lõbusasti ja pilklikult Aljošale otse silma.

„Ta on õnnetu. Au jäi saamata!” kõmistas Rakitin.

„Mis au?”

„Tema vagamees läks haisema.”

„Mismoodi haisema? Sa ajad miskit tühja loba, tahad miskit jõledust suust välja ajada. Ole vait, loll! Luba, ma istun sulle sülle, Aljoša, näe, niiviisi!” Ja äkitselt oligi ta, end väheke kergitades ja naerdes, krapsti Aljošal süles nagu miilustav kass ja haaras tal parema käega hellalt kaela ümbert kinni. „Ma teen su meele rõõmsaks, sa mu vaga poiss! Ei, no tõesti, kas sa ikka lubad mul oma süles istuda või paned pahaks? Kui käsid, lähen kohe maha!”

Aljoša oli vait. Ta istus, julgemata ennast liigutada, ta kuulis Grušenka sõnu „kui käsid, lähen kohe maha”, kuid ei vastanud, oli otsekui tardunud. Ent temas ei olnud seda, mida oleks vahest oodanud ning mida võib-olla kujutles temas praegu olevat vähemasti Rakitin, kes oma kohalt teda himukalt jälgis. Tema suur hingevalu oli endasse neelanud kõik tunded, mis tema südames oleksid võinud süttida, ja kui ta oleks vaid suutnud endale praegusel hetkel täielikult aru anda, oleks ta ka ise taibanud, et on sel silmapilgul igasuguse ahvatluse ja kiusatuse vastu kindla soomusega kaitstud. Kuid hoolimata kogu tema praeguse hingeseisundi ähmasest käsitamatusest ja kõigest teda vaevavast südamevalust oli ta siiski tahtmatult üllatunud ühest uuest ja kummalisest tundest, mis tema südames oli tärganud: see naisterahvas, see „kohutav” naine ei äratanudki temas praegu endist hirmu, seda hirmu, mida ta oli varem alati tundnud juba vähimalgi unistamisel naisterahvast, kui midagi niisugust tema hinges vaid vilksatas, vaid vastupidi: see naisterahvas, keda ta oli kartnud üle kõige ja kes nüüd ta süles istus ning teda kallistas, äratas temas praegu äkitselt sootuks teistsuguse, ootamatu ja erilise tunde, mingi ebatavalise, suure ja puhtsüdamliku uudishimu tema vastu, ja seda juba ilma igasuguse pelglikkuseta, vähimagi varasema õuduseta – ning nimelt see oli peamine, nimelt see üllatas teda ennastki.

„Kuulge, jätke see tühi jahmerdamine,” pahvatas Rakitin, „paku parem šampanjat, ise tead, et oled mulle võlgu!”

„Võlgu jah! Kuuled, Aljoša, ma lubasin talle ju tagatipuks veel šampanjat, kui ta vaid su siia toob. Olgu siis šampanja, ja ma joon! Fenja, Fenja, too meile šampanjat, too see pudel, mille Mitja siia jättis, lippa kähku! Ma olen küll ihnuskoi, aga pudeli panen lauale, mitte sulle, Rakitka, sina oled putukas, aga tema on vürst! Ja ehkki mul on praegu muud asjad südamel, heakene küll, joon ka ise koos teiega, sest tahaks lihtsalt möllata!”

„No mis tähtis silmapilk see sul siis praegu säärane on, ja mis „sõnumist” sa rääkisid, kui tohib küsida – või on see saladus?” pistis Rakitin jälle uudishimulikult vahele, tehes kõigest väest nägu, nagu ei paneks tähelegi, kuidas ta kogu aeg nina pihta saab.

„Oh ei, see pole miski saladus, sa tead seda isegi,” lausus Grušenka nüüd murelikult, ta pööras pea Rakitini poole ja kallutas end Aljošast eemale, ehkki istus ikka veel tal süles ja hoidis kätt tema kaela ümber, „ohvitser on tulemas, Rakitin, minu ohvitser!”

„Olen kuulnud, et ta tulemas on, aga kas siis juba nii ligidal?”

„Praegu on ta Mokrojes, ta saadab sealt kulleri, nii ta kirjutas, ma sain ennest kirja. Nüüd istun ja ootan kullerit.”

„Etskae! Miks siis just Mokrojes?”

„See on juba pikem jutt, ja aitab sulle nüüd!”

„Ja Mitenka – oi, oi, on vast lugu! Kas ta üldse teab?”

„Teab? Midagi ta ei tea! Kui teaks, siis tapaks. Ega ma praegu seda kardagi, ma ei karda praegu tema nuga. Ole vait, Rakitka, ära tuleta mulle Dmitri Fjodorovitši meelde: ta on mu südame puruks tampinud. Ja üldse, ma ei taha praegusel hetkel sellele kõigele mõeldagi. Ma võin mõelda Aljošetškale, ma vaatan Aljošetškat … Naerata nüüd ometi, kullake, ole nüüd lõbusam, muiga vähemalt mu rumaluse üle, muiga minu rõõmu üle… Ja ta naeratabki, nüüd naeratabki! Ja missugune lahke pilk tal on! Tead, Aljoša, ma mõtlesin kogu aeg, et sa oled minu peale pahane, tunaeilse pärast, selle preili pärast. Ma olin koer, tõsi mis tõsi… Ainult et see on ikka hea ka, et niiviisi läks. See oli paha, ja oli ka hea,” muigas Grušenka äkitselt, ja tema muigest käis läbi mingi väike julmusevälgatus. „Mitja ütles, et preili olevat kisendanud: „Talle tuleks piitsa anda!” Mina solvasin teda küll väga sügavasti. Tema kutsus ju mind külla, tahtis must võitu saada, mind oma šokolaadiga ära meelitada… Ei, see on hea, et asi sedasi läks,” muhatas ta jälle. „Ma ainult kardan ikka veel, et sina oled nüüd pahane…”

„Einoh, tõepoolest,” taipas Rakitin äkitselt sügavas hämmastuses. „Ta ju kardabki sind, Aljoša, ikka tõesti – kardab sihukest tibupoega!”

„Sinule, Rakitka, on ta tibupoeg, palun väga… sest et sinul ei ole südametunnistust, nii on lood! Ja kui teada tahad, siis mina armastan teda kõigest hingest, tõsijutt! Kas sa usud, Aljoša, et ma sind kõigest hingest armastan?”

„Oh sind häbitut! Saad sa aru, Aljoša, ta avaldab sulle armastust!”

„Ja mis siis, ma ju armastan teda!”

„Kuid ohvitser? Kuid kuldaväärt sõnum Mokrojest?”

„See on üks asi, siin aga hoopis teine.”

„Või nii – et naiste asjad käivad siis sedamoodi!”

„Ära aja mind vihale, Rakitka,” pahvatas Grušenka ägedalt, „see on üks asi, siin aga hoopis teine! Aljošat armastan ma koguni teisiti. See on tõsi, Aljoša, mul oli kunagi sinuga üks mõte, õieti kaval mõte. Ma olen ju alatu, ma olen ju meeletu, jah, aga mõnel hetkel näen ma sinus just nagu oma südametunnistust. Ma mõtlen kogu aeg: ta peab mind, nurjatut, nüüd küll täielikult põlgama! Ma mõtlesin seda ka tunaeile, kui preili juurest siia jooksin. Juba ammu olen ma sind niiviisi tähele pannud, Aljoša, ka Mitja teab seda, ma olen seda talle öelnud. Ja Mitja saab sellest niisamuti aru. Kas sa usud, Aljoša, tõesõna, teinekord vaatan sind, ja mul on häbi, mul on enda pärast häbi… Ja kuidas ma üldse sinu peale mõtlema olen hakanud või mis ajast, ma ei tea, ei mäleta…”

Tuli Fenja ning asetas lauale kandiku avatud pudeli ja kolme täidetud pokaaliga.

„Šampanja saabus!” hüüdis Rakitin. „Sa oled ärevil, Agrafena Aleksandrovna, ja rööpast väljas. Kui pokaalitäie ära jood, lööd tantsu. Aijah, sedagi pole nad osanud teha,” lisas ta pudelit silmitsedes. „Vanaeit kallas köögis pokaalidesse, ja pudel toodi lahtiselt, ja soe veel pealegi. Kuid olgu siis nii!”

Ta astus laua juurde, võttis pokaali, jõi ühe sõõmuga tühjaks ja kallas endale teise täie.

„Ega šampanja ligi just eriti sageli pääsegi,” lausus ta keelt limpsates, „noh, Aljoša, lase käia, võta pokaal ja näita oma võimeid! Mille terviseks me siis võtame? Paradiisivärava auks? Võta pokaal, Gruša, joo ka sina paradiisivärava auks!”

„Mis paradiisiväravast sa räägid?”

Ta võttis pokaali kätte. Ka Aljoša võttis pokaali, rüüpas lonksu ja pani pokaali lauale tagasi.

„Ei, ma parem ei võta!” naeratas ta vaikselt.

„Ise kiitlesid küll!” hüüdis Rakitin.

„Kui nii, siis ei joo ka mina,” ütles Grušenka vahele, „pole õiget tahtmistki. Joo see pudel üksi tühjaks, Rakitka. Kui Aljoša joob, joon ka mina.”

„Kus nüüd läks õrnutsemiseks!” õrritas Rakitin. „Ise istub teisel süles! Heakene küll, temal on mure, aga sinul? Tema mässab oma Jumala vastu, vorstigi oli valmis sööma…”

„Mis siis lahti on?”

„Tema vagamees heitis täna hinge, vagamees Zossima, pühak.”

„Isa Zossima on surnud!” karjatas Grušenka. „Issand, ja mina ei teadnudki!” Ta lõi jumalakartlikult risti ette. „Issand, ja mis mina teen – ma istun siin praegu tema süles!” – ta pöördus äkitselt nagu ehmudes ringi, kargas silmapilk sülest maha ja istus diivanile. Aljoša vaatas teda pika pilguga otsekui üllatunult, ja tema nägu oleks nagu heledamaks löönud.

„Rakitin,” ütles Aljoša nüüd valjusti ja kindlalt, „ära pilka mind, et ma olevat oma Jumala vastu mässu tõstnud. Ma ei taha endasse vihameelt sinu vastu, sellepärast ole ka sina sõbralikum! Ma olen kaotanud niisuguse aarde, mida sinul pole kunagi olnudki, ja seetõttu ei saa sa praegu minu üle kohut mõista. Sa vaata parem siia, vaata teda, kas nägid, kuidas ta minu peale halastas? Ma tulin siia õelat hinge otsima – mind ennast lausa kiskus selle poole, sest ma olin alatu ja kuri, kuid leidsin eest puhtsüdamliku õe, leidsin aarde – armastava hinge… Ta halastas praegu minu peale… Agrafena Aleksandrovna, ma räägin sinust! Sa tegid praegu mu hinge jälle terveks!”

Aljošal hakkasid huuled värisema ja hing jäi kinni. Ta peatus.

„Just nagu oleks lausa su hinge ära päästnud!” – Rakitin puhkes tigedalt naerma. „Ta tahtis ju sind täielikult nahka pista, kas sa siis seda ei tea?”

„Aitab, Rakitka!” Grušenka kargas äkitselt püsti. „Olge nüüd mõlemad vait! Ma ütlen nüüd kõik välja: sina, Aljoša, ole vait, sest sinu säärastest sõnadest hakkab mul häbi, sest ma olen kuri, ma ei ole hea – niisugune ma olengi. Ja sina, Rakitka, ole vait, sest sa valetad. Kunagi oli mul selline alatu mõte, et ma oleksin tahtnud ta nahka pista, aga praegu sa valetad, praegu on kõik teisiti… ja et ma sinu suust enam ühtki sõna ei kuuleks, Rakitka!” Kõike seda ütles Grušenka suures ärevuses.

„Einoh, nüüd on mõlemad peast segi!” sisistas Rakitin, silmitsedes neid imestunult. „Nagu nõdrameelsed, ma oleks justkui hullumajja sattunud. Ühtviisi haledaks läinud mõlemad, kohe hakkavad nutma!”

„Ja hakkangi nutma, hakkan jah!” kiitis Grušenka järele. „Ta nimetas mind oma õeks, ma ei unusta seda enam kunagi! Ainult et tead mis, Rakitka: kuigi ma olen kuri, olen ma vähemasti ühe sibula ikka andnud.”

„Mis sibula? Ptüi, kurat, tõesti peast segi läinud!”

Rakitin oli nende vaimustusest hämmeldunud ja ise solvumisest vihane, ehkki oleks võinud taibata, kuidas nendel kahel oli kõik just sedaviisi kokku langenud, et see vapustas nende hinge nõnda, nagu elus vaid vahel harva võib juhtuda. Ent Rakitin, kes oskas vägagi tundlikult aimata kõike, mis oli seotud tema enesega, oli ligimeste tunnete ja hingeliigutuste mõistmises väga jämedakoeline – osalt noore inimese kogenematuse, osalt aga tema enese mõõtmatu egoismi tõttu.

„Tead, Aljošetška,” pöördus Grušenka nüüd närviliselt naerdes noormehe poole, „ma kiitlesin praegu Rakitka ees, et olen vähemasti ühe sibula andnud, kuid sinu ees ma ei kiitle, sulle räägin ma seda hoopis teise mõttega. See on kõigest mõistujutt, kuid ilus mõistujutt, ma kuulsin seda, kui olin alles pisike laps, oma Matrjonalt, kes on mul praegu köögitüdrukuks. See kõlab nõnda: „Elas kord üks vägaväga tige naine, kes suri viimaks ära. Ja temast ei jäänud maha ühtegi head tegu. Kuradid haarasid ta ja viskasid tulejärve. Tema kaitseingel seisis seal ja mõtles: tuleks mulle ometi meelde mõnigi hea tegu, et oleks, mida Jumalale öelda. Lõpuks tuli meelde, ja ta ütles Jumalale: see naine tõmbas kord peenrast sibula ja andis kerjuseidele. Ja Jumal vastas: võta siis seesama sibul ja ulata talle järve, haaraku sellest kinni ja lasku ennast välja tõmmata, ja kui sa ta järvest välja tõmbad, võib ta tulla paradiisi, aga kui sibul katkeb, peab see naine jääma sinna, kus ta praegu on. Ingel ruttas naise juurde: ulatas talle sibula, et näh, haara kinni, naine, ja lase ennast välja tirida! Ja ingel hakkas teda ettevaatlikult tõmbama, kuni tõmbaski juba peaaegu tervenisti välja, kuid teised patused, kes tulejärves olid, nägid pealt, et teda välja tõmmatakse, ja püüdsid kõik temast kinni haarata, et ka neid koos temaga välja tõmmataks. Kuid naine oli ju väga-väga tige, ta hakkas teisi jalgadega põtkima: „Mind tõmmatakse, mitte teid, see on minu sibul, mitte teie oma!” Niipea kui ta oli need sõnad lausunud, katkeski sibul. Ja naine kukkus järve tagasi ning põleb seal tänapäevani. Ja ingel puhkes nutma ning läks minema.” Palun väga, Aljoša, see ongi kogu see jutt, mul on see meeles, sest mina ise olengi seesama tige naine. Rakitka ees kiitlesin küll, et ma olen ühe sibula andnud, kuid sinule ütlen ma teisiti: ma ei ole kogu oma elu jooksul andnud muud kui kõigest mõne sibula, niipaljukest siis ainult ongi mul head ette näidata. Nii et ära kiida mind, Aljoša, ära pea mind heaks, ma olen tige, väga-väga tige; kui sa kiidad, teed mulle häbi. Mis seal ikka, ma tunnistan parem kõik täienisti üles. Tead, Aljoša, ma tahtsin sind nii kangesti enda juurde meelitada ja käisin Rakitkale nii väga peale, et lubasin talle kakskümmend viis rubla anda, kui ta su siia toob. Pea, Rakitka, oota!” Grušenka läks kiirel sammul laua juurde, tegi laeka lahti, võttis rahakoti ja sealt kahekümneviielise paberraha.

„Missugune jaburus! Missugune jaburus!” hüüatas nõutult Rakitin.

„Võta vastu, Rakitka, mu võlg, sa ei ütle ju ometi ära, ise palusid!” Ja Grušenka viskas talle rahapaberi.

„See veel puuduks, et ma ära ütleksin,” kõmistas Rakitin ilmselt kohmetudes, kuid varjas uljalt oma häbi, „raha jookseb ise pihku, lollid ongi ju selleks, et targal mehel oleks, keda pügada!”

„Ja nüüd jää vait, Rakitka, nüüd ei ole see, mis ma veel ütlen, enam sinu kõrvadele määratud. Istu siia nurka ja ole vait, sa ei salli meid, ja ole siis parem vait!”

„Ei tea mis hea pärast ma teid armastama peaks?” urises Rakitin juba oma viha varjamata. Kahekümneviielise pistis ta küll taskusse, ja Aljoša ees oli tal tõesti häbi. Ta oli rehkendanud, et saab tasu hiljem, nii et Aljošale jääb see teadmata, nüüd aga oli ta oma häbi pärast vihane. Selle hetkeni oli ta pidanud vägagi peeneks poliitikaks, et ta Grušenkale eriti palju vastu ei räägi, hoolimata kõigist saadud ninanipsudest, kuna sellel naisel oli tema üle silmanähtavalt mingi võim. Nüüd aga läks tal siiski hing täis: „Armastada võib millegi eest, aga mida teie mõlemad minu heaks teinud olete?”

„Eks armasta siis eimillegi eest, nii nagu armastab Aljoša!”

„Mismoodi ta sind armastab, millega ta seda sulle näidanud on, et sa nina püsti ajad?”

Grušenka seisis keset tuba ja rääkis tuliselt, tema hääles oli juba kuulda hüsteerilisi noote.

„Ole vait, Rakitka, sina ei saa meil siin millestki aru! Ja katsu sa mulle veel edaspidi sina öelda, ma ei kavatse seda sulle lubada, sest kust sa üldse sihukese julguse oled võtnud, palun väga! Istu nurka ja ole vait nagu mu teener! Ja nüüd, Aljoša, räägin ma sulle sulaselget tõtt, ütlen ainult sinule üksi kõik, et sa näeksid, missugune lojus ma olen! Ma ei räägi Rakitkale, räägin sinule. Mul oli tahtmine sind hukutada, Aljoša, see on suur tõde, mul oli kindel plaan; ma ihkasin seda nii väga, et ostsin Rakitka raha eest ära, et ta su siia tooks. Ja mis hea pärast mul see tahtmine tuli? Sina, Aljoša, ei teadnud midagi, sa pöördusid minust kõrvale, kui mööda läksid, lõid silmad maha, mina aga olin sinule juba ennegi sada korda pilke heitnud, ja siis hakkasin kõigilt uurima, kes sa sihuke oled. Sinu nägu oli mulle südamesse jäänud. Ma mõtlesin: ta põlgab mind, ta ei taha minu poole vaadatagi! Lõpuks oli mu süda nii täis, et olin ka ise enda üle imestunud: mis ma säärasest poisikesest kardan? Pistan ta kõige täiega nahka ja naeran veel pealegi. Ma läksin täitsa tigedaks. Usu või ära usu, aga ükski hing ei julge siin öelda ega mõeldagi, et võiks Agrafena Aleksandrovnale ligi tikkuda; mul on ainult see minu vanamees, ma olen tema külge köidetud ja talle maha müüdud, saatan on meid laulatada võtnud, kuid see-eest – ei kedagi teist! Aga sind vaadates mõtlesin ma: selle poisi pistan ma nahka. Pistan nahka, ja naeran. Näed siis, missugune kuri koer ma olen – ja sina nimetasid mind õeks! Noh, ja nüüd siis on too minu haavaja lõpuks siia sõitnud, mina istun siin ja ootan teadet. Ja kas sa oskad arvata, mida too haavaja on mulle tähendanud? Sellest on nüüd viis aastat, kui Kuzma mu siia tõi: ma istusin siin ja varjasin ennast inimeste eest, et keegi mind ei näeks ega kuuleks, kõhnuke, rumaluke, istusin ja nutsin, ööd läbi ei maganud, muudkui mõtlesin: kus on nüüd tema, too minu haavaja? Kindlasti naerab ta koos tolle teisega minu üle, aga küll ma talle veel näitan, kui ma teda ainult veel kord näen, kui ma temaga veel kunagi kokku saan – küll ma talle veel kätte maksan, ma maksan talle kätte! Ma nutsin öösi padja sisse ja muudkui mõtlesin sellele, ma rebestasin oma südant ja vaigistasin seda vihaga: küll ma talle veel kätte maksan, ma maksan kätte! Vahel kisendasin seda pimedas valju häälega. Ja kui siis äkitselt meelt märkasin, et mina ei tee talle ju midagi, aga tema naerab praegu minu üle või on mu võib-olla koguni unustanud ega mäletagi mind enam, siis langesin voodist põrandale, nutsin jõuetuid pisaraid ja muudkui vabisesin lakkamata kuni koiduni. Hommikul tõusin üles, kurjem kui koer, nii et oleks hea meelega kas või terve maailma nahka pistnud! Ja hiljem, oskad sa arvata: hakkasin kapitali koguma, minust sai kalk ja paks naisterahvas – aga mis sina arvad, kas ka tark? Ei ühtigi, ja mitte keegi kogu ilmas ei näe ega kuule, et siis, kui ööpimedus kätte jõuab, laman mina ikka täpselt samamoodi maas nagu kunagi tüdrukuna, viis aastat tagasi, kiristan hambaid ja nutan öö läbi: küll ma veel, küll ma veel teen talle, mõtlen ise! Kas oled niisugust asja kuulnud? Noh, ja kuidas sa siis nüüd minust aru saad, kui – kuu aega tagasi sain kirja: tema hakkab siia sõitma, on leseks jäänud, tahab mind näha! Mul pani see tookord hinge kinni, oh Issand, ja äkitselt käis sihuke mõte peast läbi: nojah, tuleb ja vilistab, kutsub mind, ja mina rooman tema ette nagu peksasaanud koer, nagu süüdlane! Mõtlen siis seda, ja ei usu ennast enam ise ka: kas ma olen madal või ei ole, kas ma jooksen tema juurde või ei jookse? Ja nüüd on mind selle viimase kuuga haaranud säärane viha iseenese peale, et see on veel hullem kui viis aastat tagasi. Näed nüüd, Aljoša, missugune meeletu viha, missugune raev minus köeb: ma olen sulle kogu tõe ära rääkinud. Lahutasin meelt Mitjaga, et ma tolle juurde ei jookseks. Ole sina vait, Rakitka, sina ei ole minu kohtumõistja, ma ei rääkinud seda sinule! Ma lamasin enne teie tulekut siin, ootasin, mõtlesin, kaalusin kogu oma saatust, ja teie ei saa iialgi teada, mis mu südames sündis. Ei, Aljoša, sa ütle sellele oma preilile, et ärgu pangu tunaeilset lugu pahaks!… Ja mitte keegi kogu ilmas ei tea, mis tunne mul praegu on, ja ei võigi teada… Sellepärast võtan ma täna sinna võib-olla noa kaasa, ma ei ole seda veel otsustanud…”

Ja kui ta oli selle „haleda” sõna öelnud, ei pidanud ta enam vastu, jättis lause pooleli, kattis näo kätega, viskus diivanile patjadesse ja puhkes suure häälega nutma nagu väike laps. Aljoša tõusis püsti ja läks Rakitini juurde.

„Miša,” lausus ta, „ära ole vihane! Sa oled tema peale solvunud, kuid ära ole vihane Kas sa kuulsid, mis ta praegu rääkis? Nii palju ei või ühelt inimhingelt nõuda, halastust peab olema…”

Aljoša rääkis talitsematu tundepuhangu mõjul. Ta pidi saama kõik välja öelda ja ta pöördus Rakitini poole. Kui poleks olnud Rakitinit, oleks ta hüüdnud üksi. Ent Rakitin vaatas talle pilkavalt otsa, ja ta jäi äkitselt vait.

„Sa said ennest oma vagamehest nii tugeva laengu, et nüüd tuli see kõige täiega minu pihta, Aljošetška, sa jumalalapsuke,” lausus Rakitin tigedalt muiates.

„Ära naera, Rakitin, ära muiga, ära räägi kadunukesest: ta on üllam kõikidest, kes maa peal on elanud!” karjatas Aljoša, nutt kurgus. „Ma ei tulnud sinuga rääkima kui kohtumõistja, vaid nagu oleksin ise see kõige viimane kohtualune. Kes olen mina selle naisterahvaga võrreldes? Ma tulin siia oma arust nagu hukatusse, kiitsin vaid tagant: „Olgu, olgu!” – ja ikka seetõttu, et minus polnud meelekindlust, aga tema, kes ta on viis aastat kannatanud, andis kohe, niipea kui keegi esimesena tuli ja talle südamliku sõna ütles, kõik andeks, unustas kõik ja nutab! Tema haavaja on tagasi tulnud, kutsub teda, ja ta annab tollele kõik andeks ning tõttab talle rõõmuga vastu, ta ei võta nuga kaasa, ei võta! Ei, mina ei ole niisugune. Ma ei tea, kas sina, Miša, oled, aga mina ei ole! Täna, just praegu olen ma selle õppetunni saanud… Ta seisab oma armastuse poolest meist kõrgemal… Kas sa olid temalt varem kuulnud, mida ta praegu rääkis? Ei, sa polnud seda kuulnud, sest kui sa oleksid kuulnud, oleks sulle kõik juba ammu selge olnud… ja see teine solvatu, see tunaeilne naisterahvas, andku andeks temagi! Ja ta annab andeks, kui teada saab… ja ta saab teada… See hing ei ole veel lepitatud, tema peale peab halastama… võib-olla peitub selles hinges aare…”

Aljoša jäi vait, sest pidi juba peaaegu lämbuma. Rakitin vahtis teda kõigest oma tigedusest hoolimata imestunult. Ta poleks tasaselt Aljošalt küll kunagi säherdust etteastet oodanud.

„Kus nüüd on advokaat ilmsiks tulnud! Või oled ehk järsku temasse armunud? Agrafena Aleksandrovna, see meie paastuja on sinusse tõesti armunud, sinu võit!” karjus ta, ise jultunult naerdes.

Grušenka tõstis pea padjalt ja vaatas Aljošat liigutatud naeratusega, mis tema äsjasest nutust kuidagi äkitselt tursunud näol nüüd särama lõi.

„Las ta olla, Aljoša, minu taevaingel, sa näed ju, missugune ta on, leidsid ka, kellega rääkida! Kuule, Mihhail Ossipovitš,” pöördus Grušenka nüüd Rakitini poole, „ma tahtsin juba paluda sult andestust selle eest, et ma su läbi sõimasin, kuid nüüd ei tahagi enam. Aljoša, tule minu juurde, istu siia,” meelitas ta rõõmsalt naeratades, „nonii, istu siia, ütle mulle,” (ta võttis Aljošal käest kinni ja vaatas talle naeratades näkku) „kas ma armastan toda meest või ei? Seda minu haavajat – kas ma armastan teda? Ma lamasin enne teie tulekut siin pimedas ja küsisin oma südamelt: kas ma armastan teda või ei armasta? Päästa mind sellest, Aljoša, aeg on käes, ja nagu sina ütled, nii jääb. Kas ma annan talle andeks või ei?”

„Sa ju oledki juba andeks andnud,” lausus Aljoša naeratades.

„Tõesti, olen jah,” lausus Grušenka mõtlikult. „Sihuke närune süda! Minu näruse südame auks!” – ta haaras laualt pokaali, jõi ühe sõõmuga tühjaks, tõstis üles ja virutas hooga põrandale. Pokaal purunes klirinal. Grušenka naeratusest käis läbi mingi julmusevälgatus.

„Aga võib-olla ei ole ma siiski veel andeks andnud,” lausus ta nüüd kuidagi ähvardavalt, silmad maas, otsekui räägiks vaid iseendaga. „Võib-olla võtab süda alles hoogu, et andeks anda. Mul on oma südamega veel võitlemist. Tead sa, Aljoša, ma olen oma viis aastat kestnud nuttu kangesti armastama hakanud… Võib-olla armastangi ma koguni oma hingehaava ja sugugi mitte toda haavajat ennast!”

„Noh, tolle mehe nahas ma küll ei tahaks olla!” kähistas Rakitin.

„Ega olegi, Rakitka, seda aega ei tule kunagi, et sina tema nahas oleksid. Sina hakkad mulle kingi õmblema, Rakitka, see on see töö, mille peale ma su edaspidi panen, kuid säherdust naist nagu mina sinu silmad küll ei näe… Ja võib-olla ei näe temagi silmad…”

„Tema silmad või? Aga misjaoks sa ennast siis ehtisid?” pilkas Rakitin sapiselt.

„Ära heida mulle ehtimist ette, Rakitka, sa ei tunne mu südant veel tervenisti! Kui tahan, kisun kõik seljast, kohe kisun, kohe praegu,” hüüdis ta kõlaval häälel. „Ei tea sina, Rakitka, milleks mulle see ehtimine! Võib-olla astun tema ette ja küsin: „Kas oled mind niisugusena näinud või ei ole veel?” Ta jättis mu maha, kui ma olin seitseteist, nääpsuke, tiisikushaige nutupill. Nüüd lähen istun ta kõrvale, võlun ta ära, sütitan ta südame ja ütlen: „Said siis näha, missugune ma praegu olen – ja nüüd pühi suu puhtaks, armuline härra, sõid ja jõid seal sinagi, suhu ei saand midagi!” – palun väga, võib-olla oli mul vaja ennast ehtida just selle jaoks, Rakitka,” naeris Grušenka lõpuks õelalt. „Ma olen pöörane, Aljoša, ma olen viha täis. Ma kisun endal need ilusad riided seljast, moonutan enda ära, kõik selle ilu, põletan näo inetuks, lõigun noaga armiliseks, lähen kerjama! Tuleb tahtmine – ei lähe ma praegu kuhugi ega kellegi juurde, tuleb tahtmine – saadan hommepäev Kuzmale tagasi kõik, mis ta mulle on kinkinud, samuti kõik tema raha, ning olen eluaeg päevatööline!… Kas sina, Rakitka, arvad, et ma seda ei julge? Julgen küll, kas või kohe, ma võin kõike teha, ainult ärge mind vihale ajage… ja tolle kihutan minema, tollele näitan trääsa, tema silmad mind ei näe!”

Viimaseid sõnu karjus ta juba hüsteeriliselt, kuid ei pidanud nüüd enam ka ise vastu, kattis näo kätega, viskus patja ja hakkas uuesti nutust vappuma. Rakitin tõusis püsti.

„Aeg on ümber,” ütles ta, „on hilja, pärast ei lasta kloostrisse enam sisse.”

Grušenka oli silmapilk jalul.

„Kas sa tahad tõesti ära minna, Aljoša!” hüüatas ta valusas imestuses. „Mida sa küll minuga praegu teed: sa äratasid mu hinge üles, piinasid mu ära, ja nüüd tuleb jälle öö – ja ma pean jälle üksi jääma!”

„Ta ei saa ju sinu juures ööbida! Või kui tahab, jäägu! Mina võin ka üksi ära minna!” viskas Rakitin mürgist nalja.

„Ole vait, sa õel hing!” käratas Grušenka talle vihaselt, „sina pole mulle kunagi niisuguseid sõnu öelnud, nagu tema täna tuli mulle ütlema.”

„Mis ta sulle siis nii väga ütles?” porises Rakitin ärritunult.

„Ma ei tea, ma ei oska öelda, ei oska sugugi seletada, mis ta mulle nii väga ütles, kuid südamesse see läks, ta pööras mu südame ringi… Ta on esimene ja ainus inimene, kellel minust kahju hakkas! Sina taevaingel, miks ei tulnud sa varem!” – Grušenka langes äkitselt Aljoša ette otsekui ekstaasis põlvili. „Ma olen eluaeg oodanud niisugust nagu sina, ma teadsin, et kunagi tuleb keegi niisugune ja annab mulle andeks. Ma olen uskunud, et ka mind madalat hakkab kord keegi armastama, ja mitte ainult rõvedusehimus!…”

„Mis head ma sulle siis nii väga tegin?” naeratas Aljoša talle liigutatult vastuseks, kummardudes tema poole ja võttes hellalt tema käed. „Ulatasin sibula, üheainsa hästi väikese sibula, ja ainult, ja ainult!…”

Ja nende sõnadega puhkes ta ise nutma. Sel hetkel kostis vöörusest müra, keegi tuli eestuppa; Grušenka kargas püsti nagu kohutavas ehmatuses. Fenja tormas suure lärmiga sisse.

„Proua, kullake, proua, kuller jõudis kohale!” hüüdis ta rõõmsasti ja hingeldades. „Teile on Mokrojest tarantass järele tulnud, postipoiss Timofei, troikaga, kohe rakendatakse uued hobused ette… Kiri, kiri, proua, palun, siin on kiri!”

Kiri oli Fenja käes, ja ta vehkis sellega õhus kogu aja, kuni rääkis. Grušenka haaras talt kirja ja läks sellega küünla juurde. See oli vaid lühisõnum, mõni rida, ta luges selle ühe hetkega läbi.

„Ja kutsubki!” karjatas Grušenka, üleni kahvatu, nägu virilas naeratuses moondunud. „Vilistab! Et rooma, kutsa!”

Kuid ainul ühe hetke seisis Grušenka otsekui kõheldes: äkitselt lahvatas veri talle pähe ja pani tal põsed lõkendama.

„Ma lähen!” hüüdis ta. „Viis aastat minu elust! Hüvasti! Jää hüvasti, Aljoša, mu saatus on otsustatud… Minge, minge, minge nüüd kõik mu juurest minema, et ma teid enam ei näeks!… Grušenka lendab uude ellu… Ära mõtle ka sina, Rakitka, minust halvasti! Võib-olla lähen ma surma! Oeh! Nagu purjus oleksin!”

Ta jättis nad sinnapaika ja jooksis oma magamistuppa.

„Noh, nüüd ei ole tal enam mahti meiega õiendada!” porises Rakitin. „Lähme, muidu hakkab see naiste kisa viimaks veel uuesti peale, see nutune karjumine tüütas mu juba ära…”

Aljoša laskis end masinlikult toast välja viia. Õuel seisis tarantass, hobuseid rakendati lahti, askeldus käis laterna valgel. Avatud väravast toodi parajasti sisse värskeid troikahobuseid. Kuid vaevalt olid Aljoša ja Rakitin välistrepist alla astunud, kui Grušenka magamistoa aken löödi pärani ja tema kõlav hääl hüüdis Aljošale järele:

„Aljošetška, vii veli Mitenkale terviseid ja ütle talle, et ärgu mõelgu minust, nurjatust, pahasti! Ja veel ütle talle edasi minu sõnad: „Grušenka sai lurjusele, ja mitte sulle, aadlimehele!” Ja veel ütle seda, et Grušenka armastas teda ühe tunnikese, kõigest tunnikese, – nii et pidagu siitsaadik seda ühte tunnikest eluaeg meeles, ütle talle, et see on Grušenka käsk eluksajaks!…”

Tema hääl uppus lõpuks nuuksetesse. Aken kolksatas kinni.

„Hm, hm!” ilkus Rakitin naerda. „Ise võttis vend Mitjal hinge välja, ja nüüd käsib veel eluaeg meeles pidada. Sihuke lihahimu!”

Aljoša ei vastanud, ta poleks nagu kuulnudki: ta astus Rakitini kõrval kiiret sammu, otsekui oleks tal kohutav rutt; ta liikus nagu unes, käis nagu masin. Rakitinit torkas äkitselt miski, just nagu oleks puudutatud värsket haava sõrmedega. Ta polnud äsja küll sugugi seda oodanud, kui ta Grušenka ja Aljoša kokku viis; juhtunud oli midagi sootuks muud, mitte aga see, mida tema nii väga oli tahtnud.

„Too mees on poolakas, too tema ohvitser,” hakkas ta end talitsedes uuesti rääkima, „ja ta ei olegi praegu enam ohvitser, vaid teenis kuskil Siberis tolliametnikuna, kuskil Hiina piiril, nii et on lihtsalt mingi armetu poolakaniru. Räägitakse, et ta olevat koha kaotanud. Küllap kuulis kuskilt, et Grušenkal on kapitali siginenud, ja tuli tagasi – see ongi kogu see ime!”

Aljoša ei teinud jälle kuulmagi. Rakitini kannatus katkes.

„Kas arvad, et nüüd pöörasid patuse ümber?” naeris ta Aljošale õelalt. „Et juhatasid hoora õigele teele? Ajasid seitse kuradit välja? Näed siis nüüd, kus need imed, mida me ennest ootasime, lõpuks sündisid!”

„Jäta järele, Rakitin!” vastas Aljoša hingevaluga.

„Kas sa „põlgad” mind nüüd nende kahekümne viie rubla pärast? Et, näe, müüsin tõelise sõbra maha! Sa ei ole ju Kristus, ja mina ei ole Juudas.”

„Oh, Rakitin, usu, seda ei olnud mul küll enam meeleski,” hüüatas Aljoša, „ise sa tuletasid praegu meelde…”

Kuid Rakitin oli nüüd juba lõplikult välja vihastatud.

„Võtku teid kurat kõige täiega!” kähvas ta. „Mille kuradi pärast ma üldse sinuga jahmerdan! Ma ei taha sinust siitsaadik enam midagi teada. Mine üksi, näe, sinu tee läheb sealt!”

Ja ta keeras järsult teise tänavasse, jättes Aljoša pimedusse üksi. Aljoša ruttas linnast välja ning läks üle lageda otse kloostri poole.