Читать книгу Väike printsess - Frances Hodgson Burnett - Страница 2

Kui Sara järgmisel hommikul koolituppa astus, vahtis teda igaüks suuri, huvitunud silmi. Selle aja peale oli iga õpilane – Lavinia Herbertist, kes oli peaaegu kolmeteistaastane ja tundus endale päris täiskasvanuna, Lotti Legh’ni, kes oli vaevalt nelja-aastane ja kooli beebi – kuulnud temast nii mõndagi. Nad teadsid, et ta on preili Minchini kooli priimus ja et teda peetakse õppeasutusele auks. Üks või paar neist oli isegi sattunud nägema tema prantslannast toaneitsit Mariette’i, kes eelmisel õhtul pärale jõudis. Lavinia sai toime sellega, et möödus Sara toast, kui uks lahti oli, ja ta nägi, kuidas Mariette avas kuskilt ärist hilja õhtul saabunud karpi.

„See oli täis pitsikroogetega aluskuubi, – puha krooked ja krooked,” sosistas ta sõbratar Jessiele maateaduse raamatu kohal kummargil olles. „Nägin, kui Mariette nad välja raputas. Kuulsin, kuidas preili Minchin preili Ameliale ütles, et tema rõivad on nii uhked, et nad lapse kohta on päris naeruväärsed. Meie mamma ütleb, et lapsi peab lihtsalt riietama. Tal on nüüd üks neist aluskuubedest seljas. Ma nägin, kui ta maha istus.”

„Tal on siidsukad jalas!” sosistas Jessie samuti maateaduse õpiku kohal kummargil olles. Ja kui pisikesed jalad! Ma ei ole veel ilmaski näinud nii pisikesi jalgu.”

„Oh,” krimpsutas Lavinia õelalt nina, „see tuleb sellest, kuidas tema kingad on tehtud. Meie mamma ütleb, et isegi suured jalad võivad paista väikestena, kui on osav kingsepp. Minu meelest pole ta sugugi ilus. Tema silmad on nii veidrat värvi.”

„Ta ei ole sedamoodi ilus nagu teised ilusad inimesed,” ütles Jessie, heites vargsi pilgu üle toa, „kuid teda nähes tuleb tahtmine uuesti vaadata. Tal on hiigla pikad ripsmed, aga ta silmad on peaaegu rohelised.”

Mariette avas kuskilt ärist hilja õhtul saabunud karpi.

Sara istus vaikselt pingis, oodates, kuni talle öeldakse, mida teha. Ta oli paigutatud preili Minchini puldi lähedale. Hulk silmapaare, mis teda vahtisid, ei teinud teda sugugi kohmetuks. Ta tundis huvi ja vaatas omakorda rahulikult lapsi, kes teda vaatlesid. Ta murdis pead, mis nad mõtlevad, ja kas neile meeldib preili Minchin, ja kas nad hoolivad ülesandeist, ja kas kellelgi neist on üldse sellist papat kui temal. Ta oli vestelnud hommikul Emilyga pikalt papast.

„Ta on nüüd merel, Emily,” oli ta kõnelnud. „Peame olema teineteisega väga head sõbrad ja kahekesi juttu ajama. Emily, vaata mulle otsa. Sul on kõige ilusamad silmad, mis ma näinud olen – aga tahaksin, et oskaksid kõnelda.”

Ta oli selline laps, kelle pea on täis kujutelmi ja fantastilisi mõtteid, ja muu seas kujutles ta, et oleks suureks lohutuseks juba seegi kui mängida, et Emily on elus ja tõepoolest kuuleb ja mõistab. Kui Mariette oli riietanud ta sinisesse koolikleiti ja köitnud tema juuksed tumesinise paelaga, läks ta Emily juurde, kes toolil istus, ja andis talle raamatu kätte.

„Sa loe seda niikaua, kui olen all,” ütles ta, ja nähes, et Mariette vaatab teda küsivalt, kõneles ta talle tõsise näoga.

„Mina usun nukkudest seda,” ütles ta, „et nad võivad teha kõiksugu asju, ilma et me seda märkaksime. Võib-olla oskab Emily tõesti lugeda ja kõnelda ja kõndida, aga ta teeb seda ainult siis, kui inimesed on toast ära. See on tema saladus. Näete, kui inimesed teaksid, et nukud seda oskavad, paneksid nad nukud tööle. Nii on nukud võib-olla tõotanud omavahel seda saladuses pidada. Seni kuni jääte tuppa, istub Emily vaid siin ja vaatab, aga kui lahkute toast, hakkab ta ehk lugema või läheb aknast välja vaatama. Siis, kuuldes üht meist tulevat, jookseb ta tagasi ja hüppab toolile ja teeskleb, nagu oleks ta olnud seal kogu aeg.”

„Comme elle est drôle4!” ütles Mariette endale, ja kui Sara alla läks, jutustas ta seda ülemteenijale. Aga talle oli juba hakanud meeldima see kentsakas tütarlaps, kel oli nii intelligentne nägu ja nii head kombed. Ta oli varem hoolitsenud laste eest, kes ei olnud nii viisakad. Sara oli väike, väga peen olevus ja ta ütles ikka nii mahedal aupaklikul viisil: „Kui olete nii lahke, Mariette,” „Tänan teid, Mariette,” mis kõlas väga võluvalt. Mariette jutustas ülemteenijale, et Sara tänab teda, nagu tänaks ta mõnda daami.

„Elle a l’air d’une princesse, cette petite5,” sõnas ta.

Ta oli tõesti väga rahul uue perenaisega ja talle meeldis see koht väga.

Kui Sara oli istunud mõne minuti koolitoas oma kohal kaasõpilaste pilkude all, koputas preili Minchin väärikalt puldile.

„Tütarlapsed,” ütles ta, „soovin esitleda teile teie uut kaasõpilast.” Kõik tüdrukud tõusid püsti ja Sara tõusis samuti. „Teie kindlasti olete väga kenad preili Crewe vastu; ta saabus alles hiljuti väga kaugelt – nimelt Indiast. Niipea kui tunnid läbi on, tutvute üksteisega.”

Õpilased kummardusid tseremoniaalselt ja Sara tegi väikese niksu ja siis istusid nad ja vahtisid jälle üksteist.

„Sara,” ütles preili Minchin klassitoonil, „tule siia minu juurde.”

Ta oli võtnud puldilt mingi raamatu ja sirvis selle lehti. Sara läks viisakalt tema juurde.

„Et papa palkas sinu jaoks prantslasest tüdruku,” alustas ta, „siis teen sellest järelduse, et ta soovis, et sa õpiksid erilise hoolega prantsuse keelt.”

Sara oli pisut kohmetu.

„Ma arvan, et isa palkas ta sellepärast,” ütles ta, „et – et ta mõtles, et ta mulle meeldib, preili Minchin.”

„Kardan,” vastas preili Minchin hapuka naeratusega, „et oled väga hellitatud laps ja kujutled alati, et kõik tehakse vaid sellepärast, et see sulle meeldib. Minu mulje on säärane, et sinu papa soovib, et õpiksid prantsuse keelt.”

Oleks Sara olnud vanem ja mitte nii piinlikult viisakas teiste inimeste vastu, oleks ta selgitanud oma arvamust mõne sõnaga. Aga nüüd tundis ta puna palgeile tõusvat. Preili Minchin oli väga vali ja väga mõjuv isik, ja ta näis olevat absoluutselt kindel, et Sara ei tea prantsuse keelest vähematki. Sellepärast tundus Sarale, et oleks peaaegu jäme tema arvamust parandada. Tõepoolest ei mäletanudki Sara seda aega, mil ta ei oleks mõistnud prantsuse keelt. Isa kõneles seda temaga sageli, kui Sara alles sülelaps oli. Sara ema oli prantslanna ja kapten Crewele meeldis väga oma naise keel; sellest tuligi, et Sara oli seda alati kuulnud ja sellega tutvunud.

„Ma – ma ei ole õieti millalgi prantsuse keelt õppinud, aga… aga…” alustas ta, püüdes end aralt arusaadavaks teha.

Preili Minchinile tegi salajast meelehärmi muide ka see, et ta ise ei mõistnud prantsuse keelt, ja ta püüdis seda häirivat asjaolu varjata. Tal ei olnud seetõttu mingit tahtmist edasi kõnelda ja vastata uue õpilase ilmsüütutele küsimustele.

„Küllalt,” ütles ta viisaka teravusega. „Kui sa ei ole veel õppinud, alustad otsekohe. Prantsuse keele õpetaja, monsieur Dufarge, tuleb siia mõne minuti pärast. Võta vaata seda raamatut, seni kui ta tuleb.”

Sara põsed õhetasid. Ta läks tagasi oma pinki ja avas raamatu. Ta vaatas tõsise näoga esimest lehekülge. Ta teadis, et ei ole viisakas naeratada, ja ei tahtnud kuidagi ebaviisakalt käituda. Kuid oli väga veider hakata õppima teksti, mis teatas, et „le père” tähendab „isa” ja „la mère” tähendab „ema”.

Preili Minchin vaatas uurivalt tema poole.

„Sa oled kaunis tusane, Sara,” ütles ta. „Mul on väga kahju, et sulle ei meeldi õppida prantsuse keelt.”

„Mulle meeldib see väga,” vastas Sara, püüdes uuesti seletama hakata, „aga –”

„Ei mingisugust „aga”, kui sulle on öeldud, mis sa pead tegema,” ütles preili Minchin. „Vaata oma raamatut edasi.”

Ja Sara vaatas ega naeratanud ka siis, kui leidis, et „le fils” tähendab „poeg” ja „le frère” tähendab „vend”.

„Kui monsieur Dufarge tuleb,” mõtles ta, „siis ma ehk saan selle talle selgeks teha.”

MonsieurDufarge tuli varsti. Ta oli väga kena intelligentne keskealine prantslane ja ta silmad langesid huvitatult Sarale, kes püüdis viisakalt süveneda raamatukese lauseisse.

„Kas see on minu uus õpilane, madam?” küsis ta preili Minchinilt. „Loodan, et temast saab edukas õpilane.”

„Tema isa kapten Crewe näeks väga meelsasti, et ta hakkaks õppima prantsuse keelt. Aga ma kardan, et tal on selle vastu lapselikke eelarvamusi. Tema ei näi seda tahtvat,” ütles Minchin.

„Mul on sellest väga kahju, mademoiselle,” ütles monsieur Dufarge lahkesti Sarale. „Võib-olla suudan teile näidata, et see on võluv keel, kui hakkame kahekesi õppima.”

Sarake tõusis istmelt. Olukord oli päris meeleheitlik, talle tundus, nagu oleks teda peaaegu häbistatud. Ta vaatas üles monsieur Dufarge’i näkku oma suurte rohekashallide silmadega, ja need olid päris ilmsüütult paluvad. Sara taipas, et vanahärra mõistab otsekohe, kui kuuleb. Ta hakkas seletama ilusas soravas prantsuse keeles. Madam ei saanud aru. Ta ei ole õieti õppinud prantsuse keelt – mitte raamatuist… aga papa ja teised inimesed olid seda alati temaga kõnelnud ja ta mõistis seda lugeda ja kirjutada just niisama nagu inglise keeltki. Papale meeldib see keel ja temale ka sellepärast, et see papale meeldib. Tema kallis mamma, kes suri tema sündimisel, oli prantslanna. Ta õpib hea meelega kõike, mis monsieur talle õpetab, ja ta oli püüdnud teha madamile selgeks, et ta teab juba kõiki sõnu, mis selles raamatus seisavad – ja ta näitas väikest õpperaamatut.

Kui ta kõnelema hakkas, preili Minchin lausa võpatas ja istus teda peaaegu vihaselt üle prilliklaaside vahtides, kuni ta lõpetas. Monsieur Dufarge naeratas, ja see naeratus vestis suurest meeleheast. Kuuldes kena lapselikku häält kõnelevat tema emakeelt nii lihtsalt ja võluvalt, tundus talle peaaegu, nagu viibiks ta kodumaal, mis pimedail uduseil päevil Londonist maailmatu kaugel näis olevat. Kui Sara vaikis, võttis ta temalt õpperaamatu peaaegu õrna pilguga. Ja ta kõneles preili Minchinile.

„Ah, madam,” ütles ta, „seda ei ole palju, mis ma talle võiksin õpetada. Ta ei ole õppinud prantsuse keelt. Ta on täisverd prantslanna. Tema hääldus on suurepärane.”

„Sa oleksid pidanud mulle ütlema,” hüüdis preili Minchin väga haavunult Sarale.

„Ma – ma püüdsin,” ütles Sara. „Ma – ma vist ei alustanud õigesti.”

Preili Minchin teadis küll, et ta oli püüdnud, ja et see ei olnud Sara süü, kui teda ei lubatud seletada. Ja kui ta sai aru, et teised õpilased olid kõike kuulnud, ja nägi, et Lavinia ja Jessie kihistasid prantsuse keele grammatikate taga, läks ta tulivihaseks.

„Tasa, tütarlapsed!” ütles ta valjult, koputades puldile. „Jalamaid tasa!”

Ja sellest hetkest hakkas ta tundma nagu mingit vimma oma kooli priimuse vastu.