Читать книгу Väike printsess - Frances Hodgson Burnett - Страница 5

Sara suurim võim, mis võitis talle isegi enam järgijaid kui luksusasjad ja fakt, et ta on kooli priimus – võim, mida Lavinia ja mõned teised tüdrukud enim kadestasid samal ajal ise vastu tahtmist vaimustudes –, oli oskus vesta jutte, nii et iga asi, millest Sara kõneles, kõlas nagu jutt, kas see siis oli seda või mitte.

Igaüks, kes on jutupuhujaga ühes koolis käinud, teab, mida see ime tähendab – kuidas tal kannul käiakse ja sosinal anutakse, et ta räägiks muinasjuttu; kuidas ta ümber kogunetakse lootuses, et neid lubatakse hulka tulla ja kuulata. Sara mitte üksnes ei osanud, vaid tema meelest oli imetore jutustada. Istudes või seistes ringi keskel ja hakates imeilusaid asju välja mõtlema, läksid tema rohelised silmad suureks ja säravaks, põsed hõõgusid ja enese teadmata hakkas ta näitlema ja muutis öeldava armsaks või kohutavaks hääle tõstmise või langetamise, keha pööramise või painutamise ja käte dramaatiliste liigutuste abil. Ta unustas, et kõneleb kuulavatele lastele; ta nägi ja elas keset muinasjuturahvast või kuningaid ja kuningannasid ja kauneid daame, kelle seiklustest ta jutustas. Mõnikord oli ta lugu lõpetades erutusest täiesti hingetu ja pani siis käe kõhnale, kiiresti kerkivale rinnale ning naeris kergelt nagu iseenda üle.

„Kui ma jutustan,” ütles ta siis, „ei paista see olevatki nagu välja mõeldud. See tundub tõelisemana kui teie siin – tõelisemana kui koolituba. Tunnen, nagu oleksin ise see, kellest parajasti jutustan. Tõesti kummaline.”

Ta oli olnud umbes kaks aastat preili Minchini koolis, kui ta kord udusel talvepäeval mõnusasti oma kõige soojematesse sametitesse ja nahkadesse mähituna vankrilt maha astus ja palju uhkem välja nägi, kui ta ise teadiski. Üle kõnnitee minnes silmas ta räpast kogukest, kes köögitrepil seisis ja kaela sirutas, nii et ta Sarat läbi trepivõre vahtima ulatus. Midagi selle määrdunud näo innukuses ja arguses sundis Sarat talle otsa vaatama, ja vaadates naeratas ta, sest tal oli kombeks inimestele vastu naeratada.

Aga määrdunud näo ja pärani silmade omanik kartis nähtavasti, et teda tabatakse tähtsaid õpilasi vahtimast. Ta kargas püsti nagu nool ja tormas tagasi kööki, kadudes nii äkki, et Sara oleks vastu tahtmist naernud, kui tegemist poleks olnud säärase vaese väeti väikse olendiga. Kui Sara samal õhtul istus klassinurgas kuulajate keskel muinasjuttu vestes, astus sama kogu aralt tuppa, kandes koksikasti, mis oli tema jaoks liiga raske, ja põlvitades koldevaibale kohendama tuld ja pühkima tuhka.

Ta oli puhtam kui läbi köögitrepi võre vahtides, aga näis olevat just niisama hirmunud. Nähtavasti kartis ta laste poole vaadata ja jätta muljet, et ta kuulab. Ta pani koksi ettevaatlikult näpu vahel hoides tulle, et mitte müra teha, ja tarvitas väga tasa tange, roopi ja kühvlit. Aga Sara sai paari minutiga aru, et teda huvitas kangesti, mis toas toimus, ja et ta tegi oma tööd pikkamisi, lootes aeg-ajalt tabada mõne sõna. Ja seda taibates tõstis Sara häält ja kõneles selgemini.

„Näkineiud ujusid tasa läbi kristallselge vee ja tõmbasid enda järel süvamere pärlitest kootud võrku,” rääkis ta. „Printsess istus valgel kaljul ja vaatles neid.”

See oli imeilus jutt printsessist, keda armastas prints Näkk ja kelle juurde merealustesse säravatesse koobastesse printsess elama asus.

Väike ori kamina ees pühkis korra kollet ja pühkis teise korra veel. Olles pühkinud kaks korda, tegi ta seda kolmandagi korra; ja kui ta kolmandat korda pühkis, meelitas jutukõmin teda kuulama, nii et ta selle võlu alla langes ja päriselt unustas, et tal ei olnud üldse õigust kuulata, ja unustas samuti kõik muu. Ta vajus koldevaibal põlvitades istuli ja hari rippus jõude ta näppude vahel. Kõneleja hääl tõmbas ta kaasa merealustesse keerdkoobastesse, mis hõõgusid mahedas, selges sinivalguses ja mille põrandat kattis puhas kuldne liiv. Tema ümber lainetas kummalisi merililli ja – rohtu, ning kaugel kajas tasast laulu ja muusikat.

Koldehari langes töökaredast käest ja Lavinia Herbert vaatas ümber.

„Too tüdruk kuulas pealt,” ütles ta.

Kurjategija kahmas harja ja kargas püsti. Ta haaras koksikasti ja põgenes toast nagu hirmunud jänes.

Sara sai kaunis vihaseks.

„Ma teadsin küll, et ta kuulab,” sõnas ta. „Ja miks ta ei või kuulata?”

Lavinia lõi väga elegantselt pea selga.

„Noh,” tähendas ta, „ma ei tea, kas sinu mammale meeldiks, et sa teenijatüdrukuile muinasjuttu räägid, aga ma tean, et minu mammale küll ei meeldiks, kui mina seda teeksin.”

„Minu mamma!” ütles Sara kummalise näoga. „Ma ei usu, et tal vähematki selle vastu oleks. Ta teab, et jutud on igaühe päralt.”

„Ma arvasin, et sinu mamma on surnud,” vastas Lavinia tõsise mõtlemise järel. „Kuidas võib ta üldse midagi teada?”

„Sara mamma teab kõik,” ütles Lotti heleda häälega. „Minu mamma niisamuti – ainult et preili Minchini juures on Sara minu mammaks – minu teine mamma teab kõik. Tänavad läigivad, ja seal on suured, suured liiliaväljad ja igaüks korjab liiliaid. Sara jutustab mulle sellest, kui ta mind magama paneb.”

„Sina õelus,” ütles Lavinia Sarale, „teed taevast muinasjutte.”

„Ilmutusraamatus on veel palju toredamaid jutte,” vastas Sara. „Võta ja vaata! Kust sa tead, et minu jutud on muinasjutud? Aga ma ütlen sulle, et sa ei saa kunagi teada, kas need on muinasjutud või ei, kui sa teiste inimeste vastu lahkem ei ole kui nüüd. Tule, Lotti.” Ja ta marssis toast välja, südames lootes näha kuskil väikest teenijat, aga kotta jõudes ei leidnud ta tüdruku jälgegi.

„Kes on see väike tüdruk, kes tuld teeb?” küsis ta õhtul Mariette’ilt.

Mariette vastas:

„Ah, mademoiselle Sara võib küll selle vastu huvi tunda. Ta on väike väeti olend, kes tuli nõudepesijaks, kuigi ta peale nõudepesija on veel kõike muud. Ta puhastab kingi ja koldeid ja tassib raskeid koksikaste treppidest üles ja alla ja küürib põrandaid ja peseb aknaid ja on igaühe jooksutada. Ta on neljateistaastane, aga kasvult nii kängus, et näib kaheteistaastasena.” Mariette’il oli temast tõesti kahju. Ta oli nii pelglik, et kui keegi juhtus teda kõnetama, siis näis, nagu kargaksid ta vaesed hirmunud silmad peast välja.

„Mis ta nimi on?” küsis Sara, kes tähelepanelikult kuulates käsipõsakil laua ääres istus.

Tema nimi oli Becky. Mariette kuulis alumisel korral iga viie minuti takka teda hüütavat: Becky, tee seda, ja Becky, tee teist.

Sara istus ja vaatas tulle, mõtiskelles Beckyst veel mõni aeg pärast Mariette’i lahkumistki. Ta mõtles välja ühe loo, milles halvasti koheldud kangelaseks oli Becky. Ta mõtles, et Becky näeb välja nii, nagu ei oleks tal ilmaski küllalt süüa. Tema silmadki olid näljased. Sara lootis teda veel näha, aga kuigi ta mitut puhku teda silmas, kui ta üht-teist trepist üles või alla kandis, näis tal alati olevat nii kiire ja nii kange hirm, et teda võidakse näha, et võimatu oli temaga kõnelda.

Aga mõne nädala pärast, jälle ühel udusel talvepäeval, leidis ta oma tuppa astudes kaunis liigutava pildi eest. Tema lemmiktugitoolis istus heleda tule paistel Becky – sügavas unes, söejutt ninal, mitu jutti põllel, tanuke viltu ja tühi koksikast kõrval põrandal –, olles väsinum, kui noor kurnatud keha suutis vastu pidada. Ta oli saadetud üles õhtuks magamistube korrastama. Neid oli palju, ja ta oli olnud jalul juba terve päeva. Sara toad oli ta jätnud kõige viimaseks. Need ei olnud nii lihtsad ja lagedad nagu teised toad. Tavalised õpilased pidid rahulduma hädavajalikuga. Sara mugav tuba näis nõudepesijale luksusliku eluruumina, kuigi see tegelikult oli vaid kena rõõmus toake. Aga seal oli pilte ja raamatuid ja Indiast toodud imelikke asju; seal oli sohva ja madal pehme tool; Emily istus valitseva jumalanna ilmega oma toolil, ja alati oli seal hõõguv tuli ja läikima hõõrutud koldevõre. Becky jättis selle toa alati viimaseks tööks, sest et sinnaminek talle puhkusena tundus ja ta lootis alati näpata mõne minuti, et istuda pehmele toolile ja vaadata ümber ja mõelda, kui õnnelik võib olla see laps, kel on selline ümbrus ja kes käib külmal ajal ilusais kübarais ja palituis, mida tema sai vaadata vaid läbi köögitrepi võre.

Kui ta sel õhtupoolikul maha istus, oli puhkus tema valutavatele säärtele nii imehea ja mõnus, et see nagu tervet keha kosutas, ja sel ajal kui ta punaseid süsi vaatles, levis kaminatule soojus nagu nõiaväel temast üle. Väsinud naeratus hiilis üle ta määrdunud näo, pea nõksatas rinnale, silmad vajusid kinni ja ta jäi magusasti magama. Ta oli olnud õieti ainult kümne minuti ümber toas, kui Sara sisse tuli, aga ta magas nii sügavat und, nagu oleks ta Okasroosikesena sada aastat maganud. Kuid ta ei näinud sugugi Okasroosikese moodi välja – vaene Becky! Ta nägi välja nagu inetu, jässakas, kurnatud küürikambri ori ikka.

Sara oli temast nii erinev, nagu pärineks ta hoopis teisest maailmast.

Just sellel õhtupoolikul oli ta olnud tantsutunnis, ja need õhtupoolikud, mil ilmus tantsuõpetaja, olid internaadis suursündmuseks, kuigi need iga nädal kordusid. Õpilased riietusid kõige ilusamatesse kleitidesse ja kuna Sara eriti hästi tantsis, tõsteti teda eriti esile ja paluti Mariette’i ehtida teda nii õhuliseks ja õrnaks kui võimalik.

Täna oli tal roosa kleit seljas ja Mariette oli ostnud elavaid roosipungi ja pununud need pärjaks tema mustadele lokkidele. Ta oli õppinud uut tantsu, milles ta nagu suur roosa liblikas mööda põrandat libises ja lendles, ja nauding ning liikumine olid toonud särava, õnneliku puna talle näkku.

Talle ei tulnud pähegi pahaseks saada, leides oma lemmiktoolist väikese räpase kogu.

Tuppa tulles heljus ta sisse paari liblikasammuga – ja seal istus Becky, tanu libisemas peast.

„Oh,” hüüdis Sara tasakesi teda nähes. „Sa vaeseke küll!”

Talle ei tulnud meeldegi pahaseks saada, leides oma lemmiktoolist väikese räpase kogu. Õigust öelda oli ta päris rõõmus teda sealt leides. Kui Becky ärkab, saab temaga kõnelda. Sara hiilis vaikselt tema poole ja seisis teda vaadeldes. Becky norskas tasakesi.

„Oh, et ta ise ärkaks,” mõtles Sara. „Ma ei tahaks teda äratada. Aga preili Minchin saaks pahaseks, kui ta teada saaks. Ma ootan mõne minuti.”

Ta istus laua servale, kõlgutas jalgu ja mõtles, mis oleks kõige mõistlikum teha. Preili Amelia võis tulla iga hetk, ja kui ta tuleb, saab Becky kindlasti tõrelda.

„Aga ta on nii väsinud,” mõtles ta. „Ta on nii väsinud!”

Samal hetkel lõpetas tükk leekivat sütt tema kimbatuse. See murdus suure panga küljest lahti ja langes vastu koldevõret. Becky ehmus ja avas hirmunult silmad. Ta ei teadnudki, et oli uinunud. Ta oli vaid hetkeks maha istunud ja tundnud mõnusat hõõgust – ja siin leidis ta end vahtivat meeletus hirmus imeilusat õpilast, kes oli nagu huvitatud silmadega roosa haldjas laskunud istuma talle nii lähedale.

Becky kargas püsti ja krapsas tanust kinni. Ta tundis seda kõrva peal ripnevat ja püüdis ärevalt seda õigeks seada. Oh, nüüd tal küll hästi ei lähe! Jääda häbematul kombel magama sellise noore daami tooli! Ta visatakse ilma palgata ukse taha.

Ta laskis kuuldavale pika hingetu nuukse.

„Oh, preilna! Oh, preilna!” kogeles ta. „Ma palun vabandust, preilna! Oh ma palun, preilna!”

Sara hüppas maha ja tuli talle päris lähedale.

„Ära karda,” ütles ta, justkui oleks ta kõnelnud omasugusega. „Ega sest ei ole midagi.”

„Mai teind seda meelega, preilna,” vaidles Becky vastu. „Tuli oli nii mõnus soe – ja ma olin nõnna väsind. Mai taht olla äbematane.”

Sara puhkes sõbralikult naerma ja pani käe Becky õlale.

„Sa olid väsinud,” sõnas ta, „sa ei saanud sinna midagi parata. Sa ei ole praegugi veel täiesti ärkvel.”

Kuidas vaene Becky teda vaatas! Ta ei olnud kunagi enne kuulnud säärast kena sõbralikku kõla ühegi inimese hääles. Ta oli harjunud, et teda käsutati, temaga tõreldi ja talle löödi vastu kõrvu. Ja too siin – roosa tantsuõhtu hiilguses – vaatas talle otsa, nagu ei olekski ta kurjategija – nagu oleks tal õigus olla väsinud – isegi uinuda! Pehme saleda käekese puude õlal oli kõige üllatavam asi, mida ta iial oli tundnud.

„Kas te – kas te põlegi vihane, preilna?” ahmis ta. „Kas te ei ütle perenaisele?”

„Ei,” hüüdis Sara. „Muidugi mitte.”

Hädine hirm söest määrdunud näol tegi Sara äkki nii kurvaks, et ta seda vaevalt suutis taluda. Kummaline mõte kargas talle pähe. Ta pani käe Becky põsele.

„Kuule,” ütles ta, „oleme ju samasugused – mina olen väike tüdruk nagu sinagi. See on ainult juhus, et mina ei ole sinu ja sina minu asemel!”

Becky ei saanud sellest aru. Tema vaim ei suutnud haarata selliseid hämmastavaid mõtteid.

„Ah juhus, preilna?” vastas ta vabiseva häälega aupaklikult. „Kas tõesti või?”

„Jah,” lausus Sara ja vaatas teda hetke jooksul unistavalt. Aga järgmisel hetkel kõneles ta teisel toonil. Ta taipas, et Becky ei mõistnud, mis ta öelda tahtis.

„Oled sa oma tööga valmis?” küsis ta. „Tohid sa mõneks minutiks siia jääda?”

Becky hing jäi uuesti kinni.

„Seia, preilna? Mina?”

Sara jooksis ukse juurde, avas selle, vaatas välja ja kuulatas.

„Kedagi ei ole kuskil näha,” seletas ta. „Kui sul magamistoad korras on, võid ehk vahest jääda natukeseks ajaks. Ma mõtlesin – sulle võib-olla maitseks tükk kooki.”

Järgmised kümme minutit näisid Beckyle uneviirastusena. Sara avas kapi ja andis talle suure tüki kooki. Ta näis rõõmustavat, kui Becky seda näljaselt sõi. Ta kõneles ja küsitles ja naeris, kuni Becky kartused kadusid ja ta tõesti rahunema hakkas, nii et ta kord või paar isegi küsimiseks vaprust kogus, kuigi see nii ülijulgena tundus.

„Kas see –” riskis ta igatsevalt roosat kleiti vaadeldes. Ja ta küsis peaaegu sosinal: „Kas see on teil keikse ilusam?”

„See on üks minu tantsukleitidest,” vastas Sara. „See meeldib mulle, aga sulle?”

Mõni sekund oli Becky imetlusest keeletu. Siis ütles ta aukartliku häälega:

„Ükskord ma nägin printsessi. Ma seisin Covent Parki ees uulitsal rahva sias ja vaatsin, kudas saksad ooperi lähvad. Ühte vahiti keikse rohkem. Üks ütles teistele, et see on printsess. Ta oli täis inime juba, aga üleni roosa, kleit ja palit ja lilled ja keik. Ta tuli mulle meele otsekohe, kui ma teid nägin, kui te sial laua nurga pial istusite. Teie olite kangesti tema moodi.”

„Olen tihti mõelnud,” ütles Sara mõtisklevalt, „et oleksin meeleldi printsess; ei tea, mis tunne see küll olla võiks. Ma püüan kujutleda, nagu oleksin printsess.”

Becky vahtis teda imetelles ega mõistnud – nagu ennistki – mitte põrmugi. Ta vahtis teda nagu jumaldades. Üsna varsti jättis Sara mõtiskelu ja pöördus Becky poole uue küsimusega.

„Becky,” ütles ta, „sa ju kuulasid tookord seda, mis ma jutustasin?”

„Jah, preilna,” tunnistas Becky jälle veidi kohkudes. „Tiadsin küll, et mai tohi, aga see oli nii irmus ilus, et – et ma kohe ei saand parata.”

„Mulle meeldis, et sa kuulasid,” ütles Sara. „Kui jutustad midagi, siis ei meeldi mingi muu asi nii, kui jutustada neile inimestele, kes tahavad kuulata. Ma ei tea, miks see nii on. Kas tahaksid kuulda ka lõppu?”

Becky hing jäi jälle kinni.

„Kas ma tahaks või?” hüüdis ta. „Jüsku oleks minagi õpilane, preilna! Kõik sellest printsist ja pisikestest valgetest näkilastest, kis naerdes ümmerringi ujuvad – tähed juuste sees?”

Sara noogutas.

„Praegu ei ole sul nii palju aega,” ütles ta, „aga kui sa mulle ütled, mis ajal sa just tuled mu tube koristama, siis ma katsun olla siin ja jutustada sulle iga päev natuke, kuni see läbi saab. See on ilus pikk lugu ja ma panen ikka uusi osi juurde.”

„Siis,” hingeldas Becky nagu palves, „ei ooli ma änam sellest, kui rasked on söökastid – või mis kokk mulle teeb – kui – kui – ma selle piale tohin mõtelda.”

„Tohid küll,” ütles Sara. „Ma jutustan sulle terve loo.”

Kui Becky trepist alla läks, ei olnud ta seesama Becky, kes oli tuikunud üles, söenõu raskuse all kõverasse vajudes. Tal oli koogitükk taskus ja ta oli soojenenud ja toitunud, aga mitte üksi koogist ja tulest. Teda oli soojendanud ja toitnud veel ka miski muu, ja see miski muu oli Sara.

Kui Becky oli lahkunud, istus Sara oma armsaimas asendis laua peal. Jalad olid toolil, küünarnukid põlvedel ja lõug käte vahel.

„Kui mina oleksin printsess – tõeline printsess,” sosistas ta, „jagaksin rahvale kingitusi. Aga kui ma olengi ainult kujuteldud printsess, võin ometi üht-teist välja mõelda, mida teiste meeleheaks teha saan. Nagu seegi, mis äsja toimus. Ta oli nii õnnelik, nagu oleks ta mõne kingituse saanud. Ma mängin, et kui teistele seda teha, mis neile meeldib, siis on see sama hea kui kingitusi jagada. Ma jagasin kingitusi.”