Читать книгу Väike printsess - Frances Hodgson Burnett - Страница 3

Kui Sara tol esimesel hommikul istus preili Minchini kõrval, tundes, et terve klass pühendub tema uurimisele, märkas ta peagi umbes endavanust tüdrukukest, kes vahtis teda väga tungivalt oma heledate, kaunis juhmide sinisilmadega. See oli paks laps, kes ei paistnud olevat põrmugi tark, aga tal oli healoomuline pruntjas suu. Tema linavalged juuksed olid tugevaks patsiks palmitsetud ja paelaga kinni seotud. Ta oli tõmmanud patsi ette ja näris, küünarnukid laual, paela otsa, imetlusega uut õpilast vaadeldes. Kui monsieur Dufarge kõnetas Sarat, oli ta veidi hirmunud; ja kui Sara astus ettepoole ja, vaadates õpetaja otsa süütute, paluvate silmadega, vastas talle ilma hoiatamata prantsuse keeles, võpatas väike paks tüdruk kohkunult ja läks aukartlikus imestuses üleni punaseks. Et ta oli nädalate kaupa nutnud lootusetuid pisaraid, püüdes meeles pidada, et „la mère” tähendab „ema” ja „le père” „isa” – sellal kui võiks ometi kõnelda mõistlikku inglise keelt –, oli talle liig kuulda äkki endavanust last, kes ei olnud mitte ainult täiesti tuttav nende sõnadega, vaid teadis nähtavasti hulga teisigi ja oskas ühendada neid tegusõnadega, nagu oleks see tühine asi.

Ta vahtis nii tungivalt ja näris patsipaela nii ruttu, et äratas preili Minchini tähelepanu, kes sel hetkel äärmiselt ärritatuna otsekohe tema kallale kargas.

„Preili St. John!” hüüdis ta rangelt. „Mis tähendab säärane käitumine? Küünarnukid laualt! Pael suust! Istu otsemaid sirgelt!”

Seepeale võpatas preili St. John uuesti ja kui Lavinia ning Jessie turtsusid, läks ta veel punasemaks kui enne – päris nii punaseks, et pisarad näisid peaaegu tema juhmidesse lapsesilmisse tõusvat; ja Sara nägi teda ja tal oli nii kahju, et tüdruk talle peaaegu meeldima hakkas ja ta soovis tema sõbraks saada. See oli tema moodi sekkuda tülli, kus kellegi olukord ebamugavaks või raskeks tehti.

„Oleks Sara poiss ja elaks mõni sajand tagasi,” oli isa sageli öelnud, „rändaks ta mööda maad ringi, paljas mõõk käes, päästes ja kaitstes iga hädalist. Ta tahab alati võidelda, kui näeb kedagi hädas olevat.”

Nii talle päris meeldis väike paks pikaldane preili St. John, ja ta saatis talle pilke terve hommiku. Sara nägi, et koolitükkide õppimine ei olnud talle naljaasi ega olnud lootustki, et teda eales võidaks hellitada kooli priimusena. Prantsuse keele tunnis oli ta haletsemisväärne. Tema hääldamine pani isegi monsieur Dufarge’i vastu tahtmist naeratama, ja Lavinia, Jessie ning õnnelikumad tüdrukud kas kihistasid naerda või vahtisid teda imestava põlastusega. Aga Sara ei naernud. Ta püüdis teha näo, nagu ei kuulekski ta, kui preili St. John hääldas „le bon pain” asemel „li bong pang”. Oma tundliku ja äkilise loomuse tõttu läks ta päris tulivihaseks, kuuldes teisi turtsuvat ja nähes õnnetu lapse rumalat kurba nägu.

„See pole ju naljakas,” ütles ta läbi hammaste. „Nad ei tohiks naerda.”

Kui tunnid läbi said ja õpilased grupiti vestlema kogunesid, otsis Sara preili St. Johni, ja, leides ta kaunis lohutult kuskil aknalaual kõveras, läks tema juurde ja tegi juttu. Ta ütles vaid seesugust, mida tütarlapsed ikka tutvuse alguses üksteisele ütlevad, aga Saras tundus olevat midagi sõbralikku ja inimesed tajusid seda enamasti kohe.

„Mis su nimi on?” küsis ta.

Preili St. Johni hämmastuse selgituseks tuletatagu meelde, et uus õpilane tähendab natuke aega ikka midagi ebamäärast, ja sellest õpilasest oli kõnelnud terve kool eelmisel õhtul, kuni uinuti ärevusest ja vasturääkivaist lugudest puruväsinuna. Uus õpilane, kellega seoses tuli rääkida vankrist ja ponist ja tüdrukust ja reisist Indiast, ei olnud mingi tavaline tutvus.

„Mis su nimi on?” küsis ta.

„Minu nimi on Ermengarde St. John,” vastas ta.

„Minu nimi on Sara Crewe,” ütles Sara. „Su nimi on väga ilus. See kõlab nagu muinasjutt.”

„Kas see meeldib sulle?” kogeles Ermengarde. „Mumulle meeldib sinu nimi.”

Preili St. Johni elu peamiseks mureks oli see, et tal oli tark isa. Mõnikord tundus see talle hirmsa õnnetusena. Kui sul on isa, kes teab kõike, kes kõneleb seitset või kaheksat keelt ja kellel on tuhandeid raamatuid, mis tal nähtavasti peas on, siis peab ta pahatihti sinu kohuseks tunda vähemalt õpperaamatute sisu; ega ole võimatu, et talle tundub, nagu peaksid võima meeles pidada mõnda ajaloosündmust ja kirjutada prantsuse keele harjutust. Ermengarde oli Mr. St. Johnile raskeks katsumuseks. Ta ei suutnud mõista, kuidas võis tema laps olla nii silmatorkavalt ja eksimatult juhm, kes kunagi milleski ei hiilanud.

„Armas taevas!” ütles ta enam kui kord tütart vaadates, „mõnikord mõtlen, et ta on just niisama loll kui tädi Elisa.”

Kui tädi Elisa oli olnud visa õppima ja kärmas õpitut täielikult unustama, siis oli Ermengarde temaga rabavalt sarnane. Ta oli kooli suurim tobu ja seda polnud võimalik varjata.

„Ta tuleb panna õppima,” ütles isa preili Minchinile.

Järelikult veetis Ermengarde suurema osa elust häbis või pisarais. Ta õppis ja unustas; või kui pidaski mõne asja meeles, siis ei suutnud ta neist aru saada. Nii oli üsna loomulik, et Saraga tutvust tehes istus ja vahtis ta teda sügava imetlusega.

„Sa oskad kõnelda prantsuse keelt, eks ju?” küsis ta aupaklikult.

Sara ronis aknaõnarusse, mis oli suur ja sügav, ja kerides jalad enda alla, istus, käed põlvede ümber.

„Ma oskan kõnelda seda sellepärast, et olen kuulnud seda eluaeg,” vastas ta. „Sina oskaksid niisama, kui oleksid seda alati kuulnud.”

„Oh ei, ei mina saaks!” hüüdis Ermengarde. „Ma ei oskaks seda iialgi kõnelda!”

„Miks?” küsis Sara uudishimulikult.

Ermengarde raputas pead, nii et pats tudises.

„Sa kuulsid just praegu,” ütles ta. „Ja nii on alati. Ma kohe ei saa neid sõnu suust. Nad on nii veidrad.”

Ta vaikis hetke ja lisas siis, kübe aukartust hääles.

„Sa oled tark tüdruk, eks ole ju?”

Sara vaatas aknast välja porist platsi, kus märjal raudaial hüppasid ja sirtsusid varblased, ja puude tahmaseid oksi. Ta mõtles mõne hetke. Ta oli kuulnud väga tihti, et ta olevat tark, ja murdis pead, et kas ta on või – ja kui on, kust see õieti tuleb.

„Ma ei tea,” ütles ta. „Ma ei oska öelda.” Siis, nähes ümmargusel paksupõselisel näol kurblikku ilmet, naeris ta natuke ja muutis kõneainet.

„Kas tahaksid näha Emilyt?” küsis ta.

„Kes on Emily?” küsis Ermengarde nagu preili Minchingi.

„Tule minu tuppa ja vaata,” ütles Sara talle kätt sirutades.

Nad hüppasid kahekesi aknalt ja jooksid trepist üles.

„Kas on tõsi,” sosistas Ermengarde, kui nad kojast läbi läksid, „kas on tõsi, et sul on täiesti oma päralt mängutuba?”

„Jah,” vastas Sara. „Papa palus preili Minchinit, et saaksin omaette toa, sest et – nojaa, sest kui ma mängin, siis teen omast peast jutte ja jutustan neid endale ja mulle ei meeldi, kui teised mind kuulevad. See ajab segamini, kui teised kuulavad.”

Selle ajaga olid nad jõudnud koridori, kust Sara tuppa pääses, ja Ermengarde peatus järsku ning jäi vahtima pärani silmi ja hing kinni.

„Sina teed omast peast jutte!” ahmis ta. „Oskad sa seda – niisama nagu kõnelda prantsuse keelt? Kas tõesti oskad?”

Sara vaatas talle otsa varjamatu üllatusega.

„Aga igaüks võib ju jutte teha,” ütles ta. „Kas sa ei ole ilmaski proovinud?”

Ta puudutas hoiatavalt Ermengarde’i kätt.

„Lähme hästi tasakesi ukse juurde,” sosistas ta, „ja siis ma avan päris järsku, ehk tabame ta.”

Tema suu oli naerukil, aga silmist paistis kübe salapärast lootust, mis Ermengarde’i vaimustas, kuigi tal kaugeltki aimu polnud, mis see tähendas, või keda Sara tahtis tabada või miks tabada. Ükskõik, mis Sara mõtles, Ermengarde oli kindel, et see tähendas midagi veetlevalt erutavat. Niisiis järgnes ta Sarale ootusest põnevil olles kikivarbail läbi koridori. Nad ei teinud vähematki müra enne ukseni jõudmist. Siis keeras Sara äkki käepidet ja lükkas ukse laiali lahti. Ukse avausest paistis tuba korralikuna ja rahulikuna, tuli põles mahedasti koldes ja imeilus nukk istus kamina juures toolil, nähtavasti raamatut lugedes.

„Oh, ta tuli oma kohale tagasi, enne kui jõudsime näha!” hüüdis Sara. „Muidugi teada, nagu alati. Nad on kärmed kui välk.”

Ermengarde vaatas Saralt nukule ja jälle Sarale.

„Oskab ta – käia?” küsis ta hingetult.

„Jah,” vastas Sara. „Ma vähemalt usun, et ta oskab. Ma vähemalt k ujutlen, et ta oskab. Ja siis näib, nagu oleks see tõsi. Kas sa ei ole ilmaski midagi kujutelnud?”

„Ei,” ütles Ermengarde. „Mitte ilmaski. Ma – jutusta mulle sellest.”

Uus kummaline kaaslane võlus teda nii väga, et ta tõepoolest pärani silmi Emily asemel Sarat vahtis – kuigi Emily oli veetlevaim nukk, mida ta eales oli näinud.

„Istume maha,” ütles Sara, „ja ma jutustan sulle. See on nii kerge. Kui kord alata, siis ei tulegi enam lõppu. Sa muudkui lähed ikka edasi ja edasi ja teed seda alati. Ja see on nii tore. Emily, kuula nüüd. See on Ermengarde St. John, Emily. Ermengarde, see on Emily. Kas tahad teda enda kätte?”

„Oh, kas ma tohin?” ütles Ermengarde. „Kas ma tõesti tohin? Küll ta on aga ilus!” Ja Emily seati tema käte vahele.

Preili St. John ei olnud kunagi omas lühikeses igavas elus näinud undki säärasest tunnist, mille ta veetis uue imeliku kaasõpilasega, enne kui nad einele kutsuva kella helinat kuulsid ja alumisele korrale pidid minema.

Sara istus kaminavaibal ja jutustas talle kummalisi asju. Ta istus päris kõveras ja tema rohelised silmad särasid ja põsed hõõgusid. Ta jutustas lugusid oma reisist ja lugusid Indiast, aga kõige enam vaimustas Ermengarde’i mõte nukkudest, kes kõndisid ja kõnelesid, ja kes võisid teha kõik, mis tahtsid, kui inimolendid toast ära olid, aga kes pidid hoidma oma võimeid salajas ja sellepärast lendasid kohtadele tagasi nagu välk, kui inimesed tuppa tulid.

„Meie ei suudaks seda,” ütles Sara tõsiselt. „Näed, see on nagu nõidus.”

Kord, kui ta Emily otsimise lugu jutustas, nägi Ermengarde äkki tema nägu muutuvat. Mingi pilv näis libisevat selle üle ja kustutavat valguse säravaist silmist. Ta tõmbas hinge nii äkki, et see tekitas isemoodi kurva häälitsuse, ja siis sulges ta huuled ja hoidis nad kõvasti koos, nagu oleks ta otsustanud midagi kas teha või mitte teha. Ermengarde’ile tuli pähe, et kui Sara oleks niisugune nagu teised tüdrukud, puhkeks ta ehk äkki nuuksuma ja nutma. Aga ta ei teinud seda.

„On sul – valus?” riskis Ermengarde.

„Jah,” vastas Sara hetkelise vaikuse järel. „Aga mitte kehas.” Siis lisas ta midagi tasase häälega, mida püüdis hoida vabisemast, ja nimelt seda: „Kas armastad oma isa üle kõige maailmas?”

Ermengarde’i suu jäi pisut valla. Ta teadis, et valituima internaadi korralikul õpilasel ei kõlba öelda, et talle ei ole kunagi tulnud pähe armastada isa, et ta teeks mis tahes meeleheitlikku, kui aga ei peaks olema kümme minutit temaga kahekesi. Ta oli tõesti väga hämmeldunud.

„Ma – ma vaevalt näengi teda,” kogeles ta. „Ta on alati raamatukogutoas – ja loeb.”

„Mina armastan oma isa kümme korda enam kui tervet maailma,” ütles Sara. „See teebki mulle haiget. Isa sõitis ära.”

Ta pani tasakesi pea kõverdatud põlvele ja istus mõne minuti väga vaikselt.

„Ta hakkab valjusti nutma,” mõtles Ermengarde kartlikult.

Aga Sara ei hakanud nutma. Lühikesed mustad lokid langesid kõrvadele ja ta istus vagusi. Siis kõneles ta pead tõstmata.

„Lubasin isale, et kannatan välja,” sõnas ta. „Ja seda ma teen. Tuleb taluda nii mõndagi. Mõtle, mida sõdurid peavad taluma! Papa on sõdur. Kui oleks sõda, peaks ta taluma marssimist ja janu ja võib-olla raskeid haavu. Ja ta ei ütleks eales sõnagi – mitte ühte sõnagi.”

Ermengarde vaid vaatas teda, kuid tundis, et hakkab teda jumaldama. Ta oli nii tore ja hoopis erinev igast teisest.

Varsti tõstis Sara näo ja heitis mustad lokid kummalise naeratusega tagasi.

„Kui ma aina jutustan ja jutustan,” sõnas ta, „ja kõnelen sulle kujutlemisest, siis on mul seda kergem taluda. Ega ära ei unusta, aga kergem on.”

Ermengarde ei teadnud, miks tõusis tomp talle kurku ja silmis tundus pisaraid.

„Lavinia ja Jessie on südamesõbrad,” ütles ta pisut karedasti. „Tahaksin, et meie oleksime ka südamesõbrad. Kas tahaksid mind oma sõbraks? Sa oled tark ja mina olen koolis kõige lollim, aga sa – oh, sa meeldid mulle nii kangesti!”

„See teeb mulle rõõmu,” ütles Sara. „See teeb tänulikuks, kui kellelegi meeldid. Jaa. Saame sõpradeks. Ja tead, mis ma mõtlen,” – äkiline sära valgustas ta nägu – „ma võin aidata sind prantsuse keele õppimisel.”