Читать книгу Väike printsess - Frances Hodgson Burnett - Страница 4

Kui Sara oleks olnud teistsugune laps, ei oleks see elu, mida ta elas preili Minchini valituimas internaadis järgmised neli aastat, talle sugugi hästi mõjunud. Teda koheldi, nagu oleks ta väikese tütarlapse asemel kõrge külaline. Kui ta oleks olnud ennast ja oma õigust täis laps, oleks ta võinud muutuda pahuraks ja talumatuks, kuna teda nii väga hellitati ja meelitati. Kui ta oleks olnud laisk laps, siis ei oleks ta midagi õppinud. Preili Minchin ei sallinud teda, aga ta oli liiga rehkendav naisterahvas selleks, et teha või öelda midagi, mis nii ihaldusväärses õpilases ärataks tahtmise koolist lahkuda. Ta teadis väga hästi, et kui Sara kirjutaks papale, et tal on halb olla või et ta on õnnetu, viiks kapten Crewe ta otsekohe mujale. Preili Minchini arvamus oli säärane, et kui last järjest kiidetakse ja kunagi ei keelata tegemast seda, mis ta tahab, siis saab talle kindlasti armsaks paik, kus teda nii koheldakse. Järelikult kiideti Sarat kiire edasijõudmise pärast, heade kommete pärast, lahkuse pärast kaasõpilaste vastu, helduse pärast, kui ta oma täiest kukrust kerjusele kuuepennilise andis; kõige lihtsamat tegu hinnati nagu voorust; ja kui tal poleks olnud suhtlemisoskust ega teravat mõistust, oleks temast kasvanud endaga väga rahul olev noor inimene. Aga terav mõistus jutustas talle hulga mõistlikke ja tõele vastavaid asju tema enda ja ümbruskonna kohta, ja ta ajas aegajalt Ermengarde’iga nende üle juttu.

„Inimeste elus juhtub üht-teist päris kogemata,” ütles ta enamasti. „Minule on juhtunud hulk keni kogematusi. See on just juht umisi nii, et mulle õppetükid ja raamatud meeldivad, ja et mulle meelde jääb, kui õpin. See on just juhtumisi nii, et sain sündides isa, kes on ilus ja hea ja tark ja kes annaks mulle kõik, mis mulle iganes meeldib. Võib-olla ei ole mul sugugi hea loomus, aga kui sul on kõik, mis vaja, ja kui igaüks on sinu vastu lahke, kuidas saab siis olla muud kui healoomuline. Ma’i tea,” – ta oli täiesti tõsine – „kuis saan üldse teada, kas olen õieti hea või hirmus laps. Võib-olla olen päris kole laps ja keegi ei teagi, just sellepärast, et mul pole kunagi olnud katsumusi.”

„Lavinial ei ole mingisuguseid katsumusi,” ütles Ermengarde vankumatult, „ja ta on küllalt hirmus.”

Sara hõõrus järele kaaludes mõtlikult nina.

„Noh,” ütles ta viimaks, „see – see tuleb ehk sellest, et Lavinia kasvab.”

Selline oli heatahtliku mõtiskelu tulemus, kuna preili Amelia oli öelnud, et Lavinia kasvavat nii kiiresti, et ta arvas seda mõjustavat tema tervist ja meeleolu.

Lavinia oli tõepoolest tige. Ta oli ülearu kade Sara peale. Enne uue õpilase tulekut oli tema olnud teiste ninamees, sest ta oskas teha teiste elu kibedaks, kui nad tema tahtmist ei teinud. Ta valitses väikeste laste üle ja ajas nina püsti nende ees, kes oleksid võinud olla talle kaaslasteks. Ta oli üsna ilus, ja kui valituima internaadi kasvandikud tänaval kahekaupa reas kõndisid, oli tema olnud kõige paremini riides õpilane, seni kui ilmusid Sara sametpalitud ja soobelmuhvid ja longus jaanalinnusuled preili Minchini käekõrval rea ees. See oli olnud esialgu küllalt kibe, aga aja jooksul tuli ilmsiks, et Sara oli teiste ninamees niisamuti, ja mitte sellepärast, et ta oleks võinud teha teiste elu kibedaks, vaid just selle tõttu, et ta seda millalgi ei teinud.

Jessie oli vihastanud oma südamesõpra, öeldes otsekoheselt: „Sara Crewe1 on üks hea omadus, et ta ilmaski mitte üks tera uhke ei ole, ja sa tead, Lavvie, et ta seda väga hästi olla võiks. Ei mina saaks parata – ma oleksin küll – natukese –, kui mul oleks nii palju ilusaid asju ja kui minu pärast nii palju lärmi löödaks. See on kohe jäle, kuidas preili Minchin teda meelitab, kui vanemad tulevad.”

„Sara-kallis tulgu võõrastetuppa ja jutustagu proua Musgrave’ile Indiast,” jäljendas Lavinia preili Minchinit kõige piprasema osatamisega. – „Sara-kallis kõnelgu leedi Pitkiniga prantsuse keelt. Tema hääldus on nii täiuslik.” Igatahes ei õppinud ta prantsuse keelt siin internaadis. Ja see pole mingi ime, et ta seda oskab. Ta ütleb ju isegi, et ta pole seda üldse õppinud. Ta muudkui hakkas rääkima, sest et papa seda alati rääkis. Ja mis puutub papasse, siis pole seal midagi eriliselt toredat, et ta Indias ohvitseriks on.”

„Noo –” venitas Jessi, „ta on tapnud tiigreid. Ta tappis sellegi tiigri, kelle nahk on Sara toas. Sellepärast see talle nii kangesti meeldib. Ta lamab sellel ja silitab ta pead ja kõneleb temaga, nagu oleks ta kass.”

„Ta teeb alati mingit alpust,” katkestas Lavinia õelalt. „Mamma ütleb, et niisugune kõiksuguste asjade kujutlemine on lihtsalt alp. Mamma ütleb, et temast kasvab veel veider inimene.”

See oli päris tõsi, et Sara ei olnud iialgi uhke. Ta oli väike sõbralik hing ja jagas oma eesõigusi ja omandusi lahke käega. Tema, keda kõik kadestasid, ei ajanud kunagi nutma väikesi, kes olid harjunud sellega, et kümne- või kaheteistaastased vaatasid neile üle õla ja käsutasid tee pealt eest. Ta oli emalik väike neiu, ja kui mõni väiksem kukkus ja kriimustas põlve, jooksis ta teda üles aitama ja paitas teda, või leidis taskust kommi või midagi muud lohutavat. Ta ei tõuganud neid kunagi teelt ega vihjanud nende vanusele, nagu oleks see neile alanduseks või häbiplekiks.

„Ja mis siis, kui oled nelja-aastane,” ütles ta kord tõsiselt Laviniale, kui see oli löönud Lottit ja nimetanud teda titaks, „aga tuleval aastal saad viis ja ületuleval kuus. Ja” – avades suured süüdistavad silmad – „ainult kuusteist veel ja oledki kakskümmend täis.”

„Oh sa heldene aeg,” ütles Lavinia, „kuidas me oskame arvutada!” Tõepoolest ei saanud salata, et kuusteist ja neli on kokku kakskümmend – ja see oli vanus, millest julgeimadki riskisid vaevalt unistada.

Nii et nooremad lapsed jumaldasid Sarat. Teati, et ta oli enam kui üks kord kutsunud põlatud oma tuppa teele. Ja Emilyga oli mängitud ja tarvitatud Emily enda teeserviisi, mille tassidesse mahtus hulk hästi magusat lahjat teed ja millel olid sinised lilled peal. Keegi ei olnud enne säärast päris nukuserviisi näinud. Sellest ajast pidas terve aabitsaklass Sarat jumalannaks ja kuningannaks.

Lotti Legh jumaldas teda sel määral, et kui Sara poleks olnud nii emaliku loomuga, oleks Lotti hakanud teda tüütama. Noor, kaunis kergemeelne isa oli saatnud Lotti kooli, sest ta ei teadnud, mis temaga muud teha. Ema suri, ja et last oli esimesest silmapilgust peale koheldud nagu lemmiknukku või sülekoera, kasvas ta kohutavaks olendiks. Kui ta midagi tahtis või kui ta midagi ei tahtnud, nuttis ta ja lõugas; ja et ta alati tahtis seda, mida ta saada ei võinud, ja kunagi ei tahtnud seda, mis talle heaks arvati, kostis tema läbilõikavat ulgumist harilikult ikka kas siit või sealt majanurgast.

Mingil salapärasel moel oli ta avastanud, et väike, ema kaotanud tütarlaps on säärane isik, kelle vastu peab kaastundlik ja tähelepanelik olema, – ja see oli nüüd tema tugevaim relv. Ta oli ehk varemini, pärast ema surma, kuulnud täiskasvanuid endast kõnelevat. Talle sai harjumuseks seda teadmist agaralt kasutada.

Esimene kord, mil Sara ta enda hoole alla võttis, tuli ühel hommikul, kui ta elutoast möödudes kuulis preili Minchinit ja preili Ameliat mõlemaid püüdvat lämmatada ühe lapse vihast ulgumist, kes nähtavasti keeldus vaikimast. Ta keeldus ka nii energiliselt, et preili Minchin oli sunnitud peaaegu karjuma – soliidsel ja rangel kombel –, et ennast maksma panna.

„Mis asja ta nutab?” kisendas ta peaaegu.

„Ää-ää-ää!” ulgus Lotti tormiliselt. „Ei ole maa-mmaat!”

„Oh, Lotti,” kriiskas preili Amelia. „Jäta nüüd järele, kullake! Ära nuta! Ära nüüd nuta!”

„Ää-ää-ää!” ulgus Lotti tormiliselt. „Ei ole maa-mmaat!”

„Talle tuleks vitsa anda,” kuulutas preili Minchin. „Sa saad vitsu, sina paha laps!”

Lotti ulgus valjemini kui enne. Preili Amelia hakkas nutma. Preili Minchini hääl kõvenes peaaegu müristamiseni, siis kargas ta äkki toolilt jõuetus pahameeles ja tormas toast välja, jättes preili Amelia seisukorda lahendama.

Sara seisis eeskojas pead murdes, kas ta peaks tuppa minema, sest ta oli hiljuti teinud Lottiga sõbralikku tutvust ja võiks ehk teda vaigistada. Kui preili Minchin väljus ja teda silmas, muutus ta kaunis tusaseks. Talle selgus, et ta hääl ei võinud toast kosta ei väärikana ega lahkena.

„Oh, Sara!” hüüatas ta, püüdes luua kohast naeratust.

„Ma jäin seisma,” seletas Sara, „sest kuulsin, et see on Lotti, – ja mõtlesin, et vahest – võib-olla suudan teda vaigistada. Kas tohin katsuda, preili Minchin?”

„Kui sa saad. Oled tark tüdruk,” vastas preili Minchin huuli järsult kokku surudes. Siis muutis ta oma tooni, nähes, et tema karedus Sarat kergesti kohmetuma pani. „Aga sa oled ju igas asjas tark,” ütles ta heakskiitvalt. „Arvatavasti saad temast jagu. Mine sisse.” Ja ta lahkus.

Kui Sara tuppa astus, lebas Lotti kriisates ja ägedasti pakse jalgu trampides põrandal ja preili Amelia kummardus kohkunult ja meeleheitel tema üle, ise kuumusest päris punane ja higine. Koduses lastetoas oli Lotti ikka leidnud, et trampimine ja kriiskamine saavutab ükskõik mida, mille pärast ta jonnib. Vaene tüse Amelia katsetas enne üht, siis teist meetodit.

„Vaene kullake!” ütles ta ühel hetkel, „ma tean, et sul ei ole mammat, vaene –” Siis hoopis teisel toonil: „Kui sa ei lakka, Lotti, ma sind raputan. Vaene inglikene! Kas sa näe! kas sa näe! Sina tige, paha, hirmus laps, sa saad ühe laksu! Sa veel saad!”

Sara läks tasakesi nende juurde. Tal ei olnud aimugi, mida peale hakkab, aga ta tundis mingit ebamäärast sisemist veendumust, et oleks parem mitte öelda sääraseid erinevaid asju nii äärmiselt abitult ja ärritatult.

„Preili Amelia,” ütles ta tasase häälega, „preili Minchin ütles, et tohin katsuda teda vaigistada – kas tohin?”

Preili Amelia pööras ümber ja vaatas talle lootusetult otsa. „Oh, kas sa arvad suutvat?” ahmis ta.

„Ega ma ei tea, kas suudan,” vastas Sara veelgi poolsosinal, „aga ma katsun.”

Raskesti ohates tõusis preili Amelia komistamisi põlvilt ja Lotti paksud jalad trampisid sama kõvasti kui ennegi.

„Kui läheksite tasakesi välja,” ütles Sara, „ma jään ta juurde.”

„Oh, Sara!” ütles preili Amelia peaaegu virisedes, „niisugust koledat last pole meil veel olnud. Ei mina usu, et me teda siin saame pidada.”

Aga ta hiilis toast ja tundis kergendust selleks põhjust leides.

Sara seisis mõni hetk lõugava, mässava lapse kõrval ja vaatas sõnalausumata ta peale alla. Siis istus ta otse põrandale tema kõrvale ja ootas. Tuba oli täiesti vaikne, Lotti vihased kriisked välja arvatud. Säärane seisukord oli uus väikesele preili Legh’le, kes oli karjudes harjunud kuulma teisi inimesi kordamisi protestivat, paluvat, käsutavat ja meelitavat. Lebada ja trampida ning kisendada, ilma et ainuke lähedalolev isik sest vähematki välja teeks – see oli midagi uut. Ta avas kõvasti kinni pigistatud silmad, et näha, kes see niisugune on. Ja see oli ainult üks teine tüdruk. Aga ta oli see, kel oli Emily ja kõik need ilusad asjad. Ja ta vaatas Lottit kindla pilguga ja näis ainult mõtlevat. Teinud mõnesekundilise pausi selle taipamiseks, arvas Lotti, et tuleb alata uuesti, aga toas valitseva vaikuse ja Sara kummalise, huvitunud näo mõjul oli esimene kisa kaunis julgusetu.

„Mul… ei… ole… ma… mm…at!” kuulutas ta, aga hääl ei olnud kuigi tugev.

Sara vaatas teda veel kindlama, aga kuidagi arusaava pilguga.

„Mul ka ei ole,” vastas ta.

See oli nii ootamatu, et otse hämmastas. Lotti laskis tõepoolest jalad põrandale, vähkres natuke, jäi lebama ja vahtis, silmad pärani. Uus idee vaigistab nutva lapse, kui miski muu ei aita. Samuti oli tõsi, et kuna Lotti ei sallinud ei preili Minchinit, kes oli tige, ega preili Ameliat, kes oli narril kombel järeleandlik, – siis Sara meeldis talle, kuigi ta teda alles vähe tundis. Ta ei tahtnud loobuda meelehärmist, aga mõtted suundusid mujale, niisiis vähkres ta veel natuke ja ütles pärast tusast nuukset:

„Kus ta on?”

Sara vaikis hetke. Et talle oli öeldud, et mamma on taevas, oli ta mõelnud tublisti selle küsimuse üle, ja tema mõtted ei sarnanenud just täiesti teiste inimeste mõtetega.

„Ta läks taevasse,” ütles ta. „Aga ma olen kindel, et ta mõnikord mind vaatamas käib – kuigi ma teda ei näe. Sinu ema niisamuti. Võib-olla näevad nad meid praegu mõlemad. Võib-olla on nad mõlemad siin toas.”

Lotti oli istuli kui tikk ja vahtis ringi. Ta oli väike kena käharpäine olend, ja tema ümmargused silmad olid nagu märjad meelislilled. Kui mamma oleks näinud teda viimase poole tunni jooksul, siis ta küll ei oleks pidanud teda sedalaadi lapseks, keda ingliga võrreldakse.

Sara jutustas edasi. Mõni ehk mõtleb, et see, mis ta rääkis, oli õieti nagu muinasjutt, aga tema enda kujutluses oli see nii tõeline, et Lotti jäi vägisi kuulama. Talle oli jutustatud, et mammal on tiivad ja kroon peas, ja talle oli näidatud ilusais öösärkides daamide pilte, kes pidid inglid olema. Aga Sara näis jutustavat tõelist lugu ilusast maast, kus elasid tõelised inimesed.

„Seal on suured, suured väljad täis lilli,” ütles ta ennast unustades nagu alati, kui kord oli alustanud ja kõneldes nagu unenäos – „suured-suured väljad täis liiliaid – ja kui mahe tuul puhub neist üle, siis hõljutab ta nende lõhna õhku – ja igaüks hingab seda, sest pehme tuul puhub alati. Ja liiliaväljadel jooksevad väikesed lapsed ja korjavad neid sületäite kaupa ja naeravad ja punuvad pärjakesi. Ja tänavad läigivad. Ja keegi ei ole millalgi väsinud, ükskõik kui kaugel ka käidaks. Nad võivad hõljuda igale poole, kuhu tahavad. Ja linna ümber on pärlitest ja kullast tehtud müürid, aga need on nii madalad, et inimesed lähevad, toetuvad nende peale ja vaatavad alla maailma ja saadavad sinna kauneid sõnumeid.”

Ükskõik mis juttu Sara ka oleks hakanud rääkima, oleks Lotti kahtlemata jätnud nutu kus seda ja teist ja oleks vaimustunud kuulama; aga vastuvaidlematult oli see lugu ilusam kui enamik teisi. Ta nihkus Sarale lähemale ja neelas iga sõna, kuni saabus lõpp – liigagi vara. Ja kui lõpp tuli, oli tal nii kahju, et tõmbas huuled pahaendeliselt kõverasse.

„Tahan sinna minna,” hüüdis ta. „Mul ei ole siin koolis mammat.”

Sara nägi hädasignaali ja ärkas unelmast. Ta hakkas ümmargusest käekesest kinni ja tõmbas Lotti meelitava naeratusega enda kõrvale.

„Ma olen sulle mammaks,” ütles ta. „Mängime, et sa oled minu väike tütar. Ja Emily on sinu õde.”

Kõik Lotti lohukesed ilmusid nähtavale.

„Kas tõesti?” küsis ta.

„Jah,” vastas Sara, hüpates jalule. „Lähme ütleme talle. Ja siis ma pesen su silmad puhtaks ja soen juuksed siledaks.”

Lotti oli sellega päris rõõmsasti nõus, ja sörkis toast välja ja trepist üles mäletamata, et terve selle pooletunnise tragöödia oli põhjustanud see, et ta ei tahtnud lasta ennast eineks pesta ega sugeda ja preili Minchin oli kutsutud kasutama oma majesteetlikku autoriteeti.

Sest ajast peale oli Sara kasuema.