Читать книгу Salaaed - Frances Hodgson Burnett - Страница 2

Maryle oli meeldinud oma ema eemalt vaadata ning tema arvates oli ema väga ilus, ent kuna ta teadis temast väga vähe, oleks võidud vaevalt loota, et ta oleks ema väga armastanud või temast puudust tundnud, kui ema oli surnud. Tõepoolest ei tundnud ta emast üldse puudust, ning et ta oli endassesüvenenud laps, mõtles ta ainuüksi endale nagu alati. Kui ta oleks vanem olnud, oleks ta kahtlemata olnud väga mures, jäädes üksi maailma, kuid ta oli väga noor, ning et tema eest oli alati hoolitsetud, siis arvas ta, et see sünnib ka edaspidi. Oma mõtteis soovis ta vaid teada, kas ta satub nüüd kenade inimeste juurde, kes on viisakad tema vastu ja annavad talle igas asjas järele, nagu olid teinud ayah ja teised pärismaalastest teenijad.

Ta teadis, et ei jää inglise vaimuliku majja, kuhu teda oli algul toodud. Ta ei tahtnudki jääda. Inglise vaimulik oli vaene ja tal oli viis peaaegu ühevanust last, kes kandsid kulunud rõivaid, tülitsesid alati ning näppasid üksteiselt mänguasju. Mary vihkas nende korratut elamut ja oli nende vastu nii halb, et paari päeva pärast ükski ei soovinud temaga mängida. Teisel päeval olid nad andnud talle hüüdnime, mis teda hirmsasti vihastas.

See oli Basil, kellele see kõige enne oli pähe tulnud. Basil oli väike poiss häbematute siniste silmadega ja ülespoole pööratud ninaga ning Mary vihkas teda. Mary mängis omaette puu all, nagu ta oli mänginud päeval, mil puhkes koolera. Ta tegi mullakünkaid ja teid aia jaoks ning Basil tuli, seisis lähedal ja vaatas pealt. Äkki hakkas ta mängu vastu huvi tundma ning esitas omalt poolt soovituse.

„Miks sa ei aseta sinna üht kivihunnikut, oletades, et see on kunstlik kalju?” küsis ta. „Sinna keskele,” ning ta kummardus Mary üle, osutades kohta.

„Mine ära!” karjus Mary. „Ma ei taha poisse. Mine ära!”

Hetkeks Basil vihastas, siis hakkas tögama. Ta tögas alati oma õdesid. Ta tantsis ringi ümber Mary, tegi grimasse, naeris ning laulis:

Ta laulis seda nii kaua, kuni ka teised lapsed seda kuulsid ja kaasa laulsid. Mida kurjemaks Mary muutus, seda enam laulsid nad „preili Mary, jonnijüri”, ning kogu aja, mil Mary nende juures viibis, nimetasid nad teda „preili Mary, jonnijüri”, kui rääkisid temast üksteisega ning sageli ka siis, kui tema endaga kõnelesid.

„Sind kavatsetakse nädala lõpul koju saata,” ütles Basil Maryle. „Ning meil on hea meel.”

„Minul on kah hea meel,” vastas Mary. „Kus on kodu?”

„Ta ei tea, kus kodu on!” sõnas Basil seitsmeaastasele omase põlastusega. „Inglismaal muidugi. Meie vanaema elab seal ning meie õde Mabel saadeti tema juurde möödunud aastal. Sina ei lähe oma vanaema juurde. Sul polegi vanaema. Sa lähed oma tädimehe juurde. Tema nimi on söör4 Archibald Craven.”

„Ma ei tea temast midagi,” vastas Mary nipsakalt.

„Tean, et sa ei tea,” vastas Basil. „Sa ei tea midagi. Tüdrukud ei tea kunagi midagi. Kuulsin, kui isa ja ema rääkisid temast. Ta elab määratu suures, üksildases vanas majas maal ning keegi ei lähe ta lähedusse. Ta on nii kuri, et ei laseks kedagi enda ligidale, ja ega keegi ei lähekski, kuigi neid lubataks. Ta on küürakas ning ta on hirmus.”

„Ma ei usu sind,” ütles Mary. Ta pööras poisile selja ja toppis sõrmed kõrva, sest ta ei tahtnud enam kuulda.

Kuid hiljem mõtles ta palju selle üle. Ning kui proua Crawford ütles talle samal õhtul, et ta sõidab paari päeva pärast Inglismaale oma tädimehe, söör Archibald Craveni juurde, kes elab Misselthwaite’i mõisas, näis Mary nii kiviselt ja kangekaelselt ükskõikne, et nad ei teadnud, mida temast mõelda. Nad püüdsid temaga lahked olla, kuid Mary pööras vaid pea kõrvale, kui proua Crawford patsutas ta õlale.

„Ta on nii inetu laps,” ütles proua Crawford hiljem kaastundlikult. „Aga ta ema oli nii ilus inimene. Tal olid ka kenad kombed, aga Maryl on need kõige eemaletõukavamad, mida olen kunagi ühe lapse juures näinud. Lapsed nimetavad teda „preili Mary, jonnijüri”, ning kuigi see on neist üleannetu, tuleb sellest paratamatult aru saada.”

„Kui ta ema oleks toonud oma kena näo ja kenad kombed sagedamini lastetuppa, võib-olla oleks Mary ka õppinud mõningaid keni kombeid. Nüüd, kus see vaene ilus naine on lahkunud, on väga kurb mõelda, et paljud inimesed üldse ei teadnudki, et tal oli laps.”

„Usun, et ta vaevalt kunagi vaataski oma lapse poole,” õhkas proua Crawford. „Kui amm suri, polnud kedagi, kes oleks korrakski väikesele olendile mõelnud. Mõtle, kõik teenijad jooksid minema ja jätsid ta ihuüksinda sinna mahajäetud majja. Kolonel McGrew ütles, et ta pidi peaaegu lakke hüppama, kui avas ukse ja leidis väikese seismas üksi keset tuba.”

Mary tegi läbi pika teekonna Inglismaale kellegi ohvitseri naise hoole all, kes viis oma lapsi sinna kooli. Ta oli niivõrd tegevuses omaenda väikese poisi ja tüdrukuga, et oli üsna rõõmus, kui võis Mary Londonis üle anda naisele, kelle söör Archibald Craven oli talle vastu saatnud. Too naine oli Misselthwaite’i mõisa majapidajanna ja ta nimi oli proua Medlock. See oli tüse naine väga punaste põskedega ja teravate mustade silmadega. Ta kandis erelillat kleiti, musta siidmantlit mustadest pärlitest ääristusega ja musta kübarat lillade sametlilledega, mis seisid püsti ning värisesid, kui proua Medlock pead liigutas. Maryle ei meeldinud ta sugugi, ent kuna inimesed väga harva talle meeldisid, siis polnud selles midagi erilist. Pealegi oli silmanähtav, et ka proua Medlock ei pidanud Maryst palju lugu.

„Ausõna! Ta pole suuremat väärt!” ütles ta. „Ning me oleme kuulnud, et ta ema oli iludus. Ta pole sellest palju lapsele pärandanud, eks ole, proua?”

„Võib-olla muutub ta kenamaks, kui kasvab,” vastas ohvitseriproua heatahtlikult. „Ta näojooned on kaunis korralikud, kui tal oleks vaid sõbralikum ilme ja ta poleks nii kollakaskahvatu. Lapsed muutuvad väga palju.”

„Ta peaks tublisti muutuma,” vastas proua Medlock. „Misselthwaite pole aga sugugi koht, kus lapsed paranevad – kui soovite teada!”

Nad arvasid, et Mary ei kuule neid, sest ta seisis hotellitoas, kuhu nad olid läinud, teistest veidi eemal akna all. Ta vaatles mööduvaid omnibusse, sõidukeid ja inimesi, ent kuulis väga hästi, ning see jutt tegi teda väga uudishimulikuks oma onu ja ta elukoha vastu. Milline koht see küll on ja milline on ta isa õe mees? Mis tähendab küürakas? Ta polnud kunagi ühtki küürakat näinud. Võib-olla neid Indias üldse ei olnud.

Sestsaadik kui ta elas võõraste juures ja tal polnud enam oma hoidjat, oli ta hakanud end tundma üksildasena ning ilmusid kummalised mõtted, mis olid talle täitsa võõrad. Ta imestas, miks ta ilmselt ei kuulu kellelegi, isegi siis, kui ta isa ja ema veel elasid. Teised lapsed näisid kuuluvat oma isadele ja emadele, kuid paistis, nagu poleks tema kunagi olnud kellegi väike tütar. Tal olid olnud teenijad, toit ja rõivad, ent keegi ei pööranud talle mingit tähelepanu. Ta ei teadnud, et selle põhjuseks oli asjaolu, et ta oli ebameeldiv laps, ent siis ta muidugi ei teadnud ka, et ta oli ebameeldiv. Ta pidas sageli teisi inimesi ebameeldivaks, kuid ta ei teadnud, et oli seda ka ise.

Tema arvates oli proua Medlock oma tavalise, äärmiselt värviküllase näoga ja oma tavalise pühapäevakübaraga kõige ebameeldivam inimene, keda ta oli kunagi näinud. Kui nad järgmisel päeval alustasid reisi Yorkshire’isse, sammus Mary läbi vaksali rongile püstipäi ning püüdis hoiduda proua Medlockist nii kaugele kui võimalik, sest ta ei tahtnud näidata, et nad kuuluvad kokku. Ta oleks olnud väga vihane, kui inimesed oleksid arvanud, et ta on proua Medlocki väike tütar.

Mary sammus läbi jaama rongile püstipäi ning püüdis hoiduda proua Medlockist nii kaugele kui võimalik

Kuid ei väike tüdruk ega ta mõtted häirinud proua Medlockit sugugi. Ta oli naine, kes ei lase lastel endaga naljatada. Vähemalt oleks ta nii vastanud, kui temalt oleks küsitud. Ta polnud sugugi tahtnud minna Londonisse just ajal, mil ta õe Maria tütrel pidi olema laulatus, ent tal oli mugav, hästimakstud koht majapidajana Misselthwaite’i mõisas ning ainus tee selle alalhoidmiseks oli täita täpselt söör Archibald Craveni käske. Ta ei tohtinud kunagi ainsatki küsimust esitada.

„Kapten Lennox ja ta naine surid koolerasse,” oli söör Craven öelnud oma tavalisel järsul, külmal toonil. „Kapten Lennox oli mu naise vend ning mina olen nende tütre hooldaja. Lapse peab siia tooma. Te peate Londonisse minema ning ta isiklikult ära tooma.”

Niisiis oli proua Medlock oma väikese kohvri pakkinud ja reisi ette võtnud.

Mary istus vaguninurgas ning näis inetu ja pahur. Tal polnud midagi lugeda ega vaadata ja ta väikesed mustades kinnastes käed lebasid kokkupandult süles. Musta kleidi tõttu näis ta tavalisest veel kollasem, sirged heledad juuksed paistsid välja musta kreppmütsi alt.

„Rohkem hukkaläinud välimusega last pole ma veel kunagi oma elus näinud,” mõtles proua Medlock. (Sõna „hukkaläinud” tarvitatakse Yorkshire’is ning see tähendab „rikutud ja kiusakas”.) Ta polnud kunagi näinud last, kes istub nii vaikselt, midagi tegemata. Lõpuks väsis ta vaatlemast ning alustas juttu oma elava, karmi häälega.

„Usun, et võiksin jutustada sulle midagi kohast, kuhu lähed,” ütles ta. „Kas sa tead midagi oma tädimehest?”

„Ei,” vastas Mary.

„Pole kunagi kuulnud oma isa ja ema temast rääkivat?”

„Ei,” vastas Mary kulmu kortsutades. Ta kortsutas kulmu, sest talle meenus, et ta isa ja ema polnud kunagi temaga millestki erilisest rääkinud. Tõepoolest, nad polnud kunagi talle midagi kõnelnud.

„Hm,” pomises proua Medlock, vahtides tütarlapse veidrat, osavõtmatut nägu. Pisut aega ei rääkinud ta sõnagi, siis alustas jälle:

„Arvan, et sulle võiks öelda midagi… ettevalmistuseks. Sa lähed imelikku kohta.”

Mary ei lausunud midagi ning proua Medlock paistis kaunis hämmeldunud ta näilisest ükskõiksusest, ent hinge tagasi tõmmates jätkas ta:

„Ei midagi muud, kui et see on üks uhke, määratu suur loss ning söör Craven on sellele omal moel uhke – loss on ka küllalt sünge. Maja on kuussada aastat vana, asub nõmme serval ja sääl on umbkaudu sada tuba, kuigi osa neist on kinni ja lukustatud. Ning sääl on pilte ja kena vana mööblit ning asju, mis asuvad sääl ammust ajast. Ja maja ümbritseb suur park, sääl on aiad ja puud, mille oksad – mõningad neist – ulatuvad maani.” Ta peatus, et jälle hinge tõmmata. „Muud pole seal midagi,” lõpetas ta järsku.

Tahtmatult oli Mary kuulama jäänud. See kõik kõlas hoopis teisiti kui India ning midagi uut võlus teda kaunikesti. Kuid ta ei soovinud näidata, nagu oleks ta huvitatud. See oli üks ta õnnetuid, ebameeldivaid omadusi. Ta istus niisiis vagusi.

„Noh, mis sa sellest arvad?” küsis proua Medlock.

„Ei midagi,” vastas Mary. „Ma ei tea midagi sellistest kohtadest „

Proua Medlock naeris selle peale lühidalt.

„Eh!” ütles ta, „Sa oled ju nagu mõni vana naine. Kas sa ei hooli siis sellest?”

„Pole tähtis, kas hoolin või ei hooli,” vastas Mary.

„Selles on sul üsna õigus,” sõnas proua Medlock. „See pole tähtis. Milleks sind tahetakse hoida Misselthwaite’i mõisas, seda ma tõesti ei tea, olgu siis, et niiviisi on kõige kergem. T ema juba sinu pärast ennast ei vaeva, see on ometi kindel. Tema ei vaeva ennast kunagi kellegi pärast.”

Ta peatus järsku, nagu oleks tal just õigel ajal veel midagi meelde tulnud.

„Tal on küür seljas,” sõnas. „See tegi ta õnnetuks. Ta oli pahur noormees ning tal polnud mingit kasu oma rahast ja suurest mõisast, enne kui abiellus.”

Mary silmad pöördusid tahtmatult proua Medlockile, kuigi ta kavatses näidata, nagu ei hooliks ta millestki. Ta polnud kunagi mõelnud, et küürakas oleks abielus, ning oli veidi üllatatud. Proua Medlock märkas seda, ja kuna ta oli jutukas naine, jätkas suurema innuga. See oli vähemalt üks võimalus pisut aega veeta.

„Ta naine oli armas, kena olend ning mees oleks kogu maailma läbi käinud, et muretseda kas või rohukõrt, mida naine soovis. Keegi ei uskunud, et ta abiellub selle mehega, kuid ta tegi seda, ning inimesed rääkisid, et ta abiellus mehega raha pärast. Kuid ta ei teinud seda raha pärast – ei, tõepoolest mitte. Kui ta suri…”

Mary võpatas tahtmatult.

„Oh! Kas ta on surnud?” hüüdis ta, ilma et oleks kavatsenud seda teha. Talle oli äsja meenunud muinasjutt „Küürakas Richard”, mida ta oli kord lugenud. See jutustas vaesest küürakast ja ilusast printsessist, ning Maryl hakkas äkki kahju söör Archibald Cravenist.

„Jah, ta suri,” vastas proua Medlock. „Ning seetõttu muutus mees veel kummalisemaks. Ta ei hooli kellestki. Ta ei taha inimesi näha. Suurema osa ajast veedab ta mujal, ent kui ta on Misselthwaite’is, siis lukustab ta end tubadesse läänepoolses tiivas ega lase enda juurde kedagi peale Pitcheri. Pitcher on vanapoiss, ta hoolitses härra eest juba siis, kui härra oli laps, ning Pitcher tunneb ta harjumusi.”

See kõlas nagu mõnes raamatus ega rõõmustanud Maryt. Maja, kus on sada tuba, aga peaaegu kõik lukustatud… maja, mis asub nõmme serval… kes teab, milline see nõmm ise võib olla… See kõik kõlas kohutavalt. Mees küürus seljaga, kes paneb end samuti luku taha! Mary vahtis kokkusurutud huulil aknast välja, ning näis täitsa loomulik, et vihma hakkas valama hallide längus jugadena, mis pladinal voolasid alla mööda aknaklaasi. Oleks lõbusam olnud, kui oleks elanud veel too kena naine, kes, nagu Mary ema, oleks jooksnud sisse ja välja ning käinud seltskonnas, rõivastatud kleitidesse „täis pitse” nagu emagi. Kuid teda ei olnud enam.

„Sul pole vaja oodata, et näed teda, kümme ühe vastu, et sa teda ei näe,” ütles proua Medlock. „Ning ei maksa loota, et leidub inimesi, kes räägivad sinuga. Pead üksi mängima ning ise enda eest hoolitsema. Sulle öeldakse, millistesse tubadesse võid minna ning millis tesse mitte. Sääl on palju aedu. Kuid majas ei tohi sa ringi kõndida ja kolistada. Söör Craven ei taha seda.”

„Ma ei tahagi ringi kolistada,” vastas väike Mary. Ning sama äkki, nagu tal oli hakanud kahju söör Archibald Cravenist, niisama äkki läks see tunne üle, ning ta mõtles, et tädimees on ebameeldiv ja küllap ära teeninud selle, mis talle oli juhtunud.

Ta pööras näo vaguni nõretavate aknaruutude poole ning vahtis välja halli vihmasattu, millest paistis, nagu kestaks see igavesti. Ta vaatles seda nii kaua ja püsivalt, et hall vihm muutus üha raskemaks ta silmade ees – ning ta uinus.