Читать книгу Salaaed - Frances Hodgson Burnett - Страница 4

Mary avas silmad hommikul, kui noor toatüdruk oli tulnud tuppa tuld tegema. Ta põlvitas kamina ees ja võttis kolistades tuhka välja. Mary lebas ning vaatles teda mõne minuti, laskis siis silmad toas ringi käia. Ta polnud kunagi sellist tuba näinud, tema arvates oli see veider ja sünge. Seinad olid kaetud tapeetidega, millel oli kujutatud metsapilte. Seal oli fantastiliselt rõivastatud inimesi puude all ja kaugemal paistsid lossitornid. Seal oli ka kütte ja hobuseid, koeri ja daame. Maryle tundus, nagu viibiks ta ühes nendega metsas. Läbi sügava akna võis ta näha suurt nõlvjat maatükki, millel ei paistnud olevat puid ja mis näis pigemini lõputu üksluise lillaka merena.

Mary avas silmad hommikul, kui noor toatüdruk oli tulnud tuppa tuld tegema. Ta põlvitas kamina ees ja võttis kolistades tuhka välja

„Mis see on?” küsis ta, osutades aknast välja.

Martha, noor toatüdruk, oli just üles tõusnud, ta vaatas samuti aknast välja ja sirutas ka oma käe sinnapoole.

„Too sääl?” küsis ta.

„Jah.”

„See on nõmm,” vastas Martha heatahtliku naeratusega. „Meeldib ta sulle?”

„Ei, ma vihkan seda,” vastas Mary.

„Seepärast, et sa ei ole temaga harjunud,” ütles Martha tagasi kamina juurde minnes. „See näib sulle praegu liiga suur ja paljas. Kuid ta hakkab sulle meeldima.”

„Kas ta sulle meeldib?” küsis Mary.

„Ojaa, mulle ta meeldib,” vastas Martha, pühkides rõõmsalt kaminavõret. „Mulle meeldib sääl väga. Ta ei ole sugugi paljas. Ta on kaetud igasuguste taimedega ja lõhnab magusasti. Sääl on väga armas kevadel ja suvel, kui õitsevad leetpõõsad ja kanarbik. Sääl lõhnab siis mee järele ja õhk on nii värske – ning taevas paistab nii kõrge, mesilased sumisevad ja lõod lõõritavad nii ilusti. Eh! Ma ei tahaks miski hinna eest elada eemal nõmmest.”

Mary kuulas teda tõsisel, hämmastunud ilmel. Pärismaalastest teenijad, kellega ta oli Indias harjunud, ei sarnanenud vähemaski asjas Marthaga. Nad olid alandlikud ja teenistusvalmid ega söandanud härrastega rääkida nõnda, nagu oleksid nad nende sarnased. Nad tegid kummardusi ning nimetasid neid „vaeste kaitsjaiks” ja teiste sääraste nimedega. India teenijaid käsutati, neid ei palutud. Polnud kombeks öelda „palun” ja „tänan” ning Mary oli alati, kui ta oli vihane, löönud hoidjat näkku. Teda huvitas veidi, mida teeks küll see tüdruk, kui teda näkku löödaks. Martha oli ümmargune, roosiline, näiliselt heasüdamlik olend, kuid temas oli midagi jõuküllast, mis pani Mary mõtlema, et kas ta ei löö isegi vastu – kui lööja on vaid väike tüdruk.

„Sa oled imelik teenija,” ütles Mary oma patjadelt kaunis kõrgilt.

Martha kükitas poleerimisharjaga maas ja naeris, ilma et oleks näinud vähematki pahandavat.

„Eh! Ma tean seda,” ütles ta. „Kui Misselthwaite’is oleks suursugune proua, ma ei oleks siin isegi alamaks toatüdrukuks. Mind oleks peetud ehk köögitüdrukuna, kuid poleks kunagi tubadesse lastud. Olen liiga lihtne ja räägin väga palju jorkširi murret. Kuid see on naljakas maja, sest ta on nii suur. Näib, nagu poleks siin üldse härrat ega prouat pääle härra Pitcheri ja proua Medlocki. Söör Craven, tema ei hooli millestki, kui ta siin asub, ja ta on änamasti ära. Proua Medlock andis mulle koha ainult oma lahkusest. Ta ütles mulle, et poleks saanud seda kunagi teha, kui Misselthwaite’is oleks kõik nii, nagu teistes suurtes majades.”

„Kas sa jääd minu teenijaks?” küsis Mary ikka veel oma käskivas indialikus toonis.

Martha hakkas jälle kaminavõret pühkima.

„Olen proua Medlocki teenija,” ütles ta julgelt.

„Ning tema on söör Craveni teenija – kuid mina pean täitma ka toatüdruku kohustusi siin üleval ning pisut sinu eest hoolitsema. Aga ega sinul ei lähe palju teenimist tarvis.”

„Kes mind riidesse paneb?” küsis Mary.

Martha tõusis istukile ning vahtis üllatunult. Oma imestuses ütles ta laias jorkširi murdes:

„Kas sa esi ei saa ennäst rõivile pantud?”

„Mis see tähendab? Ma ei saa su keelest aru,” ütles Mary.

„Eh, ma unustasin,” sõnas Martha. „Proua Medlock ütles, et pean olema ettevaatlik rääkimises, muidu sa ei saa must aru. Ütlesin, et kas sa ise siis ei saa ennast riide panna?”

„Ei,” vastas Mary üsna pahaselt. „Ma ei ole end kunagi elus ise riidesse pannud. Seda tegi muidugi mu ayah.”

„Noh,” ütles Martha, kel polnud nähtavasti vähematki aimu, et ta on häbematu, „on aeg, et seda õpiksid. Sa ei saanud sellega varemalt alustada. On sulle kasuks, kui õpid pisut ka iseennast teenima. Minu ema ütles alati, et ta ei taipa, kuidas rikaste inimeste lapsed ei muutu päris lollideks – need, keda lapsehoidjad pesevad, rõivastavad ja viivad välja jalutama, nagu oleksid nad narrid!”

„Indias on teisiti,” ütles Mary põlglikult. Ta suutis vaevu seda välja kannatada.

Kuid Marthat ei heidutanud see sugugi.

„Eh! Näen, et sääl on teistmoodu,” sõnas ta peaaegu kaastundlikult. „Arvan, see on seepärast, et sääl on nii palju musti korralikkude valgete inimeste asemel. Kui kuulsin, et tuled Indiast, siis arvasin, et ka sina oled must.”

Mary tõusis vihaselt voodis istukile.

„Mis!” hüüdis ta. „Mis! Sa arvasid, et olen pärismaalane. Sina – sina sea tütar!”

Martha vahtis teda ning paistis olevat ärritatud.

„Keda sa sõimad?” ütles ta. „Sul poleks vaja nii vihastada. Nii ei räägi ükski noor daam. Mul ei ole midagi mustade vastu. Kui lugeda neist misjoni kirjades, siis on nad alati väga usklikud. Võib alati lugeda, et mustad on inimesed ja vennad. Ma ei ole kunagi näinud ühtki musta ja olin väga rõõmus mõeldes, et nüüd näen ühte lähedalt. Kui tulin hommikul kaminasse tuld tegema, siis hiilisin sinu voodi juurde ja nihutasin teki ettevaatlikult tagasi, et näha sind. Ning sääl sa olid,” lisas ta pettunult, „mitte sugugi mustem kui mina – ainult pisut kollasem.”

Mary ei püüdnudki enam oma viha ja alandust valitseda.

„Sa mõtlesid, et olen pärismaalane! Sa julgesid seda! Sa ei tea midagi pärismaalastest! Need polegi inimesed – need on teenijad, kes peavad meid kummardama. Sa ei tea midagi Indiast. Sa ei tea üldse midagi!”

Ta oli nii metsikult vihane, nii abitu tüdruku lihtsa, imestunud pilgu ees, ja järsku tundis ta end nii üksikuna ning kaugel kõigest, millest ta aru sai ja mis temast aru sai, et ta viskus näoga patjadele ja puhkes ägedalt nutma. Ta nuuksus nii taltsutamatult, et heasüdamlikul Yorkshire’i Marthal hakkas pisut hirm ja päris kahju temast. Ta läks voodi juurde ja kummardus tema kohale.

„Eh! Ära ometi nuta nii!” palus ta. „Tõesti, ära nuta. Ma ei teadnud, et see sind haavab. Ma ei tea midagi millestki – just nii, nagu sa ütlesid. Anna mulle andeks. Ära nuta enam.”

Oli midagi lohutavat ja tõeliselt sõbralikku ta sõnades ning julges toonis, mis mõjus Maryle hästi. Vähehaaval lakkas ta nutmast ja jäi rahulikuks. Martha näis olevat kergendatud.

„Nüüd on aeg üles tõusta,” ütles ta. „Proua Medlock ütles, et pean tooma eine, tee ja lõunasöögi kõrvaltuppa. See muudeti lastetoaks sinu jaoks. Ma aitan sind rõivastumise juures, kui voodist välja tuled. Kui su kleidi nööbid on selja taga, sa ei saa neid ise kinni panna.”

Kui Mary lõpuks otsustas üles tõusta, märkas ta, et rõivad, mis Martha kapist tõi, polnud needsamad, mida ta oli kandnud eelmisel õhtul pärale jõudes.

„Need pole minu omad,” ütles ta. „Minu omad on mustad.”

Ta vaatles paksu valget villast jakki ja kleiti ning lisas jaheda heakskiitmisega:

„Need on ilusamad kui minu omad.”

„Sa pead need selga panema,” vastas Martha. „Söör Craven käskis proua Medlockil muretseda need Londonist. Ta ütles: „Ma ei taha, kui laps käib ringi mustades riietes nagu mõni kadunud hing. See muudab paiga veel kurvemaks, kui ta on. Rõivastage ta värvilisse.” Ema ütles, et ta teab juba, mis härra mõtles. Ema teab alati, mida keegi mõtleb. Ta ei kanna ise ka musta.”

„Vihkan musti rõivaid,” ütles Mary.

Rõivastamise protseduur õpetas neile mõlemale midagi. Martha oli „nööpinud kinni” oma väikesi õdesid ja vendi, ent ta polnud kunagi näinud last, kes seisab vagusi ja ootab, et teine teeb tema eest kõik, nagu poleks tal endal käsi ega jalgu.

„Miks sa ise ei pane kingi jalga?” küsis ta, kui Mary rahulikult oma jala välja sirutas.

„Minu ayah tegi seda,” vastas Mary imestunult. „See oli nii kombeks.”

Ta ütles seda väga sageli – „see oli kombeks”. Pärismaalastest teenijad ütlesid seda alati. Kui keegi käskis neil midagi teha, mida nende esivanemad polnud tuhat aastat teinud, siis vaatasid nad sulle lahkelt otsa ja ütlesid: „See pole kombeks.” Ning sellega oli jutul lõpp.

Polnud kombeks, et preili Mary oleks ise midagi teinud, ta oli vaid seisnud ja lasknud end rõivastada nagu nukku, kuid enne kui ta oli eineks valmis, tekkis tal aimdus, et elu Misselthwaite’i mõisas lõpeb veel sellega, et õpetab talle palju uut – nagu kingi ja sukki jalga panema ja üles tõstma asju, mida ta maha pillas. Kui Martha oleks olnud hästikasvatatud, viisakas toatüdruk, oleks ta olnud enam teenistusvalmis ja aupaklik ning oleks teadnud, et on tema kohus kammida juukseid, nööpida saapaid ning korjata asjad üles ja panna need õigesse kohta. Ent ta oli ainult kasvatamatu Yorkshire’i talutüdruk, kes oli üles kasvanud koos hulga väikeste vendade ja õdedega nõmme serval onnis. Nende majas polnud elu kunagi kuidagi teisiti ette kujutatud, nad olid alati hoolitsenud endi ja nooremate õdede-vendade eest, kes olid sülelapsed või õppisid kõndima ning asjade üle komistama.

Kui Mary Lennox oleks olnud naljaarmastaja laps, oleks ta võib-olla naernud Martha jutukuse üle, kuid Mary kuulas teda vaid külmalt ning imestas toatüdruku vabade kommete üle. Algul ei huvitunud ta Martha jutust sugugi, kuid aegapidi, kui tüdruk temale omasel lõbusal, kodusel toonil edasi lobises, hakkas Mary tähele panema, mida ta rääkis.

„Eh, sa peaksid nägema neid kõiki,” rääkis Martha. „Meid on kaksteist ja isa teenib ainult kuusteist šillingit nädalas. Ütlen sulle, ema peab lisa muretsema, et kõigile lastele putru anda. Nad ronivad ringi ja mängivad koos terve päeva, ning ema ütleb, et nõmmeõhk teeb nad paksuks. Ta usub, et nad söövad rohtu nagu metsponid. Meie Dickon, kes on kaheteistkümneaastane, on kinni püüdnud noore poni, keda nimetab omaks.”

„Kust ta selle kätte sai?” küsis Mary.

„Ta leidis ponivarsa koos poniemaga soos, kui ta oli veel väike. Dickon hakkas temaga sõbrustama, andis talle leiba ja noppis noort rohtu. Ning poni harjus temaga, käib tal järel ja laseb tal selga istuda. Dickon on sõbralik poiss ja loomad armastavad teda.”

Maryl polnud kunagi olnud lemmiklooma ning ta oli alati mõelnud, et selline meeldiks talle. Seepärast hakkas ta tundma pisut huvi Dickoni vastu, ning et ta kunagi polnud huvitunud kellestki peale iseenda, siis osutas see temas uue, õilsa tunnetuse koitu. Minnes teise tuppa, mis oli määratud lastetoaks, leidis ta, et see sarnaneb kaunikesti tollega, kus ta oli maganud. See polnud sugugi lapse tuba, vaid täiskasvanu oma, süngete vanade piltidega seintel ja raskete vanade tammepuust toolidega. Keset tuba asuvale lauale oli asetatud hea, tugev hommikueine. Ent Maryl polnud kunagi suurt isu ning ta vaatas kaunis vastumeelselt taldrikule, mille Martha tema ette asetas.

„Ma ei taha seda,” ütles ta.

„Sa ei taha putru!” hüüatas Martha uskumatult.

„Ei.”

„Sa ei tea, kui hää see on. Pane pisut siirupit pääle või pisut suhkrut.”

„Ma ei taha seda,” kordas Mary.

„Eh!” ütles Martha. „Ma ei või kannatada, kui näen, et hää söök läheb raisku. Kui meie lapsed oleksid siin laua juures, nad teeksid selle viie minuti jooksul puhtaks.”

„Miks?” küsis Mary külmalt.

„Miks!” kordas Martha. „Seepärast, et nad vaevalt kunagi elus on oma kõhu täis saanud. Nad on näljased nagu noored kullid ja rebased.”

„Ma ei tea, mis tähendab nälga tunda,” ütles Mary ükskõikselt.

Martha näis pahane olevat.

„Noh, sulle oleks kasuks, kui õpiksid seda tundma, see on selge,” ütles ta avameelselt. „Ma ei kannata inimesi, kes istuvad ja ainult vahivad head leiba ja liha. Tõepoolest, sooviksin, et see söök siin oleks Dickoni, Phili, Jane’i ja teiste laste kõhus.”

„Miks sa ei vii seda siis neile?” küsis Mary.

„See pole minu jagu,” vastas Martha julgelt. „Ning ma ei saa välja minna. Mul on vaba päev üks kord kuus, niisama nagu teistelgi. Siis ma lähen koju, talitan ema eest ja annan talle puhkepäeva.”

Mary jõi pisut teed ning sõi ühe väikese praetud võileiva ja veidi apelsinimoosi.

„Pane nüüd soojalt riide ja jookse välja mängima. See on sulle kasulik ja annab söögiisu,” ütles Martha.

Mary astus akna juurde. Paistsid aiad, teerajad ja suured puud, kuid kõik näis sume ja talvine.

„Välja? Miks ma peaksin sellise ilmaga välja minema?”

„Noh, kui sa välja ei lähe, siis pead tuppa jääma, ja mida sa siin pääle hakkad?”

Mary vaatas ringi. Siin polnud tõepoolest midagi teha. Lastetuba sisse seades polnud proua Medlock lõbustustele mõelnud. Vahest oligi parem minna ja vaadata, millised need aiad on.

„Kes tuleb minuga kaasa?” küsis ta.

Martha vahtis imestunult.

„Sa lähed üksi,” vastas ta. „Pead õppima mängima nagu teised lapsed, kel pole õdesid ja vendi. Meie Dickon läheb sohu üksipäini ja mängib sääl tundide viisi. Sedaviisi ta saigi poniga sõbraks. Tal on soos lambad, kes tunnevad teda, ja linnud, kes tulevad ja söövad ta peost. Kui vähe seda toitu ka ei oleks, ta jätab alati tükikese oma leivast järele, et oma lemmikuid hellitada.”

See Dickoni teguviis mõjustaski Maryt välja minema, kuigi ta ise polnud sellest teadlik. Väljas on linde, kuigi mitte ponisid ja lambaid, ja need linnud on teistsugused kui Indias ning on lõbus neid vaadata.

Martha otsis talle jaki, kübara ja paari tugevaid väikesi saapaid ning juhtis ta siis alla.

„Kui lähed siit ringi, siis jõuad aedadesse,” ütles Martha, osutades väravale põõsastikus. „Suvel on sääl palju lilli, kuid praegast ei õitse midagi.” Ta näis pisut kõhklevat, enne kui lisas: „Üks aedadest on lukustatud. Keegi pole sääl käinud kümne aasta jooksul.”

„Miks?” küsis Mary tahtmatult. Siin oli siis veel üks lukustatud uks, lisaks sajale lukus uksele selles imelikus majas.

„Söör Craven pani värati lukku, kui ta naine suri nii äkki. Ta ei luba kedagi sinna sisse minna. See oli proua aed. Härra pani värati lukku ja kaevas augu, kuhu peitis võtme. Proua Medlock helistab – ma pean nüüd jooksma.”

Kui ta oli läinud, pöördus Mary alla mööda alleed, mis viis väravani põõsastaras. Ta pidi ikka veel mõtlema aiale, kus keegi polnud käinud kümne aasta kestel. Teda huvitas, milline see küll on ja kas seal on veel elavaid lilli. Hekivärava taga leidis ta end suures aias, kus olid avarad muruplatsid ja keerlevad alleed, ääristatud kärbitud põõsastega. Seal oli puid, lillepeenraid ja veidrakujulisteks kärbitud haljaid ilupuid ning keset aeda asus suur tiik vana halli purskkaevuga. Ent lillepeenrad olid paljad ja talvised ning purskkaev ei töötanud. See igatahes polnud suletud aed. Kuidas võib üks aed olla suletud? Sinna võib ju alati sisse minna.

Mary mõtles parajasti selle üle järele, kui ta märkas, et jalgraja lõpus, mida mööda ta sammus, paistis pikk müür, mis oli luuderohuga üle kasvanud. Mary polnud küllalt tuttav Inglismaa aedadega ega teadnud, et see on köögiviljaaed, kus kasvavad viljapuud ja aedviljad. Ta läks müüri juurde ning leidis luuderohu vahel rohelise värava, mis seisis avali. Nähtavasti see polnud suletud aed ja ta võis sisse minna.

Ta astus läbi värava aeda ja nägi, et see on igalt poolt müüriga ümbritsetud ning et sellele järgneb veel mitu müüriga ümbritsetud aeda, mis kõik paistsid olevat üksteisega ühendatud. Ja ta nägi teist rohelist väravat, mille vahelt paistsid põõsad ja teerajad talviste aedviljapeenarde vahel. Viljapuude ladvad olid pööratud vastu müüri ning mõningate peenarde kohal olid klaasraamid. Kui Mary seal seisis ja ringi vaatas, näis koht talle paljas ja kaunis inetu. Siin võis olla kenam suvel, kui kõik on roheline, kuid praegu polnud siin midagi kaunist.

Sel hetkel ilmus teise aia väravast vana mees

Sel hetkel ilmus teise aia väravast vana mees, labidas õlal. Maryt silmates näis ta üllatuvat, siis puudutas oma mütsi. Tal oli pahur vana nägu ning ta ei paistnud pisematki rõõmustavat Maryt nähes, kuid ka Mary polnud rahul tema aiaga, ka temal oli „jonnijürilik” ilme ning ta ei paistnud samuti pisematki rõõmustavat vanameest kohates.

„Mis koht see on?” küsis ta.

„Üks köögiviljaaedadest,” vastas mees.

„Mis on seal?” küsis Mary, osutades teisele rohelisele väravale.

„Teine neist,” vastati lühidalt. „Teisel pool müüri on jälle üks ja selle kõrval asub viljapuuaed.”

„Võin ma nendesse minna?” küsis Mary.

„Ole hää. Aga ega sääl midagist näha ei ole.”

Mary ei vastanud. Ta sammus mööda jalgrada edasi ja astus läbi teise rohelise värava. Seal leidis ta ees veel enam müüre, talvist aedvilja ja klaasraame, ent teises müüris oli roheline värav, mis polnud avatud. Võibolla see viiski aeda, mida keegi polnud kümne aasta kestel näinud. Mary polnud sugugi kartlik laps ning tegi alati, mida tahtis, seepärast läks ta rohelise värava juurde ja surus lingile. Ta lootis, et värav ei avane, sest ta oli kindel, et on leidnud saladusliku aia – ent värav avanes päris kergesti, Mary astus sellest läbi ning leidis end viljapuuaiast. Ka see oli piiratud müüriga, mille vastu kasvasid puud; oli paljaid viljapuid, mis kasvasid talvises pruunis rohus – ent kuskil polnud näha ühtki rohelist väravat. Mary otsis seda igalt poolt, sest aeda astudes oli ta tähele pannud, et müür ei lõpe viljapuuaiaga, vaid ulatub sellest kaugemale ning võtab enda alla ka teisel pool tüki maad. Ta võis üle müüri näha puulatvu, ja kui ta seisma jäi, märkas ta kõige kõrgemal ladvaoksal helepunase rinnaga lindu, kes alustas äkki oma talvelaulu – justkui oleks ta Maryt silmanud ja hüüaks teda.

Mary peatus ning kuulas. Linnu rõõmus, sõbralik vilistamine tekitas temas meeldiva tunde – isegi ebameeldiv väike tüdruk võib tunda end üksildasena, ning suur suletud maja, suur paljas nõmm ja suured paljad aiad äratasid meie väikeses tüdrukus tundmuse, nagu oleks ta ainuüksi maailmas. Kui ta oleks olnud õrnasüdameline laps, kes on harjunud, et teda armastatakse, oleks ta ahastusse sattunud, ent isegi Mary oli rusutud, kuigi ta oli „preili Mary, jonnijüri”, ja helepunase rinnaga väike lind tõi ta pahurale näole ilme, mis sarnanes peaaegu naeratusega. Ta kuulas lindu, kuni see ära lendas. See polnud selline nagu India linnud. Maryle ta meeldis ning ta soovis teada, kas näeb teda veel kunagi. Võib-olla elab ta seal saladuslikus aias ning teab sellest kõike.

Võib-olla seepärast, et Maryl polnud midagi teha, mõtles ta nii palju mahajäetud aiast. Ta oli väga uudishimulik ning soovis näha, milline see aed küll on. Miks oli söör Archibald Craven võtme maha matnud? Kui ta armastas oma naist nii väga, miks vihkas ta siis seda aeda? Maryt huvitas, kas ta näeb kunagi söör Cravenit, ent ta teadis, et kuigi näeb, ei salliks ta söör Cravenit, samuti ei salliks viimane teda. Ning ta teadis ka, et ta ainult seisaks, põrnitseks oma sugulasele otsa ega ütleks midagi, kuigi tahaks ise hirmsasti küsida, miks ta on nii veidralt toiminud.

„Inimesed ei armasta mind iial ja mina ei armasta iial inimesi,” mõtles Mary. „Ning mina ei saa kunagi nii lobiseda, nagu lobisevad Crawfordi lapsed. Need lobisevad, naeravad ja lärmitsevad alati.”

Ta mõtles leevikesele ning sellele, kuidas linnuke laulis justkui temale. Äkki meenus talle puulatv, kus lind oli istunud, ning ta peatus järsku jalgteel.

„Arvan, see puu oli saladuslikus aias… usun kindlasti, see oli seal,” ütles ta. „Ümberringi on müür ja pole ühtki väravat.”

Ta sammus tagasi esimesse köögiviljaaeda, kust ta oli tulnud, ning leidis seal vanamehe kaevamas. Mary jäi vanamehe kõrvale seisma ja vaatles teda mõne hetke ükskõikselt, nagu tal kombeks. Vanamees ei pööranud talle mingit tähelepanu, nii et lõpuks Mary kõnetas teda.

„Käisin teistes aedades,” ütles ta.

„Keski põle sind keelanud,” vastas vanamees pahuralt.

„Läksin viljapuuaeda.”

„Ei olnud ju ühtki koera uksel, kes oleks sind hammustanud,” vastas vanamees.

„Seal polnud mingit väravat järgmisse aeda,” ütles Mary.

„Missugusesse aeda?” küsis vanamees karmilt, peatades hetkeks kaevamise.

„Sellesse, mis asub teisel pool müüri,” vastas Mary. „Seal on puid – nägin nende latvu. Punase rinnaga lind istus ühe puu otsas ja laulis.”

Mary imestuseks muutis vana pahur, ilmastikust karmiks muutunud nägu täielikult oma ilmet. Sinna laotus tasane naeratus ja aednik nägi välja sootuks teistsugune. Mary mõtles, et on imelik, kuivõrd kenam näib inimene naeratades. Ta polnud sellele kunagi varem mõelnud.

Aednik pöördus nüüd viljapuuaia poole ja hakkas vilistama. See oli tasane, pehme vile. Mary ei suutnud aru saada, kuidas võis selline karm mees teha nii meelitavat häält.

Kohe sündis midagi imelist. Õhus kuuldus pehmet, kerget lendamisekahinat ja punase rinnaga lind lendas nende juurde, asetudes mullakamakale aedniku jalgade lähedal.

„Siin ta on,” kihistas vanamees. Siis kõnetas ta lindu, nagu räägiks lapsega.

„Kus sa oled olnud, sa ninakas väike kelm?” küsis ta. „Ma ei ole sind seni veel näinud. Kas oled nii varakult juba pesa ehitama hakanud? Oled väga varane.”

Lind kallutas oma tillukese pea ühele küljele ning vaatas üles aedniku poole oma õrna särava silmaga, mis sarnanes musta kastetilgaga. Ta paistis väga kodune ning polnud sugugi hirmunud. Hüppas ringi ning nokkis erksalt mullas, otsides teri ja putukaid. Mary südames tekkis veider tunne, sest lind oli nii kena ja rõõmus ning näis nii inimesesarnane. Tal oli väike paks keha ja õrn nokk ning sihvakad, haprad jalad.

„Kas ta tuleb alati, kui te teda kutsute?” küsis Mary peaaegu sosinal.

„Jah, tuleb küll. Tundsin teda juba siis, kui ta hakkas vaevalt lendama. Ta tuli pesast välja teises aias, ja kui ta esimest korda üle müüri lendas, siis oli ta veel nii nõrk, et ei saanud paari päeva jooksul tagasi lennata. Siis saimegi sõpradeks. Kui ta jälle üle müüri lendas, olid teised linnupojad pesast juba lahkunud, tema oli üksi jäänud ja tuli tagasi minu juurde.”

„Mis lind see on?” küsis Mary.

„Kas sa ei tea? See on punaserinnaline leevike ja need on kõige sõbralikumad ja huvitavamad linnud. Nad on peaaegu niisama sõbralikud kui koerad – tuleb ainult osata nendega ümber käia. Vaata, kuis ta seal nokib ja vaatab ikka jälle ümber meie poole. Ta teab, et me räägime temast.”

Oli väga veider näha seda vanameest, kes vaatas väikest tüsedat punaserinnalist lindu, nagu oleks ta linnukese üle uhke ning armastaks teda.

„Ta on edev,” kihistas aednik. „Talle meeldib, kui inimesed temast räägivad. Ja uudishimulik – sa heldus, pole ühtki teist nii uudishimulikku olevust, kes ennast igale poole vahele segab! Ta tuleb alati vaatama, mida ma istutan. Ta oskab avastada igasugu asju, millega söör Craven ennast kunagi ei vaeva. Tema on ikka peaaednik, tõepoolest.”

Leevike hüppas mulda nokkides agaralt ringi, peatus vahetevahel ning vaatas hetkeks nende otsa. Maryle näis, nagu oleksid linnu mustade kastetilkade sarnased silmad vaadelnud teda suure huviga. Paistis tõesti, nagu oleks lind avastanud temas kõik. Imelik tunne ta südames kasvas.

„Kuhu teised pojad lendasid?” küsis ta.

„Kes neid teab! Vana linnupaar tõi nad pesast välja ja pani nad lendama, ja enne kui aru saad, on nad laiali lennanud. See siin oli kaval ja ta teadis, et on üksi.”

Mary astus leevikesele sammu lähemale ja vaatas talle väga tõsiselt otsa.

„Mina olen ka üksi,” ütles ta.

Ta polnud varem teadnud, et see on üks põhjusi, mis tekitab temas kibedust ja pahurust. Ta näis avastavat selle siis, kui leevike vaatles teda ja tema vaatles leevikest.

Vana aednik lükkas mütsi oma paljal pealael tagasi ning vahtis Maryt terve minuti.

„Kas sina oled see väike tüdruk Indiast?” küsis ta.

Mary noogutas.

„Siis pole ime, et tunned end üksildasena. Saad tunda seda veel enam kui varemini,” sõnas ta.

Ta hakkas jälle kaevama, vajutades labida sügavale rammusasse musta aiamulda, kuna leevike hüples agaralt ringi.

„Mis on teie nimi?” küsis Mary.

„Ben Weatherstaff,” ütles mees, lisades siis tusase naeruga: „Ka mina olen üksi, välja arvatud siis, kui tema on minuga,” ning ta osutas pöidlaga leevikesele. „Tema on mu ainus sõber.”

„Mul pole üldse sõpru,” vastas Mary. „Pole kunagi olnud. Mu ayah ei sallinud mind ja ma ei mänginud kunagi kellegagi.”

Yorkshire’i lastel on viisiks avaldada karmi avameelsusega oma arvamist ning vana Ben Weatherstaff oli Yorkshire’i nõmmeelanik.

„Sina ja mina oleme kaunis sarnased,” sõnas ta. „Oleme kootud ühest ja samast koest. Meil pole kummalgi ilusat välimust ja me mõlemad oleme niisama hapud, nagu välja näeme. Meil mõlemal on ühesugune pahur iseloom, meil mõlemal, olen selles kindel.”

See oli avameelselt öeldud ning Mary Lennox polnud kunagi elus kuulnud tõtt enda kohta. Pärismaalastest teenijad kummardasid ja alistusid sulle alati, ükskõik, mis sa tegid. Mary polnud kunagi palju mõelnud oma välimuse üle, nüüd tundis ta huvi, kas ta on niisama inetu kui Ben Weatherstaff ning kas ta näeb välja niisama tige nagu Ben Weatherstaff oli välja näinud enne leevikese tulekut.

Äkki kuuldus ta läheduses nõrka heledat sirinat ja Mary pöördus ümber. Ta seisis paari sammu kaugusel noorest õunapuust, mille oksale leevike oli lennanud, lastes kuuldavale lühikese laulu.

„Milleks ta seda tegi?” küsis Mary.

„Ta on otsustanud sinuga sõprust sobitada,” vastas Ben. „Võtku mind tont, kui sa ei ole talle meeldima hakanud!”

„Mina?” lausus Mary, sammus tasa väikese puu juurde ja vaatas üles.

„Kas tahad minuga sõbraks saada?” ütles ta leevikesele, nagu räägiks inimesega. „Kas tahad?” Ning ta ei öelnud seda mitte oma karmi häälega ega ka käskivas indialikus kõneviisis, ta ütles seda nii pehmelt, igatsevalt ja meelitavalt, et Ben Weatherstaff oli niisama üllatatud, nagu oli enne olnud Mary, kui kuulis aednikku vilistavat.

„Tohoh,” hüüdis vanamees, „sa ütlesid seda nii kenasti ja inimlikult, nagu ei olekski sa kuri vana naine, vaid tõeline laps. Sa ütlesid seda peaaegu niisama, nagu Dickon räägib oma metsloomadega nõmmel.”

„Kas sa tunned Dickonit?” küsis Mary, pöördudes kiiresti ringi.

„Kõik tunnevad teda. Dickon rändab igal pool. Isegi põldmurakad ja kanarbikukellukesed tunnevad teda. Vean kihla, et isegi rebased näitavad talle, kus asuvad nende urud, ja lõokesed ei peida oma pesi tema eest.”

Mary oleks tahtnud veel mõndagi küsida. Ta tundis Dickoni vastu peaaegu niisama suurt huvi kui mahajäetud aia vastu. Ent just samal hetkel leevike, kes oli oma laulu lõpetanud, raputas pisut tiibu, laotas need laiali ja lendas minema. Ta oli oma külaskäigu sooritanud ning nüüd oli tal muudki teha.

„Ta lendas üle müüri!” hüüatas Mary linnule järele vaadates. „Ta lendas viljapuuaeda… nüüd lendas ta üle teise müüri – aeda, millel pole väravat!”

„Ta elab sääl,” ütles vana Ben. „Sääl tuli ta munast välja. Kui ta hakkab pesa ehitama, siis lööb ta sääl külge mõnele noorele leevikesemadamile, kes elab vanade roosipuude otsas.”

„Roosipuude otsas,” kordas Mary. „Kas seal on siis roosipuid?”

Ben Weatherstaff haaras jälle labida ja hakkas kaevama.

„Oli kümne aasta eest,” pomises ta.

„Tahaksin neid näha,” ütles Mary. „Kus on seal roheline värav? Kuskil peab ometi värav olema.”

Ben vajutas labida sügavale ja näis sama osavõtmatu nagu siis, kui Mary oli alguses teda näinud.

„Oli värav kümne aasta eest, kuid nüüd seda ei ole,” vastas ta.

„Pole väravat!” hüüdis Mary. „Peab ometi olema.”

„Mitte niisugust, mida igaüks võib leida ja millega igaühel on asja. Ära ole ninatark ja ära topi oma nina igale poole, kuhu ei ole põhjust minna. Nüüd pean ma oma tööd edasi tegema. Mine ära mängima. Mul ei ole enam aega.”

Ta peatas kohe kaevamise, viskas labida üle õla ning sammus minema, ilma et oleks isegi vaadanud Mary poole või „head päeva” öelnud.