Читать книгу Salaaed - Frances Hodgson Burnett - Страница 8

Ta vaatles võtit hulk aega; pööras seda ikka ja jälle ringi ja mõtles. Nagu öeldud, ta oli laps, keda polnud kunagi õpetatud luba küsima ega endast vanemate inimestega nõu pidama. Ta vaid mõtles, et kui see võti kuulub suletud aiale ja tal õnnestub leida selle väravat, siis ta võibolla suudab selle avada ning saab näha, mis peitub seespool müüre ja mis on saanud vanadest roosipuudest. Ta tahtis seda aeda näha just sellepärast, et see oli nii kaua suletuna seisnud. Ta arvas, et see peaks olema erinev teistest paikadest ja et seal võib olla juhtunud midagi kummalist kümne aasta kestel. Pealegi, kui aed talle meeldib, võib ta minna sinna iga päev, sulgeda värava enda järel, mõtelda välja mõne mängu ja mängida seda täiesti üksi, sest keegi ei saaks kunagi teada, kus ta viibib, vaid arvataks, et värav on ikka lukustatud ja võti maha maetud. Selline mõte meeldis talle väga.

Omaette elamine majas, kus oli sada saladuslikult lukustatud tuba ja kus polnud midagi lõbusat teha, oli ta aju äratanud ja kujutlusvõime tööle rakendanud. Kahtlemata mõjus selleks kaasa ka värske, karge, puhas sooõhk. Niisama nagu see oli temas isu tekitanud ja võitlus tuulega oli ta vere käima pannud, olid needsamad tegurid ka tema ajutegevust ergutanud. Indias oli alati väga palav olnud ja ta oli tundnud end liiga tülpinuna ja nõrgana, et palju millestki hoolida, ent siin hakkas ta hoolima ning tekkis tahtmine tegutsemiseks. Ta tundis end juba vähem „jonnijürina”, kuigi ei teadnud, miks see nii on.

Ta pistis võtme taskusse ja hakkas edasi-tagasi jalutama. Siin ei käinud nähtavasti kunagi keegi peale tema, niisiis võis ta aeglaselt kõndida ja vaadelda müüri või õigemini luuderohtu müüril. Need luuderohuväädid olid väga segav asjaolu. Nii hoolikalt kui Mary ka vaatles, ei näinud ta midagi peale tihedalt kasvanud, siledate, tumeroheliste lehtede. Ta tundis suurt pettumust. Midagi endisest kangekaelsusest tuli temasse tagasi, kui ta sammus seal müüri ääres ja vaatas puulatvu aias. Rumal lugu – olla sellele nii lähedal ja ometi mitte sisse pääseda, ütles ta endamisi. Tagasi majja minnes võttis ta võtme taskust välja, kuid otsustas seda alati kaasas kanda, kui välja läheb, nii et kui ta kunagi peaks peidetud värava üles leidma, oleks võti alati käepärast.

Proua Medlock oli Marthale loa andnud ööbida nõmmemajakeses, aga hommikul oli tüdruk juba varakult platsis ja alustas oma tööd tavalisest veel punasemate põskedega ja kõige paremas tujus.

„Tõusin üles kell neli,” ütles ta. „Eh! Ilus oli nõmm, linnud ärkasid, jänesed jooksid ringi ja päike tõusis. Ma ei käinud jala kogu teed. Keegi mees võttis mu vankrile, ja ma võin öelda, et mul oli väga lõbus.”

Tal oli palju jutustada eelmise päeva rõõmudest. Ema oli rõõmustanud teda nähes ja nad olid hakkama saanud nii küpsetamise kui ka pesemisega. Ta oli küpsetanud igale lapsele isegi pannkoogi tillukese pruuni suhkrutükikesega keskel.

„Koogid olid kõik tulipalavad, kui lapsed tulid soost mängimast. Kogu majakeses oli armas, puhas, soe küpsetamisehõng, tuli leegitses mõnusalt ja lapsed otse hõiskasid rõõmust. Dickon ütles, et meie majake kõlbaks kuningalegi elamiseks.”

Õhtul olid nad kõik istunud kamina ümber, Martha ja ema olid rõivaid lappinud ja sukki nõelunud ning Martha oli jutustanud väikesest tüdrukust, kes oli tulnud Indiast ja keda olid kogu aeg teeninud „mustad”, nagu Martha neid nimetas, nii et ta ei osanud isegi endale sukki jalga tõmmata.

„Eh, neile meeldis kuulda sinust,” ütles Martha. „Nad tahtsid teada kõike mustadest ja laevadest, millega sa sõitsid. Ma ei jõudnud neile küllalt jutustada.”

Mary mõtiskles pisut.

„Ma jutustan sulle palju rohkem, enne kui lähed jälle koju,” sõnas ta, „siis on sul rohkem rääkida. Arvan, neile meeldib kuulda ratsutamisest elevantidel ja kaamelitel ja ohvitseridest, kes kütivad tiigreid.”

„Armas taevas!” hüüdis Martha rõõmsalt. „See alles üllatab neid. Teed sa seda tõesti, preili? See oleks nagu metsloomade näitus, mis olevat kord Yorkis olnud.”

„India on täiesti erinev Yorkshire’ist,” lausus Mary pikkamisi ja mõtlikult. „Ma ei ole kunagi mõelnud selle üle. Kas Dickonile ja emale meeldis kuulda minust?”

„Oh, Dickoni silmad tungisid peaaegu pääst välja, nii ümmargused olid nad,” vastas Martha. „Ent ema oli murelik, et oled nii üksipäini, ja küsis, kas härra Craven pole võtnud sulle mõnda kasvatajannat või hoidjat, ja mina vastasin, et ei ole, kuigi proua Medlocki arvates ta teeb seda, kui talle meelde tuleb, kuid võibolla ei tule tal seda meelde veel paari-kolme aasta jooksul.”

„Ma ei taha kasvatajannat,” lausus Mary teravalt.

„Kuid ema ütleb, et sa pead õppima raamatutarkust selles eas ning et sul peab olema keegi naisterahvas, kes sinu eest hoolitseb. Ta ütleb: „Noh, Martha, kujuta iseennast ette sellises suures majas täitsa üksinda ringi kolamas, ilma emata. Tee kõik, et teda lõbustada,” ütles ta, ja ma vastasin, et teen.”

Mary heitis talle pika, läbitungiva pilgu.

„Sa lõbustad mind,” ütles ta. „Mulle meeldib kuulata, kui sa räägid.”

Otsekohe läks Martha toast välja ja tuli tagasi, hoides midagi põlle all.

„Mis sa arvad,” ütles ta rõõmsa naeratusega. „Tõin sulle kingituse.”

„Kingituse!” hüüatas preili Mary. Kuidas võis majake, kus oli neliteistkümmend näljast inimest, teha kellelegi kingitust!

„Üks harjusk sõitis üle nõmme ja peatas oma vankri meie ukse ees,” seletas Martha. „Tal oli potte ja panne ja igasugu kribu-krabu, kuid emal polnud raha midagi osta. Parajasti kui mees minema hakkas, hüüdis meie Lisabeth Ellen: „Ema, tal on puna-siniste käepidemetega hüppenöörid.” Ja ema hüüab täitsa ootamatult: „Siia, pidage, härra! Kuipalju nad maksavad?” Ja mees vastas: „Kaks penni.” Siis hakkas ema taskutest otsima ja ütles mulle: „Martha, sa tõid mulle oma palga nagu hää tüdruk kunagi, ja mul on kümme auku iga penni jaoks, kuid nüüd ma võtan sellest kaks penni, et osta tollele lapsele hüppenöör.” Ja ta ostiski ja siin see on.”

Martha võttis nööri põlle alt ja näitas seda üpris uhkelt. See oli tugev painduv nöör, mille mõlemas otsas oli punase- ja sinisetriibuline käepide. Kuid Mary Lennox polnud kunagi varem hüppenööri näinud. Ta vaatles seda hämmastunud ilmel.

„Milleks see on?” küsis ta uudishimulikult.

„Milleks!” hüüatas Martha. „Tahad sa öelda, et Indias pole hüppenööre, kuigi seal on elevante, tiigreid ja kaameleid! Pole ime, et seal on palju musti. See nöör on selleks, vaata!”

Ta jooksis keset tuba ja üht käepidet ühes, teist teises käes hoides hakkas hüppama, hüppama, hüppama, kuna Mary pöördus toolil ringi, et teda vaadata, ja kummalised näod vanadel portreedel näisid ka vaata vat ja imestavat, kust võttis see lihtne väike nõmmemajakese tüdruk häbematuse toimida selliselt nende nina all. Kuid Martha ei näinudki neid. Mary näos väljenduv huvi ja uudishimu rõõmustas teda ning ta jätkas hüppamist, kuni oli jõudnud sajani lugeda.

„Võisin veel kauem hüpata,” ütles ta peatudes. „Hüppasin viissada korda, kui olin kaheteistkümneaastane, kuid ma ei olnud siis veel nii paks kui praegu ja olin rohkem harjutanud.”

Mary tõusis toolilt üsna erutatult.

„See on väga kena,” ütles ta. „Sinu ema on lahke inimene. Arvad sa, et ma suudaksin kunagi niiviisi hüpata?”

„Katsu seda kohe,” soovitas Martha, ulatades talle hüppenööri. „Alguses sa ei jõua hüpata sada korda, aga kui sa harjutad, küll sa juba jõuad. Seda ema ütleski. Ta ütles: „Miski pole talle kasulikum kui hüppenöör. See on kõige mõistlikum mänguasi, mis lapsel võib olla. Las ta mängib väljas värskes õhus, hüpates nööriga, see pingutab ta käsi ja jalgu ja annab neile tugevust.””

Oli selge, et Mary kätes ja jalgades polnud palju jõudu, kui ta hüppamist alustas. Ta polnud kuigi osav hüppaja, kuid talle meeldis see ja ta ei soovinud loobuda.

„Pane ülerõivad selga ja mine hüppa väljas,” ütles Martha. „Ema ütles, et peaksid olema väljas nii palju kui võimalik, isegi kui veidi vihma sajab. Pead vaid soojalt riidesse panema.”

Mary pani mantli selga, mütsi pähe ja võttis hüppenööri käsivarrele. Ta avas ukse, et väljuda, ent äkki meenus talle midagi ja ta pöördus kaunis aeglaselt tagasi.

„Martha,” ütles ta, „see oli sinu palgast. Need olid tegelikult sinu kaks penni. Tänan sind.” Ta ütles seda puiselt, sest ta polnud harjunud inimesi tänama või hoolima sellest, et nad tegid midagi tema heaks. „Tänan sind,” kordas ta ja ulatas käe, sest ta ei osanud midagi muud teha.

Martha surus ta kätt veidi kohmakalt, nagu ei oleks ka tema selliste asjadega harjunud. Siis hakkas ta naerma. „Eh, oled sina ikka üks veider, vanainimese moodi olevus,” ütles ta. „Kui sa oleksid olnud meie Lisabeth Ellen, sa oleksid andnud mulle musi.”

Hüppenöör oli suurepärane asi

Mary paistis puisem kui kunagi enne.

„Kas sa soovid, et suudleksin sind?”

Martha naeris jälle.

„Ei, ei soovi,” vastas ta. „Kui sa oleks teistsugune, võib-olla sa sooviks seda ise. Kuid sa ei ole niisugune. Jookse nüüd välja ja mängi oma nööriga.”

Preili Mary tundis end toast väljudes pisut ebamugavalt. Yorkshire’i inimesed näisid olevat veidrad ja Martha oli talle alati mõistatuseks. Algul polnud tüdruk talle sugugi meeldinud, kuid nüüd polnud see enam nii.