Читать книгу Salaaed - Frances Hodgson Burnett - Страница 5

Algul oli iga uus päev, mille Mary Lennox veetis Misselthwaite’is, täpselt sarnane eelmistega. Igal hommikul ärkas ta oma tapetseeritud toas ning leidis Martha põlvitamas kamina ees ja tuld tegemas. Igal hommikul sai ta oma eine lastetoas, milles polnud midagi lõbustavat. Iga kord peale einet vaatas ta aknast välja hiiglasuurele nõmmele, mis näis igale poole laiuvat ning ulatuvat üles taevani, ning olles vahtinud tükk aega, taipas ta, et kui ta ei lähe välja, siis peab ta sisse jääma, kus pole midagi teha, – ja niisiis läks ta välja. Ta ei teadnud, et see oli kõige parem, mis ta võis teha, ning ta ei teadnud ka, et kiiresti kõndides või piki jalgteid ja alleesid joostes kiirendas ta oma aeglast vereringet ja soost puhuva tuulega võideldes muutus ta tugevamaks. Ta jooksis ainult selleks, et sooja saada. Ta vihkas tuult, mis tormas talle näkku ning ulgus ja hoidis teda tagasi nagu mõni nähtamatu hiiglane. Ent tugevad karedad ja värsked tuulepuhangud, mis tulid üle nõmme, täitsid ta kopsud millegagi, mis oli kasuks kogu ta kõhnale kehale, need piitsutasid ka pisut puna ta põskedesse ja panid särama ta tuhmid silmad, kuigi Maryl polnud sellest aimugi.

Kord paari päeva järel, mis ta oli täielikult väljas veetnud, ärkas ta ühel hommikul teadmisega, mida tähendab olla näljane. Ning kui ta istus einestama, ei vaadanud ta enam põlastavalt pudrule ega lükanud seda eemale, vaid võttis lusika, hakkas sööma ja sõi, kuni kauss oli tühi.

„Sa oled pudrusöömisega täna hommikul päris suuri edusamme teinud, eks ole?” küsis Martha.

„See maitses täna hästi,” vastas Mary, tundes ka ise pisut imestust.

„See on nõmmeõhk, mis annab sulle söögiisu,” sõnas Martha. „Oled õnnelik, et sul on nii sööki kui ka isu. Meie onnis oli neid kaksteistkümmend, kel oli küll isu, kuid kellel ei olnud seda millegagi kustutada. Mängi aga väljas edasi iga päev, siis kasvab sulle ka natuke liha kontidele ja sa ei ole enam nii kollane.”

„Ma ei mängi,” vastas Mary. „Mul pole midagi, millega mängida.”

„Pole millegagi mängida!” hüüdis Martha. „Meie lapsed mängivad keppide ja kividega. Nad jooksevad ringi, kisavad ja vaatavad igasugu asju.”

Mary ei kisanud, ent ta vaatas ka igasugu asju. Polnud ju midagi muud teha. Ta jalutas ringi aedades ning kõndis pargis mööda jalgteid. Mõnikord otsis ta Ben Weatherstaffi, ent kuigi ta nägi teda mitu korda töötamas, oli vanamees liiga ametis, et vaadata Mary poole, või oli ta liiga pahur. Kord, kui Mary sammus tema poole, võttis ta oma labida ja pöördus minema, nagu teeks seda sihilikult.

Ühes kohas käis Mary sagedamini kui kuskil mujal. See oli pikk allee väljaspool müüridega ümbritsetud aedu. Mõlemal pool alleed asusid tühjad lillepeenrad ja müür oli tihedalt luuderohuga kaetud. Ühes kohas oli müür kaetud ronivate tumeroheliste lehtedega veel paksemalt kui mujal. Paistis, nagu poleks selle osa eest kaua aega hoolitsetud. Kõikjal mujal olid kasvud lõigatud ja müürile nägus välimus antud, kuid seal allee alumises osas polnud luuderohtu üldse kärbitud.

Mõni päev pärast kõnelust Ben Weatherstaffiga peatus Mary siin, et vaadata, ja imestas, miks see nii on. Ta seisatas ja vaatles parajasti üht pikka luuderohukasvu, mis tuules õõtsus, kui äkki märkas midagi punast ning kuulis heledat siristamist. Üleval müüri otsas istus Ben Weatherstaffi punarinnaline leevike, kummardudes ettepoole ning vaadeldes Maryt, väike pea kallutatud ühele küljele.

„Oh!” hüüatas Mary. „See oled sina… see oled sina!” Ning talle endale ei paistnud sugugi veider, et ta rääkis linnuga, nagu oleks ta veendunud, et lind teda mõistab ja talle vastab.

Lind vastas. Ta sädistas ning siristas ja hüples müüril, nagu jutustaks ta Maryle igasugu asju. Maryle näis, nagu mõistaks ta ka lindu, kuigi see ei rääkinud sõnadega. Lind oleks nagu öelnud:

„Tere hommikut! Kas tuul pole kena? Kas päike pole kena? Kas pole kõik kena? Siristame, hüpleme ja sädistame mõlemad. Tule! Tule!”

Mary hakkas naerma, ning kuna lind hüples ja lendles mööda müüri, jooksis Mary talle järele. Vaene väike, kõhn, kahvatu, inetu Mary – ta näis tõesti päris kena sel hetkel.

„Ma armastan sind! Ma armastan sind!” hüüdis ta, kepsides alla mööda alleed. Ning ta siristas ja püüdis vilistada ega teadnud lõpuks isegi, mida ta pidi tegema. Ent leevike näis päris rahul olevat ning siristas ja vilistas talle vastu. Viimaks laotas ta tiivad laiali ning lendas äkki puulatva, kus ta aset võttis ja valjusti laulma hakkas.

See tuletas Maryle meelde esimest korda, mil ta oli lindu näinud. Ka sel korral oli linnuke puulatva len nanud ja Mary oli viljapuuaias seisnud. Nüüd seisis ta teisel pool viljapuuaeda, teel väljaspool müüri ja palju madalamal – ning sealpool oli toosama puu.

„See on aed, kuhu keegi ei tohi minna,” ütles Mary endale. „See on aed, millel pole väravat. Ta elab seal. Kui väga ma soovin, et võiksin näha, milline see on!”

Ta jooksis mööda alleed tagasi rohelise väravani, kust ta oli esimesel hommikul sisse astunud. Siis jooksis ta mööda teed alla teise väravani ja selle kaudu viljapuuaeda. Kui ta nüüd peatus ja üles vaatas, siis nägi ta sama puud teisel pool müüri ning seal oli ka leevike, kes oli äsja oma laulu lõpetanud ja hakkas nüüd nokaga sulgi kohendama.

„See on see aed, olen veendunud,” ütles Mary.

Ta käis ringi ja vaatles hoolikalt viljapuuaia müüri, mis asus vastu saladuslikku aeda, ent nagu esimeselgi korral leidis ta, et seal pole ühtki väravat. Siis jooksis ta läbi köögiviljaaedade tagasi alleele väljaspool luuderohuga kaetud müüri, kõndis selle lõpuni ja vaatles aeda, kuid polnud ühtki väravat. Seejärel läks ta tagasi teise otsani, vaatles jälle, kuid väravat polnud ikkagi.

„See on väga imelik,” ütles ta. „Ben Weatherstaff ütles, et sellel ei ole ühtegi väravat, ja tõepoolest ei ole. Kuid värav pidi olema kümne aasta eest, sest härra Craven mattis ju võtme maha.”

See andis talle nii palju mõtlemist, et ta hakkas asjast päris huvituma ega kahetsenud sugugi, et oli Misselthwaite’i mõisasse tulnud. Indias oli tal alati palav olnud, ta oli liiga roidunud, et palju millestki hoolida. Värske nõmmetuul oli puhunud minema ämblikuvõrgud ta noorest peast ja teda virgutanud.

Ta viibis peaaegu kogu päeva väljas ja õhtul sööma asudes oli näljane, unine ja väsinud. Ta ei pahandanud ka Martha lobisemise üle. Talle isegi meeldis Marthat kuulata, ning lõpuks otsustas ta midagi küsida. Ta tegi seda pärast õhtusööki, kui oli istunud kamina juurde tule ette.

„Miks söör Craven vihkab seda aeda?” küsis ta.

Ta oli palunud Marthat tuppa jääda ja Marthal polnud midagi selle vastu. Ta oli veel väga noor, harjunud elama õdede ja vendadega kuhjatud onnis ning tundis end ebamugavalt all suures teenijatetoas, kus teenrid ja toatüdrukud kohtlesid teda nagu tavalist väikest tüdrukut, nokkisid teda jorkširi keelemurde pärast, istusid ja sosistasid isekeskis. Martha armastas rääkida, ning too kummaline laps, kes oli Indias elanud ja keda olid teeninud „mustad”, oli omast kohast uudis, mis teda huvitas.

Ta istus kamina ette, ootamata, et teda oleks palutud.

„Sa mõtled seda aeda?” küsis ta. „Seda ma teadsin. Just samasugune lugu oli ka minuga, kui ma esimest korda sellest kuulsin.”

„Miks ta vihkab seda aeda?” nõudis Mary.

Martha tõmbas jalad enda alla ja seadis end mugavalt istuma.

„Kuula, kuidas tuul marutseb maja ümber,” ütles ta. „Sa püsiks vaevalt jalul, kui kõnniks praegu nõmmel.”

Mary ei teadnud, mis tähendab „marutseb”, kuid ta kuulatas ning siis mõistis. See pidi tähendama seda õõnsat, kohutavat kohinat, mille saatel tuul tormas ringi ümber maja, nagu taoks ja põrutaks mingi hiiglane, keda keegi ei võinud näha, maja seintele ja akendele, et sisse murda. Kuid oli teada, et ta sisse ei pääse, ning seepärast tundus toas punase leegitseva tule juures nii julge ja soe.

„Kuid miks ta vihkab seda nii väga?” küsis Mary, kui oli Martha jutu ära kuulanud. Ta tahtis järele uurida, kas Martha teab seda.

Siis avas Martha oma teadmistetagavara.

„Pea meeles, proua Medlock ütles, et sellest ei tohi rääkida,” alustas ta. „Siin on palju asju, millest ei tohi rääkida. Nii on söör Craveni käsk. Tema mured ei puutuvat teenijaisse, ütleb ta. Kui poleks olnud seda aeda, siis poleks ta selline, nagu on praegu. See oli proua Craveni aed, mille ta oli ise rajanud, kui nad abiellusid. Proua armastas väga seda aeda ja nad ise hoolitsesid sääl lillede eest. Ühtki aednikku ei lastud iial sinna sisse. Härra ja proua läksid sinna tavaliselt kahekesi, panid värava kinni ja jäid sinna mitmeks tunniks, ajasid juttu ja lugesid. Proua oli üsna nooruke tütarlaps ja aias kasvas vana puu, mille üks oks oli istmekujuliselt lookas. Proua laskis roosidel kasvada selle üle ja armastas sääl istuda. Kuid ühel päeval, kui ta oksal istus, murdus oks, proua kukkus maha ja sai nii haiget, et ta järgmisel päeval suri. Arstid arvasid, et härra läheb hulluks ja sureb ka. Seepärast ta vihkabki seda aeda. Keegi ei ole sääl sestsaadik käinud ja härra ei luba kellelgi sellest kõnelda.”

Mary ei küsinud enam. Ta vaatas punasesse tulle ning kuulas, kuidas tuul „marutseb”. See näis „marutsevat” veel valjemini kui enne.

Sel hetkel sündis Marys väga hea muutus. Neli head muutust oli toimunud temaga sestsaadik, kui ta Misselthwaite’i mõisasse tuli. Ta oli tundnud, nagu oleks ta leevikest mõistnud ja nagu see oleks teda mõistnud; ta oli jooksnud tuules, kuni ta veri soojaks muutus; ta oli esimest korda elus olnud tõsiselt näljane; ta oli avastanud, mida tähendab kellelegi kaasa tunda. Ta tegi edusamme.

Ent tuule kohinat kuulates hakkas ta kuulma midagi muud. Ta ei teadnud, mis see oli, sest algul suutis ta seda vaevalt tuulest eristada. See oli kummaline hääl – näis peaaegu, nagu nutaks kusagil laps. Hetketi sarnanes tuule vingumine kaunikesti lapse nutuga, kuid nüüd taipas Mary selgesti, et see hääl tuleb maja seest, mitte väljast. See oli kaugel, kuid siiski majas. Ta pöördus ja vaatas Martha otsa.

„Kas sina ka kuuled, et keegi nutab?” küsis ta.

Martha näis äkki segasena.

„Ei,” vastas ta. „See on tuul. Mõnikord see kõlab nii, nagu oleks keegi nõmmel ära eksinud ja nutaks. Tuules on igasuguseid hääli.”

„Kuid kuula,” ütles Mary. „See on majas… all, ühes pikas koridoris.”

Samal hetkel avati kuskil all uks, sest tugev tuulehoog puhus koridori ja Mary toa uks prahvatas mürtsudes avali. Nad hüppasid mõlemad jalule, lamp kustus tuuletõmbuses ning nuttev hääl kostis pikas koridoris veel selgemini kui enne.

„Noh!” hüüdis Mary. „Ma ütlesin sulle! Keegi nutab – ning see pole täiskasvanud inimene.”

Martha jooksis, pani ukse kinni ja pööras võtit, kuid enne kui ta jõudis seda teha, kuulsid nad mõlemad, kuidas kuskil kaugel koridoris langes uks paugatades kinni ning siis jäi kõik vaikseks, sest isegi tuul oli veidiks ajaks lakanud „marutsemast”.

„See oli tuul,” ütles Martha kangekaelselt. „Ning kui see polnud tuul, siis oli see väike Betty Butterworth, köögitüdruk. Ta kaebas kogu päev hambavalu.”

Kuid Martha olemises paistis midagi rahutut ja piinlikku, mis sundis Maryt talle väga tõsiselt otsa vaatama. Ta ei uskunud, et Martha tõtt räägib.