Читать книгу Saarel - Garvis Graves Tracey - Страница 1

Juuni 2001

Olin kolmekümneaastane, kui vesilennuk, millel koos T. J. Callahaniga reisisin, India ookeanis alla kukkus. T. J. oli kuueteistkümnene ning kolme kuu eest oli tal diagnoositud Hodgkini lümfoomi taandumine. Piloodi nimi oli Mick, aga tema suri juba enne, kui vette plartsatasime.

Mu kavaler John sõidutas mu lennujaama, kuigi oli seda tegema soovitud isikute nimekirjas mu ema ja õe Sarah’ järel kolmandal kohal. Tunglesime rahvasummas, kumbki järel vedamas suurt ratastel kohvrit, ja ma mõtlesin, kas kogu Chicago rahvas oli tol päeval otsustanud kuskile lennata. Kui viimaks US Airwaysi laua ette jõudsime, naeratas piletimüüja, kleepis mu pagasile sildid ja ulatas mulle pardakaardi.

„Tänan, preili Emerson. Kõik vajalikud registreerimistoimingud Malésse jõudmiseks on tehtud. Turvalist reisi!”

Pistsin pardakaardi käekotti ja pöörasin ringi, et Johniga hüvasti jätta. „Aitäh, et mind kohale sõidutasid.”

„Ma kõnnin sinuga kaasa, Anna.”

„Pole tarvis,” ütlesin pead raputades.

John võpatas. „Ma tahan.”

Sammusime vaikides edasi, järgnedes aeglaselt liikuvale reisijate trobikonnale. „Missugune ta välja näeb?” küsis John väravate juures.

„Kõhetu ja kiilakas.”

Lasksin pilgul üle rahvasumma libiseda ja naeratasin, kui T. J-d silmasin, sest nüüd katsid tema pead lühikesed pruunid juuksed. Lehvitasin ning ta vastas peanoogutusega, sellal kui ta kõrval istuv poiss teda küünarnukiga roietesse nügis.

„Kes too teine poiss on?” küsis John.

„Ma arvan, et tema sõber Ben.”

Istmetel lösutavad poisid kandsid seda stiili riideid, nagu neid eelistab enamik kuueteistkümneaastaseid: pikad kottis sportlikud püksid, T-särgid ja lahtiste paeltega tennised. T. J. jalge ees lebas tumesinine seljakott.

„Oled kindel, et ikka tahad seda teha?” küsis John. Ta surus käed tagataskutesse ja vahtis kulunud lennujaamavaipa.

Noh, üks meist ju peab midagi tegema. „Jah.”s

„Palun ära tee ühtki lõplikku otsust, enne kui jälle tagasi oled.”

Ma ei juhtinud tähelepanu tema palves peituvale irooniale. „Ma ju ütlesin, et ei tee.”

Tegelikult oli valikuvõimalusi aga ainult üks. Ma lihtsalt otsustasin selle suve lõpuni edasi lükata.

John võttis mul piha ümbert kinni ja suudles mind, koguni mitu sekundit kauem, kui sellises avalikus kohas pidanud oleks. Tõmbusin piinlikkust tundes eemale. Märkasin silmanurgast, et T. J. ja Ben jälgivad kõike.

„Ma armastan sind,” ütles John.

Noogutasin. „Ma tean.”

Alistunult võttis ta mu õlakoti ja asetas rihma mu õlale. „Ohutut lendu. Helista mulle, kui kohale jõuate.”

„Hästi.”

John lahkus ja ma vaatasin talle järele, kuni rahvasumm ta endasse neelas, siis aga silusin seelikuesist ja kõndisin poiste juurde. Minu lähenedes lõid nad pilgu maha.

„Tere, T. J.! Sa näed suurepärane välja. Oled valmis minema?”

Tema pruunid silmad vaatasid põgusalt minu omadesse. „Jajah, ikka.” Ta oli kaalus juurde võtnud ja tema nägu polnud enam nii kahvatu. Tal olid hambaklambrid, mida ma polnud varem märganud, ja lõual väike arm.

„Tere. Mina olen Anna,” ütlesin ma T. J. kõrval istuvale poisile. „Sina oled ilmselt Ben. Kuidas pidu oli?”

Poiss vaatas T. J-le segaduses otsa. „Ee… täitsa okei oli.”

Võtsin oma mobiiltelefoni ja vaatasin kella. „Ma tulen kohe tagasi, T. J. Tahan meie lennu üle kontrollida.”

Eemale kõndides kuulsin, kuidas Ben ütles: „Kuule, mees, su lapsehoidja on ülikuum!”

„Ta on mu eraõpetaja, lollpea.”

Ma ei lasknud neil sõnadel end häirida. Õpetasin keskkoolis ja võtsin möllavate hormoonidega poiste juhutisi kommentaare elukutsega kaasas käivate küllaltki leebete riskidena.

Veendunud, et oleme ikka kenasti sõiduplaanis, ma naasin ja istusin T. J. kõrvale tühjale toolile. „Kas Ben läks ära?”

„Jah. Ta emal sai lennujaama ümber tiirutamisest kõrini. Ben ei lubanud tal meie juurde sisse tulla.”

„Kas sa tahad midagi süüa?”

Ta raputas pead. „Mul pole kõht tühi.”

Istusime ebamugavas vaikuses, kuni saabus aeg lennuki pardale minna. T. J. järgnes mulle mööda kitsast vahekäiku meie esimese klassi istekohtade juurde. „Kas tahad akna poole istuda?” küsisin.

T. J. kehitas õlgu. „Võib kah. Aitäh.”

Astusin eest ja ootasin, kuni ta istet võttis, ning istusin siis tema kõrvale ja kinnitasin rihma. T. J. võttis seljakotist CD-mängija ja pani kõrvaklapid pähe, andes niiviisi peenelt mõista, et pole jutuajamisest huvitatud. Mina tõin õlakotist lagedale raamatu, piloot juhtis lennuki õhku ja me jätsime Chicago seljataha.

Saksamaal hakkasid asjad viltu vedama. Lend Chicagost Malésse – Maldiivide pealinna – oleks pidanud kestma pisut rohkem kui kaheksateist tundi, aga tehniliste probleemide ja ilmast tingitud viivituste tõttu veetsime lõpuks kogu ülejäänud päeva ja pool ööd Frankfurdi rahvusvahelises lennujaamas oodates, millal lennufirma meid ümber suunab. Kui meid oli lõpuks järgmisele lennule registreeritud, istusime T. J-ga kell 3.00 kõvadel plasttoolidel. Poiss hõõrus silmi.

Osutasin tühjale istmereale. „Heida pikali, kui tahad.”

„Saan hakkama,” kostis ta haigutust alla surudes.

„Me ei lahku veel mitu tundi. Sa peaksid püüdma magada.”

„Kas sina pole väsinud?”

Olin omadega täitsa läbi, aga T. J. vajas puhkust ilmselt rohkem kui mina. „Minuga on kõik kombes. Lase käia.”

„Oled kindel?”

„Täiesti.”

„Okei.” T. J. naeratas napilt. „Aitäh.” Ta sirutas end toolidel välja ja uinus silmapilk.

Vahtisin aknast välja, vaatasin, kuidas lennukid maanduvad ja jälle õhku tõusevad, punased tuled öötaevas vilkumas. Jahe kliimaseadmeõhk tõi mulle kananaha käsivartele ja ma värisesin oma seelikus ja varrukateta pluusis. Vahetasin need lähedalasuvas tualettruumis teksaste ja pikkade varrukatega T-särgi vastu, mille olin õlakotti pakkinud, ja ostsin siis tassi kohvi. T. J. kõrvale istunud, avasin ma raamatu ja lugesin ning äratasin poisi kolm tundi hiljem, kui meie lennule registreerima hakati.

Pärast Sri Lankale jõudmist tuli ette veel kolm viivitust – sedapuhku seetõttu, et lennupersonali nappis – ja selle aja peale, kui Maldiividel Malé rahvusvahelises lennujaamas maandusime ning Callahanide üüritud suvekodu veel kahetunnise vesilennukitee kaugusele jäi, olin ma olnud ärkvel kolmkümmend tundi. Mu meelekohad tuikasid ning kipitavad ja valusad silmad tulitasid. Kui öeldi, et meile pole kohti reserveeritud, pidin pisaraid tagasi hoidma.

„Aga mul on ju broneeringu kinnitus,” ütlesin piletimüüjale ja libistasin paberitüki üle leti. „Kinnitasin meie broneeringu, enne kui Sri Lankalt lahkusime. Kaks kohta. T. J. Callahan ja Anna Emerson. Kas te võiksite palun uuesti vaadata?”

Meesterahvas leti taga kontrollis arvutist. „Mul on väga kahju,” ütles ta. „Teie nimesid nimekirjas pole. Vesilennuk on täis.”

„Aga järgmine lend?”

„Peagi läheb pimedaks. Vesilennukid pärast päikeseloojangut ei lenda.” Mu löödud ilmet nähes vaatas ta mulle kaastundlikult otsa, toksis klaviatuuril ja võttis telefonitoru. „Vaatan, mida ma teha saan.”

„Tänan teid.”

Jalutasime T. J-ga väiksesse lennujaamapoodi ja ma ostsin kaks pudelit vett. „Tahad ka üht?”

„Ei, aitäh.”

„Pista see õige seljakotti,” ütlesin talle pudelit ulatades. „Võib-olla hiljem tahad.”

Kaevasin kotist välja Tylenoli-purgi, raputasin kaks tabletti peopesale ja neelasin koos natukese veega alla. Istusime pingile ja ma helistasin T. J. emale Jane’ile ning rääkisin talle, et pole mõtet meid enne hommikut oodata.

„On küll võimalus, et meile leitakse lend, aga ma ei usu, et täna õhtul tulema pääseksime. Vesilennukid pimedas ei lenda ja võib juhtuda, et peame öö lennujaamas mööda saatma.”

„Mul on nii kahju, Anna. Te olete kindlasti rampväsinud,” lausus ta.

„Pole midagi. Homme jõuame kindlasti kohale.” Katsin telefoni käega. „Kas tahad ka emaga rääkida?”

T. J. tegi nägusid ja raputas pead.

Märkasin, et piletimüüja viipab mulle. Ta naeratas. „Jane, teate, mul on tunne, et võib-olla me…” ja siis kõne katkes. Pistsin telefoni kotti tagasi, astusin leti juurde ja hoidsin hinge kinni.

„Üks tšarterpilootidest võib teid saarele ära viia,” ütles piletimüüja. „Reisijad, keda ta viima pidi, on veel Sri Lankal ega jõua siia enne homset hommikut.”

Hingasin välja ja naeratasin. „See on imetore. Aitäh, et meile lennu leidsite. Olen teile tõesti väga tänulik.” Püüdsin T. J. vanematele helistada, aga mu mobla ei saanud ühegi jaamaga ühendust. Loodetavasti tuleb ühendus jälle tagasi, kui saarele jõuame. „Valmis, T. J.?”

„Jajah,” vastas poiss ja haaras oma seljakoti.

Minubuss viis meid õhutaksoterminali juurde. Meid registreeriti lennule ja sammusime välja.

Maldiivide kliima meenutas mulle spordisaali saunaruumi. Otsekohe lõid mu laup ja kaelatagune higist pärlendama. Teksad ja pikkade varrukatega T-särk hoidsid kuuma ja niiske õhu hästi ihu ligidal ja ma soovisin, et oleksin uuesti midagi õhemat selga tõmmanud.

Kas siin ongi kogu aeg nii tapvalt palav?

Üks lennujaamatöötajatest seisis kail, veepinnal kergelt õõtsuva lennuki kõrval, ja viipas meile käega. Kui T. J-ga tema juurde jõudsime, avas ta ukse ning me ronisime kummardudes lennukisse. Piloot istus oma istmel ning naeratas meile, suu täis juustuburgerit.

„Tere, mina olen Mick.” Ta lõpetas mälumise ja neelas. „Loodan, et te ei pane pahaks, kui oma õhtusöögi lõpetan.” Ta paistis olevat viiekümnendate lõpuotsas ja nii ülekaaluline, et mahtus vaevu piloodiistmele ära. Ta kandis lühikesi vabaajapükse ja kõige suuremat kirevaks värvitud särki, mida olin eales näinud. Ta oli paljajalu. Tema ülahuul ja laup leemendasid higist. Ta sõi ära viimase burgerisuutäie ja pühkis siis salvrätikuga nägu.

„Mina olen Anna ja see siin on T. J.,” ütlesin ma naeratades ja sirutasin käe, et mehel kätt suruda. „Loomulikult ei pane me seda pahaks.”

DHC-6 Twin Otter mahutas kümme reisijat ning lehkas lennukikütuse ja kopituse järele. T. J. klõpsas turvavöö kinni ja vahtis aknast välja. Istusin teisele poole vahekäiku, lükkasin käekoti ja õlakoti istme alla ja hõõrusin silmi. Mick käivitas mootorid. Mürin summutas tema hääle, aga kui ta pea küljele pööras, siis tema huuled liikusid, kui ta kellegagi raadioseadme abil suhtles. Ta juhtis lennuki kaist eemale, suurendas kiirust ja juba olimegi õhus.

Siunasin oma suutmatust lennukis magada. Olin alati kadestanud neid, kes uinusid nagu notid niipea, kui lennuk õhku tõusis, ega ärganud enne, kui rattad jälle maandumisrada puudutasid. Püüdsin suigatada, aga vesilennuki akendest sisse tulvav päikesevalgus ja mu segadusse aetud sisemine kell muutsid tukkumise võimatuks. Kui alla andsin ja silmad avasin, tabasin T. J. mind ainiti vahtimast. Tema näoilme ja minu tulitavate põskede järgi otsustades valmistas see meile mõlemale piinlikkust. Poiss pööras pilgu ära, lükkas seljakoti endale pea alla ja uinus juba mõni minut hiljem.

Rahutuna klõpsasin ma turvavöö lahti ja läksin Micki juurde, et küsida, kui kaua on veel maandumiseni jäänud.

„Võib-olla veel tunnike või nii.” Ta osutas kaaspiloodi istmele. „Istuge sinna, kui tahate.”

Võtsin istet ja kinnitasin turvavöö. Silmi päikese käes kissitades imetlesin ma lummavat vaadet. Taevas, kõrgustes pilvitu ja koobaltsinine. India ookean allpool kui piparmündiroheliste ja türkiissiniste pööriste segu.

Mick masseeris oma rinna keskpunkti rusikaga ning sirutas käe maohappesust reguleerivate tablettide järele. Ta pistis ühe suhu. „Kõrvetised. Juustuburgerite söömise tagajärg. Aga need maitsevad nii palju paremini kui mingi neetud salat, kas pole?” Ta naeris ja ma noogutasin nõusolevalt pead.

„Niisiis, kust te kaks õieti pärit olete?”

„Chicagost.”

„Mida te seal Chicagos teete?” Mick pistis suhu veel ühe närimistableti.

„Õpetan kümnendatele klassidele inglise keelt.”

„Aa, nii et vabad suved.”

„Noh, minu puhul mitte. Suviti annan ma harilikult eratunde.” Osutasin T. J. poole. „Tema vanemad palkasid mu poissi koolitöös järele aitama. Tal oli lümfoom ja seetõttu jäi ta paljudest tundidest kõrvale.”

„Mõtlesingi, et näete välja liiga noor, et olla tema ema.”

Naeratasin. „Tema vanemad ja õed lendasid kohale juba paari päeva eest.”

Mina ei saanud lahkuda nii vara kui Callahanid, sest riigikool, kus ma õpetasin, läks suvevaheajale mõni päev hiljem kui erakeskkool, kus T. J. käis. Kui T. J. sellest kuulis, veenis ta vanemaid, et nad lubaksid tal nädalavahetuseks Chicagosse jääda ja koos minuga järele lennata. Jane Callahan helistas mulle ja uuris, kas selline asjakorraldus sobib.

„T. J. sõber Ben korraldab peo ja T. J. tahab nii väga minna. Olete kindel, et teil pole midagi selle vastu?” küsis ta.

„Mitte kõige vähematki,” vastasin. „Nii saamegi teineteist paremini tundma õppida.”

Olin T. J-ga kohtunud vaid korra, kui tema vanemate juures vestlusel käisin. Kulub terve igavik, enne kui ta mind omaks võtab; nii oli see uute õpilastega alati, eriti kui tegu oli teismeliste poistega.

Mu mõttelõnga katkestas Micki hääl. „Kui kauaks te jääte?”

„Suveks. Nad üürisid saarel maja.”

„Nii et temaga on nüüd kõik kombes?”

„Jah. Vanemate jutu järgi oli ta mõnda aega väga haige, aga ta on nüüd juba mõni kuu tervenemas.”

„Mõnus koht, kus suvel töötada.”

Muigasin. „Raamatukogule teeb silmad ette küll.”

Lendasime mõnda aega vaikides. „Kas seal all on tõepoolest tuhat kakssada saart?” tundsin ma huvi. Olin kokku lugenud kõigest kolm või neli, mis hiiglaslike pusletükkidena veepinnale laiali pillutatud näisid. Ootasin vastust. „Mick?”

„Mida? Jajah, mõni siia-sinna. Asustatuid on nii kahesaja ringis, aga eks seegi muutub kõiksugu arendamistega. Iga kuu avatakse mõni uus hotell või puhkekeskus.” Ta kõhistas naerda. „Kõik tahavad ju tükikest paradiisi.”

Mick masseeris taas oma rinda ja võttis vasaku käe juhtkangilt ning sirutas ette. Panin tähele tema valulikku näoilmet ja kergelt higiseks tõmbunud laupa.

„Kas teiega on kõik korras?”

„Kõik on kombes. Pole lihtsalt varem nii hirmsaid kõrvetisi olnud.” Ta pistis suhu veel kaks närimistabletti ja kortsutas tühja pakendi ära.

Mind haaras rahutus. „Kas tahate, et kellegagi ühendust võtaksin? Kui näitate, kuidas raadiot kasutada, võin seda teie eest teha.”

„Ei, niipea kui need rohud mõjuma hakkavad, on minuga kõik jälle kombes.” Mees hingas sügavalt sisse ja naeratas mulle. „Aga aitäh.”

Mõnda aega paistis ta end paremini tundvat, aga kümne minuti pärast võttis ta parema käe juhtkangilt ja masseeris oma vasakut õlga. Higi nirises tal mööda nägu alla. Tema hingamine kõlas rabedalt ja ta niheles istmel, nagu ei suudaks mugavat asendit leida.

Mu rahutus kasvas puhtakujuliseks kabuhirmuks.

T. J. ärkas. „Anna,” lausus ta küllalt valjusti, et kuulsin teda isegi üle mootorimüra. Pöörasin ringi. „Kas me oleme juba peaaegu kohal?”

Tegin turvavöö lahti ja läksin tagasi T. J. kõrvale istuma. Tahtmata karjuda, tõmbasin ta lähemale ja ütlesin: „Tead, ma olen üsna kindel, et Mick saab kohe südamerabanduse. Tal on rinnus valus ja ta näeb jube välja, kuigi väidab ise, et süüdi on kõrvetised.”

„Misasja!? Tõsiselt räägid või?”

Noogutasin. „Mu isa pääses möödunud aastal suurest rabandusest eluga, seega ma tean, milliseid märke silmas pidada. Mulle tundub, et Mickil on hirm tunnistada, et midagi on valesti.”

„Mis meist saab? Kas ta suudab ikka edasi lennata?”

„Ma ei tea.”

Läksime T. J-ga kokpitti. Mick oli mõlemad rusikad rinnale surunud ja silmad sulgenud. Tema mikrofoniga peakomplekt oli viltu vajunud ja mehe nägu oli omandanud hallika varjundi.

Kükitasin tema istme kõrvale ja mind läbis hirmusööst. „Mick.” Mu hääletoon oli tungiv. „Me peame tõesti abi kutsuma.”

Ta noogutas. „Ma viin meid kõigepealt alla vette ja siis peab üks teist raadioga tegelema,” ahmis ta õhku, püüdes sõnu üle huulte suruda. „Pange päästevestid selga. Need on ukse kõrval hoiukapis. Siis istuge oma kohtadele ja kinnitage rihmad.” Ta krimpsutas valust nägu. „Minge!”

Mu süda vasardas rinnus ja adrenaliin tulvas läbi mu keha. Sööstsime hoiukapi juurde ja sobrasime seal.

„Miks me peame päästevestid selga panema, Anna? Lennukil on ju ujukid, eks ole?”

Sest Mick kardab, et ei jõua küllalt kiiresti alla laskuda.

„Ma ei tea, võib-olla näeb kord seda ette. Me maandume ju keset ookeani.” Leidsin päästevestid, mis olid kiilutud silindrikujulise ja kirja „PÄÄSTEPARV” kandva pakendi ja mõningate tekkide vahele. „Võta,” ütlesin, ulatasin ühe vesti T. J-le ja panin ka enda oma selga. Istusime oma kohtadele ja kinnitasime turvavööd, kusjuures mu käed värisesid nii kohutavalt, et sain sellega hakkama alles teisel katsel.

„Kui Mick teadvuse kaotab, pean kohe elustamisega alustama. Sina pead välja uurima, kuidas raadio töötab, T. J., eks?”

Poiss noogutas, silmad pärani. „Sellega saan ma hakkama.”

Pigistasin tooli käetugesid ja vaatasin aknast välja, kus lainetav ookeanipind järjest lähemale tuli. Siis aga, selle asemel et hoogu maha võtta, kogus lennuk kiirust ja laskus järsu nurga all. Kiikasin lennuki etteotsa. Mick oli juhtkangi peale kössi vajunud ega liigutanud. Võtsin turvavöö lahti ja sööstsin vahekäiku.

„Anna!” karjus T. J.. Mu särgisaba libises tema haardest välja.

Enne kui kokpitti jõudsin, nõksatas Mick oma istmel tahapoole, käed ikka veel juhtkangil, ning tema rinda läbisid tugevad krambid. Lennuki nina kerkis järsult ülespoole ja me laskusime vette, saba ees, ning libisesime nagu lutsukivi ebakindlalt üle veepinna. Üks tiib takerdus otsapidi lainetesse ja lennuk paiskus uperkuuti. Hoog lõi mu jalust, otsekui oleks keegi mulle pahkluude ümber köie sidunud ja seda jõuliselt rapsanud. Mu kõrvus kajas puruneva klaasi klirin ning mulle näis, nagu lendaksin, ja seejärel, kui lennuk tükkideks purunes, tundsin teravat valu.

Ma sukeldusin ookeani, merevesi kurku valgumas. Olin suunataju täiesti kaotanud, aga päästevest kergitas mind aeglaselt ülespoole. Mu pea kerkis üle veepinna ja ma läkastasin ohjeldamatult, püüdes õhku kopsudesse ja vett sealt välja saada.

T. J.! Oh jumal, kus on T. J.?

Kujutlesin, kuidas ta on oma istme külge kammitsetud ega suuda turvavööd avada, lasksin pilgul meeleheitlikult üle veepinna libiseda, kissitasin päikesesse ja kisendasin poisi nime. Just siis, kui kartsin, et ta on surmkindlalt uppunud, tõusis ta pinnale, läkastas ja puristas.

Ujusin tema poole, veremaitse suus, ja mu pea tuikas nii hullusti, et arvasin seda lõhkevat. T. J. juurde jõudnud, haarasin tal käest ja tahtsin öelda, kui rõõmus ma olen, et ta eluga pääses, aga sõnad ei tahtnud üle huulte tulla ja kõik muutus paiguti uduseks ja häguseks.

T. J. karjus, et üles ärkaksin. Mäletan kõrgeid laineid ja veel vett, mida neelasin, siis aga ei mäletanud ma enam midagi.