Читать книгу Saarel - Garvis Graves Tracey - Страница 3

Minu kohal hõljusid kaks hägust T. J. kujutist ja ma pilgutasin silmi, kuni need üheks kokku sulandusid. Poisi nägu oli haavakriimuline ja tema vasak silm kinni paistetanud.

„Kus me oleme?” küsisin. Mu hääl kõlas karedalt ja suus oli soola maik.

„Ma ei tea. Mingil saarel.”

„Aga Mick?” küsisin ma.

T. J. raputas pead. „Kõik, mis lennukist alles jäi, vajus kiiresti vee alla.”

„Ma ei mäleta midagi.”

„Sa kaotasid vees teadvuse ja kui ma ei suutnud sind üles äratada, pidasin sind surnuks.”

Mu pea tuikas. Puudutasin laupa ja võpatasin, kui sõrmed üle suure muhu libisesid. Mu põsk oli millegi kleepuvaga koos. „Kas mul jookseb verd?”

T. J. naaldus minu poole ja kammis sõrmedega läbi mu juuste, otsides verejooksu allikat. Karjatasin, kui ta selle leidis.

„Vabandust,” ütles ta. „Haav on sügav. Nüüd enam nii palju verd ei tule. Enne, kui vees olime, tuli palju rohkem.”

Mind haaras hirm, mis kulges otsekui lainena minust läbi. „Kas seal oli haisid ka?”

„Ma ei tea. Ma ei näinud ühtki, aga muretsesin samuti.”

Hingasin sügavalt sisse ja ajasin end istukile. Rand keerles ringi. Käed liivale toetanud, kogusin end, kuni suurem pööritus üle läks. „Kuidas me siia saime?” küsisin.

„Ma pistsin käed su päästevesti rihmadest läbi ja hoovus kandis meid randa. Siis lohistasin su liivale.”

Tema tegu jõudis mulle alles nüüd pärale. Vaatasin üle vee ega öelnud veidi aega midagi. Mõtlesin, mis võinuks juhtuda, kui T. J. oleks minust lahti lasknud või kui haid oleksid tulnud või kui seda saart poleks olnud. „Aitäh, T. J..”

„Aga palun,” vastas ta ja vaatas mulle mõne sekundi silma, enne kui pea jälle ära pööras.

„Kas sa said ka viga?” küsisin.

„Kõik on korras. Ma vist lõin näo vastu eesmist istet ära.”

Püüdsin tõusta, aga ei saanud hakkama, sest mind valdas uimasus. T. J. aitas mu püsti ja seekord jäin ma jalule. Tegin päästevesti pandlad lahti ja lasksin vestil liivale kukkuda.

Pöörasin pilgu kaldast eemale ja vaatasin sisemaa poole. Saar nägi välja täpselt selline nagu piltidel, mida olin internetis näinud, ainult et siin polnud luksushotelle ega puhkemaju. Puhas ja valge liiv tundus paljaste jalgade all kui suhkur; mul polnud aimugi, mis oli saanud mu kingadest. Rand läks üle õitsvateks põõsasteks ja troopikataimedeks ja lõpuks metsaseks alaks, kus puud kasvasid ligistikku koos, nii et lehtedest moodustus roheline varikatus. Kõrgel taevas särav päike kõrvetas ägedalt. Ookeanituul ei suutnud mu üha tõusvat kehatemperatuuri jahutada ning mööda mu nägu nirises higi. Riided kleepusid mu niiskele nahale.

„Ma pean uuesti istuma.” Mul keeras sees ja arvasin, et hakkan oksele. T. J. istus minu kõrvale ning kui iiveldustunne oli möödunud, ütlesin: „Ära muretse. Kindlasti teatakse, et me alla kukkusime, ja mõni lennuk saadetakse meid otsima.”

„Kas sul on aimu, kus me oleme?” küsis poiss.

„Tegelikult mitte.”

Joonistasin sõrmega liivale. „Saared moodustavad kahekümne kuuest atollist koosneva aheliku, mis kulgeb põhjast lõunasse. Meie olime teel siia.” Osutasin ühele punktile. Vedasin sõrmega läbi liiva ja osutasin teisele. „See siin on Malé, kust me teele asusime. Me oleme arvatavasti kuskil nende kahe vahel, kui just hoovus meid ida ega lääne poole ei kandnud. Ma ei tea, kas Mick püsis kursil, ja ma ei oska ka öelda, kas vesilennukid esitavad reisiplaani või kas neid radaril jälgitakse.”

„Mu emps ja paps on kindlasti meganärvis.”

„Jah.” T. J. vanemad olid kahtlemata püüdnud mulle mobla peale helistada, aga nüüdseks lebas telefon ilmselt juba ookeanipõhjas.

Kas peaksime märgulõkke süütama? Kas mitte seda ei peaks kaduma läinud inimesed tegema? Lõkke süütama, et oma asukohast märku anda?

Mul polnud aimugi, kuidas lõkke tegemine käib. Mu ellujäämisoskused piirdusid telekast nähtu ja raamatutest loetuga. Mitte kumbki meist ei kandnud prille, muidu oleksime võinud läätsed päikese poole pöörata. Meil polnud ka tulekivi ega rauda. Järele jäi vaid hõõrdumismeetod, aga kas pulkade vastamisi nühkimine tegelikult ka mõikaks? Võib-olla polnud põhjust lõkke pärast muretseda, vähemalt veel mitte. Meid on kindlasti näha, kui lennuk lendab madalalt ja me püsime ranna ääres.

Proovisime kirjutada SOS. Alguses trampisime liiva jalgadega kokku, aga ei uskunud, et seda õhust näha oleks. Järgmiseks proovisime lehti kasutada, aga tuulehoog kandis need laiali juba enne, kui tähti moodustada jõudsime. Polnud suuri kive, mis oleksid lehti paigal hoidnud, üksnes pisikesed kivikesed ja mingid tükid, mis minu meelest olid korallid. Ringi liikudes hakkas meil veel palavam ja mu peavalu läks hullemaks. Lõime käega ja istusime maha.

Mu nägu kõrbes päikese käes ning T. J. käed ja jalad tõmbusid punaseks. Peagi polnud meil teist valikut kui rannalt lahkuda ja kookospalmi all varju otsida. Maapind oli täis kookospähkleid ja ma teadsin, et need sisaldavad vett. Tagusime pähkleid vastu puutüve, aga ei suutnud neid katki teha.

Higi voolas mööda mu nägu. Kuhjasin juuksed kokku ja hoidsin neid pealael. Paistes keele ja kuiva suu tõttu oli mul raske neelata.

„Ma vaatan natuke ringi,” ütles T. J.. „Võib-olla leidub siin kuskil vett.” Ta polnudki kuigi kaua kadunud, kui tuli juba kookospalmi juurde tagasi, hoides midagi käes.

„Vett ma ei näinud, aga leidsin selle siin.”

Asjandus ta käes oli greibisuurune ja roheline ja selle pinda katsid ogadega kühmud.

„Mis see on?” küsisin ma.

„Ma ei tea, aga võib-olla on sellel ka vesi sees, nagu kookospähklitelgi.”

T. J. kooris vilja ära, kasutades selleks sõrmeküüsi. Mis see vili ka polnud, olid putukad esimesena jaole jõudnud. Poiss laskis viljal maha kukkuda ja lõi selle jalaga eemale.

„Leidsin selle ühe puu alt,” ütles ta. „Seal rippus neid veel palju, aga liiga kõrgel, et kätte saada. Kui sa mulle õlgadele roniksid, siis õnnestuks meil ehk mõni alla koksata. Mis sa arvad, kas suudad kõndida?”

Noogutasin. „Kui me läheme aeglaselt.”

Kui puu juurde jõudsime, võttis T. J. mul käest kinni ja aitas mul oma õlgadele ronida. Ma olin meeter kuuskümmend kaheksa pikk ja kaalusin viiskümmend neli kilo. T. J. oli minust vähemalt kümme sentimeetrit pikem ja ilmselt mõniteist kilo raskem, aga mind toetades vankus ta pisut. Küünitasin nii kõrgele, kui ulatasin, sõrmed vilja poole sirutatud. Ma ei saanud sellest kinni haarata, seega virutasin rusikaga. Kahel esimesel korral ei liikunud vili õieti paigastki, aga ma lõin veidi kõvemini ja vili sadas alla. T. J. laskis mu maapinnale ja ma korjasin puuvilja üles.

„Ma ikkagi ei tea, mis see selline on,” ütles ta, kui olin vilja tema kätte andnud.

„See võib olla leivapuu vili.”

„Mis see veel on?”

„See on puuvili, mis peaks maitsema nagu leib.”

T. J. kooris vilja ära ja selle aromaatne lõhn meenutas mulle guajaavi. Jagasime vilja pooleks ja lutsutasime seda, mahl kuivadesse suudesse valgumas. Närisime ja neelasime tükke. Kummitaoline tihkus tähendas ilmselt, et leivapuuvili pidanuks kauem valmima, aga me sõime seda sellegipoolest.

„Minu meelest see küll leiva moodi ei maitse,” arvas T. J..

„Võib-olla küpsetatud peast maitseks.”

Kui olime lõpetanud, ronisin ma uuesti T. J. õlgadele ja koksisin alla veel kaks tükki, mille samuti otsekohe nahka pistsime. Siis kõndisime tagasi kookospalmi juurde, võtsime istet ja hakkasime jälle ootama.

Hilisel õhtupoolikul avanesid taevaluugid ilma igasuguse hoiatuseta ja vihma kallas meile valingutena kaela. Ronisime puu alt välja, pöörasime näod taeva poole ja avasime suud, aga sadu lõppes juba kümne minuti pärast.

„Praegu on vihmahooaeg,” ütlesin. „Sadama peaks iga päev, arvatavasti rohkemgi kui korra.” Meil polnud midagi, millesse vett koguda, ning piisad, mida mul õnnestus keelele püüda, panid mind üksnes lisa soovima.

„Kus nad siis on?” küsis T. J., kui päike loojus. Tema hääles kajav meeleheide vastas mu enda emotsionaalsele seisundile.

„Ma ei tea.” Mingitel arusaamatutel põhjustel polnud lennukit tulnud. „Küll nad meid homme üles leiavad.”

Läksime tagasi rannale, sirutasime end liival välja ja toetasime pead päästevestidele. Õhk läks jahedamaks ja üle vee puhuv tuul pani mind värisema. Põimisin käed enda ümber ja tõmbusin kerra, kuulates lainete rütmilist laksumist vastu rahu.

Kuulsime neid enne, kui aru saime, kellega tegu. Õhk kajas tiivakahinast ja sellele järgnesid sadade, võib-olla koguni tuhandete nahkhiirte siluetid. Nad varjutasid kuusirbi ja ma mõtlesin, kas nad rippusid kuskil meie peade kohal, kui leivapuu juures käisime.

T. J. ajas end istukile. „Ma pole kunagi nii palju nahkhiiri näinud.”

Jälgisime neid mõnda aega ja lõpuks nad hajusid, siirdusid kuskile mujale jahti pidama. Mõni minut hiljem jäi T. J. magama. Vaatasin taevasse, teades, et pimedas ei otsi meid mitte keegi. Päevasel ajal alustatud otsingud ei jätku enne hommikut. Kujutlesin T. J. meeleheites vanemaid päikesetõusu ootamas. Võimalus, et helistatakse mu enda perele, tõi mulle pisarad silma.

Mõtlesin oma õele Sarah’le ja jutuajamisele, mis mul temaga oli mõni kuu tagasi. Käisime Mehhiko restoranis õhtust söömas ning kui ettekandja meie joogid tõi, rüüpasin ma sõõmu Margaritat ja teatasin: „Ma võtsin vastu selle eraõpetajatöö, millest sulle rääkisin. Selle poisiga, kellel oli vähk.” Panin joogi käest, võtsin tortiljakrõpsule pisut salsat ja pistsin suhu.

„Selle, kus sa pead koos nendega puhkama sõitma?” küsis õde.

„Jah.”

„Sa oled nii kaua ära. Mida John sellest arvab?”

„Me rääkisime Johniga jälle abieluteemadel. Seekord aga ütlesin talle, et tahan ka lapse saada.” Kehitasin õlgu. „Mõtlesin, et miks mitte täispanga peale välja minna.”

„Oh, Anna,” ütles Sarah.

Kuni viimase ajani polnud ma tegelikult kuigivõrd lapsesaamisele mõelnud. Olin täiesti rahul, et sain olla tädiks Sarah’ lastele – kaheaastasele Chloele ja viiesele Joele. Siis aga hakkasid kõik mulle tekkidesse mähitud puntraid sülle suruma ja ma mõistsin, et tahan endale ka sellist. Niisugune äge titepalavik ja sellest tulenev bioloogilise kella tiksumine tulid mulle üllatusena. Olin alati arvanud, et lapsesaamissoov tekib aegamööda, aga ühel päeval oli see lihtsalt olemas.

„Ma ei saa enam niimoodi, Sarah,” jätkasin ma. „Kuidas ta lapsega toime tuleks, kui ei suuda isegi abiellu astuda?” Raputasin pead. „Teistel naistel paistab see nii lihtsalt käivat. Nad kohtavad kedagi, armuvad ja abielluvadki. Aasta või ehk kahe pärast loovad nad juba perekonna. Lihtne, eks ole? Kui meie Johniga tulevikku arutame, on see umbes sama romantiline kui kinnisvaratehing ja kauplemist on ka umbes sama palju.” Haarasin salvrätiku ja pühkisin silmi.

„Mul on nii kahju, Anna. Tõtt-öelda ei saa ma aru, miks sa üldse nii kaua ootasid. Seitse aastat tundub küllalt pikk aeg, et John võiks oma tahtmistes selgusele jõuda.”

„Kaheksa, Sarah. Kaheksa aastat.” Võtsin oma klaasi ja kummutasin selle kahe suure lonksuga tühjaks.

„Oh, ju mul jäi kuskil aastake kahe silma vahele.” Meie ettekandja peatus laua juures ja küsis, kas soovime veel teist ringi.

„Teate, kandke aga ette,” ütles Sarah talle. „Niisiis, kuidas see jutuajamine lõppes?”

„Ütlesin, et sõidan suveks ära, et pean mõneks ajaks eemale pääsema ja järele mõtlema, mida ma tahan.”

„Mida tema kostis?”

„Sedasama mida ikka. Et ta armastab mind, aga pole lihtsalt veel valmis. Ta on alati aus olnud, aga minu meelest koitis talle vist esimest korda, et see otsus pole üksnes tema teha.”

„Kas sa rääkisid sellest ka emale?” küsis Sarah.

„Jah. Ta soovitas mul endalt küsida, kas mu elu oleks etem koos Johniga või ilma temata.”

Meil Sarah’ga oli vedanud. Meie ema oli lihtsate, aga praktiliste nõuannete jagamise kunsti täiuslikkuseni lihvinud. Ta jäi erapooletuks ega mõistnud kedagi hukka. Vanemlikkuse anomaalia, nagu paljud meie sõbrannad öelda tavatsesid.

„Noh, mida sa siis vastad?”

„Ma pole veel kindel, Sarah. Ma armastan teda, aga kardan, et sellest mulle ei piisa.” Vajasin aega, et mõelda, et kindlustundeni jõuda, ja Tom ja Jane Callahan pakkusid mulle ideaalset võimalust mõneks ajaks eemale saada. Sõna otseses mõttes ruumi, et otsustada.

„John võtab seda kui ultimaatumit,” arvas Sarah.

„Muidugi võtab.” Rüüpasin sõõmu oma uuest Margaritast.

„Sa oled kõige selle juures väga rahulik.”

„Seda sellepärast, et ma pole teda veel päriselt maha jätnud.”

„Võib-olla ongi sul kasulik mõnda aega üksi olla, Anna. Asjades selgusele jõuda ja otsustada, mida oma ülejäänud eluga peale hakata.”

„Ma ei pea istuma ja tema järel ootama, Sarah. Mul on küllaga aega, et leida keegi, kes soovib samu asju nagu minagi.”

„Muidugi.” Õde tegi oma Margaritale lõpu peale ja naeratas mulle. „Ja vaata vaid, põrutadki eksootilistesse kohtadesse, sest sul on see võimalus.” Ta ohkas. „Soovin, et saaksin sinuga kaasa tulla. Minu viimase aasta kõige rohkem puhkust meenutav hetk oli siis, kui viisime Davidiga lapsed Sheddi akvaariumikeskusesse troopilisi kalu vaatama.”

Sarah rabeles abielu, vanemakohustuste ja täiskohaga töö vahel. Ihuüksi troopilisse paradiisi lennata kõlas tema jaoks ilmselt nirvaanana.

Maksime arve ja rongi peale kõndides mõtlesin ma, et võib-olla on taevas see üks kord minu elus isegi sinisem ja rohi rohelisem. Et kui minu olukorral on ka hea külg, siis on selleks vabadus veeta suvi kaunil saarel, kui aga tuju tuleb.

Senimaani polnud see plaan kuigi hästi sujunud.

Mu pea valutas, mu kõht korises ja ma polnud elu sees sellist janu tundnud. Värisesin, pea päästevestile toetatud, ja püüdsin mitte mõelda, kui kaua võib meie leidmine veel aega võtta.