Читать книгу Saarel - Garvis Graves Tracey - Страница 5

Kolmas päev

Ärgates vaevasid nii mind kui T. J-d peavalu ja iiveldus. Sõime natuke leivapuu vilja ja mul oli tunne, et hakkan kohe oksele, kuigi seda ei juhtunud. Ehkki meil oli väga vähe energiat, naasime rannale ja otsustasime uuesti lõkkesüütamist üritada. Olin veendunud, et täna lendab siit üle lennuk, ja ma teadsin, et tuli on kõige kindlam võimalus endast märku anda.

„Me tegime eile täitsa valesti,” ütles T. J.. „Mõtlesin sellest eile enne uinumist ja mulle meenus telesaade, kus üks tüüp pidi lõkke süütama. Selle asemel et kaht pulka vastamisi hõõruda, ta hoopis keerutas üht. Mul tuli mõte. Vaatan, kas leian seda, mida vaja.”

Tema äraolekul kogusin ma kraami, mis põleks, kui meil tõesti õnnestub leek välja võluda. Õhk oli nii niiske ja ainus kuiv asi siin saarel oli mu suu. Kõik, mis ma üles korjasin, tundus niiske, aga lõpuks leidsin ma ühe õitsva taime alt mõned kuivanud lehed. Tirisin ka teksaste taskud pahupidi ja leidsin veidi niidiotsakesi, mille lisasin hunnikule oma peos.

T. J. naasis kepi ja väikse puutükiga.

„Kas sul on taskus niidijuppe?” küsisin temalt. Ta pööras taskud pahupidi, leidis mõned ja ulatas mulle.

„Aitäh.” Vormisin niidijuppidest ja lehtedest väikese pesa. Kogusin ka peeni oksakesi ja varusin kuhja niiskeid rohelisi lehti, mille abil küllaga suitsu tekitada.

T. J. võttis istet ja hoidis keppi puutükile asetatuna otse püsti.