Читать книгу Saarel - Garvis Graves Tracey - Страница 2

Merevesi mäsles kõikjal mu ümber, tungis mulle ninna, kurku, silma. Ma ei suutnud läkastamata hingatagi. Anna ujus minu poole, nuttis, veritses ja kisendas. Ta kahmas mul käest ja püüdis rääkida, aga sõnad jooksid kõik puntrasse ja ma ei saanud tema jutust tuhkagi aru. Tema pea tudises ja ta plartsatas näoli vette. Sikutasin ta pea juukseidpidi püsti. „Ärka üles, Anna, ärka üles!” Lained olid nii kõrged ja ma kartsin, et need kannavad meid lahku, seega pistsin parema käe tema päästevesti rihmast läbi ja klammerdusin tema külge. Kergitasin ta pead. „Anna! Anna!” Oh jumal. Tema silmad jäid suletuks ja ta ei vastanud, seega pistsin vasaku käe tema päästevesti teisest rihmast läbi ja kallutasin end tahapoole, nii et naine jäi mu rinnale lebama.

Hoovus tiris meid lennukivrakist kaugemale. Lennukitükid kadusid veepinna alla ja peagi polnud enam midagi näha. Ma püüdsin mitte mõelda Mickile, kes oli oma istme külge aheldatud.

Õõtsusin täiesti rabatult, süda rinnus tagumas. Ümberringi polnud midagi peale rulluvate lainete ja ma püüdsin meie päid veepinna kohal hoida ja keelasin endal paanikasse sattuda.

Kas meie allakukkumisest ikka teatakse? Kas meid jälgiti radariga?

Võib-olla mitte, sest kedagi ei tulnud.

Taevas tumenes ja päike läks looja. Anna pomises midagi. Mõtlesin, et ta hakkab ehk ärkama, aga tema keha vappus ja ta oksendas mind täis. Lained pesid okse küll maha, aga naine värises ja ma tõmbasin ta lähemale, püüdes talle kehasoojust anda. Mul oli endalgi külm, kuigi kohe pärast allasadamist oli vesi soe tundunud. Kuuvalgust polnud ja mu silm seletas ümberringi laiuvat ning nüüd juba musta ja mitte enam sinist veepinda vaid vaevu.

Muretsesin haide pärast. Vabastasin ühe käe, asetasin selle Anna lõua alla ja kergitasin ta pead oma rinnalt. Olin kaelal, just seal, kuhu tema pea toetus, midagi sooja tundnud. Kas ta veritses ikka veel? Püüdsin teda üles äratada, aga ta reageeris vaid siis, kui ta pead raputasin. Ta ei rääkinud sõnagi, ainult oigas. Ma ei tahtnud talle haiget teha, aga tahtsin veenduda, et ta on ikka elus. Ta ei liigutanud end pikka aega ja see hirmutas mind kohutavalt, siis aga oksendas ta jälle ja värises mu embuses.

Püüdsin rahu säilitada, hingasin aeglaselt sisse-välja. Lainetega oli selili hulpides kergem toime tulla ning me Annaga hõljusime vees, kui hoovus meid edasi kandis. Vesilennukid pimedas ei lenda, aga olin kindel, et kui päike tõuseb, saadetakse mõni välja. Selle aja peale on ju kellelgi ikka teada, et alla kukkusime.

Mu vanemad isegi ei tea, et me sellel lennukil olime.

Tunnid möödusid ja ma ei näinud pimeduses ikka veel ühtki haid. Võib-olla nad siiski olid kohal ja mina lihtsalt ei teadnud. Kurnatuna tukkusin ma pisut, lastel jalgadel alla vajuda, selle asemel, et neid iga hinna eest veepinna lähedal hoida. Püüdsin mitte mõelda haidest, kes allpool tiirutada võisid.

Kui Annat uuesti raputasin, ei reageerinud ta üldse. Mulle näis, et tunnen tema rinda kerkivat ja langevat, aga ma polnud kindel. Kõlas vali plartsatus ja ma võpatasin sirgu. Anna pea vajus lõdvalt küljele ja ma tõmbasin ta tagasi enda poole. Pladin jätkus, peaaegu rütmiliselt. Nähes vaimusilmas mitte üht, vaid lausa viit, kümmet, võib-olla veel rohkem haisid, pöörasin end hoogsalt ringi. Miski sirutus veest välja ja mul kulus silmapilguke, enne kui aru sain, mis see on.

Pladin oli lainete laksumine vastu saart ümbritsevat rahu. Ma polnud veel kunagi elus sellist üüratut kergendust tundnud, isegi mitte siis, kui arst ütles, et ravi oli viimaks ometi mõjunud ja mu vähk kadunud.

Hoovus kandis meid saarele lähemale, aga mitte otse selle suunas. Kui ma midagi ette ei võta, uhutakse meid sellest mööda.

Ma ei saanud käsi appi võtta, sest need olid ikka veel Anna päästevesti rihmade all kinni, seega jäin selili ja vehkisin jalgadega. Kingad libisesid mul jalast, aga ma ei hoolinud sellest; oleksin pidanud need juba mitu tundi tagasi jalast võtma.

Maa oli ikka veel ligi viiekümne meetri kaugusel. Õigest sihist juba rohkem kõrvale kaldunud, ei jäänud mul üle muud kui üks käsi appi võtta, ja ma tegin ujumisliigutusi, vedades Annat näoli läbi vee.

Tõstsin pea. Olime lähedal. Meeleheitlikult jalgadega vehkides, kopsud tulitamas, ujusin ma nii hoogsalt, kui suutsin.

Jõudsime rahu sees olevasse tüünesse laguuni, aga ma ei jätnud ujumist enne, kui mu jalad liivasele põhjale puutusid. Mul jagus vaid nii palju energiat, et Anna veest välja lohistada, enne kui tema kõrvale prantsatasin ja teadvuse kaotasin.

Mind äratas lõõmav päike. Kere oli kange ja valus ning ma nägin ainult ühe silmaga. Ajasin end istukile, võtsin päästevesti seljast ja vaatasin siis Anna poole. Tema nägu oli paistes ja sinikaid täis ning põski ja laupa katsid risti-rästi kriimustused. Ta lamas liikumatult.

Süda vasardas mul rinnus, aga ma sundisin end kätt sirutama ja tema kaela puudutama. Tema nahk tundus soe ja sõrmede all pulsilööke tundes uhas kergendus minust üle juba teist korda. Anna oli elus, aga peavigastustest teadsin ma vaid niipalju, et ilmselt see tal ka oli. Mis siis, kui ta enam ei ärkagi?

Raputasin naist ettevaatlikult. „Anna, kas sa kuuled mind?” Ta ei vastanud, seega raputasin teda uuesti.

Ootasin, et ta silmad lahti teeks. Need olid hämmastavad, suured ja tumedad hallikassinised. Need olid esimene asi, mida temaga kohtudes tähele panin. Ta oli tulnud meie poole, et mu vanematega vestelda, ja ma tundsin piinlikkust, sest ta oli nii ilus, mina aga kõhetu, kiilakas ja nägin üldse sitt välja.

Kuule nüüd, Anna, näita mulle oma silmi.

Raputasin teda jõulisemalt ja alles siis, kui ta lõpuks silmad lahti tegi, märkasin ma, et olin hinge kinni hoidnud.