Читать книгу Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu - Geoffrey Roberts - Страница 12

Esimene maailmasõda puhkes 1914. aasta juulikriisi tagajärjel. Pärast seda, kui Bosnia serblasest natsionalist oli juuni lõpul Sarajevos tapnud Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi (hukkus ka ertshertsogi naine Sophie), mobiliseeris Austria-Ungari väed sõjaks Serbiaga. Kui Austria-Ungari kuulutas 28. juulil Serbiale sõja, siis astus Venemaa oma Balkani-liitlase ja slaavi sugulasrahva toetuseks välja. Venemaal alanud mobilisatsiooni vastuseks kuulutas Austria-Ungari liitlane Saksamaa 1. augustil Venemaale sõja ning ründas kaks päeva hiljem Venemaa liitlast Prantsusmaad. See polnud veel kõik. 4. augustil kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale, sest sakslased olid rikkunud Belgia neutraliteeti. Edasi astus sõtta teisigi riike – Türgi (1914) ja Bulgaaria (1915) Saksamaa ning Austria-Ungari poolel, Jaapan (1914), Itaalia (1915) ja Ameerika Ühendriigid (1917) Suurbritannia, Prantsusmaa ning Venemaa poolel.

Venelaste nägemuse kohaselt sekkusid nad kaitsesõtta agressoritest Saksamaa ja Austria-Ungari vastu. Sõja puhkemine õhutas Venemaal vabatahtlike massipatriotismi – umbes samamoodi juhtus veerand sajandit hiljem, kui Hitler ründas Nõukogude Liitu. Patriotismipalangust haaratud Žukov oli valmis vabatahtlikuna sõtta astuma, kuid pärast arupidamist teise kodukülast pärit köösneriga otsustas ta oodata kuni oma aastakäigu väeteenistusse kutsumiseni. Aleksandr hakkas siiski vabatahtlikuks ning innustas Georgit tema eeskuju järgima.

Kui Žukov sai 1915. aastal sõjaväekutse, pidas ta nõu onu Mihhailiga, kes soovitas tal tervisehädade tõttu ühe aasta ajapikendust taotleda. Žukov mainis, et tema tervisel pole häda midagi ning et ta saab rindel hakkama, mispeale onu imestas, kas ta tahab tõepoolest olla Aleksandri-sugune narr. „Ütlesin talle, et minu kohus on kaitsta kodumaad,” meenutas Žukov.^[12.]

Žukov läks augustis 1915 Kaluuga kubermangus sõjaväkke ning määrati 5. tagavara-ratsapolku, kus teenimine oli talle „väga meelepärane … sest [ratsavägi] äratas minus sügavaid romantilisi tundeid”.^[13.] Septembris saadeti Žukovi polk Ukrainasse Harkivi kubermangu, kus tema üksus määrati 10. ratsadiviisi koosseisu. Seal sai ta ratsaväelase väljaõppe. Tema esimene hobune oli riiaka iseloomuga tumehall mära Tšašetšnaja, keda ta suges kolm korda päevas.

Ratsaväelase Žukovi väljaõpe lõppes 1916. aasta kevadel, kuid seejärel leiti, et ta sobib õppima allohvitseride koolis. Seal tekkis tal täiskasvanuna esimene vastasseis võimukandjaga, nimelt eriti julma allohvitseriga „Neli ja pool”, kelle hüüdnimi tulenes asjaolust, et tal puudus pool parema käe nimetissõrmest. „Neli ja pool” noris Žukovi kallal, et ta lahkuks ratsaväest ning hakkaks hoopis ametnikuks. Ehkki Žukov lootis lõpetada kursuse parimana, teatati kaks nädalat enne eksameid, et ta visatakse ebalojaalsuse ning „Neljale ja poolele” mitteallumise pärast koolist välja. Ta arvas juba, et see tähendab tema kui ratsaväelase karjääri lõppu, kuid pääses tänu kaaskursandile, kes konfliktist ülemale ette kandis. Ohvitser lubas Žukovil kursuse lõpetada.

Oma memuaarides kirjeldas Žukov õppimist allohvitseride koolis kaksipidiste tunnetega. Ühelt poolt sai ta ratsutamises, relvade tundmises ja rividrillis hea väljaõppe. Teiselt poolt „ei õpetatud allohvitseridele inimlikku suhtumist. Nemad pidid vormima sõdurist kuuleka käsutäitja. Distsipliini hoiti karmusega. Ehkki eeskirjad ei sätestanud kollektiivset karistamist, oli see üsna tavaline.”^[14.]

Augustis 1916 saadeti Žukov piki Dnestri jõge kulgevale rindele Moldovas, mis oli tollal Tsaari-Venemaa provints. Juba enne rindejoonele jõudmist sai Žukov tuleristsed, nimelt heitis luurelennuk tema üksusele pomme, mille killud tapsid ühe sõduri ja haavasid viit hobust. Varsti pärast rindele jõudmist pälvis Žukov Saksa ohvitseri vangistamise eest oma esimese autasu – Georgi risti. 1945. aastal Berliinis Nõukogude ajakirjanikule antud intervjuus, mis jäi avaldamata, meenutas Žukov, et teda köitis luuretegevus ning et saksa keele mõningase oskamise tõttu spetsialiseerus ta vangide võtmisele.^[15.] Oktoobris 1916 luurel olles paiskas miiniplahvatus Žukovi sadulast ja vigastas raskelt tema kaht kaaslast. Žukov sai põrutada ning evakueeriti Ukrainasse Harkivi haiglasse. Seekordse luureretke eest autasustati teda teise Georgi ristiga. 1916. aasta lõpul määrati Žukov oma varasemasse üksusse, 5. tagavara-ratsapolku. Oma memuaarides kirjutas ta: „Lahkusin eskadronist noore sõdurina. Nüüd jõudsin sinna tagasi allohvitseripaelte, lahingukogemuste ja kahe Georgi ristiga.”^[16.]