Читать книгу Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu - Geoffrey Roberts - Страница 9

Ükski marssal Georgi Konstantinovitš Žukovi elu triumfihetk pole võrreldav selle 1945. aasta juunipäevaga, mil ta võttis Punasel väljakul vastu suure võiduparaadi. Kauni valge araabia tõugu hobuse Tspeki sadulas istuv Žukov ratsutas väljakule Spasski värava kaudu, Kreml selja taga ja Vassili Blažennõi katedraali kuulsad sibulkuplid otse ees. Samal hetkel alustas 1400-liikmeline orkester Mihhail Glinka ooperi „Elu tsaari eest” („Ivan Sussanin”) lõpustseeni „Slava k svjateišei Rossii”. Žukovit ootasid Nõukogude relvajõudude kõikide väeliikide koondpolgud. Väljaku keskele Žukovile vastu ratsutas marssal K. K. Rokossovski, kes andis käskluse „Paraad, valvel!” ning saatis seejärel Žukovit, kes möödus igast polgust ja tervitas neid.

Tervitamise lõpetanud, tõusis Žukov Nõukogude diktaatori Jossif Stalini kõrvale Lenini mausoleumile ning pidas kõne, ülistades Punaarmee võitu natsliku Saksamaa üle. Taevas oli paksus pilves ning esialgu nõrk sadu muutus üha tugevamaks. Žukovi vormimüts sai nii märjaks, et ta tahtnuks selle peast võtta ja nokka pühkida, kuid ta loobus sellest mõttest, märganud, et Stalin püsis liikumatult paigal.

Endise ratsaväelasena nautis Žukov tervitustseremooniat. Esinemine kõnega, mida nägid ja kuulsid miljonid inimesed maailma paljudes paikades, oli sootuks midagi muud. See kohustus tekitas temas ärevust ning ta valmistus ülima hoolega, harjutas koguni tütarde Era ja Ella ees, kellele kuuldu avaldas nii sügavat mõju, et nad hakkasid spontaanselt aplodeerima. Esinemine oli põhjalikult kavandatud, teksti juurde kantud märgid osutasid, millal Žukov peaks häält vaigistama, millal kõnelema valjemini ning mis hetkel valima pühaliku tooni.

Žukov tundus olevat üsna erutatud, kuid tuli sellegipoolest oma kohustusega toime. Tema hääl oli katkendlik, ent mõjukas ja kui ta hüüdis viimase lause „Au meie targale juhile ja väeülemale – Nõukogude Liidu marssalile, suurele Stalinile!”, paisus see crescendo’ni. Samas kõlas suurtükisaluut ning orkester alustas riigihümni.

Lõpetanud kõne, jälgis Žukov paraadi Stalini kõrval seistes. Äkki edasimarss peatus ning kostis trummipõrin, mille saatel Kremli müüri äärde kuhjati kakssada natsidelt hõivatud lippu. See toimus just samamoodi, nagu marssal Kutuzovi sõdurid olid pärast Napoleoni alistamist 1812. aastal heitnud prantslaste lahingulipud tsaar Aleksander I jalge ette. Pärast paraadi, õhtul, korraldati muinasjutuline tulevärk.^[1.]

Stalini otsust määrata paraadi vastuvõtjaks Žukov ei kommenteerinud keegi. Peale kõige muu oli ta Stalini kui kõrgema ülemjuhataja asetäitja ning üldise arvamuse kohaselt sepistas just tema Adolf Hitleri alistamise, tänu millele päästeti Euroopa, samuti Venemaa natside orjusest. Paraadi filmikroonikat vaadati maailma paljudes paikades ning see süvendas Žukovi kui Teise maailmasõja aegse suurima Nõukogude väejuhi kuulsust.

Kui Saksa armeed tungisid 1941. aasta suvel Nõukogude Venemaale, siis oli Žukov see, kes viis Punaarmee esimesele edukale vastupealetungile, sundides Wehrmachti taganema ning näidates kogu maailmale, et Hitleri sõjamasin polegi võitmatu. Kui sakslased 1941. aasta septembris Leningradi sisse piirasid, saatis Stalin sinna Žukovi, kes pidi linna langemisest päästma. Kuu aega hiljem kutsus Stalin Žukovi Moskvasse tagasi ja määras ta Nõukogude pealinna kaitset juhtima. Žukov peatas sakslaste edasiliikumise Moskva all. Ta alustas detsembris 1941 vastupealetungi, mis paiskas Wehrmachti linnast kaugemale ja purustas Hitleri lootuse, et Punaarmee alistatakse ning Venemaa vallutatakse üheainsa välksõja-kampaaniaga.

Kuus kuud hiljem üritas Hitler taas anda Punaarmeele hävitavat lööki, seekord lõunasse suunatud pealetungiga, millega taheti hõivata Nõukogude naftaväljad Bakuus. Sakslaste hoogsa lõunasse tungimise tipphetkel oli peamiselt Žukov see, kes kavandas Nõukogude vastupealetungi Stalingradi all novembris 1942. Selle operatsiooniga piirati seal sisse 300 000 sakslast. Juulis 1943 kordas ta seda hiilgavat edu vapustava võiduga suures Kurski tankilahingus, kus purustati Saksa soomusjõudude viimased reservid. Novembris 1943 tervitasid juubeldavad rahvahulgad Žukovit, kes koos tulevase Nõukogude juhi Nikita Hruštšoviga sisenes Ukraina vabastatud pealinna Kiievisse. Juunis 1944 koordineeris Žukov operatsiooni Bagration, millega Valgevene vabastati Saksa okupatsioonist. Bagration tõi Punaarmee Varssavi väravasse ja vallutas Poola pealinna jaanuaris 1945. Seejärel algas Visla-Oderi operatsioon – pealetung, millega Žukovi väed jõudsid läbi Poola Ida-Saksamaale, kust Berliin oli juba löögiulatuses. Aprillis 1945 juhatas Žukov Nõukogude viimast rünnakut Berliinile. Saksamaa pealinna vallutamise raevukas lahing nõudis 80 000 Nõukogude sõduri elu, kuid aprilli lõpuks oli Hitler surnud ja Reichstag’i rusude kohal lehvis punane lipp. Ja Žukov oli ka see, kes 9. mail 1945 Saksamaa tingimusteta alistumise ametlikult vastu võttis.

Pärast Žukovi triumfiparaadi Punaarmee, mereväe ja õhujõudude polkude ees juunis 1945 näis, et Nõukogude Liidu tippsõjaväelast ootab ees niisama hiilgav sõjajärgne karjäär. Märtsis 1946 määrati ta kõikide Nõukogude maavägede ülemjuhatajaks. Ent kolm kuud hiljem Stalin vallandas Žukovi ja saatis ta Odessa sõjaväeringkonna ülemaks.

Žukovi ametist tagandamise oletatava põhjusena mainiti tema ebalojaalset ja lugupidamatut suhtumist Stalinisse, samuti olevat ta isiklikult enda arvele kirjutanud liiga suure osa võidust Suures Isamaasõjas, nagu nõukogulased seda nimetasid. Tegelikult oli Žukov igati Stalinile ustav. Kui keegi üldse vääris Stalini väejuhi nime, siis oli see tema. Muidugi uhkustas Žukov oma eduga, vähemalt kitsamas ringis, kuid samamoodi talitasid kõik tippkindralid maailmas, ka paljud tema ametikaaslased Nõukogude ülemjuhatuses – ja nad kõik toetasid Stalini otsust tagandada Žukov ülemjuhataja kohalt. Tegelikult ärritas Stalinit Žukovi sõltumatu käitumisviis ja kalduvus rääkida tõtt, nagu tema seda nägi. Kõik see oli diktaatorit sõja ajal hästi teeninud, aga sellega ei saanud ta leppida rahupäevil, mil Stalin leidis, et tema ei vaja kellegi nõuandeid peale iseenda. Samamoodi nagu Žukov võis ka Stalin olla edevalt uhke ning ta kadestas tähelepanu, mida osutati tema asetäitjale sõja ajal ja kohe pärast seda, ehkki tema ise oli aidanud kujundada Žukovi kui kuulsa väejuhi reputatsiooni. See, kuidas Stalin Žukovit kohtles, edastas tema teistele kindralitele sõnumi: kui juba Žukovile, kes oli neist kuulsaim ja Stalinile kõige lähemal, langeb osaks niisugune saatus, siis võidakse väärkäitumise puhul igaüht neist sama karmilt karistada.

Žukovi tütre Era sõnutsi ei ilmutanud isa emotsioone isegi perekonna ringis, kuid tema ametist tagandamine ja Odessasse pagendamine põhjustasid temas sügavat ängi.^[2.] Hiljem ütles Žukov nõukogude kirjanikule Konstantin Simonovile: „Olin kindlalt otsustanud jääda iseendaks. Sain aru, kui kangesti oodati minu keeldumist ning arvati, et ma ei jää päevakski sõjaväeringkonna ülema ametikohale. Ma ei saanud seda lubada. Loomulikult on kuulsus midagi ülevat. Ühtaegu on see kahe teraga mõõk, mis mõnikord sind ennast lõikab. Pärast seda lööki tegin ma kõik, et jääda iseendaks. Nägin selles oma sisemist lunastust.”^[3.]

Ent see oli alles Žukovi murede algus. Veebruaris 1947 heideti ta „parteivastase suhtumise” ettekäändel kommunistliku partei keskkomiteest välja. See kohutas Žukovit ja ta palus Stalinilt erakohtumist, et diktaator puhastaks ta nime. Stalin eiras teda ja Žukovivastane kampaania jätkus. Juunis 1947 sai Žukov noomituse, sest ta oli andnud augustis 1945 Berliini külastanud lauljannale Lidia Ruslanovale sõjamedali. Varsti pärast seda arreteeriti Ruslanova ja tema abikaasa kindralleitnant V. V. Krjukov ning pandi vangi. „1947. aastal kartsin ma iga päev vahistamist,” meenutas Žukov hiljem, „ja mul oli pesukott valmis pandud.”^[4.]

Järgmine rünnak oli veelgi kurjakuulutavam: hakati uurima, missugust sõjasaaki oli Žukov Saksamaalt ära vedanud. Parteikomisjoni ettekande põhjal oli Žukovi kokkuriisutud trofeede hulgas 70 kuldehet, 740 hõbeeset, 50 vaipa, 60 maali, 3700 meetrit siidriiet ja ilmselt professionaali (noorpõlves oli ta olnud köösner) pilguga hinnatud 320 karusnahka. Žukov nimetas neid kingitusteks või väitis, et on esemed oma raha eest ostnud. Kuid komisjon pidas tema selgitusi valelikeks ja põiklevaiks ning otsustas, et teda ei tarvitse küll parteist välja heita, kuid ebaaus röövsaak tuleb üle anda riigile. Jaanuaris 1948 määrati Žukov Uurali sõjaväeringkonna ülemaks ja saadeti Sverdlovskisse.^[5.]

Järgmise karistusena muudeti Žukov otsekui olematuks: tema nimi kustutati Suure Isamaasõja ajaloost. 1945. aasta võiduparaadi maalidel teda ei kujutatud. 1948. aastal loodud Moskva kaitsmise tõsielufilmis näidati Žukovit ainult vilksamisi. 1949. aasta suurel panoraam-maalil, kus Stalin ja tema tähtsamad kindralid kavandavad suurt vasturünnakut Stalingradi all, pole Žukovit kuskil näha.

Ent juba oktoobris 1949 oli märgata vihjeid Žukovi võimalikust rehabiliteerimisest. Sel kuul avaldas Pravda marssal F. I. Tolbuhhini nekroloogi, mis kandis ka Žukovi allkirja.^[6.] 1950. aastal valiti Žukov koos mitme teise kõrge sõjaväelasega NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks. 1952. aastal avaldatud ametliku „Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedija” teises väljaandes oli Žukovi kohta lühike, kuid ülistav artikkel, milles rõhutati tema olulist osa Stalini strateegiliste sõjaplaanide realiseerimisel.^[7.] Oktoobris 1952 oli Žukov partei 19. kongressi delegaat ning ta valiti taas keskkomitee liikmekandidaadiks. Millegipärast Žukov uskus, et Stalin määrab ta peagi kaitseministriks.^[8.]

Märtsis 1953 Stalin suri ning Žukov seisis diktaatori riiklikel matustel sõjaväelises auvalves.^[9.] Uue, Stalini-järgse Nõukogude valitsuse üks esimesi samme oli Žukovi määramine asekaitseministriks. Žukovi rehabiliteerimine jätkus kiires tempos. Veebruaris 1955 nimetas Stalini järel parteijuhiks saanud Hruštšov ta kaitseministriks. Juulis 1955 osales Žukov Nõukogude delegatsiooni liikmena Genfis korraldatud Suurbritannia, Prantsusmaa, Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide esimesel sõjajärgsel tippkohtumisel. Seal sai ta taas kokku ja vestles president Dwight Eisenhoweriga, keda ta tundis juba sõja järel Berliinis teenimise ajast. „Kas kahe vana sõjamehe sõpruse toel võiksid leeveneda USA ja Venemaa vahelised pinged?” arutas ajakiri Time.^[10.]

Kaitseministrina sai Žukovist Nõukogude Liidus tähtis avaliku elu tegelane, kellest kõrgem oli ainult Hruštšov. Juunis 1957 nurjati suuresti just tänu Žukovile katse Hruštšov kukutada, mida üritas karmi käe rühmitis eesotsas endise välisministri Vjatšeslav Molotoviga. Žukovi õnnetuseks nägi Hruštšov tema uljas võitluses Molotovi vastu poliitilist ohtu ka enda jaoks. Oktoobris 1957 süüdistati Žukovit salasepitsuses, nagu kavatseks ta õõnestada kommunistliku partei osatähtsust relvajõududes. Žukovi kõige agaramate süüdistajate hulgas oli palju neidsamu kindraleid ja marssaleid, kellega ta oli sõja ajal koos teeninud. Hruštšov tagandas Žukovi kaitseministri kohalt ning märtsis 1958 saadeti ta 61-aastasena, seega suhteliselt noorena, relvajõududest erru.

Seejärel kuni Hruštšovi valitsemisaja lõpuni langes Žukovile osaks samasugune saatus, nagu ta oli talunud Stalini põlualuse aastail. Tema nimi kustutati ajalooraamatutest. Näiteks 1960. aastal hakkas partei publitseerima mahukat paljuköitelist Suure Isamaasõja ajalugu, milles Žukovit vaevu mainiti, kuid see-eest liialdati Hruštšovi osatähtsusega.^[11.] Žukovi kui põlualuse seisundit tunnistas ka tema isoleerimine välismaailmast. Kui ühendriiklasest kirjanik Cornelius Ryan külastas 1963. aastal Nõukogude Liitu, et koguda Berliini lahingust raamatu kirjutamiseks materjale, siis oli Žukov ainus Nõukogude marssal, kellega tal ei lubatud kohtuda.^[12.]

Žukov leidis lohutust memuaaride kirjutamisest. Tema kui kirjaniku eeskuju oli Winston Churchill, kelle Teise maailmasõja memuaarajalugu oli ta lugenud 1950. aastatel, mil see vene keelde tõlgitud teos sai Nõukogude Liidus kättesaadavaks vaid piiratud isikuteringile. Selle raamatu kirjutamisel juhindus Churchill motost, et ajalugu toetab teda, sest tema ise kirjutas selle ajaloo! Näib, et Žukov lähtus samasugusest põhimõttest, sest tema memuaarid polnud mõeldud ainult isiklike vaadete väljendamiseks, vaid ka Hruštšovi-meelsetele kriitikutele vastamiseks ning nende väidete kummutamiseks isegi siis, kui see tähendas ajaloodokumentide moonutamist oma huvides.

Seni kuni Hruštšov püsis Nõukogude Liidu tipus, polnud Žukovi memuaaride kirjastamiseks vähimatki võimalust. Kui tütar Ella küsis, miks ta siis sellega vaeva näeb, vastas Žukov, et ta kirjutab sahtlisse. Ent oktoobris 1964 tõugati Hruštšov võimult, misjärel algas Žukovi kui tähtsa väejuhi rehabiliteerimine. Eriti tähendusrikkaks osutus tõik, et Nõukogude ajakirjanduses hakati jälle avaldama Žukovi artikleid, sealhulgas neidki, milles ta kirjeldas Moskva, Stalingradi, Kurski ja Berliini lahingut.

Žukovi teine rehabiliteerimine taassütitas läänes huvi, mis oli pärast tema kaitseministri kohalt tagandamist mõnevõrra vaibunud. USA ajakirjanik ja ajaloolane Harrison E. Salisbury publitseeris 1969. aastal Žukovi artiklite omavolilise tõlke raamatus „Marshal Zhukov’s Greatest Battles” („Marssal Žukovi kuulsaimad lahingud”). Selle teose eessõnasse on kätketud Salisbury tuntud kirjeldus Žukovist kui „kahekümnenda sajandi massisõja väejuhikunsti meistrist”.^[13.] Enamik retsensente on sellega päri. Inglise tuntuim Punaarmee asjatundja John Erickson väitis ajalehes The Sunday Times, et „kahekümnenda sajandi seni suurim sõjamees on Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov. Lihtsamalt öeldes on ta väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut… Üsna pikka aega ülistasid Saksa kindralid oma saavutusi…, kuid nüüd on marssal Žukovi kord. Võib-olla ilmus ta avalikkuse ette hilinemisega, kuid viimane sõna kuulub temale.”^[14.]

Aprillis 1969 ilmusid Žukovi nägusas köites memuaarid, milles oli värvitrükis kaarte, samuti sadu fotosid, millest mõni pärines Žukovi isiklikust arhiivist.^[15.] Nõukogude Liidus äratasid need suurt huvi. Esimene trükk 300 000 eksemplari müüdi kiiresti läbi. Neile järgnes veel miljoneid, peale selle sadu tuhandeid eksemplare mitmesse keelde tõlgituna. Tema memuaaridest sai peagi kõige mõjukam Suure Isamaasõja isiklikku laadi ülevaade ja nõnda on see jäänudki.

Žukovile polnud antud kogeda oma Suure Isamaasõja memuaarajaloo lahingu triumfi. 1974. aastal, mil avaldati tema memuaaride täiendatud väljaanne, oli ta juba elavate hulgast lahkunud.^[16.] 1968. aastal oli Žukovil olnud ränk insult, millest ta enam kunagi täielikult ei toibunud. Tervisehädasid süvendas veelgi stress, mida põhjustas tema teise naise Galina haigestumine vähki. Pärast seda, kui neljakümne seitsme aastane Galina novembris 1973 suri, halvenes Žukovi tervis kiiresti. Juunis 1974 heitis seitsmekümne seitsme aastane väejuht Kremli haiglas hinge.

Žukovi matused olid kõige suurejoonelisem seda laadi kombetalitus Nõukogude Liidus pärast Stalini surma. Nõukogude Armee Keskmajas käis kirstus lamavat Žukovit austamas tuhandeid inimesi. Kui lahkunu 21. juunil Kremli müüri ääres mulda sängitati, oli tähtsaim kirstukandja partei peasekretär Leonid Brežnev. Järgnenud mälestusteenistusel pidas põhikõne kaitseminister marssal A. A. Gretško.^[17.]

Venemaal peeti ja peetakse praegugi Žukovit Teise maailmasõja – vähe sellest, kogu Venemaa – ajaloo suurimaks väejuhiks. Ka läänes ülistatakse teda peaaegu samamoodi. Muidugi pole Žukov igaühe meelest kangelane. Isegi Venemaal kritiseeritakse teda. On neid, kes peavad teda egoistlikuks jõhkardiks, kelle sõjaväelase reputatsioon on suuresti üles puhutud. Endise Nõukogude luureohvitseri ja Venemaal avaldatud menuraamatute autori Viktor Suvorovi järgi „olid kõik riigi tippväejuhid Žukovi vastu. Kindralid ja marssalid teadsid, et Žukov on auahne. Nad teadsid, et ta on ühtaegu kohutav ja nüri inimene. Nad teadsid, et ta on jõhker anastaja. Nad teadsid, et karjeristina on ta klass omaette. Nad teadsid, et ta tallab oma teel kõik jalge alla. Nad teadsid tema võimuhimu ja usku oma eksimatusse.”^[18.]

Nagu me edaspidi näeme, oli Žukov kindlasti halva iseloomuga ning kaasvõitlejatel oli tema karjääri kohta palju halba rääkida, kuid Suvorov rõhutas ainult tema negatiivseid jooni. Suvorovi halvustav rünnak ei mõjutanud Žukovi populaarsust Venemaal kuigi suurel määral. Jätkunud väitlused üksnes süvendasid Žukovi kui suurejoonelisi võite saavutanud inimese vägagi halva iseloomu veetlust.

Sageli süüdistati Žukovit selles, et ta ükskõikselt ohverdas tema juhtimise alla usaldatud sõdurite elu ega hoolinud sellest, kui palju ohvreid tema võidud nõudsid. Žukov tõrjus kirglikult seda laadi väiteid, rõhutades, et tugitoolis istudes on kerge tagantjärele targutada, nagu oleks seda või teist lahingut või sõjaretke võinud võita palju väiksemate ohvritega. On tõsi, et ta oli rünnakuid eelistav väejuht. Siiski õppis ta selle sõja jooksul tundma ka taandumise ja taganemise väärtusi. Tegelikult on teada rohkesti juhtumeid, kus Žukov tegi oma vägede säilitamiseks ja kaitsmiseks kõik, mis oli tema võimuses. Ta valmistus alati hoolikalt lahinguks ning kogus nii palju ressursse, kui Stalin seda lubas. Igatahes polnud Žukovi juhtimise alla antud vägede kaotused suuremad kui teistel Nõukogude väejuhtidel, ka Rokossovskil, keda peeti palju heatahtlikumaks väejuhiks. Samuti on väär arvamus, nagu olnuks Žukov isiklikult oma vägede saatuse suhtes ükskõikne. Alluvate puhutist julma kohtlemist ei põhjustanud talle omane julmus, vaid juhtimisstiil, kusjuures masendusest ja rahulolematusest tingitud viha suundus enamasti vanemohvitseride vastu ning just see seletab tõika, miks nii mõnigi neist suhtus Žukovisse nii kriitiliselt.

Žukovi memuaaride publitseerimise ajal olid Venemaa arhiivid suletud, mistõttu sõltumatuid dokumentaalseid tõendeid polnud kas üldse olemas või tuli piirduda väga nappide andmetega. Žukovi biograafia kirjutaja pidi häda sunnil lihvima tema ametlikult sanktsioneeritud memuaare, mille tagajärjel saadi vildak elulugu. Olukord paranes 1990. aastate algul, mil Žukovi memuaaride uusväljaannetesse lisati rohkesti materjali, mille nõukogude tsensorid olid 1960. aastatel välja lõiganud.^[19.] Pärast nõukogude režiimi lõppu 1991. aastal avaldati tuhandeid Venemaa sõjaväe- ja poliitikaarhiividest pärit dokumente, millest selgus Žukovi karjääri kohta nii mõndagi uut. Neid materjale täiendati hiljuti, kui arhiivides avati juurdepääs ka Žukovi erapaberitele.^[20.] Nüüd on võimalik anda tema elust dokumentidele tuginev ülevaade.

Žukovi elulugu on palju rikkalikum kui tema peetud lahingute kronoloogia. Ta teenis nõukogude režiimi ning tema lugu peegeldab nii selle režiimi võite kui ka tragöödiaid. Eelkõige oli Žukov pühendunud kommunist ning Stalini ja nõukogude režiimi ustav teener. Ehkki natside üle saavutatud võidud teenisid tervet inimkonda, aitasid need kindlustada ning seadustada autoritaarset ja julmalt repressiivset süsteemi. Ühtaegu ideoloogi ja sõdurina õigustas Žukov nõukogulaste repressioone, mis tema arvates edendasid kommunismiüritust, millesse ta uskus. Ei saa sugugi kindel olla, et Nõukogude Liidu lõpuni elades oleks Žukov oma uskumustest lahti öelnud või asjaosalisena Stalini režiimi päästmise eest andestust palunud. Pigem oleks temagi nagu paljud teised tema sugupõlve esindajad väitnud, et ta oli ühtaegu patrioot ja kommunist ning et nõukogude režiim oli kõikidest oma vigadest hoolimata ainus, mida ta oleks oma kodumaa nimel teeninud.

Žukov polnud legendide veatu kangelane ega ka püsti lurjus, nagu tema taunijad kirjeldavad. Kahtlemata oli ta suur väejuht, võrratu sõjalise andega inimene ning ühtaegu mees, keda oli õnnistatud metsikute sõdade pidamiseks ja võitmiseks vajaliku jõulise iseloomuga. Siiski tegi ta palju vigu ja eksisamme, mille eest maksti miljonite inimeste verega. Žukov oli paljuski halva ja vastuolulise iseloomuga, mistõttu tema elu ja karjääri kohta pole võimalik langetada ühest otsust. Ent just need vead ning vastuolud nagu ka tema suured võidud ja kaotused teevad Žukovist ülimalt lummava isiksuse.