Читать книгу Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu - Geoffrey Roberts - Страница 14

Jaanuaris 1920 saabus Žukov teenistusse tagasi, kuid tema haiglase oleku tõttu (ta oli vahepeal taas nakatunud tollal levinud tüüfusse) määrati ta 3. tagavara-ratsadiviisi. Kolm kuud hiljem tegi Žukovi karjäär Punaarmees uue pöörde: ta saadeti Moskvast umbes 160 kilomeetrit kagu pool asuvasse Rjazani ratsaväe punakomandöride kursustele. Neil kursustel said nooremohvitserid asjaliku väljaõppe, kuid bolševikud olid tühistanud ohvitseride auastmed, mis taastati alles Teise maailmasõja eel. Seni kasutati Punaarmees positsioonilist auastet „komandör”, millega eristati kõrgemaid sõjaväelasi madalamatest.

Terve hulk dokumente Žukovi Rjazanis viibimise ajast kajastab köitvalt tema tegevust sel perioodil.^[21.]

Žukov sai soovituse neil kursustel osalemiseks oma diviisi parteirakukeselt. Ta võeti vastu 15. märtsil 1920 ning määrati vastuvõetutele põhihariduse andmise ettevalmistuskursusele. Ta sai häid või väga häid hindeid kõikides õppeainetes – vene keeles, aritmeetikas, geograafias, tervishoiuõpetuses, sõjaväekorralduses, poliithariduses ning määrustike ja eeskirjade tundmises – ning suunati kiiresti ratsaväe taktika erikursusele, kus ta tänu tsaariarmees omandatud kogemustele hakkas hoopis ise teisi kadette välja õpetama.

Žukov tegutses Rjazanis oma parteirakus väga aktiivselt ning valiti kord isegi selle sekretäriks, kuid näib, et ta astus sellest ametist tagasi vaidluse tõttu grupivanema Stavenkovi asjus, keda süüdistati valvepostil tukkumises. Kui parteigrupp selle juhtumi arutamiseks kogunes, kaitses Žukov jõuliselt Stavenkovi, kinnitades, et ta on tubli parteilane ja hea komandör. Žukov ei toetanud Stavenkovi eemaldamist ratsaväekursustelt, vaid tegi hoopis ettepaneku, et tema süüdistaja parteirakust ja üldse parteist välja heidetaks. Žukovi esildis võeti peaaegu üksmeelselt vastu, sest ainult üks parteilane jäi erapooletuks.

Žukovi võimeid pandi tähele ning ta määrati kooli sanitaarset olukorda kontrolliva kolmeliikmelise grupi koosseisu. Samuti valiti ta mandaatkomisjoni, mis kontrollis kursustele saabujate dokumente. Žukovi teenistuskiri polnud sellegipoolest laitmatu. 1920. aasta juuli lõpul eemaldati ta sõjaväedistsipliini rikkumise pärast mitmeks päevaks õppustelt. Tema üleastumise üksikasju pole teada.

Žukov lõpetas Rjazani kursuse augustis 1920. Siis määrati ta koos 120 kaaslasega 2. Moskva laskurbrigaadi, mis koosnes kahest jalaväe- ja ühest ratsapolgust. Augusti lõpul saadeti brigaad Põhja-Kaukaasiasse Krasnodari võitlema Krimmis baseeruvate parun Wrangeli bolševike-vastaste vägedega. Mitmes lahingus osalenud Žukov suunati seejärel 14. üksik-ratsabrigaadi 1. ratsapolku, mis likvideeris Novožerelijevskaja piirkonnas Wrangeli jõudude riismed.

Oktoobris 1920 oli Žukov määratud rühmaülemaks. Seejärel, kui brigaad saadeti Voroneži kubermangu, et maha suruda talupoegade bolševike-vastane ülestõus, edutati ta eskadronikomandöriks. See vastuhakk laienes niinimetatud Tambovi mässuks, mida juhtis endine rahvakaitseväe ülem A. S. Antonov. Just Antonovi vastu võideldes osales Žukov Vene kodusõja mitmes kõige ägedamas lahingus. Ühes neist pälvis ta esimese Punaarmee autasu – Punalipu ordeni. Žukovi autasustamise esildise järgi „tema eskadron tõrjus seitse tundi ründavat vaenlast, kelle üksuses oli 1500–2000 saablit… 5. märtsil 1921 ning alustas seejärel vastupealetungi, purustades kuuel kokkupõrkel käsitsivõitluses bandiidid.” Oma memuaarides Žukov meenutas, et „käsitsivõitluses tulistas antonovlane kärbikust mind ja tappis mu hobuse. Kukkusime ja ma jäin hobuse alla, kus mind oleks hetk hiljem surnuks raiutud, kuid mulle jõudis appi meie politruk Notševka. Ta tappis saablihoobiga bandiidi, haaras tema hobuse ratsmetest ja aitas mu sadulasse.”^[22.]

Tambovi mäss suruti 1921. aasta suvel maha, kuid Žukovi üksus jälitas Antonovi jõudude riismeid veel peaaegu kuni aasta lõpuni. Žukovi võitluskaaslaste hulgas oli ka tema noor naine. Tütar Era sõnul kohtus Žukov tema 1900. aastal sündinud, külakooli õpetajannast ema Aleksandra Dijevnaga Voronežis, kuhu isa üksus oli ümber paigutatud. Kui nad abiellusid tõepoolest 1920. aastal, nagu Era kinnitab, siis oli tegemist tõelise kiirkiindumusega, sest Žukov saabus sinna alles oktoobris. Era mainis, et…

… ajad olid rasked ning [Antonovi] jõuke jälitav üksus pidi kogu aeg olema liikvel. Ema jäi üksuse staabi juurde ning püsis kogu aeg komandöri silme all. Kord pidi isa ta äärepealt arestimajja saatma, sest ema oli taidlusteatri etendust ette valmistades kuidagi eksinud. Ent sõjaväelaste rändurielu raskused ja vaevad ei takistanud nende õnne. Mäletan, et nad mõlemad meenutasid meelsasti neid aastaid: kuidas ema rappus tundide kaupa kuulipildujakaarikus; kuidas ta õmbles sõduripluusist pükse ja Punaarmee karedatest kalingursärkidest pesu ning punus nöörist „sandaale”.^[23.]

Žukovi memuaarides pole kõigest sellest sõnagi, kuid ega neis polegi midagi isiklikku peale lapsepõlve- ja noorukiaastate kirjelduste. Pärast Punaarmeesse astumist muutuvad tema meenutused sõjaväekarjääri ja Nõukogude riigi teenimise koondkokkuvõtteks. Nii ei vaevu ta isegi mainima, et 1921. aastal suri tema isa.

Žukovi pühendumine sellele, mida ta Nõukogude sõdurina pidas oma pühaks sotsialistlikuks kohustuseks, on loomulikult tema eluloo keskne osa, kuid see pole kaugeltki kogu tõde. Isegi rangete ettekirjutustega ning repressiivses nõukogude süsteemis olid kodanikel peale ühiskondliku elu ka isiksus ja eraelu. Žukov polnud erand. Tema vapustavalt eduka sõjaväe- ja poliitikakarjääri varjus peitunud isiklikud ambitsioonid ning jõuline iseloom aitasid tal nurjumistest üle saada. Oleks liiga lihtne öelda, et tema lapsepõlve ja noorukiea loos avalduvad kõik tema isikuomadused ning ilmneb iseloom, kuid siiski on märgata kogu eluks püsima jäänud tunnusjooni nagu raskuste talumine, pühendumine õppimisele ja enesearendamisele, lahinguvaprus ning valmidus võtta endale vastutus ja olla juht.

Noore Georgi eluretke – lapsepõlvest täiskasvanueani, külast linna, läbi sõja ja revolutsiooni Punaarmeesse ning kommunistlikku parteisse – kõige olulisem õppetund oli see, et pöördelised sündmused ja suured murrangud pakuvad eduvõimalusi neile, kel jätkub nende vastuvõtmiseks annet. Just niisugune muster kordus Žukovil kogu tema elu ja karjääri jooksul.