Читать книгу Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu - Geoffrey Roberts - Страница 13

Žukovi vana üksus paiknes Harkivist umbes saja kolmekümne kilomeetri kaugusel kagus Balakleja lähedal Lageris. Seal sattusid Žukov ja teisedki sõdurid peagi 1917. aasta revolutsioonisündmuste keerisesse, mis sai alguse Venemaad 400 aastat valitsenud Romanovite autokraatliku dünastia kukutamisest ning kulmineerus Lenini ja bolševike võimuhaaramisega. Riigipöörde sütitas tsaar Nikolai II troonist loobumine märtsis 1917 pärast üldstreiki ja soldatite mässu Venemaa pealinnas Petrogradis. (Petrograd oli varem Sankt-Peterburg, pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal sai see linn Peterburi nime tagasi. Nõukogude ajal nimetati seda Leningradiks.)

Tsaari kukutas rahva rahulolematuse ja protesti tõusulaine. Sõda ei toonud Venemaale edu. Riiki tabasid paljud lüüasaamised, kaotati suuri alasid, langes miljoneid mehi. Tsaarivalitsus ei tulnud sõjapidamisega toime. Ei jätkunud relvi ega laskemoona, vägede põhivajadused – toit, rõivastus ja arstiabi – kaeti suures osas kodanikuorganisatsioonide toel. Sõjakulude katteks juurde trükitud raha põhjustas hoogsa inflatsiooni ning see omakorda tingis toidunappuse linnades, sest talupojad ei soovinud põllusaadusi väärtust kaotava raha eest müüa. Linnarahvas vastas streikide ja poliitiliste meeleavaldustega. Novembris 1915 allutas tsaar Nikolai II relvajõud endale, mistõttu Venemaa sõjakaotuste ja muude hädade põhjust nähti isiklikult temas. Tsaari muresid süvendas seegi, et keskklass ei usaldanud enam teda kui juhti, vaid nõudis lakkamatult Venemaa moderniseerimist ja demokratiseerimist.

Olukord pingestus veelgi, kui märtsis 1917 Petrogradis alanud streigid ja naistekstiilitööliste demonstratsioonid kasvasid ülelinnaliseks protestiks. Sõjavägi sai käsu taastada kord ning terve hulk meeleavaldajaid lasti maha. Peagi aga alustasid linna garnisoni sõdurid mässu ja liitusid protestijatega. Oma pealinnas võimu kaotanud Nikolaile tehti selgeks, et ta peab riigi huvides tagasi astuma. Ta loobuski troonist oma venna, suurvürst Mihhaili kasuks, kes aga keeldus sellest. See oli isevalitsejatest Romanovite dünastia lõpp.

Tsaarivalitsus asendati Ajutise Valitsusega, mille liberaalsete, demokraatlike ja sotsialismimeelsete poliitikute eesmärk oli korraldada pakilisi poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme ning valmistuda Asutava Kogu valimisteks, et see kehtestaks uue põhiseaduse. Kõik need plaanid nurjusid kujunenud kaksikvõimu tõttu, sest jõudu ja tegevvõimu jagasid Ajutine Valitsus ning rahva valitud tööliste, talupoegade ja soldatite nõukogud, mis juhtisid riiki kohalikul tasandil. Ajutisest Valitsusest palju radikaalsemad nõukogud olid viljakas pinnas, millest võrsusid Venemaa sotsialistlikku ja demokraatlikku režiimi ihaldavate bolševike ning teiste revolutsiooniliselt meelestatud rühmitiste propaganda ja agitatsioon. Vladimir Iljitš Lenini juhitud bolševikud nõudsid võimu üleandmist nõukogudele ning rahu, leiba ja maad – maad talupoegadele, leiba töölistele ja Venemaa väljaastumist sõjast. Bolševike poliitika osutus väga populaarseks, eriti soldatite ja tööliste hulgas. Kuue kuu jooksul kujunes neist Venemaa kõige tugevam ja paremini organiseeritud partei. Novembris 1917 korraldasid bolševikud Petrogradis riigipöörde, mis kukutas Ajutise Valitsuse. Kuulutati välja uus, sotsialistlik valitsus, mis pidi juhtima riiki nõukogude äranägemise järgi.

Nende Petrogradist peagi üle kogu riigi levinud suurte muutuste oluline tunnusjoon oli relvajõudude politiseerimine. Ajutise Valitsuse üks esimesi akte oli dekreet, millega sätestati soldatite ja madruste komiteede moodustamine ning kohalike nõukogude saadikute valimine. Žukov valiti oma eskadronikomitee esimeheks ning polgunõukogu saadikuks. Hiljem mainis ta, et ta olevat toetanud polgu bolševike fraktsiooni, kuid ilmselt peegeldas tema valimine pigem asjaliku allohvitseri mainet ja populaarsust kui poliitilisi vaateid. Samuti kirjeldas Žukov, kuidas bolševike-vastased elemendid polgunõukogu üle võtsid. Selle tagajärjel liitus osa polgu allüksusi revolutsiooni vastu häälestatud ukraina rahvuslastega. Tema üksus saadeti laiali ja sõduritel kästi koju minna, kuid Žukov pidi ennast mitu nädalat varjama, et ukraina rahvuslasi toetavad ohvitserid teda ei vahistaks. Just see näib olevat põhjus, miks ta jõudis Moskvasse alles pärast seda, kui bolševikud olid seal võimu haaranud.

Žukov jõudis kodukülla Strelkovkasse tagasi 1917. aasta lõpuks. Oma meenutuste järgi tahtis ta kõigepealt puhata ning astuda seejärel Punaarmeesse, mille bolševikud jaanuaris 1918 moodustasid. Ent ta nakatus tüüfusse ning pidi veel kuus kuud paigal püsima. Tõenäolisemalt käitus Žukov siiski samamoodi nagu suurem osa tsaariarmeest demobiliseeritud soldateid – ta läks koju ja ootas, mis edasi juhtub.

Märtsis 1918 sõlmisid bolševikud Brest-Litovski rahulepingu, mille järgi Venemaa väljus sõjast. Rahu nõudis aga kallist hinda ning bolševikud olid sunnitud loovutama sakslastele suuri alasid. Rahulepingu tõttu alustasid bolševike vastased relvavõitlust Lenini valitsusega – sõdival Venemaal olid nad sellest hoidunud. Oli puhkemas kodusõda ja seetõttu koondasid bolševikud oma relvajõud, et kaitsta revolutsiooniga haaratud võimu. Bolševikud võimule toonud Punakaart asendati kutselise sõjaväega. Ohvitseride valimisest loobuti ning kehtestati harjumuspärane juhtimisstruktuur. Samuti määrati võitlejatele asjakohane palk. Veelgi olulisem oli see, et bolševikud värbasid tsaariarmees teeninud ohvitsere ja allohvitsere. 1918. aasta septembri alguses kohustas bolševike dekreet Žukovi aastakäigu mehi kuu lõpul sõjaväeteenistusse ilmuma.^[17.]

Ehkki Žukov elas bolševistliku Venemaa südames, võinuks ta sõjaväekutsele samamoodi vilistada, nagu tegid paljud vene talupojad. Kutsele allumine tähendas tõenäoliselt pigem professionaalset kui poliitilist valikut: see võimaldas tal jätkata sõjaväelist karjääri. Samamoodi nagu paljudel sellest esimesest soldatite generatsioonist, kes asusid teenima Punaarmees, kujunesid ka Žukovi poliitilised veendumused pigem tema senise sõjaväeteenistuse kui teadlike kaalutluste mõjul.

Žukov astus 1. oktoobril 1918 Punaarmee 1. Moskva ratsadiviisi 4. polku.^[18.] Bolševike partei liikmed värvati esimeste hulgas Punaarmeesse ning Žukovi üksuses teenis palju kommuniste. Seda arvestades polnud põrmugi üllatav, et Žukov pooldas bolševikke ning astus märtsis 1919 kommunistliku partei (see oli bolševike partei uus nimetus) liikmekandidaadiks. Kandidaadiaja jooksul tuli taotlejal tõestada pühendumist kommunismiüritusele. Partei täisliikmeks sai Žukov mais 1920.^[19.]

Mais 1919 saadeti Žukovi diviis Lõuna-Uurali aladele võitlema bolševike sõjakäigus admiral Aleksandr Koltšakiga, sest too endine tsaariohvitser oli haaranud Siberis võimu ja kavatses bolševike valitsuse kukutada. Juunis osales Žukov punaarmeelasena esimeses raevukas lahingus 800 ratsaväelasest kasakaga. Septembris tuli tal taas võitlusse astuda, seekord Lõuna-Venemaal Tsaritsõnis (mis nimetati 1924. aastal ümber Stalingradiks). Oktoobri lõpul sai Žukov käsitsivõitluses granaadikillust haavata. Saraatovi välihaiglas ravil olles kohtus ta koolitüdruk Maria Volhovaga. Nad olid kuu aega koos, aga pidid lahkuma, sest Maria sõitis tagasi oma kodulinna Poltaavasse ning Žukov saadeti Strelkovkasse tervist parandama. Lahusolek osutus ajutiseks ning nende suhted uuenesid kolm aastat hiljem hoolimata sellest, et Žukov oli vahepeal abiellunud. Seatud ajal sünnitas Maria Žukovile abieluvälise tütre Margarita.^[20.]