Читать книгу Mõõkade maru I: Teras ja lumi - George R. R. Martin - Страница 3

Päev oli hämar ja lõikavalt külm ja koerad ei võtnud lõhna üles.

Suur must hatt oli karujälgi korra nuusutanud, taandunud ja karja juurde tagasi hiilinud, saba jalge vahel. Koerad konutasid jõekaldal, salvava tuule käes hädiselt puntras. Ka Chett tundis, kuidas tuul tema mustast villast ja kõvastatud nahast rõivastest läbi lõikas. Ilm oli nii inimeste kui loomade jaoks liiga neetult külm, kuid siin nad paraku olid. Tema suu tuksatas ja ta lausa tundis, kuidas paised tema põskedel ja kaelal ägedalt punetama lõid. Ma võiksin olla hoopis Müüril, hoolitseda nende neetud kaarnate eest ja meister Aemoni koldesse tuld teha. Too värdjas Jon Snow ja tema paks sõber Sam Tarly olid ta sellest ilma jätnud. Nemad olid süüdi, et ta oli praegu koertekarjaga siin sügaval kummitusmetsas, kus külm tahtis kerad küljest näpistada.

„Seitse põrgut.” Chett sikutas järsult rihmu, et koerte tähelepanu võita. „Võts, värdjad. See on karu jälg. Kas tahate liha või ei? Võts!” Kuid koerad vaid surusid ennast tihedamalt kobarasse ja vingusid. Chett plaksutas nende pea kohal oma lühikest piitsa ja must hatt lõrises tema peale. „Koeraliha maitseb sama hea kui karu oma,” hoiatas mees peni, hingeõhk iga sõna juures auramas.

Lark Sõsarlane seisis, käed rinnal vaheliti ja labakäed kaenalde alla pistetud. Ta kandis musti villaseid kindaid, kuid kurtis kogu aeg, et tal on sõrmed külmast kanged. „Mis jahti sa siin selle kuradi külmaga pead,” ütles ta. „Persse see karu, tema pärast ei tasu kangeks külmuda.”

„Me ei või tühjade kätega tagasi minna, Lark,” kõmistas Väike Paul pruuni põskhabeme varjust, mis kattis suurema osa ta näost. „Ülempealikule see ei meeldiks.” Suurt kasvu mehe lömmis nosunina all oli tatt jääks külmunud. Pirakas kämmal paksus karusnahkses kindas pigistas kõvasti odavart.

„Mingu see Vana Karu ka persse,” ütles Sõsarlane, teravate näojoonte ja vilava pilguga kõhn mees. „Mormont sureb enne koidikut, on see sul ikka meeles? Tühja sellest, mis talle ei meeldi.”

Väike Paul pilgutas oma pisikesi musti silmi. Võib-olla on see tal tõesti meelest läinud, mõtles Chett; Paul oli nii rumal, et tal läks peaaegu kõik meelest. „Miks me peame Vana Karu ära tapma? Miks me ei või lihtsalt ära minna ja teda rahule jätta?”

„Kas sa arvad, et tema jätab meid rahule?” küsis Lark. „Ta laseb meid kinni püüda. Kas sa tahad, et sind kinni püütakse, sa suur oinapea?”

„Ei,” ütles Väike Paul. „Seda ma ei taha. Ei taha.”

„Sa siis tapad ta ära?” küsis Lark.

„Jah.” Suurt kasvu mees lõi odapäraga vastu jäätunud jõekallast. „Tapan. Ta ei tohi meid kinni püüda.”

Sõsarlane võttis käed kaenalde alt välja ja pöördus Chetti poole. „Mina ütlen, et kõik pealikud tuleb ära tappa.”

Chettil oli sellest jutust juba villand. „Me juba rääkisime sellest. Surevad Vana Karu ja Blane Varjutornist. Grubbs ja Aethan ka, sest nad oskasid liisuga endale selle vahikorra tõmmata, Dywen ja Bannen, sest nad on jäljekütid, ja ser Põssa oma kaarnate pärast. See on kõik. Me tapame nad vaikselt, une pealt. Üksainuke kisendus, ja me läheme vaglatoiduks, kõik see mees.” Viha ajas ta paised punetama. „Tee lihtsalt oma töö ära ja vaata, et su nõod enda oma tehtud saaksid. Ja püüa meelde jätta, Paul, et see on kolmas, mitte teine vahikord.”

„Kolmas vahikord,” sõnas suur mees läbi habeme ja jäätunud tati. „Mina ja Tasajalg. Mul on meeles, Chett.”

Öö tõotas tulla kuupaistetu ja nad olid vahikorrad niimoodi sättinud, et valves oleksid korraga kaheksa nende seast ja veel kaks valvaksid hobuseid. Paremat võimalust ei maksnud enam loota. Pealegi võis nüüd iga päev oodata metslaste kallaletungi. Chett kavatses siit hästi kaugel viibida, kui see juhtub. Ta kavatses ellu jääda.

Kolmsada Öise Vahtkonna vandevenda olid põhja ratsutanud – kakssada Mustast Kantsist ja veel sada Varjutornist. See oli suurim sõjaretk, mida keegi mäletas – ligi kolmandik Vahtkonna relvajõust. Nende sihiks oli üles otsida Ben Stark, ser Waymar Royce ja teised kaduma läinud maakuulajad, ja välja uurida, miks metslased oma külad maha jätavad. Igatahes ei teadnud nad Starkist ja Royce’ist rohkem kui Müürilt teele asudes, kuid nad olid selgeks saanud, kuhu kõik metslased olid läinud – kõrgele üles jäistesse kõledatesse Külmakihvadesse. Chetti poolest oleksid nad võinud aegade lõpuni seal konutada ja tal poleks sellest sooja ega külma olnud.

Kuid ei. Nad tulid nüüd alla. Mööda Piimvett.

Chett tõstis pilgu ja seal see paistiski. Jõe kiviseid kaldaid palistas jää, piimjas hele jõevesi voolas katkematu voona Külmakihvadest alla. Ja nüüd tulid Mance Rayder ja tema metslased nagu voog sama teed pidi. Thoren Smallwood oli kolme päeva eest tagasi jõudnud, hobune vahus. Kuni ta Vanale Karule rääkis, mida tema luurajad olid näinud, pajatas Kedge Valgesilm tema salgast seda kõigile teistele. „Nad on veel kaugel eelmäestikus, aga tulekul,” rääkis Kedge, lõkke kohal käsi soojendades. „Eelväge juhib Harma Koerapea, see kuritõbine hatt. Sundja hiilis tema laagri ligi ja nägi teda selgesti lõkke juures. Va lollpea Tumberjon tahtis ta noolega ära noppida, aga Smallwood ei lasknud tal seda teha.”

Chett sülitas. „Oskad sa öelda, kui palju neid oli?”

„Hulk ja hulgem. Kakskümmend-kolmkümmend tuhat, meie neid sinna kokku lugema ei jäänud. Harma eelsalk oli viiesajapealine, kõik ratsa.”

Mehed lõkke ümber vahetasid rahutuid pilke. Juba kümmekond ratsudel metslast oli harvaesinev pilt, ja viissada…

„Smallwood saatis Banneni ja minu eelsalgast kaarega mööda, et me peaväele pilgu peale viskaks,” jätkas Kedge. „Sellel ei tulnud lõppu. Nad liiguvad aeglaselt nagu jäätunud jõgi, neli-viis penikoormat päevas, aga ei paista küll sedamoodi, nagu kavatseksid nad oma küladesse tagasi minna. Üle poole nendest olid naised ja lapsed ja nad ajasid enda ees oma pudulojuseid – kitsed, lambad, isegi tarvad regesid vedamas, koormaks karusnahapallid ja loomaküljed, kanapuurid, võikirnud ja vokid, kogu nende neetud majakraam. Muulad ja setukad olid nii raskelt koormatult, et seljad lausa lookas. Naised ka.”

„Ja nad tulevad piki Piimvett?” päris Lark Sõsarlane.

„Ma juba nagu ütlesin seda või?”

Piimvesi viiks nad mööda Esimese Rahva Rusikast, muistsest ringkantsist, kuhu Öine Vahtkond oli leeri asunud. Iga mees, kellel vähegi oidu peas, sai aru, et on aeg telgid kokku panna ja Müürile taanduda. Vana Karu oli Rusikat kindlustanud teritatud teivaste ja salaaukude ja jalapüünistega, kuid niisuguse väehulga vastu polnud kõigest sellest kasu. Kui nad siia jäävad, matab vaenlane nad enda alla ja teeb neile lõpu.

Ja Thoren Smallwood tahtis rünnata. Silmarõõm Donnel Hill oli ser Mallador Locke’i kannupoiss ja üle-eelmisel õhtul oli Smallwood Locke’i telki tulnud. Ser Mallador oli olnud sama meelt vana ser Ottyn Wythersiga, kes soovitas Müürile taganeda, kuid Smallwoodil oli nõu ta ümber veenda. „See Müüritagune Kuningas ei oska meid nii kaugelt põhjast otsida,” oli ta Silmarõõm Donneli sõnul öelnud. „Ja see tema suur vägi on üks looberdav jõuk, hulk muidusööjaid, kes ei tea, kumba otsa pidi mõõka käes hoitakse. Üks tugev hoop lööb nad verest täiesti välja, nii et nad liduvad ulgudes tagasi oma hurtsikutesse ja istuvad seal järgmised viiskümmend aastat.”

Kolmsada kolmekümne tuhande vastu. Chetti arust oli see puhta pöörane ja veelgi pöörasem oli see, et ser Mallador oli lasknud ennast nõusse rääkida ja nüüd kallutasid mõlemad koos ka Vana Karu selle otsuse kasuks. „Kui me liiga kaua ootame, võib see võimalus käest lipsata, ja seda igaveseks,” rääkis Smallwood igaühele, kes teda kuulama jäi. Ser Ottyn Wythers väitis vastu: „Meie oleme kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi. Kilpi ei visata kõrvale ka siis, kui selleks on hea põhjus,” mille peale Thoren Smallwood omakorda vastas: „Mõõgavõitluses on mehe kõige kindlamaks kaitseks kärme hoop, mis ta vaenlase tapab, mitte kilbi varjus kössitamine.”

Kuid väge ei käsutanud Smallwood ega Wythers. Seda käsutas isand Mormont ja Mormont ootas oma teisi luurajaid – Jarman Buckwelli ja mehi, kes olid Hiiglase trepist üles läinud, ja Qhorin Poolkätt ja Jon Snow’d. kes olid luurel Üürgavas kurus. Kuid Buckwell ja Poolkäsi oleksid pidanud juba tagasi olema. Küllap on nad surnud. Chett nägi vaimusilmas, kuidas Jon Snow lamab mõnel kõledal mäetipul, sinine ja külmunud, metslase oda sohikupersest turritamas. See mõte tõi Chetti näole naeratuse. Ma loodan, et nad tapsid ka tema hundirajaka maha.

„Siin pole ühtegi karu,” jõudis ta äkitselt otsusele. „Üks vana jälg, muud midagi. Tagasi Rusikale.” Koerad, kes kibelesid tagasiminekuga samavõrd nagu ta ise, oleksid ta peaaegu jalust maha rapsanud. Ehk arvasid nad, et neile antakse süüa. Chett naeris tahtmatult. Ta ei olnud neile nüüd kolm päeva süüa andnud, et neid tigedaks ja näljaseks ajada. Täna õhtul, enne pimedusse pagemist, laseb ta nad hobulatrite vahele lahti – pärast seda, kui Silmarõõm Donnel Hill ja Kompjalg Karl on ohelikud läbi lõiganud. Siis on Rusikas täis lõrisevaid koeri ja kabuhirmus hobuseid, kes jooksevad läbi lõkete, hüppavad üle ringvalli ja trambivad telgid kapjade alla. Selles segamöllus võib kuluda mitu tundi, enne kui keegi märkab, et neliteist venda on kadunud.

Lark oli tahtnud kaasa meelitada kaks korda rohkem mehi, aga mida ühest rumalast kalahaisusest sõsarlasest ikka tahta? Üks sosin valesse kõrva, ja hetk hiljem oled peajagu lühem. Ei, neliteist oli hea arv, piisav selleks, et teha, mida teha tarvis, kuid mitte liiga suur, et asi saladuses ei püsiks. Chett oli enamuse meestest ise nõusse rääkinud. Väike Paul oli üks nende hulgast; kõige tugevam mees Müüril, ehkki taibult aeglasem kui surnud tigu. Ta oli kord kaisutusega ühel metslasel selgroo murdnud. Nende kambas oli ka Vestu, kes oli saanud hüüdnime oma lemmikrelva järgi, ja hall mehike, keda vennad hüüdsid Tasajalaks ja kes oli noorpõlves vägistanud sada naist ja armastas kiidelda, kuidas ükski neist polevat teda näinud ega kuulnud, enne kui ta oma riista neile sisse lükkas.

Plaani mõtles välja Chett. Tema oli neist kõige nutikam; ta oli olnud vana meister Aemoni talitaja tubli neli aastat, kuni see värdjas Jon Snow ta välja sõi, et oma sõber, see paks siga, tema koha peale sokutada. Chett kavatses sel õhtul Sam Tarlyt tapma minnes poisile otse kõrva sosistada: „Tervita minu poolt isand Snow’d,” enne kui ta ser Põssa kõri läbi lõikab, nii et veri rohkete rasvavoltide vahelt välja vuliseb. Chett tundis kaarnaid, nii et nendega ei teki tal rohkem muret kui Tarlyga. Üks noapuudutus, ja see pelgur kuseb püksi ja hakkab lalinal armu paluma. Palugu aga. See teda ei aita. Pärast Sami kõri läbilõikamist kavatses Chett puurid avada ja linnud lendu peletada, nii et ükski sõnum Müürile ei jõuaks. Tasajalg ja Väike Paul tapavad Vana Karu, Vestu surmab Blane’i ja Lark oma sugulastega teevad vagaks Banneni ja Dyweni, kes võiksid muidu nende jäljed üles võtta. Nad olid juba kaks nädalat toitu kõrvale pannud ja Silmarõõm Donnel ja Kompjalg Karl hoiavad hobuseid valmis. Pärast Mormonti surma läheb käsutamisõigus üle ser Ottyn Wythersile – vanale, väsinud ja nõdraks jäänud mehele. Enne päevaveeru putkab ta Müüri poole, ilma et raatsiks ühtegi meest meile kannule saata.

Koerad sikutasid rihmu, kui nad metsa all edasi liikusid. Chett nägi puude vahelt kõrgele sirutuvat Rusikat. Ilm oli nii pime, et Vana Karu oli käskinud süüdata tõrvikud, mis põlesid laias sõõris kogu järsu kaljukünka harja palistaval ringvallil. Nad kahlasid kolmekesi läbi oja. Vesi oli jääkülm ja selle pinnale hakkasid moodustuma jäätükid. „Mina kavatsen rannikule minna,” sõnas Lark Sõsarlane usaldavalt. „Koos nõbudega. Me ehitame endale paadi ja seilame tagasi koju Sõsaratele.”

Ja kodus on kõigile selge, et te olete ärakargajad ja teil lüüakse pead maha, mõtles Chett. Kui sa olid oma tõotuse kord juba öelnud, siis polnud sul Öisest Vahtkonnast enam pääsu. Igas Seitsme Kuningriigi nurgas võetakse sind kinni ja tapetakse ära.

Ollo Kärpkäsi omakorda pidas plaani sõita laevaga koju Tyroshi, kus – nagu ta väitis – ei raiuta meestel väikese ausa varguse eest veel käsi otsast ega saadeta neid külma kätte kõngema selle pärast, kui nad leitakse mõne rüütlinaise voodist. Chett oli kaalunud, kas mitte temaga kampa lüüa, kuid ta ei osanud tüüroslaste segast pudikeelt. Ja mida ta Tyroshis peale hakkaks? Ta oli üles kasvanud Moorirabas ega osanud õieti ühtegi ametit. Tema isa oli eluaeg teiste meeste põldudel rühmanud ja kaane püüdnud. Ta oli ennast alasti koorinud, jättes ainsaks kehakatteks paksu nahklapi, ja sogasesse vette kahlanud. Kui ta välja tuli, oli ta rinnanibudest pahkluudeni kaanidega kaetud. Vahel kutsus ta Chetti appi kaane lahti tõmbama. Kord imes üks kaan ennast Cheti peopesa külge ja ta lõi looma vastikustundega vastu seina lömaks. Isa peksis ta selle eest veriseks. Meistrid maksid tosina kaani eest ühe penni.

Las Lark läheb koju, kui tahab, ja see kuradi tüüroslane ka, aga Chett ei lähe. Ta ei tahtnud Mooriraba enam eluilmaski uuesti näha. Talle oli hakanud meeldima hoopis Crasteri kants. Craster elas seal uhkelt nagu mõni isand, miks siis ei võiks tema sama teha? Oleks see vast nali. Kaanipüüdja poeg Chett, linnuseisand. Tema vapil võiks olla tosin kaani roosal põhjal. Aga miks ainult isand? Võib-olla saaks temast kuningas. Mance Rayder oli alguses ka vares. Minust võiks saada samasugune kuningas, kellel oleks hulk naisi. Crasteril oli üheksateist naist, arvestamata neid, kes alles lapseohtu – oma tütreid, keda ta polnud veel magatanud. Pooled Crasteri naistest olid sama vanad ja inetud nagu ta ise, kuid sellest polnud lugu. Chett paneks vanamoorid enda jaoks süüa tegema ja koristama, porgandeid võtma ja sigadele rokka andma, nooremad aga soojendaksid tal külge ja tooksid ta lapsi ilmale. Craster ei hakkaks vastu, kui Väike Paul teda korra kaisutab.

Ainsad naised, keda Chett oli tunda saanud, olid kinnimakstud libud Mutilinnas. Tema noorpõlves olid külapiigad jälestusega kõrvale pöördunud, niipea kui olid korra ta paisetega ja puderkasvajaga kaetud näkku vaadanud. Kõige hullem oli see lipakas Bessa. Ta oli iga Mooriraba poisiga jalgu hargutanud, nii et Chett küsis endalt: miks mitte minuga? Ta kulutas terve hommiku tüdrukule metsalilli korjates, sest oli kuulnud, et need meeldivad talle, kuid plika ainult naeris talle näkku ja ütles, et läheks voodisse pigem tema isa kaanidega kui temaga. Ta jättis naermise, kui Chett teda noaga suskas. Tema näole tekkis nii armas ilme, et Chett tõmbas noa välja ja pussitas uuesti. Kui ta Seitsmeoja kandis kinni püüti, ei võtnud vanaisand Walder Frey isegi vaevaks ise kohut mõistma tulla. Ta saatis ühe oma sohikutest, tolle Walder Riversi, ja üsna peagi kõmpis Chett juba koos selle lehkava musta kuradi Yoreniga Müüri poole. Tasuks selle ainsa naudinguhetke eest võeti talt terve elu.

Kuid nüüd kavatses ta selle tagasi võtta ja Crasteri naised pealekauba. Sellel nurjatul vanal metslasel on õigus. Kui tahad mõnda naist ära võtta, siis võta, ja ei mingit lillede andmist, et äkki ei pane ta siis su neetud paiseid tähele. Chett ei kavatsenud seda viga korrata.

See võib teoks saada, kinnitas ta endale sajandat korda. Kui me ainult puhtalt minema pääseme. Ser Ottyn suundub kindlasti lõunasse Varjutorni poole, lühimat teed pidi Müürile. Wythers juba meiega jändama ei hakka, ta tahab ainult terve nahaga pääseda. No ja Thoren Smallwood, tema tahaks küllap nüüdki rünnata, kuid ser Ottyn on selleks liiga ettevaatlik ja tema on auastmelt vanem. Aga see polegi tähtis. Kui me läinud oleme, siis rünnaku Smallwood, keda tahab. Mis meil sellest? Kui ükski neist tagasi Müürile ei jõua, siis ei tule keegi kunagi meid otsima, meid peetakse surnuks nagu kõiki teisigi. See mõte oli uus ja tekitas temas hetkeks kiusatust. Aga siis peaksid nad tapma ka ser Ottyni ja ser Mallador Locke’i, et Smallwood pealikuks saaks, ja mõlema mehe juures käis nii ööl kui päeval palju rahvast… ei, see oleks liiga ohtlik.

„Chett, mis linnust saab?” küsis Väike Paul, kui nad vahipuude ja sõdurmändide all mööda kivist ulukirada edasi rühkisid.

„Mis kuradi linnust?” Viimane asi, mida Chett praegu vajas, oli ühe lambapea jauramine mingist linnust.

„Vana Karu kaarnast,” ütles Väike Paul. „Kui me ta ära tapame, kes siis ta lindu toitma hakkab?”

„Kelle kuradi asi see on? Tapa lind ka ära, kui tahad.”

„Ma ei taha ühelegi linnule kurja teha,” sõnas hiigelkasvu mees. „Aga see on rääkiv lind. Mis siis, kui ta räägib, mida me tegime?”

Lark Sõsarlane naeris. „Väike Paul, suus loll laul,” pilkas ta.

„Sa pea oma lõuad,” ütles Väike Paul ähvardavalt.

„Paul,” ütles Chett, enne kui hiiglane liiga vihaseks sai, „kui vanamees leitakse maast vereloigust, kõri läbi lõigatud, siis saavad kõik ka ilma linnuta aru, et keegi tappis ta.”

Väike Paul seedis kuuldut hetke. „Õige küll,” nentis ta. „Võin ma siis linnu endale võtta? Mulle meeldib see lind.”

„Võta aga,” lubas Chett, et mees ükskord vait jääks.

„Me võime ta ju ära süüa, kui nälg tuleb,” soovitas Lark.

Väikese Pauli nägu tõmbus taas pilve. „Sa ära mitte katsugi minu lindu ära süüa, Lark. Ära mitte katsugi.”

Chett kuulis puude tagant hääli. „Suu kinni, kurat võtaks, teie mõlemad. Me oleme juba peaaegu Rusika juures.”

Nad väljusid metsast künka läänenõlva ligidal ja läksid edasi lõuna poole, kus nõlv oli laugem. Metsaveere ligidal harjutasid kümmekond meest vibulaskmist. Nad olid lõiganud puutüvedele märklauad ja saatsid nende pihta nooli. „Vaadake,” ütles Lark. „Vibuga siga.”

Kõige lähem vibulaskur oli tõepoolest ser Põssa isiklikult – see paks poiss, kes oli Chettilt röövinud tema koha meister Aemoni juures. Ainuüksi Samwell Tarly nägemine täitis Chetti vihaga. Parim aeg tema elus oli olnud siis, kui ta talitajana meister Aemoni teenis. Pime vanamees oli vähenõudlik ja pealegi oli Clydas hoolitsenud enamiku tema vajaduste eest. Chetti kohustused olid lihtsad: lindlat puhastada, vahel tuli koldesse teha, mõnikord süüa tuua… ja Aemon polnud teda kordagi löönud. Arvab, et võib heast peast sisse trügida ja mind välja tõugata, sest et on kõrgest soost ja oskab lugeda. Võib-olla käsin ma tal mu nuga lugeda, enne kui tal sellega kõri läbi lõikan. „Minge teie edasi,” ütles ta teistele, „ma tahan seda vaadata.” Koerad tirisid lõõga, teistega kaasa kippudes, lootes üleval künkaharjal süüa saada. Chett virutas hatale saapaninaga ja see vaigistas väheke nende indu.

Ta jälgis puude vahelt, kuidas paksuke endaga ühepikkuse pikkvibu kallal pusis, ümar punane nägu keskendunult pingul. Tema ees oli maasse torgatud kolm noolt. Tarly asetas ühe noole nöörile ja pingutas vibu, hoidis seda pikalt vinnas, püüdis sihtida ja lasi noole lendu. See kadus metsa vahele. Chett naeris valjult, magusast põlgusest turtsudes.

„Seda me üles ei leia ja süüdi jään mina,” kuulutas Edd Tollett, kibestunud hallijuukseline kannupoiss, keda kõik hüüdsid Kaeblikuks Eddiks. ”Kui midagi kaduma läheb, vaadatakse kohe minu poole – sellest peale, kui ma oma hobuse ära kaotasin. Nagu oleks ma sinna midagi parata saanud. Ta oli valge ja lund sadas, mida siis tahta?”

„Tuul viis selle kaasa,” ütles Grenn, teine isand Snow’ sõber. „Sa püüa vibu paigal hoida, Sam.”

„See on raske,” kurtis paksuke, kuid lasi siiski teise noole lendu. See läks kõrgele ja lendas märklauast kümme jalga kõrgemal okste vahelt läbi.

„Sa vist tabasid sellel puul ühte lehte,” ütles Kaeblik Edd. „Sügis tuleb niigi ruttu, pole tarvis talle kaasa aidata.” Ta ohkas. „Ja me kõik teame, mis tuleb pärast sügist. Jumalad, küll on külm. Lase oma viimane nool ära, Samwell, mu keel külmub vist juba suulakke kinni.”

Ser Põssa langetas vibu ja Chettile tundus, et ta hakkab kohe tönnima. „See on liiga raske.”

„Nool nöörile, vibu vinna ja läks,” ütles Grenn. „Lase käia.”

Kuulekalt tõmbas paksuke maast oma viimase noole, pani selle pikkvibu nöörile, tõmbas vibu vinna ja lasi noole lendu. Ta tegi seda kärmelt, ilma noolt püüdlikult sihtimata, nagu kahel eelmiselgi korral. Nool tabas söega joonistatud siluetti madalale rinda ja jäi sinna võbelema. „Ma sain pihta.” Ser Põssa hääl oli jahmunud. „Grenn, kas nägid? Edd, vaata, ma sain pihta!”

„Otse ribide vahele, ütleksin ma,” kinnitas Grenn.

„Kas ma tapsin ta?” päris paksuke.

Tollett kehitas õlgu. „Lasid ehk kopsu augu, kui tal oleks kops. Puudel harilikult ei ole.” Ta võttis Sami käest vibu. „Aga ma olen hullemaidki laske näinud. Jah, ja ka ise teinud.”

Ser Põssa säras näost. Teda vaadates võis jääda mulje, nagu oleks ta midagi ära teinud. Kuid Chetti ja koeri märgates tema naeratus tardus ja kustus piuksatuse saatel.

„Sa said puule pihta,” ütles Chett. „Eks me näe, kuidas sa siis lased, kui Mance Rayderi mehed tulevad. Nemad ei passi seal, käed laiali ja lehed sahisemas, oi ei. Nad tulevad sulle otse peale ja röögivad sulle näkku ja ma vean kihla, et sa lased oma püksid täis. Mõni neist virutab kirve sulle otse väikeste seasilmade vahele. Viimane asi, mida sa kuuled, on matsatus, millega see su pealuusse tungib.”

Paksuke vabises. Kaeblik Edd pani käe talle õlale. „Vend,” lausus ta tõsiselt, „see, et sinuga nõnda juhtus, ei tähenda veel, et Samile sama saatus osaks langeb.”

„Millest sa räägid, Tollett?”

„Kirvest, mis su pea lõhki lõi. On see tõsi, et pooled su ajud voolasid maha ja sinu koerad pistsid need nahka?”

Grenn, see suurt kasvu mühakas, naeris, ja isegi Samwell Tarly näole ilmus nõrk naeratus. Chett äigas lähimale koerale jalaga, rapsas neid lõast ja hakkas nõlvast üles minema. Naera aga pealegi, ser Põssa. Eks me näe, kes täna öösel naerab. Ta soovis ainult, et tal jätkuks mahti ka Tollett ära tappa. Morni hobusenäoga lollpea, vaat kes ta on.

Tõus oli järsk ka Rusika siinpoolsel küljel, kus nõlv oli kõige laugem. Poolel teel hakkasid koerad haukuma ja lõõga rebima, lootes peatselt süüa saada. Chett kostitas neid selle asemel saapahoobiga ja lajatas piitsaga suurele peletisele, kes teda napsata püüdis. Koerad kinni sidunud, läks ta ette kandma. „Me leidsime jäljed, millest Hiid rääkis, aga koerad ei võtnud lõhna üles,” ütles ta pealiku suure musta telgi ees Mormontile. „Jõe ääres ja allavoolu, need võisid olla vanad jäljed.”

„Kahju.” Ülempealik Mormontil oli kiilaspea ja suur hall hatune habe ja tema hääl oli sama väsinud nagu tema nägu. „Natuke värsket liha oleks meile marjaks ära kulunud.” Kaaren tema õlal koogutas pead ja kordas: „Liha. Liha. Liha.”

Me võiksime need neetud koerad lihaks teha, mõtles Chett, kuid hoidis oma suu kinni, kuni Vana Karu tal minna lubas. Ja see on viimane kord, kui ma tema ees kummardama pean, mõtles ta endamisi rahulolevalt. Talle tundus, nagu läheks õhk veel külmemaks, mis näis juba lausa ilmvõimatu. Troppi kogunenud koerad kössitasid hädiselt kõvaks külmunud poris ja Chett tundis kiusatust nende sekka pugeda. Selle asemel mähkis ta ümber alumise näopoole musta villase salli, jättes keerdude vahele pilu suu jaoks. Ta leidis, et ringi käies on soojem, niisiis tegi ta aeglase tiiru piki laagripiiri, kaasas punt punaoblikat, millest ta pakkus vahti pidavatele mustadele vendadele lehe või paar ja kuulas, mida neil rääkida oli. Ükski päevases vahis olevatest meestest ei kuulunud tema vandeseltslaste hulka, kuid sellegipoolest leidis ta, et tasuks teada, mida nad mõtlevad.

Enamjaolt mõtlesid nad, et on kuramuse külm.

Tuul tugevnes sedamööda, kuidas varjud pikenesid. See tegi ringvalli kivide vahelt läbi puhudes kõrget kiledat häält. „Ma ei salli seda häält,” ütles väike Hiid. „See kõlab nii, nagu kisendaks imik võsas piima järele.”

Kui Chett oma ringkäigu lõpetas ja koerte juurde tagasi läks, ootas Lark teda juba seal. „Pealikud on Vana Karu telgis ja arutavad midagi ägedalt.”

„See on just nende moodi,” vastas Chett. „Nad kõik on kõrgest soost, Blane välja arvatud, nad jäävad purju sõnadest, mitte veinist.”

Lark nihkus lähemale. „Lambapea jaurab muudkui sellest linnust,” hoiatas ta, piiludes ümberringi, kas kedagi läheduses pole. „Nüüd küsib ta, kas me oleme selle eluka jaoks seemneid varunud.”

„See on kaaren,” ütles Chett. „See sööb laipu.”

Lark irvitas. „Äkki tema oma?”

Või sinu oma. Chetti meelest vajasid nad seda hiiglast rohkem kui Larki. „Ära Väikese Pauli pärast muretse. Sina teed oma töö, tema enda oma.”

Videvik hiilis läbi metsa, kui Chett lõpuks Sõsarlasest lahti sai ja maha istus, et oma mõõka ihuda. Kinnastega oli seda neetult raske teha, kuid ta ei mõelnudki neid käest võtta. Sellise külmaga kaotaks iga lollpea, kes palja käega terast katsuks, tüki nahka.

Kui päike loojus, pistsid koerad vinguma. Chett kostitas neid vee ja sõimuga. „Kannatage poole ööni ja siis hangite endale ise pidusöögi.” Tema ninna kandus õhturoa lõhn.

Dywen jutustas parajasti toidulõkke juures, kui kokk Hake Chettile tema jao – kannika kuiva leiba ja kausitäie oa- ja peekonisuppi – kätte andis. „Mets on liiga vaikne,” rääkis vana metsnik. „Mitte ühtegi konna seal jõe ääres ega ühtegi öökulli pimeduses. Ma pole nii hääletut metsa eales kuulnud.”

„Su hambad on ka metsast pärit, aga teevad kõva häält,” sõnas Hake.

Dywen plagistas oma puuhambaid. „Ja hunte pole ka kuulda. Enne küll, aga enam mitte. Mis te arvate, kuhu nad läksid?”

„Kuhugi sooja kohta,” vastas Chett.

Kümmekonnast vennast, kes lõkke ääres istusid, olid neli temaga mestis. Süües kõõritas ta neid kõiki valvsalt, et näha, kas mõni neist ei kipu äkki vedelaks lööma. Vestu näis olevat üpris rahulik, istus vaikides ja ihus oma relva, nii nagu igal õhtul. Ja Silmarõõm Donnell viskas vaid muretult nalja. Tal olid valged hambad ja täidlased punased huuled ja kollased kiharad, mis puhmasse sätitult ta õlgadele kangesid, ja ta väitis, et on ühe Lannisteri sohipoeg. See võis ehk tõsigi olla. Chett ei sallinud ilusaid poisse ega sohikuid, kuid Silmarõõm Donnell tundus olevat tehtud üpris kõvast puust.

Ta polnud sama kindel metsnikus, keda vennad hüüdsid Puusaeks, seda küll rohkem tema norskamise pärast, mitte et tal puudega midagi pistmist oleks olnud. Praegu tundus ta nii ärevil olevat, et norskamist polnud tema poolt küll enam karta. Ja Maslyn nägi veel hullem välja. Chett nägi, kuidas higi jäisest tuulest hoolimata üle mehe näo nirises. Niisked piisad sätendasid lõkkevalgel nagu hulk väikeseid märgi kalliskive. Maslyn ei söönud, ainult jõllitas oma suppi, nagu ajaks selle lõhn ta kohe iiveldama. Ma pean tal silma peal hoidma, mõtles Chett.

„Kogunemine!” See hüüe kõlas äkitselt tosinast kõrist ja kandus kähku künkapealse laagri igasse soppi. „Öise Vahtkonna mehed! Kogunege pealõkke juurde!”

Kulm kortsus, sõi Chett oma supi lõpuni ja järgnes teistele.

Vana Karu seisis lõkke ees, Smallwood, Locke, Wythers ja Blane tema taga rivis. Mormontil oli seljas paksust mustast karusnahast mantel ja tema kaaren istus oma musti sulgi kohendades ta õlal. See ei tõota head. Chett surus ennast Pruuni Benarri ja paari Varjutorni mehe vahele. Kui kõik olid koos, välja arvatud piilurid metsas ja vahimehed ringvallil, köhatas Mormont kurgu puhtaks ja sülitas. Sülg külmus kõvaks juba enne mahalangemist. „Vennad,” alustas ta, „Öise Vahtkonna mehed.”

„Mehed!” kisendas tema kaaren. „Mehed! Mehed!”

„Metslased on sõjateele asunud ja tulevad mööda Piimvett mägedest alla. Thoren arvab, et nende eelvägi jõuab meieni kümne päeva pärast. Selles eelväes on koos Harma Koerapeaga nende kõige kogenumad sõjamehed. Ülejäänud moodustavad ilmselt järelväe või ratsutavad Mance Rayderi enda ligikonnas. Mujal venivad nende sõdalased hõredalt piki rännakuteed. Neil on härjad, muulad, hobused… kuid mitte palju. Enamik on jalgsi ja viletsalt relvastatud ja vilumatud. Nende relvad on enamjaolt kivist ja luust, mitte terasest. Neil on koormaks naised, lapsed, lamba- ja kitsekarjad ja lisaks kogu nende maine vara. Lühidalt – kuigi neid on palju, on nad kergesti rünnatavad… ja nad ei tea, et me siin oleme. Vähemalt palvetame, et see oleks nii.”

Küll nad teavad, mõtles Chett. Sa vana kuradi sitakott, nad teavad, selle peale võib mürki võtta. Qhorin Poolkäsi pole tagasi tulnud, eks ole? Ega Jarman Buckwell. Kui keegi neist kinni võeti, siis tead sa kuramuse hästi, et metslased on nad nüüdseks juba kenasti laulma pannud.

Smallwood astus ette. „Mance Rayder kavatseb Müüri purustada ja Seitsmes Kuningriigis verise sõja vallandada. Aga seda mängu võib mängida kahtepidi. Homme läheme ise nendega sõtta.”

„Me asume koidikul kogu väega teele,” jätkas Vana Karu läbi meestesumma leviva pomina saatel. „Me ratsutame põhja ja pöörame siis kaarega läände. Selleks ajaks on Harma eelvägi Rusikast juba kaugel möödas. Külmakihvade eelmäed on täis kitsaid looklevaid orge, mis on varitsuseks nagu loodud. Nende rännakrivi venib mitme penikoorma pikkuseks. Me ründame neid korraga mitmes kohas ja paneme nad uskuma, et meid on kolm tuhat, mitte kolmsada.”

„Me anname kõva hoobi ja taganeme, enne kui nende ratsanikud jõuavad üles rivistuda, et meile vastu astuda,” ütles Thoren Smallwood. „Kui nad meile järgnevad, siis laseme ennast mõnda aega jälitada, pöörame siis ringi ja ründame kaugemal uuesti nende rivi. Me põletame nende vankrid maha, ajame nende karjad laiali ja tapame neid, nii palju kui saab. Ka Mance Rayderi, kui ta kätte leiame. Kui nad loobuvad ja oma hurtsikutesse tagasi lähevad, siis oleme võitnud. Kui ei, siis kimbutame neid terve tee kuni Müürini ja kanname hoolt, et nende teed jääb tähistama laipaderivi.”

„Neid on tuhandeid,” hõikas keegi Chetti selja tagant.

„Meid ootab surm.” See oli Maslyni hääl, tulvil hirmu.

„Surm,” kisendas Mormonti kaaren oma musti tiibu plagistades. „Surm, surm, surm.”

„Paljusid meist,” ütles Vana Karu. „Võib-olla meid kõiki. Aga nagu üks teine ülempealik tuhat aastat tagasi ütles – selleks meile must rüü antigi. Meenutage oma vannet, vennad. Sest meie oleme mõõk pimeduses, vahimehed müüridel…”

„…leek, mis peletab külma.” Ser Mallador Locke tõmbas mõõga tupest.

„Valgus, mis kuulutab koitu,” vastasid teised ja tõmbasid samuti mõõgad tuppedest.

Siis tegid seda juba kõik ja ligi kolmsada mõõka tõusid taeva poole ja sama palju hääli hüüdis: „Sarv, mis äratab uinujad! Kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi!” Chettil ei jäänud muud üle, kui häälekooriga ühineda. Nende hingeõhk auras ja nende relvadel vilkus lõkkevalgus. Chett nägi rõõmuga, et Lark ja Tasajalg ja Silmarõõm Donnell Hill järgisid teiste eeskuju, nagu oleksid nad samasugused lollpead. See oli hea. Polnud mõtet endale tähelepanu tõmmata, kui nende tund oli kohe koitmas.

Kui hõisked vaibusid, kuulis Chett taas ringvalli katkuva tuule heli. Leegid keerlesid ja hubisesid, nagu oleks neilgi külm, ja äkilises vaikuses kraaksatas Vana Karu kaaren valjult ja kordas: „Surm.”

Tark lind, mõtles Chett, kui pealikud andsid meestele loa laiali minna ning soovitasid kõigil kõhu täis süüa ja ennast öösel välja magada. Ta puges koerte ligidal oma karusnahkade alla, peas keerlemas mõtted, mis kõik võib valesti minna. Mis siis, kui see neetud vanne mõne ta vandenõulaste hulgast meelt muutma paneb? Või kui Väike Paul unustab ja püüab Mormonti tappa teise, mitte kolmanda vahikorra ajal? Või kui Maslyn vedelaks lööb või keegi nad üles annab või…

Ta jäi tahtmatult ööhääli kuulatama. Tuul kõlas nagu lapse nutt ja aegajalt puutusid Chetti kõrvu meeste hääled, hobuse hirnatus, halu praksumine lõkkes. Kuid ei midagi muud. Väga vaikne.

Ta nägi enda ees hõljumas Bessa nägu. Mitte nuga ei tahtnud ma su sisse pista, tahtis ta tüdrukule öelda. Ma noppisin sinu jaoks lilli, metsroose ja hanijalgu ja tulikaid, mul kulus selleks terve hommik. Tema süda tagus nagu trumm, nii valjusti, et ta pelgas, et see ajab kogu laagri üles. Habe tema suu ümber oli üleni härmas. Miks see Bessa mulle nüüd ette tuli? Varem tüdrukule mõeldes oli Chett meenutanud vaid surmaeelset ilmet tema näol. Mis minuga lahti on? Miski mattis tal hinge. Oli ta magama jäänud? Ta ajas ennast põlvili ja tema nina puudutas midagi märga ja külma. Chett tõstis pilgu.

Langes lund.

Chett tundis, kuidas pisarad ta põskede külge jäätusid. See pole õiglane, oleks ta tahtnud kisendada. Lumi hävitab kõik, mille poole ta oli püüelnud, kõik tema hoolikad plaanid. Sadu oli tihe, ümberringi langesid laiad valged räitsakad. Kuidas nad oma moonapeidikud lume seest üles leiavad – või loomaraja, mida mööda nad kavatsesid itta suunduda? Neil pole Dywenit ega Bannenit tarviski, et meid kätte leida, kui me värskesse lumme jäljed jätame. Ja lumi varjas maakonarused, eriti pimeduses. Hobune võib mõne juure taha komistada, mõne kivi otsas jala murda. Me oleme hukas, mõistis ta. Juba enne alustamist. Meiega on lõpp. Kaanipüüdja poega ei oota ees üliku elu ega kants, mida ta võiks enda omaks nimetada, ega naised ega kroonid. Ainult metslase mõõk kõhus ja siis nimetu haud. Lumi röövis mult selle kõik… neetud lumi…

Poiss, kelle nimi tähendas lund, oli ta kord juba hävitanud. Snow ja tema lemmiksiga.

Chett tõusis jalule. Tema jalad olid kanged ja langevad lumehelbed muutsid kauged tõrvikud ähmaseks oranžiks kumaks. Tal oli tunne, nagu ründaks teda pilv kahkjaid külmaputukaid. Need maandusid talle turjale ja pähe, lendasid talle ninna ja silma. Ta rapsis need vandudes maha. Samwell Tarly, tuli talle mõte. Ma võin vähemalt ser Põssaga arved õiendada. Ta mähkis salli endale näo ümber, tõmbas peakoti üles ja hakkas rühkima läbi laagri sinna, kus too argpüks magas.

Lumesadu oli nii tihe, et ta eksis telkide vahel ära, kuid silmas lõpuks mugavat väikest tuulevarju, mille paksuke oli endale ühe kivirahnu ja kaarnapuuride vahele ehitanud. Tarlyt kattis mustade villavaipade ja hatuste karusnahkade kuhi, mille peale kogunes sissetuiskav lumi. Ta meenutas mingit pehmet ümarat mäge. Teras lihises vastu nahka vaikselt nagu viirastus, kui Chett oma pistoda tupest tõmbas. Üks kaaren kraaksatas. „Lumi,” porises teine, oma mustade silmadega läbi võre piiludes. Ning esimene lisas: „Lumi.” Chett nihkus ettevaatlikult samme seades neist mööda. Ta kavatses suruda vasaku käe paksukese suule, et tema karjeid summutada, ja siis…

Uuuuuuuuhoooooooooo.

Ta tardus poolelt sammult ja neelas alla sajatuse, kui sarvehuige üle laagri kõlas, nõrk ja kauge, ent ometi äratuntav. Mitte praegu. Jumalad olgu neetud, mitte PRAEGU! Vana Karu oli peitnud Rusikat ümbritsevasse puudesõõri piilurid, et nad iga ligineja eest hoiataksid. Jarman Buckwell on Hiiglase Trepilt tagasi, oletas Chett, või siis Qhorin Poolkäsi Üürgavast kurust. Ühekordne sarvehuige tähendas vendade tagasijõudmist. Kui see on Poolkäsi, siis võib Jon Snow olla koos temaga ja elus.

Sam Tarly ajas end istukile, silmad paistes, ja põrnitses hämmeldunult lund. Kaarnad kraaksusid lärmakalt ja Chett kuulis oma koerte haukumist.

Pool laagrit on ärkvel, kurat võtaks. Ta pigistas kinnastatud sõrmedega pistodapära ja ootas sarvehuike vaibumist. Kuid see kordus sedamaid, valjemini ja pikemalt.

Uuuuuuuuuuuuuuuhooooooooooooooooo.

„Jumalad,” kuulis Chett Sam Tarly vingatust. Paksuke ajas end vaarudes põlvili, jalad mantlisse ja tekkidesse takerdunud. Ta lõi need jalaga eemale ja küünitas käe soomussärgi järele, mille ta oli kõrvalseisva rahnu külge riputanud. Kui ta selle suure telgisarnase rõivaeseme üle pea tõmbas ja endale selga surus, märkas ta ligiduses seisvat Chetti. „Kas see oli teine kord?” küsis ta. „Mulle tundus unes, et ma kuulsin kahte huiget…”

„See polnud uni,” ütles Chett. „Kaks huiget, mis kutsuvad Vahtkonda relvile. Kaks huiget, mis tähendavad vaenlase liginemist. Sealt tuleb kirves, millele on kirjutatud Põssa, sa paksmagu. Kaks huiget tähendab metslaseid.” Hirm poisi suurel ümaral näol ajas talle naeru peale. „Käigu nad kõik seitsmesse põrgusse. Kuradi Harma. Kuradi Mance Rayder. Kuradi Smallwood, kes ütles, et nad jõuavad meieni alles…”

Uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuhooooooooooooooooooooooo.

Huige jätkus üha, kuni tundus, et see ei lõpe enam kunagi. Kaarnad vehkisid tiibadega ja kraaksusid oma puurides ringi lennates ja vastu võret põrgates ja kogu laagris ärkasid Öise Vahtkonna vennad unest, tõmbasid turviseid selga, pannaldasid mõõgavöid, haarasid kätte sõjakirved ja vibud. Samwell Tarly seisis vabisedes, näost sama karva nagu lumi, mis pööreldes ümberringi alla langes. „Kolmas,” viiksatas ta Chettile, „see oli kolmas kord, ma kuulsin seda. Kolme korda ei puhuta kunagi. Pole puhutud sadu ja tuhandeid aastaid. Kolm tähendab…”

„…ebalasi.” Chett tegi häält, mis meenutas ühekorraga naeru ja nuukset, ja korraga olid ta alusriided märjad ja ta tundis, kuidas kusi mööda ta jalga alla jookseb ja nägi oma püksiesiselt tõusvat auru.