Читать книгу Mõõkade maru I: Teras ja lumi - George R. R. Martin - Страница 7

Ta ärkas vanade raudhingede kriiksumise peale.

„Kes?” kraaksatas ta. Vähemalt oli ta hääle tagasi saanud, ehkki see oli käre ja kähe. Tyrioni raputas endiselt palavik ja tal polnud aimugi, mis kell olla võis. Kui kaua ta oli seekord maganud? Ta oli väga nõrk, paganama nõrk. „Kes?” hõikas ta uuesti, valjemini. Ukseavast langes tuppa tõrvikuvalgus, kuid kambris endas oli ainsaks valguseallikaks küünlajupp tema voodi kõrval.

Nähes tema poole liikuvat kogu, Tyrion võpatas. Siin, Maegori linnuses, olid kõik teenrid kuninganna palgal, nii et iga tulija võis olla Cersei järjekordne tööriist, kes on saadetud ser Mandoni poolelijäänud tööd lõpetama.

Siis astus mees küünlavalgusse, heitis kääbuse kahvatule näole pika pilgu ja turtsatas. „Lõikasid habet ajades endale sisse või?”

Tyrion tõstis sõrmed suure haava juurde, mis ühe silma kohalt üle ninajäänuste lõuani jooksis. Liigliha oli veel vermeline ja katsudes soe. „Kole suure habemenoaga jah.”

Bronni süsimustad juuksed olid värskelt pestud ja tema karmi näo kohalt üle pea kuklasse kammitud ja ta kandis pehmest töödeldud nahast kõrge säärega saapaid, hõbetükkidega ehitud laia rihma ja helerohelist siidmantlit. Põiki üle tema tumehalli villase vammuse rinnaesise jooksis ererohelise lõngaga tikitud leegitsev kett.

„Kus sa olid?” nõudis Tyrion. „Ma lasin sind kutsuda… sellest on vist oma kaks nädalat.”

„Pigem neli päeva,” vastas rändsõdur, „ja ma käisin siin kaks korda ja sa olid oimetum kui laip.”

„Ma pole laip. Kuigi mu kallis õde püüdis mind selleks teha.” Seda poleks ehk maksnud valjusti öelda, kuid Tyrion ei hoolinud. Tema sisetunne ütles talle, et ser Mandon oli püüdnud teda tappa Cersei käsul. „Mis jõle asi sul rinna peal on?”

Bronn irvitas. „Minu rüütlivapp. Roheline leegitsev kett suitsuhallil põhjal. Sinu auliku isa käsul olen ma nüüd Mustvee ser Bronn, Paharet. Püüa seda mitte unustada.”

Tyrion toetas käed vastu sulgmadratsit ja nihutas ennast paari tolli jagu tahapoole, patjade najale. „Kui sa ehk mäletad, siis olin mina see, kes lubas su rüütliks teha.” See „sinu auliku isa käsul” ei meeldinud talle mitte üks põrm. Isand Tywin ei olnud aega raisanud. See, et ta oma poja Käe tornist välja tõstis ja ise sinna asus, oli kõigi jaoks selge märk, ja see siin oli teine. „Mina kaotasin pool nina ja sina said rüütliks. Jumalatel on, mille eest aru anda.” Tyrioni hääles kõlas tusk. „Kas mu isa lõi su ise rüütliks?”

„Ei. Need meie seast, kes võitlusest ketitornide juures eluga pääsesid, võidis ülemseitsmik ja lõi rüütliks Valvkond. See võttis tubli pool päeva, sest ainult kolm Valget Sõdalast olidki jäänud seda riitust läbi viima.”

„Ma tean, et ser Mandon sai lahingus surma.” Pod tõukas ta jõkke pool silmapilku enne seda, kui see reetlik närukael jõudis oma mõõga mulle südamesse torgata. „Keda veel enam pole?”

„Hagijat,” vastas Bronn. „Ta pole surnud, lihtsalt kadunud. Linnavahtide jutu järgi lõi ta araks ja sina juhtisid tema asemel väljatungi.”

See polnud mul just kõige parem mõte. Kulmu kortsutades tundis Tyrion, kuidas armkude pingule tõmbub. Ta viipas Bronnile, et too toolile istuks. „Mu õde peab mind vist sitasitikaks. Ta hoiab mind pimeduses ja söödab mulle paska ette. Pod on tore poiss, aga tema keelel on Casterly Kalju suurune sõlm peal ja ma ei usu pooli asju, mida ta mulle räägib. Kui ma ta ser Jacelyni järele saatsin, tuli ta tagasi ja ütles mulle, et ta on surnud.”

„Tema ja veel tuhanded mehed.” Bronn võttis istet.

„Kuidas?” päris Tyrion veelgi õõnsama tundega.

„Lahingu ajal. Nagu ma kuulnud olen, saatis su õde Kettleblackid kuningat tagasi Punasesse Kantsi tooma. Kui linnaväelased tema lahkumist nägid, otsustasid pooled neist koos temaga lahkuda. Raudkäsi tõkestas neil tee ja üritas neid tagasi müüridele kupatada. Räägitakse, et Bywater olevat neile tublisti säru teinud ja nad olid juba peaaegu ringi pööramas, kui keegi noole läbi ta kaela kihutas. Siis ei tundunud ta enam nii hirmuäratav ja ta tiriti hobuse seljast maha ja tapeti ära.”

Veel üks võlg Cersei hingel. „Minu õepoeg Joffrey,” ütles Tyrion. „Kas ta oli ohus?”

„Mitte rohkem kui mõned ja vähem kui enamik.”

„Oli tal midagi viga? Oli ta haavata saanud? Juuksed sassi ajanud, varba ära löönud, küüne pooleks murdnud?”

„Minu teada mitte.”

„Ma hoiatasin Cerseid, mis siis juhtub. Kes nüüd linnaväge käsutab?”

„Su kõrgeauline isa määras nende juhiks ühe oma läänlastest – rüütli, kelle nimi on Addam Marbrand.”

Üldiselt oleksid linnaväelased seda solvanguna võtnud, et nende ülemaks pannakse keegi väljastpoolt, kuid ser Addam Marbrand oli nutikas valik. Ta oli Jaimega sama sorti mees, kellele teised mehed meelsasti järgnevad. Ma olen linnaväe kaotanud. „Ma saatsin Podi Shaggat otsima, aga edutult.”

„Kivivaresed on ikka veel kuningalaanes. Shaggale on seal vist meeldima hakanud. Timett viis Kõrvetatud koju koos röövsaagiga, mille nad Stannise leerist pärast lahingut said. Chella ilmus kümmekonna Mustkõrvaga ühel hommikul Jõevärava ette, aga su isa punamantlid kihutasid nad minema, kuningalinlased aga loopisid neid sõnnikuga ja hassetasid takka.”

Tänamatud krantsid. Mustkõrvad hukkusid nende eest. Sellal kui Tyrion uimastatult voodis lamas ja und nägi, olid tema lähisugulased tal küüned ükshaaval välja tõmmanud. „Ma tahan, et sa mu õe juurde läheksid. Tema pojuke pääses lahingust ainsagi kriimuta, nii et Cerseil pole pantvangi enam tarvis. Ta tõotas, et laseb Alayaya vabaks, kui – ”

„Ta lasigi. Kaheksa või üheksa päeva eest, pärast piitsutamist.”

Tyrion upitas ennast kõrgemale, eirates äkilist valusähvatust õlas. „Piitsutamist?”

„Nad sidusid ta hoovis posti külge ja rooskasid teda ja tõukasid ta siis alasti ja verisena väravast välja.”

Ta õppis lugemist, käis läbi Tyrioni pea rumal mõte. Arm tema näol venis pingule ja hetkeks tundus talle, et tema pea lõhkeb raevust. Jah, Alayaya oli küll hoor, kuid armsamat, vapramat ja süütumat neidu oli ta harva kohanud. Tyrion ei olnud temasse kordagi puutunud; ta oli olnud vaid Shae suitsukate. Oma hooletuses ei olnud Tyrion kordagi mõelnud, mida see osatäitmine võib tüdrukule maksma minna. „Ma tõotasin oma õele, et talitan Tommeniga samamoodi, nagu tema Alayayaga,” sõnas ta valjusti. Tal oli tunne, et ta hakkab kohe öökima. „Kuidas ma suudan kaheksa-aastast poissi piitsutada?” Aga kui ma seda ei tee, jääb võit Cerseile.

„Tommen pole enam sinu käes,” sõnas Bronn järsult. „Kui kuninganna sai teada, et Raudkäsi on surnud, saatis ta Kettleblackid printsi ära tooma ja Rosbys ei jätkunud kellelgi julgust neile vastu hakata.”

Veel üks löök, kuid ühtlasi kergendus, pidi Tyrion tunnistama. Ta oli Tommenisse kiindunud. „Kettleblackid pidid meie poolel olema,” meenutas ta Bronnile üpris ärritunud toonil.

„Olidki, kuni ma sain neile maksta kaks sinu münti iga mündi vastu, mis nad kuninganna käest said, aga nüüd on kuninganna panuseid tõstnud. Osney ja Osfryd löödi pärast lahingut rüütliteks nagu minagi. Jumalad teavad, mille eest, keegi igatahes ei näinud, et nad võidelnud oleksid.”

Minu käsilased reedavad mu, minu sõpru piitsutatakse ja häbistatakse ja mina laman ja määndun siin, mõtles Tyrion. Ma just nagu võitsin selle kuradi lahingu. Kas võidu maitse ongi selline? „On see tõsi, et Stannise väe lõi puruks Renly vaim?”

Bronn naeratas nõrgalt. „Ketitornidest nägime me ainult poris vedelevaid lippe ja mehi, kes pagedes odad maha viskasid, aga keedukodades ja pordumajades leidub sadu, kes räägiksid sulle, et nad nägid, kuidas isand Renly selle või tolle tappis. Suurem osa Stannise väest oli varem Renly oma ja nad vahetasid poolt kohe, kui teda selles säravas rohelises soomusrüüs nägid.”

Pärast kõiki ettevalmistusi, pärast väljatungi ja laevadest silda, pärast seda, kui tal nägu pooleks raiuti, oli surnud mees Tyrioni varju jätnud. Kui Renly on ikka tõesti surnud. See oli veel üks asi, milles tal tuli selgusele jõuda. „Kuidas Stannis minema pääses?”

„Tema lüseenlased seisid oma galeeridega eemal lahel, teisel pool sinu ketti. Kui lahing kiiva kiskus, sõitsid nad mööda kaldaäärt lähemale ja võtsid peale nii palju mehi, kui said. Päris lõpus tapsid mehed üksteist, et pardale pääseda.”

„Mida kuulukse Robb Starkist, mida tema on vahepeal teinud?”

„Osa tema hunte liigub maad põletades Viduoru poole. Su isa saadab selle isand Tarly peagi nendega rinda pistma. Ma olen kahevahel, kas mitte temaga kaasa minna. Ta pidavat olema hea sõjamees ja röövsaagi jagamisel helde käega.”

Mõte sellest, et ta Bronnist ilma jääb, oli viimane piisk Tyrioni karikasse. „Ei. Sinu koht on siin. Sa oled Käe kaitsesalga pealik.”

„Sina pole enam Käsi,” tuletas Bronn talle järsult meelde. „Käsi on su isa ja tal on omaenda kuramuse kaitsesalk.”

„Mis sai kõigist nendest meestest, keda sa mulle värbasid?”

„Osa sai ketitornide juures surma. Sinu onu, see ser Kevan, maksis ülejäänutele palga välja ja kupatas meid tänavale.”

„Kui kena temast,” sõnas Tyrion mõrult. „Kas see tähendab, et sa ei hooligi enam kullast?”

„Seda nüüd vaevalt.”

„Tore,” ütles Tyrion, „sest juhtumisi on mul sind veel tarvis. Mida sa ser Mandon Moore’i kohta tead?”

Bronn naeris. „Ma tean, et ta uppus nagu kivi.”

„Ma olen talle palju võlgu, aga kuidas seda tasuda?” Tyrion kobas armi oma näol. „Ausalt öelda tean ma sellest mehest üpris vähe.”

„Tal olid kala silmad ja ta kandis valget mantlit. Mida sa veel teada tahad?”

„Hakatuseks kõike,” vastas Tyrion. Ta soovis tõendeid, et ser Mandon oli olnud Cersei käsilane, kuid ta ei söandanud seda valjusti välja öelda. Punases Kantsis oli mehel targem keel hammaste taga hoida. Siinsetes seintes pesitsesid rotid ja ülemäära jutukad siristajad ja ämblikud. „Aita mul tõusta,” ütles ta, voodiriiete kallal kohmitsedes. „Mul on aeg oma isa jutule minna ja ülim aeg ennast teistele näidata.”

„Kena vaatepilt küll,” pilkas Bronn.

„Mida loeb poolik nina minusuguse näol? Aga kui kenadusest rääkida, siis kas Margaery Tyrell on juba Kuningalinnas?”

„Ei. Aga on tulekul ja linn on temasse püsti ära armunud. Tyrellid on Mägiaiast vankritega toitu kohale vedanud ja seda tema nimel tasuta jaganud. Sajad vankrikoormad iga päev. Tuhanded Tyrellide sõjamehed tuiavad ringi, väikesed kuldkollased roosid vammuste külge õmmeldud, ja ükski neist ei joo omal kulul. Mehenaised, lesed ja hoorad – kõik nad pakuvad oma ihurõõme igale piimahabemega nolgile, kellel on kuldkollane roos nänni küljes.”

Nad sülitavad minu peale ja joodavad Tyrellide mehi omal kulul. Tyrion libistas ennast voodist põrandale. Tal lõid jalad all vabisema, tuba hakkas ringi käima ja ta pidi Bronnil käest haarama, et ta, pea ees, kõrkjatele ei lendaks. „Pod!” hõikas ta. „Podrick Payne! Seitsme põrgu päralt, kus sa oled?” Valu näris teda nagu hambutu koer. Tyrion ei sallinud nõrkust, eriti enda oma. See tegi talle häbi ja häbi ajas ta vihale. „Pod, eluga siia!”

Poiss tuli jooksuga. Kui ta nägi Tyrioni, kes Bronni käe külge klammerdunult püsti seisis, jäi ta neid ammulisui vahtima. „Mu isand. Te tõusite üles. On see… kas te… kas te soovite veini? Uneveini? Kas ma kutsun meistri? Ta ütles, et te peate lamama. Voodis, ma mõtlen.”

„Ma olen juba liiga kaua voodis lamanud. Too mulle puhtad riided.”

„Riided?”

Tyrion ei suutnud lihtsalt mõista, kuidas sai see poiss olla lahingus nii kaine mõistusega ja leidlik ja muul ajal nii hädine. „Rõivad,” kordas ta. „Särk, vammus, püksid, sukad. Mulle. Selga panemiseks. Et ma saaks siit neetud kambrist välja minna.”

Tema riidessepanek nõudis kõigi kolme koostööd. Kuigi Tyrioni nägu oli hirmus, oli kõige hullem haav õla ja käsivarre ühenduskohas, kus nool oli ta enda soomuse talle sügavale kaenlaaugu sisse surunud. Iga kord, kui meister Frenken tal sidemeid vahetas, immitses värvitust ihust ikka veel mäda ja verd ja iga liigutuse juures käis ta kehast läbi valutorge.

Lõpuks valis Tyrion põlvpüksid ja liiga suure hommikumantli, mis tal õlgadel ripendas. Bronn sikutas talle saapad jalga, Pod aga läks otsima keppi, millele Tyrion saaks toetuda. Kääbus jõi turgutuseks ära peekritäie uneveini. Seda oli meega tembitud ja selles oli parasjagu moonipiima, et valu haavades mõneks ajaks piisavalt taltuks.

Kuid ikkagi käis Tyrionil selleks ajaks, kui ta ukselingile vajutas, pea ringi ja kivist keerdtrepist allaminek pani tal jalad värisema. Ta kõndis, ühes käes kepp ja teine käsi Podi õlale toetatud. Trepil tuli neile vastu üks teenijapiiga. Ta jäi neid ehmunud pärani silmadega põrnitsema, nagu näeks kummitust. Kääbus on surnuist tõusnud, mõtles Tyrion. Ja näe, ta on veel inetum kui enne, jookse ja räägi sellest oma sõpradele.

Maegori kindlus oli Punase Kantsi tugevaim osa – linnus linnuse sees, mida ümbritses sügav kuiv vallikraav, mida palistasid orad. Kui nad sissekäigu juurde jõudsid, oli sild ööseks üles tõstetud. Selle ees seisis ser Meryn Trant oma heledas soomusrüüs ja valges mantlis. „Laske sild alla,” käsutas Tyrion.

„Kuninganna käsul on sild ööseks üles tõstetud.” Ser Meryn oli algusest peale olnud Cersei käsilane.

„Kuninganna magab ja mul on tarvis oma isaga rääkida.”

Isand Tywin Lannisteri nimi mõjus nagu võluvits. Torinal andis ser Meryn Trant käsu ja sild lasti alla. Teisel pool vallikraavi pidas vahti veel üks Valvkonna rüütel. Ser Osmund Kettleblack manas näole naeratuse, kui nägi Tyrioni tema poole taarutamas. „Olete juba kõbusam, mu isand?”

„Tükk maad. Millal on järgmine lahing? Ootan seda pikisilmi.”

Kui aga Tyrion koos Podiga keerdtrepi juurde jõudis, jäi ta seda kohkunult põrnitsema. Ma ei jaksa kuidagi siit ise üles minna, tunnistas ta endale. Oma väärikuse maha surunud, palus ta Bronnil ennast kanda, hellitades nõrka lootust, et ükski irvitaja seda nii hilisel tunnil ei näe; et keegi ei hakka edasi rääkima, kuidas kääbus süles trepist üles kanti nagu imik.

Välisõu kubises suurtest ja väikestest telkidest, neid oli seal mitukümmend. „Tyrellide kaaskondlased,” seletas Podrick Payne, kui nad siidi- ja lõuendirägastiku vahelt läbi sammusid. „Ja isand Rowani ja isand Redwyne’i omad ka. Kõik ei mahtunud ära. Lossi, ma mõtlen. Mõned üürisid toa. Toa linnas. Võõrastemajades ja mujal. Nad tulid siia pulma. Kuninga, kuningas Joffrey pulma. Kas teie saate ka selleks ajaks terveks, mu isand?”