Читать книгу Mõõkade maru I: Teras ja lumi - George R. R. Martin - Страница 6

Taevas oli sama must nagu Harrenhali müürid nende taga ja sadas kerget ning ühtlast vihma, mis summutas nende hobuste kabjamüdina ja voolas üle nende nägude alla.

Nad ratsutasid põhja poole, järvest eemale, liikudes mööda viletsat külateed, mis viis üle laastatud põldude metsa ja jõgede poole. Arya ratsutas kõige ees, kannustades oma varastatud hobuse reipale hoolimatule sörgile, kuni ta metsa rüppe jõudis. Soe Pirukas ja Gendry järgnesid talle nii kiiresti, kui said. Kauguses ulgusid hundid ja Arya kuulis Sooja Piruka hingeldamist. Kõik vaikisid. Aeg-ajalt heitis Arya pilgu üle õla, et veenduda, kas poisid pole liiga kaugele maha jäänud, ja näha, kas neid jälitatakse.

Ta teadis, et neid hakatakse jälitama. Ta oli varastanud tallist kolm hobust ja Roose Boltoni võõrastekambrist kaardi ja pistoda ja tapnud kõrvalvärava juures vahimehe – tal kõri läbi lõiganud, kui mees maha põlvitas, et võtta üles kulunud raudmünt, mille Jaqen H’ghar oli Aryale andnud. Keegi leiab ta sealt oma vereloigust lamamast ja siis tõuseb kisa ja lärm. Isand Bolton aetakse üles ja Harrenhal otsitakse müüriharjadest keldriteni läbi ja kui nad avastavad, et kaart ja pistoda on kadunud ja lisaks veel relvakojast paar mõõka, köögist leiba ja juustu ja üks pagaripoiss, üks sepasell ja veinikallaja, kelle nimi oli Nan… või Nirk või Arry, olenevalt sellest, kelle käest küsida.

Pelgukantsi Isand ei tule neid ise taga ajama. Roose Bolton jääb oma voodisse, kahvatu ihu kaanidega üleni kaetud, ja jagab oma vaiksel kahiseval häälel käske. Jälitajaid võib juhtida Walton, üks tema meestest, hüüdnimega Terassäär – soomuskaitsete järgi, mida ta alati oma pikkade koibade ümber kandis. Või siis juhib neid pudikeelne Vargo Hoat oma sõjasulastega, kes nimetasid ennast Vahvaks Vennaskonnaks. Teised hüüdsid neid Veristeks Pajatsiteks (küll mitte kunagi nende kuuldes) ja vahel ka Jalameesteks, sest isand Vargol oli kombeks nendel, kes teda pahandasid, käed ja jalad otsast raiuda.

Kui nad meid kätte saavad, raiub ta meil käed ja jalad otsast, mõtles

Arya, ja siis nülib Roose Bolton meilt naha maha. Tal olid ikka veel seljas paažirõivad ja tema rinnaesisele oli õmmeldud isand Boltoni vapimärk – Pelgukantsi nülitud mees.

Iga kord, kui ta tagasi vaatas, kartis ta näha, kuidas leegitsevad tunglad Harrenhali kaugetest väravatest välja voorivad või kantsi kõrgete hiigelmüüride harjadel edasi tormavad, kuid ta ei näinud midagi. Harrenhal magas edasi, kuni kadus pimedusse ja puude varju.

Kui nad esimese oja ületasid, pööras Arya oma hobuse kõrvale ja juhtis nad teelt kõrvale, liikudes veerand penikoormat mööda looklevat ojasängi, enne kui lõpuks veest välja ja kivisest kaldast üles rühkis. Ta lootis, et kui jälitajad koerad kaasa võtavad, siis võib see nad jälgedelt eksitada. Nad ei tohtinud teed kasutada. Teel varitseb surm, mõtles ta, surm varitseb kõigil teedel.

Gendry ja Soe Pirukas ei esitanud mingeid vastuväiteid. Kaart oli ju tema käes ja tundus, et Soe Pirukas kartis teda peaaegu sama palju nagu neid mehi, kes võisid neid jälitama tulla. Ta oli näinud valvurit, kelle Arya oli tapnud. Parem ongi, kui ta mind kardab, sõnas Arya endamisi. Siis kuulab ta minu sõna ega hakka lollusi tegema.

Ta mõistis, et peaks ka ise rohkem kartma. Ta oli vaid kümneaastane kõhetu tüdruk varastatud hobuse seljas, ees pime mets ja taga mehed, kes tal rõõmuga jalad maha raiuksid. Kuid millegipärast tundis ta ennast rahulikumalt kui kordagi Harrenhalis. Vihm oli ta sõrmed vahimehe verest puhtaks pesnud, tal oli mõõk lapiti turjal, hundid hiilisid pimeduses nagu kõhetud hallid varjud ja Arya Stark ei tundnud hirmu. Hirm lööb sügavamaid haavu kui mõõgad, sosistas ta endamisi sõnu, mida Syrio Forel oli talle õpetanud, ja ka Jaqeni sõnu: valar morghulis.

Vihm lõppes ja algas uuesti ja lõppes ja algas taas, kuid neil olid head mantlid, mis vett läbi ei lasknud. Arya hoidis aeglast ühtlast tempot. Puude all oli liiga pime, et kiiremini ratsutada; kumbki poistest polnud harjunud sadulas istuma ja tümal konarlikul maapinnal varitsesid pooleldi mulla sisse peitunud juured ja varjatud kivid. Nad ületasid veel ühe tee, mille sügavad roopad olid vett triiki täis, kuid Arya hoidis ka sellest kõrvale. Ta juhtis oma kaaslased laugetest küngastest üles ja alla, läbi muraka- ja kibuvitsa- ja kännuvõsatihnikute, mööda kitsaid jäärakuid, kus märgade lehtede all painduvad oksad neile näkku peksid.

Gendry mära libastus korra poris ja kukkus taguotsale, nii et poiss sadulast maha lendas, kuid ei hobune ega ratsanik saanud viga ja Gendry näole ilmus talle omane jonnakas ilme ja ta tõusis kohe uuesti sadulasse. Veidi hiljem sattusid nad kolmele hundile, kes järasid hirvevasika korjust. Nende lõhna tundes lõi Sooja Piruka hobune perutama ja pistis putku. Kaks hunti põgenesid samuti, kolmas aga tõstis pea ja ajas hambad irevile, valmistudes oma saaki kaitsma. „Tagasi,” käskis Arya Gendryt. „Aeglaselt, et sa teda ära ei hirmutaks.” Nad juhtisid oma ratsud tasahilju eemale, kuni hunt ja tema saak silmist kadusid. Alles siis pööras Arya ringi ja kappas järele Soojale Pirukale, kes meeleheitlikult sadula külge klammerdudes puude vahel kihutas.

Hiljem läbisid nad mahapõletatud küla, söestunud hurtsikute varemete vahel loogeldes teed otsides, ja möödusid kümmekonnast õunapuuderivi otsas rippuvast luukerest. Soe Pirukas hakkas neid nähes palvetama, anudes nõrgal sosinal, et Ema armu heidaks, seda üha korrates. Arya tõstis pilgu märgades pehkivates riietes luukeredele ja ütles oma palve. See kõlas: Ser Gregor, Dunsen, Polliver, Leebe Raff, Kõditaja ja Hagijas, ser Ilyn, ser Meryn, kuningas Joffrey, kuninganna Cersei. Kõige lõppu ütles ta valar morghulis, puudutas Jaqeni münti, mis oli ta vöö alla peidetud, sirutas siis käe üles ja noppis surnute alt mööda ratsutades nende vahelt ühe õuna. See oli pehmeks läinud ja üle küpsenud, kuid ta sõi selle koos kõige ussidega ära.

See päev algas ilma koidikuta. Taevas nende ümber tõmbus aeglaselt heledaks, kuid päike ei tulnud kordagi välja. Must muutus halliks ja maailm omandas tasahilju taas värvid. Sõdurmännid kandsid tumerohelist rüüd, lehtpuud ruuget ja tuhmkollast, mis hakkas juba pruuniks tõmbuma. Nad tegid põgusa peatuse, et hobuseid joota ja kiirelt külma pruukosti võtta – leivapäts, mille Soe Pirukas oli köögist varastanud, murti tükkideks ja kõva kollase juustu käntsakad käisid käest kätte.

„Kas sa tead, kuhu me läheme?” küsis Gendry.

„Põhja,” vastas Arya.

Soe Pirukas kiikas ebalevalt ringi. „Kuspool on põhi?”

„Sealpool,” osutas Arya oma juustutükiga.

„Aga päikest pole näha. Kust sa seda tead?”

„Sambla järgi. Kas näed, kuidas see kasvab enamjaolt puude ühel küljel? Sealpool on lõuna.”

„Mida me sealt põhjast otsime?” päris Gendry.

„Kolmjõge.” Arya rullis näpatud kaardi lahti, et teistele näidata. „Näete? Kui me Kolmjõeni jõuame, siis pole meil tarvis muud teha, kui selle äärt mööda ülesvoolu minna, kuni jõuame siia, Vetevoole.” Ta näitas sõrmega kaardil teed. „See on pikk tee, aga kui me jõe äärde hoiame, ei eksi me kuhugi.”

Soe Pirukas vaatas silmi pilgutades kaarti. „Mihuke see Vetevoo on?”

Vetevood tähistas kaardil lossitorn kahe jõe – Kärestikujõe ja Punaharu – lookleva sinise joone hargnemiskohas. „See.” Arya puudutas hargnemiskohta. „Siia on kirjutatud Vetevoo.”

„Kas sa oskad kirja lugeda?” küsis poiss talt imestunult, nagu oleks Arya öelnud, et oskab vee peal kõndida.

Arya noogutas. „Kui me Vetevoole jõuame, oleme väljaspool ohtu.”

„Oleme või? Miks?”

Sest Vetevoo on minu vanaisa loss ja minu vend Robb on seal, tundis Arya kiusatust öelda. Ta hammustas huult ja rullis kaardi kokku. „Oleme, ja kõik. Aga ainult siis, kui sinna jõuame.” Ta oli esimesena uuesti sadulas. Tal oli halb tunne, et ta pidi Sooja Piruka eest tõde varjama, kuid ta ei söandanud poissi oma saladusse pühendada. Gendry teadis seda, kuid see oli teine asi. Ka Gendryl oli oma saladus, kuigi ta ei teadnud vist isegi, mis nimelt.

Sel päeval tõstis Arya rännakutempot, lastes hobustel sörki joosta nii kaua kui söandas ja vahel neid kapakule kannustades, kui nägi eespool tasast lagedat maad. Kuid seda juhtus harva; teekonna edenedes muutus maastik künklikumaks. Künkad polnud kõrged ega kuigi järsud, kuid neil ei tundunud lõppu tulevat ja nad väsisid peagi vahetpidamatust tõusmisest ja laskumisest ning valisid vaistlikult madalamaid kohti, liikudes piki ojasänge ja läbi madalate metsaste orgude rägastiku, kus puud moodustasid ülal tiheda varikatuse.

Aeg-ajalt saatis Arya Sooja Piruka ja Gendry ette, ise aga käänas kõrvale, et jälgi segada, kõrvad kogu aeg kikkis, et tabada tagaajamise esimesi märke. Liiga aeglaselt, mõtles ta huult närides, me liigume liiga aeglaselt, nad saavad meid kindlasti kätte. Kord silmas ta ühe mäeseljandiku harjalt tumedaid kogusid, mis ületasid neist tagapool orus oja, ja ühe põgusa hetke jooksul kartis ta, et Roose Boltoni ratsanikud on neil kannul, kuid uuesti vaadates taipas ta, et tegu oli vaid hundikarjaga. Ta pani käed suu ümber torru ja ulgus alla nende poole: „Auuuuuuuuuuu, auuuuuuuuuuu.” Kui kõige suurem hunt pea tõstis ja vastu ulgus, käis Aryal külmavärin üle selja.

Lõuna ajal hakkas Soe Pirukas kurtma. Ta ütles teistele, et tema istmik valutab ja et sadul hõõrub ta reievahed marraskile ja lisaks tahtis ta magada. „Ma olen nii väsinud, et kukun varsti hobuse seljast maha.”

Arya vaatas Gendryle otsa. „Kui ta maha kukub, siis mis sa arvad, kummad ta enne leiavad – hundid või Pajatsid?”

„Hundid,” vastas Gendry. „Neil on parem nina.”

Soe Pirukas avas suu ja sulges selle taas. Ta ei kukkunud hobuse seljast maha. Veidi aja pärast hakkas uuesti vihma sadama. Päike ei olnud seniajani veel kordagi pilvedes vahelt vilksatanud. Ilm tõmbus jahedaks ja kahvatu valge udu lookles mändide vahel ja ajus üle lagedaks põletatud nurmede.

Gendry olukord polnud palju parem kui Soojal Pirukal, kuigi ta oli liiga jonnakas, et kurta. Ta istus kohmakalt sadulas, mustad juuksed sagris, näol kindlameelne ilme, kuid Arya mõistis, et ta pole mingi ratsamees. Ma oleksin pidanud seda ette nägema, sõnas ta endamisi. Ta oli maastmadalast ratsutama harjunud, väiksena ponidega ja hiljem hobustega, kuid Gendry ja Soe Pirukas olid linnapoisid ja linnas käis lihtrahvas jala. Kui Yoren nad Kuningalinnast kaasa viis, andis ta neile küll ratsaloomad, kuid eesli seljas istuda ja vankri taga mööda kuningateed kõmpsida oli üks asi. Jahihobust läbi metsiku laane ja üle põlenud nurmede juhtida oli midagi hoopis muud.

Arya mõistis, et üksipäini jõuaks ta palju kiiremini edasi, kuid ta ei võinud teisi maha jätta. Nemad olid tema kari, tema sõbrad, ainsad elavad sõbrad, kes talle olid jäänud, ja ilma temata oleksid nad praegu rahulikult Harrenhalis – Gendry oma sepikojas higi valamas ja Soe Pirukas köögis. Kui Pajatsid meid kinni võtavad, ütlen ma neile, et ma olen Ned Starki tütar ja Põhja kuninga õde. Ma käsin, et nad mu minu venna juurde viiksid ja Soojale Pirukale ja Gendryle kurja ei teeks. Aga nad ei pruugi mind uskuda, ja kui usuksidki… Isand Bolton oli Arya venna vasall, kuid kohutas teda ikkagi. Ma ei lase neil meid kinni võtta, tõotas ta vaikselt ja sirutas käe üle õla, et puudutada mõõka, mille Gendry oli tema jaoks varastanud. Ei lase.

Hiljem samal pärastlõunal jõudsid nad metsa alt välja ja sattusid ühe jõe kaldale. Soe Pirukas huilgas rõõmust. „Kolmjõgi! Nüüd pruugib meil vaid ülesvoolu minna, nagu sa ütlesid. Me oleme peaaegu kohal!”

Arya näris huult. „Ma arvan, et see ei ole Kolmjõgi.” Vihm oli jõe üles paisutanud, kuid nüüdki oli see kõige rohkem kolmkümmend jalga lai. Arya mäletamist mööda oli Kolmjõgi olnud palju laiem. „See on Kolmjõe kohta liiga väike ja me pole veel küllalt kaugele jõudnud,” ütles ta teistele.

„Oleme küll,” jonnis Soe Pirukas. „Me ratsutasime terve päeva ega puhanud peaaegu üldse. Me tulime kindlasti pika tee maha.”

„Vaatame õige veel korra seda kaarti,” ütles Gendry.

Arya tuli sadulast maha, võttis kaardi välja ja rullis selle lahti. Vihm ladises lambanahale ja jooksis niredena alla. „Ma arvan, et me oleme kusagil siin,” ütles ta ja näitas sõrmega, poisid üle ta õla kiikamas.

„Aga see pole ju üldse kaugel,” ütles Soe Pirukas. „Näe, Harrenhal on seal su sõrme kõrval, sa peaaegu puudutad seda. Ja me ratsutasime terve päeva!”

„Kolmjõeni on veel terve hulk penikoormaid,” sõnas Arya. „Me jõuame sinna alles mitme päeva pärast. See siin on mõni teine jõgi, üks nendest, näe.” Ta näitas poisile paari õhemat sinist joont, mille kaarditegija oli üles joonistanud, igaühe all peenikeses kirjas nimi. „Darry, Roheõuna, Neitsijõgi… vaat see siin, Väikepaju, see võib olla see õige.”

Sooja Piruka pilk rändas joonelt jõele. „Minu arust pole see nii väike midagi.”

Ka Gendry kulm oli kortsus. „See jõgi, mida sa näitad, voolab, näe, sellesse suuremasse.”

„Suurepaju,” luges Arya.

„Olgu siis Suurepaju. Näe, ja Suurepaju voolab Kolmjõkke, nii et me võiksime mööda seda selle teiseni minna, aga siis peaksime minema allajõge, mitte ülesjõge. Aga kui see jõgi ei ole Väikepaju, kui see on see teine siin…”

„Virvavoolu oja,” luges Arya.

„Näe, see teeb looga ja voolab alla järve poole, tagasi Harrenhali juurde.” Gendry libistas sõrmega mööda joont.

Sooja Piruka silmad läksid pärani. „Ei! Nad tapavad meid kindla peale ära.”

„Me peame kindlad olema, kumb jõgi see on,” kuulutas Gendry oma kõige jonnakamal häälel. „Me peame kindlad olema.”

„Aga me ei ole.” Ehkki kaardile olid siniste joonte alla kirjutatud nimed, ei olnud jõekaldale keegi nime kirjutanud. „Me ei lähe ei üles- ega allajõge,” otsustas Arya ja rullis kaardi kokku. „Me läheme üle jõe ja jätkame teed põhja poole nagu enne.”

„Kas hobused oskavad ujuda?” küsis Soe Pirukas. „See jõgi tundub sügav, Arry. Äkki on seal madusid?”

„Oled sa kindel, et me liigume põhja poole?” küsis Gendry. „Nii palju künkaid… kui me vastassuunda kaldume…”

„Sammal puudel –”

Gendry osutas lähedal kasvavale puule. „Sellel puul kasvab sammal kolmel küljel ja järgmisel pole sammalt ollagi. Võib-olla oleme eksinud ja tiirutame ringiratast.”

„Võib-olla,” vastas Arya, „aga mina lähen ikkagi üle jõe. Eks tulge kaasa või jääge siia.” Teistest välja tegemata ronis ta uuesti sadulasse. Kui nad ei taha kaasa tulla, siis otsigu Vetevoo ise üles, kuigi võis arvata, et Pajatsid leiavad hoopis nemad üles.

Ta pidi ratsutama mööda kallast tubli pool penikoormat, enne kui leidis lõpuks koha, mis jättis mulje, et sealt võiks ehk kergemini üle saada, ja ka seal tõrkus tema mära vette minemast. Jõe – oli ta nimi mis tahes – vool oli pruun ja kiire ja sügavas keskpaigas tõusis vesi hobusele üle kõhu. Arya saapad täitusid veega, kuid sellest hoolimata surus ta kannad hobuse külgedesse ja tõusis peagi vastaskaldale. Ta kuulis selja tagant solinat ja mära kartlikku hirnumist. Nad siis ikka tulid. Tore. Ta pöördus ja vaatas, kuidas poisid jõest läbi kahlasid ja kaldale tema kõrvale jõudsid, veest üleni nõretades. „See ei olnud Kolmjõgi,” ütles ta neile. „Ei olnud.”

Järgmine jõgi oli madalam ja üleminek kergem. Ka see polnud Kolmjõgi ja teised ei vaielnud talle vastu, kui ta neile ütles, et nad peavad üle minema.

Hakkas hämarduma, kui nad uue peatuse tegid, et hobustele puhkust anda ja leiva ja juustuga keha kinnitada. „Mul on külm ja riided on märjad,” kaebles Soe Pirukas. „Me oleme nüüd Harrenhalist küll juba kaugel. Me võiksime lõkke üles teha –”

„EI” ütlesid Arya ja Gendry täpselt ühel ja samal hetkel kooris. Soe Pirukas võpatas kergelt. Arya heitis Gendryle kõõrdpilgu. Ta ütles seda minuga kooris nagu Jon vanasti Talitundrus. Kõigist oma vendadest igatses ta kõige rohkem Jon Snow’ järele.

„Kas me võime vähemalt magada?” küsis Soe Pirukas. „Ma olen jube väsinud, Arry, ja mu tagumik valutab. See on vist villis.”

„Kui sind kinni võetakse, saad sa hullemat näha,” ütles Arya. „Me peame edasi liikuma. Me peame.”

„Aga on juba päris pime ja kuud pole üldse näha.”

„Kobi tagasi hobuse selga.”

Ümberringi tihenevas hämaruses aeglasel sammul edasi kõmpsides tundis Arya, kuidas väsimus teda ennastki rõhuma hakkas. Ta vajas und, mitte vähem kui Soe Pirukas, kuid ei söandanud sellele järele anda. Kui nad magama jäävad, võivad nad virgudes näha, et nende ees seisab Vargo Hoat ja koos temaga narr Tubatäkk ja Ustav Urswyck ja Rorge ja Pureja ja Seitsmik Utt ja kõik teised ta koletised.

Kuid mõne aja pärast muutus tema hobuse liikumine sama suigutavaks, nagu kiigutaks keegi hälli ja Arya tundis, kuidas tina ta laugudele vajub. Ta lasi silmad vaid hetkeks kinni ja lõi need siis uuesti pärani. Ma ei tohi magama jääda, kisendas ta endamisi hääletult, ei tohi, ei tohi. Ta hõõrus sõrmenukkidega kõvasti ühte silma, et see lahti püsiks, ratsmed pihku pigistatud, ja kannustas oma hobuse kergele galopile. Kuid ei ratsanik ega hobune ei suutnud tempot hoida ja juba mõne hetke pärast läks ratsu taas sammule üle ja veel mõne hetke pärast vajusid Arya silmad teist korda kinni. Sedapuhku ei avanenud need enam nii ruttu.

Kui see juhtus, avastas ta, et tema hobune oli seisma jäänud ja näsis rohututti, Gendry aga raputas ta kätt. „Sa jäid magama,” ütles poiss.

„Ma ainult puhkasin silmi.”

„Siis puhkasid sa neid päris tükk aega. Sinu hobune kõndis ringiratast, aga alles siis, kui ta seisma jäi, sain ma aru, et sa magad. Sooja Pirukaga on sama lugu: ta sõitis vastu üht puuharu ja lendas sadulast – küll ta siis alles röögatas. Isegi see ei äratanud sind üles. Sa pead peatuse tegema ja magama.”

„Ma jaksan edasi minna sama kaua kui sina.” Arya haigutas.

„Ära valeta,” ütles Gendry. „Eks mine edasi, kui tahad lollusi teha, aga mina jään paigale. Ma võtan esimese vahikorra endale. Sina maga.”

„Aga Soe Pirukas?”

Gendry osutas käega. Soe Pirukas lamas juba kerratõmbunult oma mantli all niisketest lehtedest asemel ja norskas vaikselt. Ta hoidis ühes peos suurt juustuviilu, kuid oli ilmselt söömise pealt magama jäänud.

Arya mõistis, et vaielda pole mõtet; Gendryl oli õigus. Ka Pajatsid ei saa ilma magamata läbi, kinnitas ta endale lootuses, et see on tõsi. Ta oli nii väsinud, et nägi isegi sadulast mahatulekuga tükk aega vaeva, kuid ta ei unustanud oma hobust kammitsasse panna, enne kui ühe kase alla pikali heitis. Maa oli kõva ja niiske. Ta mõtiskles, millal ta ükskord saab jälle voodis magada, sooja sööki ja õdusa koldetule paistele. Enne kui Arya silmad kinni pani, tõmbas ta veel mõõga tupest ja asetas selle enda kõrvale. „Ser Gregor,” sosistas ta haigutades. „Dunsen, Polliver, Leebe Raff, Kõditaja ja… Kõditaja… Hagijas…”

Tema unenäod olid verised ja metsikud. Ta nägi Pajatseid, keda oli vähemalt neli – heledanahaline lüseenlane, tõmmu jõhker ibbeni kirvemees, armiline dothraki hobuisand, kelle nimi oli Iggo, ja dornlane, kelle nime ta ei teadnud. Nad ratsutasid oma roostetavates turvistikes ja märgades parknahast vammustes läbi vihma üha edasi, mõõgad ja kirves vastu sadulaid kõlksumas. Nad arvavad, et jälitavad mind, mõistis Arya veidra terava selgusega, nagu tihti unenäos, kuid nad eksivad. Tema jälitas neid.

Selles unenäos ei olnud ta mitte tüdrukutirts, vaid suur ja tugev hunt, ja kui ta meeste ees puude alt välja ilmus ja kihvad madala kumeda urina saatel paljaks ajas, tundis ta nii hobustest kui meestest hoovavat vänget hirmulõhna. Lüseenlase ratsu hakkas kohkunult perutama ja hirnuma ja teised vahetasid omavahel inimkõnes hõikeid, kuid enne kui nad midagi teha jõudsid, sööstsid pimedusest ja vihmast esile teised hundid, terve kari – kõhnad ja märjad ja hääletud.

Võitlus kujunes lühikeseks, kuid veriseks. Karune mees tõmmati sadulast, kui ta oma kirve järele haaras, tõmmunahkne suri vibu vinna tõmmates ja heledanahkne lüseenlane püüdis põgeneda. Arya vennad ja õed jõudsid talle järele ja ründasid teda igast küljest, sundides teda sinna-tänna põiklema, napsasid kihvadega tema hobuse jalgu ja rebisid ratsaniku kõri lõhki, kui ta sadulast maha prantsatas.

Ainult kellukestega mees kaitses ennast visalt. Tema hobuse kabjalöök purustas ühe Arya õe pea ja ta raius teise hundi oma kõvera hõbeküünega peaaegu pooleks, juuksed vaikselt tilisemas.

Raevuhoos kargas Arya talle turja, paisates mehe uperkuuti sadulast. Tema lõuad sulgusid juba õhus mehe käsivarre ümber, nii et kihvad läbi naha ja villase riide ja pehme ihu tungisid. Kui nad maha langesid, rapsas ta raevukalt peaga ja rebis käe mehe õla küljest lahti. Ta raputas seda võidukalt suus, nii et soojad punased piisad külma tumeda vihma sisse laiali pritsisid.