Читать книгу Mõõkade maru I: Teras ja lumi - George R. R. Martin - Страница 4

Idatuul sasis tema pulstunud juukseid, õrn ja lõhnav nagu Cersei sõrmed. Ta kuulis lindude laulu ja tundis jõe voogamist paadi all, kui aerutõmbed neid kahvaturoosale koidule vastu viisid. Pärast kauast pimeduses viibimist oli maailm nii sulnis, et Jaime Lannisteril käis pea ringi. Ma olen elus ja päikesepaistest purjus. Tema huultelt vallandus naer, äkiline nagu varjust lendu ehmunud vutt.

„Tasa,” urahtas piiga kulmu kortsutades. See sobis tema laiale inetule näole rohkem kui naeratus, kuigi Jaime polnud teda veel kordagi naeratamas näinud. Mees lõbustas ennast kujutluspildiga, kuidas see tüdruk kannab oma naastulise parknahast vammuse asemel mõnda Cersei siidkleiti. Sama hästi võiks lehma siidi riietada.

Kuid see lehm oskas sõuda. Sääremarjad tema koredast riidest pruunide pükste all olid nagu haokubud ja tema pikad käelihased lainetasid ja paisusid iga aerutõmbe juures. Ehkki tüdruk oli sõudnud pool ööd, ei ilmutanud ta mingeid väsimuse tundemärke, mida Jaime ei saanud sugugi öelda oma nõo ser Cleose kohta, kes istus teise aeru taga. Pealtnäha üks suurt kasvu talutüdruk, kuid räägib nagu kõrgestisündinu ja kannab mõõka ja pistoda. Haa, aga kas ta neid ka kasutada mõistab? Jaime kavatses selle välja selgitada, niipea kui ta nendest kammitsatest lahti saab.

Tema randmeid kammitsesid käerauad ja pahkluude ümber olid teised samasugused, mida ühendas vaid jalapikkune jäme ketijupp. „Hakka või arvama, nagu ei piisaks minu kui Lannisteri ausõnast küllalt,” oli ta naljatanud, kui teda kammitsaisse pandi. Ta oli siis olnud väga purjus – tänu Catelyn Starkile. Vetevoolt põgenemist mäletas ta vaid katkendlikult. Vangivahiga oli rüsinaks läinud, kuid see kehakas piiga oli tast jagu saanud. Pärast seda tõusid nad üles lõputust trepist, mis muudkui keerles. Jaime jalad nõtkusid nagu rohukõrred ja ta komistas paar-kolm korda, kuni piiga talle käsivarre toeks ulatas. Mingil hetkel mähiti ta rändurimantlisse ja tõugati lootsikupõhja. Ta mäletas, et kuulis, kuidas emand Catelyn andis kellelegi käsu Vetevärava võre üles tõsta. Naine teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et saadab ser Cleos Frey uute rahutingimustega tagasi Kuningalinna kuninganna juurde.

Siis oli ta ilmselt magama jäänud. Vein oli ta uniseks teinud ja oli mõnus ennast välja sirutada – seda luksust ei olnud vangikongi ahelad talle võimaldanud. Jaime oli juba ammu õppinud sõjateel olles sadulas tukastama. Nüüd käis see tal sama kergesti. Tyrion naerab ennast ribadeks, kui kuuleb, kuidas ma omaenda põgenemise maha magasin. Kuid nüüd oli ta ärkvel ja need kammitsad ahistasid teda. „Mu daam,” tõstis ta häält, „kui te need ahelad maha võtate, siis vahetan teid aerude taga välja.”

Neiu kortsutas taas kulmu, hobusehambulisel näol kuri ja kahtlustav ilme. „Sa jääd ahelaisse, Kuningatapja.”

„Kas sa kavatsed ise kuni Kuningalinnani sõuda, plika?”

„Sa ütled mulle edaspidi Brienne. Mitte plika.”

„Minu nimi on ser Jaime. Mitte Kuningatapja.”

„Kas sa eitad, et tapsid kuninga?”

„Ei. Kas sina eitad oma sugu? Kui jah, siis sõlmi oma püksid lahti ja näita ette.” Jaime naeratas neiule süütult. „Sa võiksid küll ka ainult pihiku lahti teha, aga sind vaadates tundub, et see ei tõestaks eriti midagi.”

Ser Cleos muutus rahutuks. „Nõbu, ole ikka viisakas.”

Temas on vähe Lannisteride verd. Cleos oli Jaime tädi Genna poeg abielust tolle juhmardi Emmon Freyga, kes oli isand Tywin Lannisteri ees värisenud alates päevast, mil ta tema õega naitus. Kui Kaksikute isand Walder Frey Vetevoo poolel sõtta astus, otsustas ser Emmon jääda truuks oma naisele, mitte oma isale. Casterly Kalju läks selle kosjatehinguga alt, mõtles Jaime. Ser Cleos nägi välja nagu nirk, võitles nagu hani ja tema vaprus oli võrreldav eriti ulja ute omaga. Emand Stark oli lubanud ta vabaks lasta, kui ser Cleos tema sõnumi Tyrionile kätte viib, ja Jaime nõbu oli pühalikult tõotanud seda teha.

Nad kõik olid tookord seal kongis tublisti tõotusi andnud, eelkõige Jaime. See oli emand Catelyni hind tema vabakslaskmise eest. Ta oli piiga mõõgateraviku Jaime südame kohale asetanud ja öelnud: „Vanduge, et te ei tõsta enam kunagi relva Starkide ega Tullyde vastu. Vanduge oma rüütliau nimel, enda kui Lannisteri au nimel, enda kui Valvkonna vandevenna au nimel. Vanduge seda oma õe ja isa ja poja elu nimel, vanade ja uute jumalate nimel, ja ma saadan teid tagasi teie õe juurde. Kui te keeldute, tapan ma teid.” Ta mäletas terase torget läbi räbalate, kui naine mõõgateravikku pööras.

Huvitav, mida ütleks ülemseitsmik – kui püha on vanne, kui see anti purupurjus olles, seina külge aheldatult ja mõõk vastu rinda surutud? Tegelikult ei läinud Jaimele põrmugi korda ei see paks kelm ega jumalad, keda ta väitis teenivat. Talle meenus pang, mille emand Catelyn oli tema kongis jalaga ümber löönud. Kummaline naine, kes usaldab oma tütred mehe hoolde, kelle au pole sittagi väärt. Kuigi emand Starki usaldus tema vastu oli üpris nõrk. Ta loodab Tyrioni, mitte minu peale. „Ehk polegi ta nii rumal,” sõnas Jaime kuuldavalt.

Tema vangivaht mõistis ta sõnu valesti. „Ma pole rumal. Ega kurt.”

Jaime vastus oli leebe; seda piigat mõnitada oleks olnud nii kerge, et see poleks mingit lõbu pakkunud. „Ma rääkisin omaette ja mitte sinust. Sellised harjumused hakkavad vangikongis kergesti külge.”

Neiu vaatas teda kurjalt, muudkui aere lükates, tagasi tõmmates, jälle lükates, ega kostnud sõnagi.

Ta on samavõrd jutukas kui kena.„Sinu kõnepruugi järgi otsustades oled sa ülikusoost.”

„Minu isa on Tarthi Selwyn, Õhtuhaku lossi isand jumalate armust.” Needki sõnad tulid vastutahtsi.

„Tarth,” ütles Jaime. „Kole suur kalju kitsas meres, nagu mulle meenub. Ja Õhtuhaku on Tormiotsale truudust vandunud. Miks oled sina siis Talitundru Robbi teenistuses?”

„Ma teenin emand Catelynit. Ja tema käskis mul sind tervelt Kuningalinna su venna Tyrioni juurde viia, mitte sinuga jageleda. Jää vait.”

„Mul on vaikimisest villand, naine.”

„Räägi siis ser Cleosega. Mul pole koletistele midagi öelda.”

Jaime lagistas naerda. „On siinkandis siis koletisi? Peidavad nad ennast ehk vee all? Seal pajuvõsas? Ja mul pole mõõkagi!”

„Mees, kes raiskab oma lihast õde, mõrvab oma kuninga ja tõukab süütu lapse surma, ei vääri muud nime.”

Süütu? See poisirajakas luuras meie järel. Jaime oli vaid tahtnud Cerseiga tunnikese omaette olla. Nende teekond põhja oli olnud üksainus pikk piin; teda iga päev näha, saamata teda puudutada, lisaks teadmine, et Robert igal õhtul selles suures kriiksuvas ratasmajas purjuspäi tema voodisse ronib. Tyrion oli kõigest väest püüdnud tema tuju ülal hoida, kuid sellest ei aidanud. „Sa väljendu Cersei suhtes viisakalt, plika,” hoiatas ta.

„Mu nimi on Brienne, mitte plika.”

„Mis sul sest, kuidas üks koletis sind nimetab?”

„Mu nimi on Brienne,” kordas neiu jäärapäiselt.

„Preili Brienne?” Neiu ilme muutus nii kohmetuks, et Jaime tajus tema nõrka kohta. „Või oleks ser Brienne sulle rohkem meele järele?” Ta naeris. „Vaevalt küll. Lüpsilehma võib küll sabarihma, pea- ja kaelasoomusega ehtida ja ta üleni siidi rüütada, aga see ei tähenda veel, et temaga võib lahingusse ratsutada.”

„Palun, nõbu Jaime, sa ei tohiks nii jämedalt rääkida.” Ser Cleos kandis mantli all aluskuube, mida ehtisid Freyde koja kaksiktornide ja Lannisteride kuldlõvide vapipildid. „Meil on ees pikk tee, me ei peaks isekeskis tülitsema.”

„Kui ma tülitsen, siis teen ma seda oma mõõga abil, nõbu. Ma rääkisin daamiga. Ütle mulle, plika, kas kõik Tarthi naised on sama inetud nagu sina? Kui nii, siis on mul meestest kahju. Võib-olla nad ei teagi seal keset merd oma jõleda mäe otsas elades, kuidas tõelised naised välja näevad.”

„Tarth on kaunis,” ühmas neiu aerutõmmete vahele. „Seda hüütakse Safiirisaareks. Jää vait, koletis, kui sa ei taha, et ma sul suu kinni topin.”

„Ta on lisaks ka jäme, kas pole, nõbu?” küsis Jaime ser Cleoselt. „Kuigi ma pean ütlema, et tal jätkub selgroogu. Vähesed mehed julgevad mind otse näkku koletiseks nimetada.” Kuigi ma ei kahtle, et minu selja taga annavad nad keelele vaba voli.

Ser Cleos köhatas närviliselt. „Küllap kuulis preili Brienne neid valesid Catelyn Starki käest. Starkidel pole lootust sinust mõõkadega jagu saada, seepärast sõdivad nad nüüd mürgitatud sõnadega.”

Nad said minust mõõkadega jagu, sa hädine tohman. Jaime naeratas kavalalt. Kavalast naeratusest võib igasuguseid asju välja lugeda. Kas nõbu Cleos on tõepoolest nii pagana lihtsameelne või püüab ta pugeda? On meil siin tegu ausa lambapea või tallalakkujaga?

Ser Cleos vatras hoolimatult edasi. „See, kes usub, et Valvkonna vannutatud rüütel võiks lapsele kurja teha, ei tea, mida tähendab au.”

Tallalakkuja. Tõtt öelda oli Jaime kahetsema hakanud, et ta Brandon Starki sealt aknast alla viskas. Cersei oli hiljem tema kallal kogu aeg võtnud, kui poiss visalt hinges püsis. „Ta oli seitsme aastane, Jaime,” sõitles õde teda. „Isegi kui ta aru sai, mida ta nägi, oleksime me saanud teda hirmutada, et ta suu peaks.”

„Ma mõtlesin, et sa ei taha –”

„Sa ei mõtle kunagi. Kui poiss peaks meelemärkusele tulema ja oma isale rääkima, mida ta nägi –”

„Kui kui kui.” Jaime tõmbas õe omale sülle. „Kui ta meelemärkusele tuleb, siis ütleme, et ta nägi und; ütleme, et ta valetab, ja kui asi päris hulluks läheb, siis tapan ma Ned Starki.”

„Ja mis sa arvad, mida Robert siis teeb?”

„Tehku Robert, mida tahab. Kui tarvis, siis lähen tema vastu sõtta. Laulikud hakkavad seda nimetama Sõjaks Cersei Vitu Pärast.”

„Lase lahti, Jaime!” raevutses õde ja rabeles, et püsti tõusta.

Selle asemel suudles Jaime teda. Hetke punnis Cersei vastu, kuid siis paotusid tema huuled Jaime huulte all. Jaimele meenus veini ja nelgi maitse tema keelel. Cersei judises. Jaime käsi kerkis tema pihiku juurde ja tõmbas siidi ropsuga lõhki, nii et Cersei rinnad välja vupsasid, ja mõneks ajaks unustasid nad Starkide poja.

Kas Cersei oli hiljem uuesti tema peale mõelnud ja palganud selle mehe, kellest emand Catelyn rääkis, et olla kindel, et poiss enam kunagi meelemärkusele ei tuleks? Kui Cersei tema surma ihkas, oleks ta saatnud minu. Ja pole põrmugi minu õe moodi valida mõni pime tööriist, kes selle veretöö nii põhjalikult kihva keeraks.

Allavoolu helkis tõusev päike jõeveel, mille tuul virdama pani. Lõunakallas oli punasest savist, sile nagu mõni tee. Suurde jõkke suubus mitu väiksemat ja kaldaäärses vees lamasid kõdunevad puutüved. Põhjakallas oli metsikum. Kaljujärsakud ulatusid neist kahekümne jala kõrgusele ja neid kroonisid pöögi-, tamme- ja kastanisalud. Jaime märkas eespool kõrgendikel vahitorni, mis iga aerutõmbe juures kõrgemaks kasvas. Juba tükk maad enne selleni jõudmist mõistis ta, et see on inimtühi – selle murenenud kivid olid roniroosidesse kasvanud.

Kui tuul suunda muutis, aitas ser Cleos kogukal neiul purje – jäiga punasinitriibulise kanga – üles tõmmata. Tullyde värvid tõotasid neile kindlat häda juhul, kui nad jõel lannisterlaste sõdalasi trehvavad, kuid teist purje neil polnud. Brienne asus tüüri juurde. Jaime heitis oma ahelate kõlina saatel vette pardasverdi. Nüüd liikusid nad kiiremini edasi, sest nende pagu aitasid takka nii tuul kui jõevool. „Meie rännak kujuneks hulga lühemaks, kui sa viiksid mu minu isa, mitte mu venna juurde,” tähendas Jaime.

„Emand Catelyni tütred on Kuningalinnas. Ma kas naasen koos tüdrukutega või ei naase üldse.”

Jaime pöördus ser Cleose poole. „Laena mulle oma nuga, nõbu.”

„Ei.” Brienne tõmbus pingule. „Sa ei saa ühtki relva.” Tema hääl oli järeleandmatu nagu kivi.

Ta kardab mind isegi ahelais. „Cleos, ma pean vist paluma, et sa mind pügaksid. Jäta habe alles, kuid aja mul juuksed maha.”

„Sa soovid, et sind kiilaks aetaks?” küsis Cleos Frey.

„Kogu maal tuntakse Jaime Lannisteri kui habemeta rüütlit, kellel on pikad kuldsed juuksed. Kiilaspäist räpase kollase habemega meest ei pruugi keegi tähele panna. Kuni ma ahelais olen, eelistaksin ma, et mind ära ei tuntaks.”

Pistoda vahedus jättis kõvasti soovida. Cleos kärpis mehiselt, nüsis ja lõikus pulstunud juukseid ja viskas need üle parda. Kollased kiharad ulpisid veepinnal ja kadusid vähehaaval paadipära taha. Üks juustetihnikust pääsenud täi roomas mööda Jaime kaela alla. Mees püüdis selle kinni ja lömastas pöidlaküünega. Ser Cleos noppis neid tema peanahalt veel mitu ja lasi nipsuga vette. Jaime kastis pea märjaks ja lasi ser Cleosel tera ihuda, enne kui lasi endal viimase tolli jao kollast udet maha kraapida. Kui see tehtud sai, pügasid nad tal ka veidi habet.

Peegelpilt vees kuulus mehele, keda Jaime ei tundnud. Lisaks kiilaspeale nägi ta välja nii, nagu oleks ta seal vangikojas viis aastat vanemaks jäänud: nägu oli kitsam, silmade all vaod ja kortsud, mida seal varem polnud. Sellisena pole ma põrmugi Cersei moodi. Vaevalt see talle meeldib.

Keskpäevaks oli ser Cleos tukkuma jäänud. Tema norskamine kõlas nagu partide paaritumine. Jaime sirutas ennast välja ja vaatas möödalibisevat maailma; pärast türmi oli iga kivi ja puu nagu ime.

Nad möödusid paarist tillukesest hurtsikust, mis seisid pikkadel teivastel ja sarnanesid seetõttu sookurgedele. Siinsetest elanikest polnud ainsatki elumärki. Linnud lendasid õhus või huikasid kaldal kasvavatel puudel ja vees silmas Jaime üht hõbedast kala hoogsalt edasi sööstmas. Tullyde forell, see on halb enne, mõtles ta, ja nägi siis midagi veel halvemat – üks hulpivatest nottidest, millest nad möödusid, osutus kaameks, tursunud surnukehaks. Mehe ürp oli ühe mahalangenud puu juurte vahele takerdunud, see oli äratuntavalt lannisterlaste vaarikpunast värvi. Jaime mõistatas, kas see võis olla mõne tema tuttava laip.

Kolmjõe harud olid Jõgedevahes kõige hõlpsam moodus kaupade või inimeste veoks. Rahuajal oleksid nad siin kohanud kalureid oma lootsikutes; viljalotjasid, mida teivastega allavoolu lükatakse; kaupmehi, kes müüsid oma ujuvpoodidest nõelu ja kangarulle; ehk isegi mõnda värvikirevat veiderdajate laeva, millel viiekümnes erinevas toonis lapitud purjed ja mis on teel ülesjõge, külast külla ja lossist lossi.

Kuid sõda oli teinud oma töö. Nad purjetasid mööda küladest, kuid ei näinud ühtegi elanikku. Kaluritest oli jäänud vaid katki raiutud ja rebenenud võrk, mis ripnes puude küljes. Üks tütarlaps, kes oma hobust jootis, ratsutas nende purje märgates otsemaid minema. Hiljem möödusid nad tosinast talupojast, kes mahapõlenud tornlinnuse ahervareme ligidal maad kaevasid. Mehed põrnitsesid neid tuhmil pilgul ja jätkasid oma tööd, kui olid veendunud, et lootsik ei kujuta endast ohtu.

Punaharu oli aeglase vooluga lai looklev jõgi täis käände ja kõverusi, milles leidus hulk väikeseid metsasaari ja mida ummistasid sagedased leetseljakud ja puurondid, mis varitsesid otse veepinna all. Ent Brienne’il tundus olema ohtude suhtes terav silm ja ta leidis alati läbipääsu. Kui Jaime talle tunnustust avaldas, et ta jõge nii hästi tunneb, heitis neiu talle kahtlustava pilgu ja ütles. „Ma ei tunne seda jõge. Tarth on saar.

Ma õppisin aerude ja purjega ümber käima enne, kui ma hobuse selga istusin.”

Ser Cleos tõusis istukile ja hõõrus silmi. „Jumalad küll, mu käed lõhuvad otsas. Ma loodan, et see tuul ei vaibu.” Ta vedas ninaga õhku. „Läheb vist vihmale.”

Üks korralik vihm oleks Jaimele heameelt teinud. Vetevoo vangikoda ei olnud just kõige puhtam koht Seitsmes Kuningriigis. Praeguseks lõhnas ta juba kindlasti nagu üliküps juust.

Cleos vidutas allajõge vaadates silmi. „Suits.”

Peenike hall sõrm kõverdus nende suunas. See tõusis keereldes ja tuprudes lõunakaldalt mitme penikoorma kauguselt. Veidi maad pärivoolu nägi Jaime suure hoone hõõguvaid jäänuseid ja tamme, mille lai võra oli täis naiste surnukehi.

Varesed olid nende laipu alles äsja nokkima asunud. Peenikesed köied soonisid sügavale nende pehmesse kurgunahka ja nad pöörlesid ja õõtsusid tuule käes. „See polnud rüütellik tegu,” sõnas Brienne, kui nad olid juba nii lähedal, et kõike selgesti näha. „Ükski õige rüütel ei laseks sündida sellisel ohjeldamatul tapatööl.”

„Õiged rüütlid näevad igal sõjakäigul hullemaid asju, plika,” ütles Jaime. „Ja ka teevad hullemaid asju.”

Brienne pööras tüüri kalda poole. „Mina ei jäta süütuid hingi vareste roaks.”

„Südametu plika. Varesed tahavad ka süüa. Püsi jõel ja jäta surnud rahule, naine.”

Nad randusid ülesvoolu kohast, kus suur tamm vee kohale naaldus. Brienne lasi purje alla ja ahelatest kammitsetud Jaime ronis välja. Punaharu tungis tema saabastesse ja kastis räbaldunud püksid märjaks. Ta langes naerdes põlvili, pistis pea vee alla ning tõusis sealt läbimärja ja tilkuvana. Tema käed olid mustusest paakunud ja kui ta need jões puhtaks küüris, tundusid need talle peenemad ja kahvatumad kui kunagi varem. Ka tema jalad olid kanged ja kõikusid, kui ta kogu kehaga neile toetus. Ma istusin ikka neetult kaua seal Hoster Tully vangikojas.

Brienne ja Cleos lohistasid lootsiku kaldale. Laibad rippusid nende pea kohal nagu mingid surmaküpsed roiskuvad puuviljad. „Keegi meist peab nad alla lõikama,” sõnas neiu.

„Ma ronin üles.” Jaime kahlas kaldale, ahelad kõlksumas. „Võta ainult need ahelad ära.”

Neiu vahtis pärani silmi ühte surnud naist. Jaime astus väikeste sammudega lohinal lähemale, nii nagu jalapikkune ahel tal seda teha lubas. Ta naeratas, kui nägi rohmakat silti, mis oli kõige pikemale koolnule kaela riputatud. „Nad magatasid lõvisid,” luges ta. „Oijaa, naine, see polnud sugugi rüütellik tegu… kuid see oli teie, mitte meie meeste töö. Huvitav, kes need naised olla võisid?”

„Trahteripiigad,” lausus ser Cleos Frey. „Mulle tuleb nüüd meelde, et siin oli kõrts. Mõned mu saatesalga mehed veetsid öö siin, kui me viimati Vetevoole naasime.” Hoonest polnud alles muud kui kivivundament ning kokkuvarisenud ja söeks põlenud talade rägastik. Tuhast kerkis veel suitsu.

Erinevalt oma vennast Tyrionist ei hoolinud Jaime lõbumajadest ega hooradest; ta polnud eales ihaldanud ühtegi teist naist peale Cersei. „Küllap olid need piigad minu auliku isa sõjameeste vastu lahked. Pakkusid ehk neile süüa ja juua. Selle eest nad omale silmused kaela saidki – suudluse ja õllekruusi eest.” Ta heitis pilgu üles- ja allajõge, et veenduda, kas nad on ikka üksi. „Me oleme Brackenite pärusmaal. Võib-olla tapeti nad isand Jonose käsul. Mu isa põletas tema lossi maha ja vaevalt ta meie sõber on.”

„See võib olla Marq Piperi kätetöö,” arvas ser Cleos. „Või tolle metsavenna Beric Dondarrioni, ehkki tema pidavat tapma ainult sõdureid. Äkki mõni Roose Boltoni põhjalaste salk?”

„Mu isa lõi Boltoni Roheharul puruks.”

„Kuid ta pääses sealt tulema,” ütles ser Cleos. „Kui isand Tywin koolmekohti ründama läks, liikus Bolton uuesti lõunasse. Vetevool räägiti, et ta olevat Harrenhali ser Amory Lorchi käest ära võtnud.”

See uudis ei meeldinud Jaimele põrmugi. „Brienne,” ütles ta, neiut viisakuse poolest nimepidi kõnetades, et too teda kuulda võtaks, „kui Harrenhal on isand Boltoni käes, siis on nii Kolmjõgi kui kuningatee ilmselt valve all.”

Talle tundus, et neiu suurtes sinistes silmades välgatas kõhklus. „Sa oled minu kaitse all. Nad peaksid esmalt minu tapma.”

„Ma ei usu, et see neile raskusi valmistaks.”

„Ma olen sama hea võitleja kui sina,” sõnas Brienne trotslikult. „Ma kuulusin Renly seitsme valitud sõdalase hulka. Ta rüütas oma käega mu Vikerkonna triibulisse siidmantlisse.”

„Viker konna? Need olid sina ja vist veel kuus tüdrukut? Üks laulik ütles kord, et kõik piigad on siidis kaunid… aga ta polnud vist sinuga kohtunud?”

Naine tõmbus näost punaseks. „Me peame neile hauad kaevama.” Ta hakkas puu otsa ronima.

Kui ta mööda tüve tamme alumiste harudeni jõudis, tõusis ta sinna seisma – oksad olid küllalt suured. Ta kõndis lehtede vahel, pistoda käes, ja lõikas laipu alla. Mahakukkuvate korjuste ümber kihasid kärbseparved ja iga järgmisega läks lehk hullemaks. „Me näeme nende hoorade pärast hirmsat vaeva,” nurises ser Cleos. „Millega me õieti kaevame? Meil pole labidaid ja mina ei hakka oma mõõgaga…”

Brienne hüüatas. Ta ei hakanud alla ronima, vaid hüppas maha. „Kähku paati. Ma nägin purje.”

Nad tegid nii kähku kui said, ehkki Jaime ei saanud joosta ja tema nõbu pidi ta tagasi paati sikutama. Brienne lükkas lootsiku aeruga kaldast lahti ja tõstis rutuga purje. „Ser Cleos, te peate ka sõudma.”

Mees tegi, nagu kästud. Lootsik hakkas pisut kiiremini vett lõikama; nii vool, tuul kui aerud töötasid nende kasuks. Ahelais Jaime istus ja vaatas ülesvoolu. Teisest purjest paistis vaid ülemine ots. Punaharu loogete tõttu paistis see taamal puudekardina taga põhja poole liikuvat, sellal kui nemad liikusid lõunasse, kuid Jaime teadis, et see mulje on petlik. Ta tõstis mõlemad käed silmade varjuks. „Poripunane ja vesisinine,” teatas ta.

Brienne’i suur suu liikus hääletult, nii et ta nägi välja nagu sööta mäletsev lehm. „Hoogu juurde, ser.”

Kõrts kadus peagi selja taha ja ka purjetipp kadus silmist, kuid see ei tähendanud midagi. Niipea kui jälitajad käänu tagant välja jõuavad, on neid jälle näha. „Eks loodame, et õilsad Tullyd teevad peatuse ja matavad need surnud hoorad maha.” Väljavaade oma kongi tagasi sattuda ei olnud Jaimele meeltmööda. Tyrion mõtleks praegu mingi kavaluse välja, mulle aga ei tule paremat pähe kui neile mõõgaga vastu hakata.

Ligi tund aega mängisid nad jälitajatega pimesikku, hooga mööda jõekääre ja väikeste metsaste saarte vahelt läbi sõudes. Just siis, kui tekkis lootus, et nad on ehk suutnud jälitajad maha raputada, ilmus kauge puri taas nähtavale. Ser Cleos jättis sõudmise pooleli. „Ebalased neid võtku.” Ta pühkis laubalt higi.

„Sõudke!” käskis Brienne.

„Meid jälitab jõegaleer,” teatas Jaime, kui oli jälitajaid veidi aega jälginud. Iga aerutõmbega tundus galeer pisut suuremaks kasvavat. „Kummalgi pardal üheksa aeru, seega kokku kaheksateist meest. Rohkemgi, kui nad lisaks sõudjatele ka sõdalasi peale võtsid. Ja neil on suuremad purjed kui meil. Me ei jõua nende eest ära.”

Ser Cleos tardus aerude taga paigale. „Sa ütlesid kaheksateist?”

„See teeb kuus ühe vastu. Kaheksa meeldiks mulle rohkem, kuid need käerauad takistavad mind pisut.” Jaime kergitas käsi. „Kui preili Brienne äkki nii lahke ei ole ja mind nendest ei vabasta?”

Temast välja tegemata sõudis neiu kõigest jõust edasi.

„Meil oli nende ees pooleöine edumaa,” sõnas Jaime. „Nad on sõudnud koidust peale, järgemööda kahte aeru puhates. Neil on jaks kindlasti otsakorral. Praegu andis meie purje nägemine neile jõudu juurde, kuid seda ei jätku kauaks. Küllap suudame neist üsna paljud maha tappa.”

Ser Cleose suu vajus ammuli. „Aga… neid on kaheksateist.”

„Vähemalt. Tõenäoliselt kakskümmend või kakskümmend viis.”

Tema nõbu ägas. „Meil pole mingit lootust kaheksateistkümnest jagu saada.”

„Kas ma olen seda väitnud? Parim, mida me võime loota, on surra, mõõk käes.” Jaime Lannister ütles seda täiesti siiralt. Ta ei olnud kunagi surma kartnud.

Brienne jättis sõudmise. Higi oli tema linakarva juuksesalgud otsmiku külge kleepinud ja grimass muutis ta näo veelgi inetumaks. „Te olete minu kaitse all,” ütles ta, hääl vihast nii räme, et ta sõnad meenutasid urinat.

Jaime naeris tahtmatult sellise ägeduse üle. Ta on tissidega Hagijas, mõtles ta. Või oleks, kui tal tissid kasvaksid. „Siis kaitse mind, naine. Või vabasta mind kammitsast, et ma saaksin end ise kaitsta.”

Galeer liugles pärivoolu nagu suur puust kiil. Vesi selle ümber kobrutas valgelt jõulistest aerulöökidest. See ligines silmanähtavalt ja mehed selle tekil kogunesid ette troppi. Relvad helkisid neil käes ja Jaime märkas ka vibusid. Vibumehed. Ta ei sallinud vibumehi.

Lähemale sööstva galeeri käilas seisis kiilaspäine rässakas mees, kellel olid hallid puhmaskulmud ja tugevad käed. Ta kandis soomussärgi peal määrdunud valget ülekuube, millele oli tikitud heleroheline leinapaju, kuid tema mantlihõlmu hoidis koos hõbedase forelli kujuline sõlg. Vetevoo kaitsesalga ülem. Omal ajal oli ser Robin Ryger olnud üpriski sitke sõjamees, kuid see aeg oli nüüd minevik; ta oli Hoster Tullyga üheealine ja koos oma valitsejaga vanaks jäänud.

Kui aluseid lahutas üksteisest alla saja küünra, pani Jaime käed suu ümber torru ja hõikas üle vee: „Kas tulite mulle head reisi soovima, ser Robin?”

„Ma tulin sind tagasi viima, Kuningatapja,” ser Robin Ryger. „Kuhu su kuldsed juuksed küll jäid?”

„Ma loodan läikiva pealae abil oma vaenlasi pimestada. Teie puhul on see edukalt korda läinud.”

Ser Robinile see nalja ei teinud. Vahemaa lootsiku ja galeeri vahel oli kahanenud seitsmekümne küünrani. „Visake oma aerud ja relvad jõkke ja siis ei saa keegi häda.”

Ser Cleos pöördus. „Jaime, ütle neile, et meid lasi vabaks emand Catelyn… seaduslik vangide vahetus…”

Jaime ütles seda, kuid sellest polnud mingit kasu. „Catelyn Stark ei ole Vetevoo valitseja,” hõikas ser Robin vastu. Tema kõrval võtsid kohad sisse neli vibumeest – kaks püsti ja kaks põlvili. „Visake oma mõõgad jõkke.”

„Mul pole mõõka,” vastas Jaime, „aga kui oleks, torkaksin ma selle teile kõhtu ja raiuksin nendel neljal argpüksil munad küljest.”

Vastuseks järgnes nooltesadu. Üks sopsas masti sisse, kaks tungisid läbi purje ja neljas möödus Jaimest jala kauguselt.

Nende ees paistis Punaharu järjekordne lai looge. Brienne tüüris lootsiku käänu taha. Raa viipus, kui nad pöörde tegid, ja puri laksus tuulega täitudes. Eespool keset jõge paistis suur saar. Peamine voolusäng möödus sellest paremalt. Vasakule, saare ja põhjakalda kõrge järsaku vahele jäi kitsuke läbipääs. Brienne liigutas tüüripinni ja lootsik sööstis vasakule, puri lainetamas. Jaime jälgis neiu silmi. Kaunid silmad, ja rahulikud, mõtles ta. Ta oskas silmi lugeda. Ta teadis, milline hirm välja näeb. See piiga pole meeleheitel, vaid teab, mida ta teeb.

Galeer sisenes jõekäänu neist viiskümmend küünart tagapool. „Ser Cleos, võtke tüür,” käsutas neiu. „Kuningatapja, võta aer ja hoia paati kividest eemal.”

„Nagu mu emand käsib.” Aer polnud küll mõõk, kuid hästi hoogu võttes võis selle labaga mehel näo sisse lüüa, varre abil aga sai lööke tõrjuda.

Ser Cleos pistis Jaimele aeru pihku ja ronis paadipärasse. Nad möödusid saare tipust ja pöörasid järsult otsekanalisse, nii et paat kaldus ja vett joana vastu kaljuseina uhtus. Saart kattis tihe mets – pajude, tammede ja kõrgete mändide tihnik, mis heitis tumedaid varje kiirelt voolavale veele, peites pilgu eest puurondid ja vee alla vajunud kõdunenud tüved. Vasakul pool kerkis püstloodne kaljujärsak ja selle jalamil vahutas valge vool kaljuseinalt alla varisenud rahnude ja rusuvoolude ümber.

Nad jõudsid päikese käest varju, kus neid galeeril viibijate pilgu eest varjasid roheline puudemüür ja hallikaspruun kivijärsak. Üürike armuaeg noolte eest, mõtles Jaime, lootsikut veest väljaulatuvast rahnust mööda tõugates.

Lootsik lõi kõikuma. Jaime kuulis vaikset sulpsatust ja nägi pilku pöörates, et Brienne oli kadunud. Hetke pärast nägi ta, kuidas naine järsaku jalamil veest püsti tõusis. Ta kahlas läbi madala võrendiku, turnis üle kivide ja hakkas üles ronima. Ser Cleos jõllitas teda ammulisui. Lollpea, mõtles Jaime. „Ära vahi teda,” nähvas ta oma nõole. „Tüüri.”

Nad nägid puude taga liikuvat purje. Läbipääsu lõpus ilmus jõegaleer neist nelikümmend küünart tagapool üleni nähtavale. Ligineva laeva vöör pöördus järsult ja pooltosin noolt tõusid lendu, kuid kõik läksid kaugelt mööda. Mõlema aluse liikumise tõttu polnud vibulaskuritel kerge sihtida, kuid Jaime teadis, et nad kohanevad olukorraga kiiresti. Brienne oli poole kaljuseina kõrgusel ja ronis käsihaaval ülespoole. Ryger näeb teda kindlasti ja kui see juhtub, siis laseb ta vibumeestel ta alla noppida. Jaime otsustas proovida, kas vanameest saab tema uhkuse abil ära petta. „Ser Robin,” hõikas ta, „kuulake mind üks hetk.”

Ser Robin tõstis käe ja tema mehed langetasid oma vibud. „Öelge, mida teil öelda on, Kuningatapja, aga tehke seda ruttu.”

Lootsik tuhises kivirägu vahelt läbi, kui Jaime hõikas: „Ma pakun välja parema lahenduse – kahevõitluse. Teie ja minu vahel.”

„Ma pole eile sündinud, Lannister.”

„Ei, aga te surete ilmselt täna.” Jaime tõstis käed, nii et teine tema käeraudu näeks. „Ma võitlen teiega ahelates. Mida teil karta on?”

„Mitte teid, ser. Kui see oleks minu otsustada, siis jääksin ma rõõmuga nõusse, kuid mul on käsk teid elusana tagasi toimetada, kui võimalik. Laskurid.” Ser Robin andis neile käega märku. „Vibud vinna. Noo –”

Vahemaa oli napilt kolmkümmend küünart. Vibumehed oleksid üsna kindlasti märki tabanud, ent kui nad oma pikkvibud vinna tõmbasid, sadas neile kaela veerkivide valing. Väikesed kivid kolisesid laevatekil, põrkasid vastu meeste kiivreid ja sulpsatasid kahel pool käila jõkke. Need, kes jõudsid taibata, mis toimub, tõstsid pilgud just siis, kui lehmasuurune kivirahn järsaku tipust lahti murdus. Ser Robin röögatas kohkunult. Kivi pöörles õhus, põrkas vastu kaljuseina, lõhenes kaheks ja langes laeva peale. Suurem tükk murdis masti pooleks, rebis purje lõhki, paiskas kaks vibukütti jõkke ja lömastas jala ühel sõudjal, kes oma aeru kohal küürutas. See, kui kiiresti galeer veega täituma hakkas, andis tunnistust, et väiksem tükk oli laeva keresse augu löönud. Sõudjate karjed kajasid järsakult vastu ja vibumehed rabelesid jõevoolus nagu pöörased. Selle järgi otsustades, kuidas nad kätega vett peksid, ei osanud ükski neist ujuda. Jaime naeris.

Selleks ajaks kui nad vabasse vette jõudsid, hulpis galeer võrendike, keeriste ja rontide vahel ja Jaime Lannister leidis, et jumalad on head. Ser Robinil ja tema kolm korda neetud vibumeestel seisis ees pikk märg jalgsirännak Vetevoole ja lisaks oli Jaime nüüd sellest suurest inetust piigast prii. Ma poleks ise paremat tahtagi osanud. Kui ma nendest raudadest vabaks saan…

Ser Cleos hüüatas. Kui Jaime üles vaatas, rühkis Brienne neist tükk maad eespool kaljuveerel – ta oli tulnud põiki üle maaneeme, sellal kui nemad mööda jõelooget liikusid. Ta hüppas kaljult hooga alla ja mõjus peaaegu graatsiliselt, kui ta õhus sukeldumisasendi võttis. Oleks olnud nurjatu loota, et ta pea vastu mõnd kivi puruks lööb. Ser Cleos pööras lootsiku tema suunas. Õnneks oli Jaimel aer ikka veel peos. Üks tubli hoop, kui ta paadi juurde sumab, ja ma saan tast lahti.

Selle asemel sirutas ta aeru vee kohale. Brienne haaras sellest kinni ja Jaime tõmbas ta paati. Kui ta piigat paati aitas, sorises tolle juustest vett ja tilkus ta läbimärgadest riietest paadipõhja lombiks. Ta on märjana veelgi inetum. Kes oleks seda võinud uskuda? „Sa oled üks pagana rumal plika,” ütles Jaime talle. „Me oleksime võinud teed ilma sinuta jätkata. Sa vist tahad, et ma sind tänaksin?”

„Mul pole su tänu tarvis, Kuningatapja. Ma tõotasin, et viin su tervena Kuningalinna.”

„Ja sa kavatsed seda tõotust ka pidada?” Jaime kinkis talle oma säravaima naeratuse. „Imesid ikka juhtub.”