Читать книгу Mõõkade maru II: Veri ja kuld - George R. R. Martin - Страница 2

Dany dothrakkidest piilurid olid talle kõigest rääkinud, kuid ta tahtis seda oma silmaga näha. Ser Jorah Mormont ratsutas koos temaga läbi kasesalu üles liivakivist seljandikule. „Mitte kaugemale,” hoiatas rüütel teda, kui nad mäeharjale jõudsid.

Dany peatas oma mära ja vaatas üle lagendiku, kus yunkailaste vägi ta tee tõkestas. Valgehabe oli talle õpetanud, kuidas vaenlaste arvu kokku lugeda. „Viis tuhat,” sõnas ta mõne hetke pärast.

„Ligikaudu,” nentis ser Jorah. „Tiibadel on sõjasulased. Piigimehed ja vibulaskurid hobustel, lähivõitluseks mõõkade ja kirvestega relvastatud. Vasakul tiival on Teised Pojad, paremal Tormivaresed. Mõlemaid umbes viissada meest. Kas näed nende lippe?”

Yunkai harpüia ei hoidnud oma küünte vahel mitte ahelajuppi, vaid piitsa ja raudset kaelavõru. Sõjasulastel aga lehvisid leivaisade linna lipu all ka oma lipud: paremal tiival neli varest ristuvate piksenoolte vahel, vasakul murtud mõõk. „Keskpaigas seisavad yunkailased ise,” tähendas Dany. Kaugelt vaadates nägid nende pealikud välja samasugused nagu astaporlaste omad – kõrged helkivad kiivrid ja läikivate vasklitritega üle külvatud mantlid. „Kas need on orisõdurid, keda nad juhivad?”

„Enamjaolt. Kuid neist pole Rikkumatutele vastast. On hästi teada, et Yunkais õpetatakse välja voodiorje, mitte sõjamehi.”

„Mida te arvate? Kas me suudame nende väge lüüa?”

„Hõlpsasti,” vastas ser Jorah.

„Kuid mitte veretult.” Päeval, mil Astapor langes, oli veri ohtrasti selle kive niisutanud, kuigi see polnud Dany ja tema alamate veri. „Me võime küll selle lahingu võita, kuid linna vallutamine tooks kaasa ränki kaotusi.”

„Selle võimalusega tuleb arvestada, Khaleesi. Astapor mõnules enesega rahulolus ja oli kergesti rünnatav. Yunkaid on ette hoiatatud.”

Dany jäi mõttesse. Tema väe kõrval tundus orjapidajate malev väike, kuid sõjasulased olid ratsamehed. Dany oli piisavalt kaua dothrakkide seas elanud ja oskas endale vägagi hästi ette kujutada, mida ratsavägi võis jalaväega teha. Rikkumatud peaksid nende rünnakule küll vastu, kuid mu vabakslastud tapetaks maha. „Orjapidajatele meeldib rääkida,” sõnas ta. „Saatke sõna, et ma kuulan nad täna õhtul oma telgis ära. Ja kutsuge ka sõjasulaste salgapealikud minu jutule. Aga mitte koos. Tormivaresed tulgu keskpäeval, Teised Pojad kaks tundi hiljem.”

„Nagu käsid,” vastas ser Jorah. „Aga kui nad ei tule – ”

„Tulevad küll. Nad tahavad kindlasti näha lohesid ja kuulda, mida mul öelda on, ja arukamad neist näevad selles võimalust minu jõudu hinnata.” Dany pööras oma hõbehalli ümber. „Ma ootan neid oma telgis.”

Saatjaks sinakashall taevas ja priske tuul, jõudis Dany tagasi oma väe juurde. Sügav kraav, mis oli mõeldud tema laagrit ümbritsema, oli juba pooleldi valmis kaevatud ja mets kubises Rikkumatutest, kes raiusid kaskede küljest oksi ja teritasid neid vaiadeks. Eunuhhid ei suutnud magada kindlustamata leeris – vähemalt nii väitis Hall Tõuk. Ta vaatas siin ise parajasti tööde järele. Dany peatus hetkeks ja kõnetas teda. „Yunkai on ennast lahinguks valmis seadnud.”

„See on hea, Majesteet. Need siin janunevad verd.”

Kui Dany oli käskinud Rikkumatutel endale omade seast pealikud valida, oli Hall Tõuk ülekaalukalt ülemjuhatajaks valitud. Dany oli andnud ta ser Jorahi käe alla, et talle juhtimist õpetada, ja pagulasrüütli sõnul oli noor eunuhh seni olnud karm, kuid õiglane, kärme õppima, väsimatu ja ülimalt tähelepanelik pisiasjade suhtes.

„Targad Isandad on meie vastu kogunud orjade väe.”

„Yunkai ori õpib seitset moodi õhkama ja kuueteistkümnes asendis mõnu tegema, Majesteet. Rikkumatud õpivad kolme oda käsitsema. Teie Hall Tõuk loodab seda teile näidata.”

Üks esimesi asju, mida Dany oli pärast Astapori langemist teinud, oli see, et ta tühistas kombe anda Rikkumatutele iga päev uued orjanimed. Enamik vabana sündinuist olid endale tagasi võtnud oma sünninimed – vähemalt need, kes neid veel mäletasid. Teised võtsid endale nimed kangelaste või jumalate järgi ja mõnikord ka relvade, kalliskivide ja isegi lillede järgi, mis sõjameeste seas andis üpris kentsakaid tulemusi – Dany kõrvade jaoks. Hall Tõuk oli jäänud Halliks Tõuguks. Kui Dany küsis talt, miks, vastas eunuhh: „See nimi toob õnne. Nimi, mille see siin sündides sai, oli neetud. See oli tema nimi siis, kui ta orjaks tehti. Hall Tõuk aga oli nimi, mille see siin tõmbas endale liisuga tol päeval, kui Daenerys Tormissündinu ta vabaks lasi.”

„Kui lahing algab, siis ilmutagu Hall Tõuk nii vaprust kui arukust,” ütles Dany talle. „Jätke ellu kõik orjad, kes põgenema pistavad või relvad käest viskavad. Mida vähem tapetuid, seda rohkem jääb neid, kes pärast meiega liituvad.”

„See siin peab seda meeles.”

„Ma olen selles kindel. Tule keskpäeval minu telki. Ma tahan, et sa koos teiste mu väeülematega kohal oleksid, kui ma sõjasulaste pealikutega vestlen.” Dany andis hõbehallile kannuseid ja kiirustas edasi laagri poole.

Seespool Rikkumatute rajatud laagripiiret kerkisid korrapäraste ridadena telgid, Dany kõrge kuldkollane suurtelk kõige keskel. Tema väeleeri lähedal asus teinegi leer, viis korda suurem, laialivalguv ja korratu. Selles teises leeris polnud kraave, telke, vahimehi ega hobuselasilaid. Need, kellel olid hobused või muulad, magasid nende kõrval, et neid ära ei varastataks. Kitsed, lambad ja poolnälginud koerad uitasid vabalt keset naiste-, lasteja ättidesumma. Dany oli jätnud Astapori valitsema endistest orjadest moodustatud nõukogu, mille eesotsas olid üks ravitseja, üks kirjatark ja üks preester. Tema arvates olid nad kõik targad ja õiglased mehed. Sellegipoolest olid kümned tuhanded otsustanud koos temaga Yunkaisse tulla, mitte Astapori jääda. Ma andsin linna nende kätte ja enamik neist pelgas seda vastu võtta.

Vabakslastute kirju hulk oli Dany väest palju suurem, kuid neist oli rohkem tüli kui kasu. Ehk vaid ühel sajast oli eesel, kaamel või härg; enamik kandis mõne orjapidaja relvalaost saagiks saadud relvi, kuid vaid üks kümnest oli küllalt tugev, et võidelda, ja nad kõik olid välja õpetamata. Nad olid otsekui sandaalides rohutirtsud, süües oma teel kogu maa tühjaks. Ometi ei suutnud Dany neid hüljata, nagu ser Jorah ja ta ratsavennad talle soovitasid. Ma ütlesin neile, et nad on vabad. Ma ei saa neile nüüd öelda, et nad pole vabad mulle järgnema. Ta põrnitses nende toidulõketest kerkivat suitsu ja ohkas. Tal olid küll maailma parimad jalaväesõdurid, kuid ka maailma halvimad olid tema omad.

Arstan Valgehabe seisis Dany telgi sissekäigu juures, Belwas Tugev aga istus lähedal rohul ja sõi vaagnalt viigimarju. Rännakul oli nende kohustuseks Danyt kaitsta. Jhogo, Aggo ja Rakharo ei olnud nüüd pelgalt tema ratsavennad, vaid ka kod ja hetkel vajas ta neid rohkem oma dothrakkide pealikutena, mitte ihukaitsjatena. Tema väikeses khalasaris oli vaid veidi üle kolmekümne ratsasõdalase ja enamik neist olid patsita noorukid ja kühmus seljaga vanamehed. Kuid see oli tema ainuke ratsavägi ja ta vajas neid hädasti. Rikkumatud olid küll maailma parimad jalaväelased, kuid Danyl läks tarvis ka piilureid ja maakuulajaid.

„Yunkai kavatseb võidelda,” sõnas Dany Valgehabemele, kui nad telki läksid. Irri ja Jhiqui olid vaibad maha laotanud, Missandei aga süüdanud viirukiküünla, et tolmune õhk paremini lõhnaks. Drogon ja Rhaegal magasid teineteise ümber kerra tõmbunult patjadel, Viserion aga istus Dany tühja vanni serval. „Missandei, mis keeles need yunkailased räägivad, kas valüüria omas?”

„Jah, Majesteet,” vastas tüdruk. „Teistsugust murrakut kui Astapori oma, aga see on piisavalt sarnane, et sellest aru saada. Need orjapidajad nimetavad ennast Tarkadeks Isandateks.”

„Tarkadeks?” Dany istus ristijalu padjale ja Viserion lehvitas oma valgekollasekirjuid tiibu ja lendas tema kõrvale. „Eks me näe, kui targad nad on,” ütles Dany, lohe soomuselist pead sarvede tagant kõhvitsedes.

Ser Jorah Mormont jõudis tunni pärast tagasi, kaasas Tormivareste kolm pealikut. Nad kandsid oma läikivate kiivrite küljes musti sulgi ja olid enda väitel kõik võrdselt auväärsed ja tähtsad. Dany silmitses neid, kuni Irri ja Jhiqui veini valasid. Prendahl na Ghezn oli rässakas giskaarlane, kellel oli lai nägu ja halliks tõmbuvad tumedad juuksed; Sallor Kiilaspea heledal qartlasepõsel oli sakiline arm ja Daario Naharis oli keigarlik isegi tüüroslase kohta. Tema habe oli kolmeharuliseks pöetud ja siniseks värvitud – sama värvi nagu ta silmad ja kraele langevad käharjuuksed. Tema kikkis vuntsid olid kullakarva toonitud. Tema riided olid erinevat tooni kollased; tema kaelust ja kätiseid palistas võikarva myri pitsivaht, tema vammus oli võilillekujuliste vaskmedaljonidega üle külvatud ja ta pika säärega saapaid kattis kintsudeni ulatuv kuldornament. Kullatud võrudest vöö vahele olid pistetud pehmest kollasest seemisnahast kindad ja tema sõrmeküüned olid siniseks lakitud.

Kuid sõjasulaste eestkõnelejaks oli Prendahl na Ghezn. „Sa teeksid targasti, kui oma kaltsakad siit minema viiksid,” ütles ta. „Sa võtsid Astapori ära pettuse abil, kuid Yunkai ei lange sama kergesti.”

„Viissada teie Tormivarest minu kümne tuhande Rikkumatu vastu,” sõnas Dany. „Ma olen vaid noor neid ega taipa suurt sõjaasjust, kuid minu meelest olete te suures vähemuses.”

„Tormivaresed ei seisa üksinda,” kostis Prendahl.

„Tormivaresed ei seisagi. Nad pagevad lennates esimese kõuekõmina peale. Ehk peaksite te seda juba praegu tegema. Ma olen kuulnud, et sõjasulased on kurikuulsad oma reetlikkuse poolest. Mis kasu on teie ustavusest, kui Teised Pojad üle jooksevad?”

„Seda ei juhtu,” vastas Prendahl kõigutamatult. „Ja kui juhtukski, ei loeks see midagi. Teised Pojad on tühi koht. Meie võitleme kõrvuti vaprate Yunkai meestega.”

„Te võitlete kõrvuti lõbuorjadega, kes kannavad odasid.” Dany pööras pead ja kaks kellukest tema juustes tilisesid vaikselt. „Kui lahing puhkeb, siis ärge enam armu paluge. Kui te aga praegu minuga liitute, võite endale jätta kogu kulla, mille yunkailased teile maksid, ja saada lisaks osa röövsaagist – ja veel suurema tasu hiljem, kui ma oma kuningriiki naasen. Kui võitlete Tarkade Isandate eest, ootab teid tasuks surm. Kas te loodate, et yunkailased oma väravad lahti teevad, kui minu Rikkumatud teid müüride all tõurastavad?”

„Naine, su jutt on nagu eeslikisa ja mõjub sama lollina.”

„Naine?” Dany turtsatas. „Kas see oli mõeldud minu solvamiseks? Ma vastaksin sulle samaga, kui sind meheks peaksin.” Tema ja mehe pilgud ristusid. „Mina olen Daenerys Tormissündinu Targaryenide soost, Lohede Ema, Drogo ratsanike Khaleesi ja Westerose Seitsme Kuningriigi valitsejanna.”

„Sa oled vaid hobuisanda libu,” ütles Prendahl na Ghezn. „Kui me teid puruks lööme, lasen oma täkul sind karata.”

Belwas Tugev tõmbas oma arakhi välja. „Kui väike kuninganna soovib, lõikab Belwas Tugev tal tema ropu keele suust.”

„Ei, Belwas. Ma lubasin nendele meestele, et nad on siin kaitstud.” Dany naeratas. „Öelge mulle, kas Tormivaresed on orjad või vabad mehed?”

„Me oleme vabade meeste vennaskond,” kuulutas Sallor.

„Hästi.” Dany tõusis püsti. „Siis minge tagasi oma vendade juurde ja andke neile minu sõnad edasi. Võib-olla eelistavad mõned neist kulda ja kuulsust surmale. Ma ootan hommikuks teie vastust.”

Tormivareste pealikud tõusid üheskoos. „Meie vastus on ei,” ütles Prendahl na Ghazn. Tema kaaslased väljusid tema kannul telgist… kuid Daario Naharis vaatas enne lahkumist tagasi ja kummardas viisakalt hüvastijätuks.

Kahe tunni pärast saabus üksinda kohale Teiste Poegade ülem. See oli hiigelkasvu braavoslane, kellel olid helerohelised silmad ja lopsakas ruske habe, mis ulatus talle peaaegu vööni. Tema nimi oli Mero, kuid ta nimetas ennast ise Hiiglase Sohikuks.

Mero kummutas oma veinipeekri tilgatumaks, pühkis käeseljaga suud ja irvitas Danyle näkku. „Ma vist nikkusin oma kodumaal ühes lõbumajas su kaksikõde. Või olid see sina?”

„Vaevalt küll. Kahtlemata mäletaksin ma nii suurtsugu meest.”

„Jah, seda kindlasti. Ükski naine ei unusta eales Hiiglase Sohikut.” Braavoslane küünitas oma peekri Jhiqui poole. „Ehk võtad riidest lahti ja tuled istud mulle sülle? Kui sa mulle meele järele oled, toon ehk Teised Pojad sinu poolele üle.”

„Kui sa Teised Pojad minu poolele üle tood, siis ei lase ma ehk sind ära ruunata.”

Suurt kasvu mees naeris. „Plikatirts, üks teine naine püüdis mind kord hammastega ära ruunata. Nüüd pole tal enam hambaid, minu mõõk on aga ikka sama pikk ja jäme. Kas võtan selle välja ja näitan sulle?”

„Pole tarvis. Kui mu eunuhhid selle maha raiuvad, võin seda volilt silmitseda.” Dany rüüpas sõõmu veini. „Ma olen tõepoolest vaid noor neid ega tea suurt sõjaasjust. Seleta mulle, kuidas sa kavatsed oma viiesaja mehega kümnest tuhandest Rikkumatust jagu saada. Ma olen küll võhik, kuid mulle tundub, et te olete suures vähemuses.”

„Teised Pojad on ka halvemas seisus võitnud.”

„Teised Pojad on halvemas seisus plehku pistnud. Qohoris, kus nende vastas seisid Kolm Tuhat. Või vaidled sa vastu?”

„See juhtus igiammu, enne seda, kui Teisi Poegi juhtis Hiiglase Sohik.”

„Sina siis oledki nende vapruse allikas?” Dany pöördus ser Jorahi poole. „Kui lahinguks läheb, tapke see mees kõigepealt.”

Pagulasrüütel naeratas. „Rõõmuga, Majesteet.”

„Muidugi võite te ka seekord plehku pista,” sõnas Dany Merole. „Meie teid ei takista. Võtke oma Yunkai kuld ja minge.”

„Kui sa oleksid kunagi Braavose Hiiglast näinud, rumal tüdruk, siis sa teaksid, et tal pole saba, mida jalgade vahele tõmmata.”

„Siis jää siia ja võitle minu poolel.”

„Sa oled tõesti väärt, et sinu eest võidelda,” kostis braavoslane, „ja kui ma seotud poleks, laseksin sul meeleldi minu mõõka suudelda. Kuid ma olen Yunkai raha vastu võtnud ja pühaliku vande andnud.”

„Raha võib tagasi maksta,” vastas Dany. „Ma maksan sulle veel rohkem. Mul on vaja teisigi linnu vallutada ja maailma teises otsas ootab mind terve kuningriik. Teeni mind ustavalt, ja Teised Pojad ei pea enam kusagilt mujalt teenistust otsima.”

Braavoslane sikutas oma punast habemepuhmast. „Kõike seda ja ehk lisaks ka suudlus, mis? Või midagi enamat? Minusuguse suurtsugu mehe jaoks?”

„Võib-olla.”

„Ma vist tahaksin maitsta su keelt oma suus.”

Dany tajus ser Jorahi viha. Mu mustale karule ei meeldi see suudlemisejutt. „Mõtle mu sõnade üle järele. Kas ma saan homseks sult vastuse?”

„Saad küll.” Hiiglase Sohik irvitas. „Saan ma ehk ühe korvpudeli seda head veini oma pealikutele viimiseks?”

„Sa võid saada terve vaadi. See on pärit Astapori Heade Isandate keldritest ja mul on seda mitu vankritäit.”

„Siis anna mulle üks vankritäis. Oma poolehoiu märgiks.”

„Sul on suur janu.”

„Ma olen igas suhtes suur. Ja mul on palju vendi. Hiiglase Sohik ei joo üksi, Khaleesi.”

„Võta siis vankritäis, kui lubad juua minu terviseks.”

„Nõus!” kõmistas mees. „Kolm korda nõus! Me joome kolm korda sinu terviseks ja ma toon sulle vastuse, kui päike tõuseb.”

Ent pärast Mero lahkumist sõnas Arstan Valgehabe: „Sellel mehel on isegi Westeroses halb maine. Ärge laske end tema jutust eksitada, Majesteet. Ta joob täna õhtul kolm korda teie terviseks ja vägistab teid homme ära.”

„Vanamehel on seekord õigus,” ütles ser Jorah. „Teised Pojad on vana sõjasalk ja vaprust neil jätkub, kuid Mero käe all on nad muutunud pea sama hulluks kui Vahva Vennaskond. See mees on oma leivaisade jaoks sama ohtlik kui oma vaenlaste jaoks. Seepärast ta siin ongi. Ükski Vabalinn ei võta teda enam oma teenistusse.”

„Ma ei vaja tema mainet, vaid tema viitsada ratsameest. Kas meil Tormivareste suhtes on mingit lootust?”

„Ei,” vastas ser Jorah otsekoheselt. „See Prendahl on sünnilt giskaarlane. Küllap oli tal Astaporis sugulasi.”

„Kahju. Hüva, ehk pole meil tarvis võidelda. Eks ootame ja kuulame ära, mida yunkailastel öelda on.”

Yunkai saadikud ilmusid kohale päikeseloojangul – viiskümmend meest uhketel mustadel ratsudel ja üks mees suurel valgel kaamelil. Nende kiivrid olid peast kaks korda kõrgemad, et mitte puutuda vastu pentsikult koolutatud ja tornideks soetud õlitatud juukseid kiivri all. Nende linased undrukud ja kuued olid tumekollaseks värvitud ja mantlid vasklitritega kaunistatud.

Mees valgel kaamelil kandis nime Grazdan mo Eraz. Ta oli sale ja sitke ja ta näol oli samasugune valgehambuline naeratus nagu Kraznysel, enne kui Drogon tal näo peast kõrvetas. Tema juuksed olid soetud ükssarviku sarveks, mis ta laubalt esile küündis ja tema tokaril oli kuldsest myri pitsist palistus. „Iidne ja kuulus on Yunkai, kõigi linnade kuninganna,” sõnas ta, kui Dany ta oma telki kutsus. „Meie müürid on tugevad, meie ülikud uhked ja sõjakad, meie lihtrahvas kartmatu. Meie soontes voolab muistse Ghisi veri ja see suurriik oli vana juba siis, kui Valüüria alles mähkmetes siputas. Te tegite targasti, et võtsite nõuks läbi rääkida, Khaleesi. Teil pole siin kerget võitu loota.”

„Tore. Minu Rikkumatutel pole midagi võitluse vastu.” Dany heitis pilgu Halli Tõugu poole, kes noogutas.

Grazdan kehitas suurejooneliselt õlgu. „Kui te verd ihkate, siis voolaku see pealegi. Nagu ma kuulnud olen, lasite te oma eunuhhid vabaks. Vabadus tähendab Rikkumatute jaoks sama vähe kui vesi hane selga.” Ta naeratas Hallile Tõugule, kuid eunuhh seisis nagu raidkuju. „Me teeme ellujäänud uuesti orjadeks ja võtame nende abil Astapori rahvarämpsu käest tagasi. Ja ärge üldse kahelge, et me võime ka teist orja teha. Lysis ja Tyroshis leidub lõbumajasid, kus mehed maksaksid head hinda viimase Targaryeniga magamise eest.”

„Mul on hea meel näha, et teate, kes ma olen,” sõnas Dany malbelt.

„Ma tunnistan uhkusega, et tean metsiku arutu lääne kohta paljugi.” Grazdan tegi lepitava viipe. „Kuid miks peaksime me teineteisega nii karmilt rääkima? On tõsi, et te saatsite Astaporis korda metsikuid tegusid, kuid meie, yunkailased, oleme ülimalt andestav rahvas. Meil pole teiega kana kitkuda, Majesteet. Milleks raisata oma jõudu meie vägevate müüride all, kui te vajate iga meest selleks, et võita tagasi teie isa troon kauges Westeroses? Yunkai soovib teile selles ettevõtmises ainult edu. Ja oma sõnade tõestuseks tõin ma teile kingituse.” Grazdan plaksutas käsi ja kaks meest tema saatjaskonnast astusid ette, kandes enda vahel rasket pronksi ja kullaga sepistatud seedripuust laegast. Nad asetasid selle Dany ette maha. „Viiskümmend tuhat kuldmünti,” sõnas Grazdan mahedalt. „Teile Yunkai Tarkade Isandate poolt sõpruse märgiks. Vabatahtlikult antud kuld on ju etem kui vere hinnaga saadud röövsaak? Niisiis ütleme me sulle, Daenerys Targaryen, võta see laegas ja lahku.”

Dany lükkas laeka kaane oma väikese tuhvlis jalaga lahti. See oli kuldmünte täis, nagu saadik oli öelnud. Ta võttis sealt ühe kamalutäie ja lasi neil sõrmede vahelt läbi voolata. Mündid särasid langedes ja kukkudes heledalt – enamjaolt värskelt vermitud, ühel küljel astmeline püramiid ja teisel küljel Ghisi harpüia. „Väga kena. Huvitav, kui palju samasuguseid laekaid ma veel leian, kui teie linna vallutan?”

Saadik turtsatas. „Mitte ühtegi, sest te ei valluta seda kunagi.”

„Ka mul on teile kingitus.” Dany lükkas laekakaane kinni. „Kolm päeva.

Kolmanda päeva hommikul saadate oma orjad linnast välja. Kõik viimseni. Iga mees, naine ja laps saab kaasa relva ja nii palju moona, riideid, raha ja kaupu, kui ta kanda suudab. Need võivad nad vabalt valida oma isandate vara hulgast, tasuks pikkade teenistusaastate eest. Kui kõik orjad on lahkunud, teete te väravad lahti ja lasete minu Rikkumatutel sisse tulla ja linna läbi otsida, et nad veenduksid, et keegi pole orjusesse jäänud. Kui te seda teete, jääb Yunkai maha põletamata ja rüüstamata ja ühelegi teie inimestest ei sünni kurja. Targad Isandad saavad oma ihaldatud rahu ja tõestavad, et on tõepoolest targad. Mida kostate?”

„Ma ütlen, et sa oled hull.”

„Või nii?” Dany kehitas õlgu ja ütles: „Dracarys.”

Lohed vastasid talle. Rhaegal sisises ja ajas suitsu, Viserion kähvas hammastega ja Drogon purskas välja tupruva punamusta leegi. See puudutas Grazdani tokarihõlma ja siid süttis silmapilkselt. Kuldrahad pudenesid vaipadele laiali, kui saadik laeka otsa komistas, valjult kirudes ja oma käsivart tagudes, kuni Valgehabe talle korvpudelist vett peale läigatas, et leeke kustutada. „Sa tõotasid, et ma olen siin kaitstud!” ulgus yunkailaste saadik.

„Kas kõik yunkailased vinguvad sedasi ühe kõrbenud tokari pärast? Ma ostan sulle uue… kui te oma orjad kolme päeva pärast üle annate. Vastasel juhul suudleb Drogon sind palavamalt.” Dany kirtsutas nina. „Sa oled ennast täis lasknud. Võta oma kuld ja kao ja ära unusta minu sõnu Tarkadele Isandatele edasi andmast.”

Grazdan mo Eraz sihtis teda sõrmega. „Sa veel kahetsed oma ülbust, libu. Need väikesed sisalikud ei kaitse sind, ära mitte loodagi. Õhk täitub meie nooltest, kui nad Yunkaist kolme penikoorma kaugusele jõuavad. Kas sa arvad, et lohet on nii raske tappa?”

„Raskem kui orjapidajat. Kolm päeva, Grazdan. Ütle see edasi. Kolmanda päeva lõpuks olen ma Yunkais, ükskõik kas te teete oma väravad lahti või ei.”

Selleks ajaks kui yunkailased Dany laagrist lahkusid, oli juba täiesti pime. Saabuv öö tõotas tulla sombune, kuu ja tähtedeta, ja läänest hakkas puhuma kõle niiske tuul. Tore pilkane öö, mõtles Dany. Ümberringi põlesid lõkketuled nagu küngastele ja lagendikele laiali pillutatud väikesed oranžid tähed. „Ser Jorah, kutsuge mu ratsavennad siia,” käskis ta ja istus neid ootama jäädes patjadekuhjale, lohed tema ümber. Kui kõik olid koos, ütles ta: „Tund pärast keskööd peaks olema sobiv aeg.”

„Jah, Khaleesi,” vastas Rakharo. „Mille jaoks?”

„Rünnaku alustamiseks.”

Ser Jorah Mormonti kulm tõmbus kortsu. „Te ütlesite sõjasulastele – ”

„ – et ma ootan nende vastust homseks. Tänase öö kohta ei lubanud ma midagi. Tormivaresed vaidlevad minu pakkumise üle. Teised Pojad joovad ennast purju veinist, mille ma Merole andsin. Ja yunkailased usuvad, et neil on kolm päeva aega. Me ründame neid ööpimeduse varjus.”

„Nende piilurid hoiavad meil silma peal.”

„Ja näevad pimeduses sadu põlevaid laagrilõkkeid,” ütles Dany. „Kui nad üldse midagi näevad.”

„Khaleesi, ma võtan need piilurid enda peale,” ütles Jhogo. „Nad pole mingid sõdalased, ainult orjapidajad hobustel.”

„Just nii,” nõustus Dany. „Ma arvan, et peaksime ründama kolmest küljest. Hall Tõuk, sinu Rikkumatud annavad neile löögi paremalt ja vasakult, minu kod aga murravad minu ratsaväekiiluga nende keskrindest läbi. Sõdurorjad ei suuda ratsudel dothrakkidele vastu seista.” Ta naeratas. „Aga mõistagi olen ma vaid nooruke neid ega tea suurt sõjaasjust. Mida arvate teie, head isandad?”

„Mina arvan, et te olete Rhaegar Targaryeni õde,” sõnas ser Jorah nukra naeratusevine saatel.

„Jah, ja lisaks ka kuninganna,” ütles Arstan Valgehabe.

Kõigi üksikasjade läbiarutamiseks kulus tund aega. Nüüd algab kõige ohtlikum aeg, mõtles Dany, kui tema väepealikud käske täide viima läksid. Ta võis vaid palvetada, et ööpimedus varjab tema ettevalmistusi vaenlase eest.

Veidi enne keskööd sai ta ehmatuse osaliseks, kui ser Jorah Belwas Tugevast mööda telki trügis. „Rikkumatud püüdsid kinni ühe sõjasulase, kes üritas laagrisse hiilida.”

„Salakuulaja?” Dany kohkus. Kui üks kinni püüti, siis kui mitu teist oli ehk juba minema lipsanud?

„Ta väidab, et tuli kingitusi tooma. See on see kollane siniste juustega narr.”

Daario Naharis. „Ah tema. Ma kuulan ta siis ära.”

Kui pagulasrüütel Daario kohale tõi, küsis Dany endalt, kas leidub veel kahte erinevamat meest. Tüüroslane oli sale, ser Jorah jässakas; üks nõtke, teine turd; ühel lehvivad kiharad, teisel hõrenevad juuksed; sõjasulasel sile nahk, Mormontil karvane. Ja Dany rüütel rõivastus lihtsalt, tolle teise kõrval aga oleks paabulindki kahvatanud, ehkki ta oli selle käigu puhuks oma uhkete erekollaste riiete peale tõmmanud paksu musta mantli. Tema õlal rippus raske lõuendist kott.

„Khaleesi,” hõiskas ta, „ma toon kingitusi ja häid sõnumeid. Tormivaresed on teie.” Kui ta naeratas, välgatas tema suus kuldhammas. „Ja Daario Naharis samuti!”

Dany kahtles. Kui see tüüroslane oli tulnud maad kuulama, siis võis see väide olla vaid meeleheitlik salanõu oma pea päästmiseks. „Mida Prendahl na Ghezn ja Sallor selle peale ütlevad?”

„Suurt midagi.” Daario pööras kotisuu allapoole ja Dany vaipadele pudenesid Sallor Kiilaspea ja Prendahl na Ghezni pead. „Minu kingitused lohekuningannale.”

Viserion haistis Prendahli kaelast immitsevat verd ja purskas leegipahvaku, mis tabas surnud meest otse näkku, nii et ta kaamed põsed mustaks ja villi tõmbusid. Drogon ja Rhaegal läksid praeliha lõhna tundes elevile.

„Kas sina tegid seda?” küsis Dany iiveldustundega.

„Kes muu.” Kui Daario Naharis lohesid pelgaski, varjas ta seda hästi. Ta ei pööranud neile rohkem tähelepanu kui kolmele hiirega mängivale kassipojale.

„Miks?”

„Sest te olete nõnda ilus.” Mehe käed olid suured ja tugevad ja tema kalgid sinised silmad ja suur kongus nina tegid ta mõne uhke sõjaka röövlinnu sarnaseks. „Prendahl rääkis liiga palju ja ütles liiga vähe.” Tema rõivad olid küll uhked, kuid üsna kulunud; tema saabastel olid soolaplekid, tema küünelakk oli maha koordunud, pits higist määrdunud ja Dany nägi, et tema mantlipalistus on viledaks hõõrdunud. „Ja Sallor nokkis nina, nagu oleks tema tatt kuld.” Ta seisis, käed puusas, pihud mõõganuppudele asetatud, kumer dothraki arakh vasakul puusal, myri pistoda paremal. Nende pidemed olid ühesugused – kaks kuldset lopsakat alasti naist.

„Oskad sa nende kenade relvadega hästi ümber käia?” küsis Dany.

„Prendahl ja Sallor kinnitaksid seda, kui surnud rääkida saaksid. Minu elus pole olnud ainsatki päeva, mil ma poleks armastanud mõnda naist, tapnud mõnda vaenlast ja hästi söönud… ja minu elupäevad on sama loendamatud nagu tähed taevas. Ma teen tapmisest iluasja ja paljud mustkunstnikud ja tuletantsijad on jumalaid anunud, et nad oleksid pooltki sama kärmed, neljandiku sama nõtked. Ma võiksin sulle öelda kõigi meeste nimed, kelle ma olen tapnud, aga enne kui ma lõpetada jõuaksin, kasvaksid su lohed lossisuurusteks, Yunkai müürid pudeneksid kollaseks tolmuks ja talv tuleks ja läheks ja tuleks taas.”

Dany naeris. Talle meeldis see praalimine, mida ta Daario Naharises nägi. „Tõmba oma mõõk tupest ja vannu mulle truudust.”

Silmapilgu pärast oli Daario arakh tupest väljas. Ta kuuletus talle omase pöörasusega ja viskus sellise hooga põlvili, et ta nägu oleks peaaegu Dany varbaid puudutanud. „Mu mõõk on sinu. Mu elu on sinu. Mu armastus on sinu. Mu veri, mu keha, mu laulud – need kõik on sinu. Ma elan ja suren sinu käsul, kaunis kuninganna.”

„Siis ela ja võitle minu nimel täna öösel,” ütles Dany.

„See pole tark mõte, mu kuninganna.” Ser Jorah heitis Daariole külma kalgi pilgu. „Hoidke seda meest vahi all, kuni lahing on läbi ja võit käes.”

Dany mõtles hetke ja raputas siis pead. „Kui ta Tormivaresed meie poole üle toob, on üllatus kindel.”

„Ja kui ta teid reedab, on üllatus hukas.”

Dany heitis veel kord pilgu sõjasulasele. Mees vastas talle sellise naeratusega, et Dany punastas ja pööras näo kõrvale. „Ta ei reeda.”

„Kust te seda teate?”

Dany osutas söestunud lihakäntsakatele, millest lohed kordamööda veriseid suutäisi haukasid. „Minu meelest tõendab see tema ausust. Daario Naharis, valmistu oma Tormivarestega ründama Yunkai väe tagalat, kui ma rünnakut alustan. Jõuad sa tervelt tagasi?”

„Kui mind kinni peetakse, ütlen ma, et käisin luurel ega räägi midagi.” Tüüroslane tõusis püsti, kummardas ja lahkus kärmelt.

Ser Mormont jäi paigale. „See oli viga, Majesteet,” sõnas ta järsult. „Me ei tea sellest mehest midagi –”

„Me teame, et ta on suur võitleja.”

„See tähendab, suur jutumees.”

„Ta toob Tormivaresed meie poole üle.” Ja tal on sinised silmad.

„Viissada sõjasulast, kelles ei saa kindel olla.”

„Praegustel aegadel ei saa kellegi peale kindel olla,” manitses Dany. Ja mind reedetakse veel kaks korda, üks kord kulla ja teine kord armastuse pärast.

„Daenerys, ma olen sinust kolm korda vanem,” ütles ser Jorah. „Ma olen näinud, kui reetlikud on mehed. Vähesed väärivad usaldust ja Daario Naharis ei kuulu nende hulka. Isegi ta habe on võltsi karva.”

See vihastas Danyt. „Kas tahate sellega mulle öelda, et teil on aus habe? Et te olete ainuke mees, keda ma võiksin usaldada?”

Rüütel tardus. „Ma ei öelnud nii.”

„Te ütlete seda iga päev. Pyat Pree on valetaja, Xaro salasepitseja, Belwas kiidukukk, Arstan salamõrtsukas… kas ma olen teie arvates ikka veel mõni plikake, kes ei kuule sõnu sõnade taga?”

„Majesteet –”

Dany ei lasknud tal rääkida. „Te olete mulle olnud parem sõber kui keegi teine mu elus, parem vend kui Viserys eales oli. Te olete mu Kaitskonna esimene rüütel, minu väeülem, mu kõige hinnatum nõuandja, mu tubli parem käsi. Ma austan ja hindan teid ja pean teid kalliks – kuid ma ei himusta teid, Jorah Mormont, ja mul on villand sellest, et te püüate kõiki teisi mehi maailmas minust eemale tõrjuda, nii et ma toetuksin ainuüksi teile. See ei kõlba kuhugi ja ma ei hakka teid seetõttu rohkem armastama.”

Tema esimeste sõnade juures oli Mormont näost õhetama löönud, ent kui Dany lõpetas, oli mehe nägu taas kahvatu. Ta tõusis jäigalt, nagu oleks ta kivist. „Kui mu kuninganna nii käsib,” sõnas ta napilt ja külmalt.

Danyl jätkus tulisust kahe eest. „Just nii,” ütles ta. „Ta käsib. Minge nüüd oma Rikkumatute juurde, ser. Teil seisab ees lahing, mis tuleb võita.”

Kui rüütel oli lahkunud, viskus Dany oma lohede kõrvale patjadele. Ta ei olnud kavatsenud ser Jorahiga nii teravalt rääkida, kuid mehe lõputud kahtlustused olid temas lõpuks lohe äratanud.

Ta andestab mulle, mõtles Dany. Ma olen tema valitsejanna. Ta jäi tahtmatult mõtlema, kas rüütlil oli Daario Naharise suhtes õigus. Korraga tundis ta ennast väga üksikuna. Mirri Maz Duur oli tõotanud, et ta ei sünnita enam kunagi elavat last. Targaryenide sugu lõpeb minuga. See tegi ta meele kurvaks. „Teie peate olema mu lapsed,” ütles ta lohedele, „minu kolm tulist last. Arstan ütleb, et lohed elavad kauem kui inimesed, niisiis jääte te kestma ka pärast minu surma.”

Drogon käänutas kaela ja näksas Dany kätt. Tema hambad olid teravad, kuid niimoodi mängides ei teinud ta kunagi Dany nahka katki. Dany naeris ja veeretas teda edasi-tagasi, kuni lohe möiratas, saba pekslemas nagu piits. See on pikem kui varem, märkas Dany, ja homme on see veel pikem. Nad kasvavad nüüd kiiresti ja kui nad suureks saavad, saan ma endale tiivad. Lohe seljas istudes võiks ta oma sõdalased lahingusse juhtida, nagu ta oli teinud Astaporis, kuid praegu olid nad veel liiga väikesed, et teda kanda.

Kesköö saabudes võttis leeris maad vaikus. Dany püsis koos ümmardajatega oma suurtelgis, mille ees valvasid Arstan Valgehabe ja Belwas Tugev. Oodata on kõige raskem. Käed rüpes oma telgis istudes, sellal kui tema lahingut peeti ilma temata, valdas Danyt tunne, nagu oleks ta jälle laps.

Tunnid venisid teosammul. Isegi pärast seda, kui Jhiqui oli ta õlgu masseerinud, oli Dany liialt rahutu, et uinuda. Missandei oli valmis laulma talle ühte Rahumeelse Rahva hällilaulu, kuid Dany raputas pead. „Kutsuge Arstan minu juurde,” ütles ta.

Kui vanamees telki tuli, oli Dany endale ümber võtnud hrakkarinaha, mille kopitanud lõhn meenutas talle ikka veel Drogot. „Ma ei suuda uinuda, sellal kui mehed minu eest surevad, Valgehabe,” ütles ta. „Ole nii hea ja räägi mulle veel minu vennast Rhaegarist. Mulle meeldis see lugu, mille sa mulle laeval rääkisid – sellest, kuidas ta leidis, et temast peab saama sõdalane.”

„Ma tänan Majesteeti tema lahkuse eest.”

„Viserys rääkis, et meie vend võitis palju turniire.”

Arstan langetas lugupidamise märgiks pea. „Mul ei sünni Majesteedi sõnu kahtluse alla seada…”

„Aga?” küsis Dany teravalt. „Räägi mulle. Ma käsin seda.”

„Prints Rhaegari vaprus on väljaspool kahtlust, kuid ta osales turniiridel harva. Ta ei armastanud mõõkade laulu sama palju kui Robert või Jaime Lannister. See oli asi, mida ta pidi tegema, ülesanne, mille maailm oli ta ette seadnud. Ta tegi seda hästi, sest ta tegi kõike hästi. Selline oli tema loomus. Kuid see ei pakkunud talle rõõmu. Räägiti, et ta armastas oma harfi palju rohkem kui oma piiki.”

„Mõned turniirid ta ju ikka võitis,” sõnas Dany pettunult.

„Oma nooruses esines Tema Hiilgus hiilgavalt ühel Tormiotsal peetud turniiril, kus ta võitis isand Steffon Baratheoni, isand Jason Mallisteri, Dorne’i Punast Siugu ja salarüütlit, kes osutus kurikuulsaks Simon Toyne’iks, kuningalaane lindpriide pealikuks. Tol päeval murdis ta ser Arthur Dayne’i vastu kaksteist piiki.”

„Kas ta tuli siis võitjaks?”

„Ei, Majesteet. See au langes osaks ühele teisele Valvkonna rüütlile, kes lõppvoorus prints Rhaegari sadulast lõi.”

Dany ei tahtnud kuulda sellest, kuidas Rhaegar sadulast löödi. „Aga millised turniirid mu vend siis võitis?”

„Teie Majesteet.” Vanamees kõhkles hetke. „Ta võitis kõigi aegade suurima turniiri.”

„Millise?” päris Dany.

„Selle turniiri, mille korraldas isand Whent Harrenhalis Jumala Silma ääres valekevade aastal. Tähelepanuväärne sündmus. Lisaks piigivõitlusele peeti seal vana moodi segataplus seitsme rüütlivõistkonna vahel, ka vibulaskmise ja kirveheitmise võistlus, võiduajamine hobustel, lauljate turniir, veiderdajate esinemine ja hulk pidusööke ja lõbustusi. Isand Whent oli niihästi rikas kui ka helde. Ülisuured auhinnakukrud, mis ta välja pakkus, meelitasid kohale sadu osavõtjaid. Isegi kuningas, teie isa, tuli Harrenhali, kuigi ta ei olnud juba palju aastaid Punasest Kantsist lahkunud. Sellel turniiril võistlesid Seitsme Kuningriigi tähtsaimad isandad ja vägevaimad võitlejad ja Lohekivi Prints sai neist kõigist jagu.”

„Aga see oli ju seesama turniir, kus ta Lyanna Starki armastuse ja ilu kuningannaks kroonis!” ütles Dany. „Tema naine printsess Elia oli seal ja ometi andis mu vend krooni sellele Starkile ja röövis ta hiljem tema kihlatu käest. Kuidas ta võis niimoodi teha? Kas see dornlasest naine käis temaga nii halvasti ümber?”

„Minusugusel ei sünni öelda, mida teie vend võis südames tunda, Majesteet. Printsess Elia oli hea ja õilis daam, kuigi põdura tervisega.”

Dany tõmbas lõvinaha endale tihedamalt ümber. „Viserys ütles kord, et see oli minu süü, sest ma sündisin liiga hilja.” Ta mäletas, et oli sellele ägedalt vastu vaielnud ja läinud koguni nii kaugele, et ütles Viserysele, et see oli tema süü, sest ta ei sündinud tüdrukuna. Vend peksis ta selle jultumuse eest julmalt läbi. „Ta ütles, et kui ma oleksin varem sündinud, siis oleks Rhaegar Elia asemel minuga abiellunud ja kõik oleks läinud hoopis teisiti. Kui Rhaegar oleks oma naisega õnnelik olnud, siis poleks tal seda Starki-plikat vaja läinud.”

„Võib-olla, Majesteet.” Valgehabe vakatas hetkeks. „Aga ma pole kindel, kas Rhaegar oli üldse õnnelikuks loodud.”

„Sinu jutust jääb mulje, et ta oli väga kibestunud,” nurises Dany.

„Ei, mitte kibestunud, aga… prints Rhaegar oli loomult kurvameelne nagu…” Vanamees vakatas taas.

„Ütle välja,” nõudis Dany. „Nagu…”

„…rõhuks teda hukatuse eelaimus. Ta oli sündinud kurbuse tähe all, mu kuninganna, ja see vari saatis teda terve elu.”

Viserys oli vaid korra rääkinud, kuidas Rhaegar sündis. Võib-olla valmistas see lugu talle liiga suurt kurbust. „See oli Suvelossi vari, mis teda painas, eks ole?”

„Jah. Ja ometi meeldis talle kõige rohkem just Suvelossis. Ta käis seal tihtilugu, ainsaks saatjaks tema harf. Isegi Valvkonna rüütlid ei käinud temaga seal kaasas. Talle meeldis ööbida varemeis saalis kuu ja tähtede all ja iga kord tagasi tulles oli ta teinud mõne uue laulu. Kuuldes, kuidas ta mängis oma hõbekeeltega harfil ja laulis videvikest ja pisaratest ja kuningate hukust, tekkis tahtmatult tunne, et ta laulis iseendast ja oma lähedastest.”

„Aga Anastaja? Kas ka tema laulis kurbi laule?”

Arstan turtsatas. „Robert? Robertile meeldisid laulud, mis teda naerma ajasid, ja mida nilbemad, seda parem. Ta laulis ainult purjuspäi ja siis midagi sellist nagu „Õllevaat” või „Viiskümmend neli vaati” või „Karu ja kaunis neid”. Robert oli üpris…”

Dany lohed tõstsid kõik korraga pea ja möiratasid.

„Hobused!” Dany hüppas püsti, käsi lõvinaha külge klammerdunud. Ta kuulis, kuidas Belwas Tugev väljas midagi röögatas ja siis teisi hääli ja hulga hobuste hirnumist. „Irri, mine ja vaata, kes…”

Telgiava tõmmati lahti ja sisse astus ser Jorah Mormont. Ta oli tolmune ja verega koos, kuid muidu polnud ta lahingus viga saanud. Pagulasrüütel laskus Dany ees ühele põlvele ja ütles: „Majesteet, meie võit. Tormivaresed tulid meie poole üle, orjad jooksid laiali ja Teised Pojad olid liiga purjus, et võidelda, nagu te ütlesite. Kakssada surnut, peamiselt yunkailased. Nende orjad viskasid odad käest ja panid jooksu ja nende sõjasulased andsid alla. Meil on mitu tuhat vangi.”

„Ja meie kaotused?”

„Kümmekond meest. Kui sedagi.”

Alles nüüd lubas Dany oma näole naeratuse. „Tõuske, mu tubli vapper karu. Kas Grazdan võeti vangi? Või Hiiglase Sohik?”

„Grazdan läks Yunkaisse teie tingimusi edasi andma.” Ser Jorah tõusis püsti. „Mero põgenes, kui sai aru, et Tormivaresed on üle tulnud. Ma saatsin mehed talle kannule. Kaugele ta meie käest ei pääse.”

„Väga hea,” nentis Dany. „Säästke kõigi nende elu, kes mulle truudust vannuvad, olgu nad sõjasulased või orjad. Kui Teisi Poegi tuleb meie poole üle piisavalt palju, siis jäägu nende sõjasalk alles.”

Järgmisel päeval läbisid nad viimased üheksa penikoormat, mis lahutasid neid Yunkaist. Linn oli ehitatud kollastest, mitte punastest tellistest, kuid muidu oli see täpselt samasugune nagu Astapor – samasugused murenevad müürid ja kõrged astmelised püramiidid ja suur harpüia linnavärava kohal. Müür ja tornid kihasid amburitest ja linguheitjatest. Ser Jorah ja Hall Tõuk rivistasid oma väe üles, Irri ja Jhiqui seadsid Dany telgi püsti ja ta jäi sinna ootama.

Kolmanda päeva hommikul läks linnavärav valla ja sealt ilmus nähtavale orjade rivi. Dany istus oma hõbehalli selga, et neid tervitada. Väike Missandei ütles möödujatele, et nad võlgnevad oma vabaduse Daenerys Tormissündinule, Põlematule, Westerose Seitsme Kuningriigi kuningannale ja Lohede Emale.

„Mhysa!” hõikas üks pruuninahaline mees talle. Mees kandis õlal väikest tüdrukut ja laps karjus oma peenikese häälega sedasama sõna. „Mhysa! Mhysa!”

Dany vaatas Missandei poole. „Mida nad hüüavad?”

„See on vanas puhtas ghiskaari keeles. See tähendab „ema”.”

Dany tundis, kuidas tal rinnus õõnsaks läks. Ma ei saa kunagi kandma elusat last, meenus talle. Ta tõstis väriseva käe. Võib-olla ta naeratas. Küllap naeratas, sest mees muheles ja hõiskas taas ja teised ühinesid tema hõiskega. „Mhysa!” hüüdsid nad. „Mhysa! MHYSA!” Nad kõik naeratasid talle, püüdsid teda puudutada, põlvitasid ta ette. „Maela,” hõikasid mõned talle, teised aga hüüdsid „Aelalla” või „Qathei” või „Tato”, kuid kõigis keeltes tähendas see ühte ja sedasama. Ema. Nad nimetavad mind Emaks.

Hõiskamine valjenes, levis, paisus. See paisus nii valjuks, et Dany hobune ehmus ja taganes ja raputas pead ja vehkis hõbehalli sabaga. See paisus, kuni tundus, nagu lööksid Yunkai kollased müürid vappuma. Iga hetkega valgus väravast välja aina rohkem orje ja nad ühinesid tulles selle hõiskega. Nad jooksid nüüd Dany poole, rüseledes, komistades, tahtes tema kätt puudutada, tema hobuse lakka silitada, tema jalgu suudelda. Tema õnnetud ratsavennad ei suutnud neid kõiki eemale tõrjuda ja isegi Belwas Tugev ähkis ja urises heitunult.

Ser Jorah käis peale, et ta lahkuks, kuid Danyle meenus nägemus, mida ta oli näinud Koolmatute Kojas. „Nad ei tee mulle midagi,” ütles ta rüütlile. „Nad on minu lapsed, Jorah.” Ta naeris, andis oma ratsule kandu ja ratsutas nende poole, kellukesed juustes võidurõõmsalt tilisemas. Ta sõitis sörki, ajas siis hobuse traavima ja seejärel kappama, pats selja taga lehvimas. Vabastatud orjad andsid talle teed. „Ema,” hüüdsid nad sajast, tuhandest, kümnest tuhandest kõrist. „Ema,” hõiskasid nad, sõrmedega ta jalgu riivates, kui ta neist mööda kihutas. „Ema, ema, ema!”