Читать книгу Mõõkade maru II: Veri ja kuld - George R. R. Martin - Страница 5

Robb jättis oma noore kaasaga kolm korda hüvasti. Ühe korra hiies südamepuu ees, jumalate ja inimeste silme all. Teist korda väravavõre all, kus Jeyne ta pika embuse ja veel pikema suudlusega teele saatis. Ja lõpuks tunni tee kaugusel Kärestikujõest, kui neiu vahule aetud hobusel kohale kappas ja oma noort kuningat anus, et ta kaasa võetaks.

Catelyn nägi, et Robb oli sellest liigutatud, kuid ühtlasi ärritunud. Päev oli rõske ja hall, oli hakanud vihma tibama ja ta ei tahtnud sugugi teekonda katkestada, et vihma käes seista ja poole sõjaväe silme all oma pisarais naist lohutada. Ta räägib Jeyne’iga leebelt, mõtles Catelyn neid kahte vaadates, kuid sisimas on ta vihane.

Kogu selle aja, kui kuningas ja kuninganna rääkisid, uitas Hall Tuul nende ümber, peatudes vaid selleks, et oma kasukalt vett raputada ja vihma peale kihvu paljastada. Kui Robb lõpuks Jeyne’i veel viimast korda suudles, kümmekonnal mehel ta tagasi Vetevoole saata käskis ja taas hobuse selga istus, sööstis ürghunt edasi sama kärmelt nagu pikkvibult lendu lastud nool.

„Nagu näha, on kuninganna Jeyne’i süda täis armastust,” sõnas Lombakas Lothar Frey Catelynile. „Nagu mu lihastel õdedelgi. Jaa, ma olen päris kindel, et Roslin tantsib praegugi Kaksikute ümber ja leelutab: „Emand Tully, emand Tully, emand Roslin Tully.” Homme passitab ta Vetevoo puna-sinistes värvides kangatükke ja kujutab ette, kuidas ta oma pruutmantlis välja näeb.” Ta pöördus sadulas ja naeratas Edmure’ile. „Kuid te olete kummaliselt vaikne, isand Tully. Huvitav, mis tunne teil on?”

„Umbes selline nagu Kiviveski juures enne sõjasarvede puhumist,” vastas Edmure vaid pooleldi naljatades.

Lothar naeris selle peale südamest. „Palvetagem, et teie abielu lõpeb sama õnnelikult, mu isand.”

Ja kaitsku meid jumalad, kui see nii ei lähe. Catelyn kannustas hobust ja jättis oma venna ja Lombaka Lothari teineteise seltsi.

Ta ise oli soovitanud, et Jeyne Vetevoole jääks, kuigi Robb oleks oma naise parema meelega kaasa võtnud. Isand Walder võis kuninganna eemalejäämist pulmapeost kergesti järjekordseks solvanguks pidada, kuid tema kohalviibimine oleks olnud teistmoodi solvang, soola riputamine vanamehe haavale. „Walder Freyl on terav keel ja pikk mälu,” oli Catelyn poega hoiatanud. „Ma ei kahtle, et sa jaksad ära kannatada vanamehe etteheited kui lõivu teie liidu eest, kuid sa oled liiga oma isa moodi, et rahulikult pealt kuulata, kui ta Jeyne’i otse näkku solvab.”

Robb oli sunnitud sellega nõustuma. Kuid ometi paneb ta seda mulle pahaks, mõtles Catelyn väsinult. Ta tunneb juba Jeyne’ist puudust ja ta süüdistab naise eemalolekus osalt mind, kuigi ta mõistab, et see oli hea nõu.

Kuuest Westerlingist, kes olid koos Robbiga Rünkalt kaasa tulnud, saatis teda nüüd vaid üks – ser Raynald, Jeyne’i vend, kuninga lipukandja. Robb oli saatnud Jeyne’i onu Rolph Spiceri noort Martyn Lannisteri Kuldhambale viima samal päeval, kui ta sai kätte isand Tywini nõusoleku vangide vahetamiseks. See oli osavalt tehtud. Catelyni poeg vabanes murest Martyni elu pärast, Galbart Glover hingas kergendatult, kui kuulis, et tema vend Robbett on Viduorus laevale pandud, ser Rolph sai endale tähtsa ja auväärse ülesande… ja Hall Tuul oli taas kuninga kõrval. Kus ongi ta koht.

Emand Westerling oli jäänud Vetevoole koos oma lastega – Jeyne’i ja tema väikese õe Eleyna ja noore Rollamiga, Robbi kannupoisiga, kes kurtis kibedalt mahajätmise üle. Kuid ka see oli targasti tehtud. Varem oli Robbi kannupoisiks olnud Olyvar Frey, kes kindlasti oma õe pulmas viibib; talle avalikult tema asemikku näidata oleks olnud ühtaegu ebamõistlik ja ebasõbralik. Ser Raynald seevastu oli rõõmsameelne noor rüütel, kes tõotas, et ükski Walder Frey solvang ei suuda teda ärritada. Ja palvetagem, et me peame leppima ainult solvangutega.

Catelynil olid selles suhtes paraku omad kahtlused. Tema isa ei olnud pärast Kolmjõe lahingut Walder Freyd enam usaldanud ja Catelyn pidas seda hästi meeles. Kuninganna Jeyne on Vetevoo kõrgete tugevate müüride varjus, Mustkala kaitse all kõige ohutumas kohas. Robb oli oma vanaonule andnud isegi uue tiitli – Lõuna-Rajamaa Vardja. Kui keegi Jõgedevahet üldse kaitsta suutis, siis oli see just ser Brynden.

Kuid ikkagi teadis Catelyn, et hakkab oma onu kurrulist nägu taga igatsema ja Robb hakkab tema nõuannetest puudust tundma. Ser Brynden oli mänginud oma osa igas võidus, mille Catelyni poeg saavutanud oli. Tema asemel oli luurajate ja maakuulajate pealikuks saanud Galbart Glover – tubli, ustav ja tasakaalukas mees, kuid tal puudus Mustkala hiilgav taip.

Gloveri piiluriteaheliku taga venis Robbi rännakkolonn mitme penikoorma pikkuseks. Eelväge juhtis Suur-Jon. Catelyn sõitis koos peaväega, kus teda ümbritsesid kõmpsivad sõjaratsud, kelle seljas istusid soomusrüüs mehed. Järgnes moonavoor, millel hoidsid silma peal ser Wendel Manderly ja tema Valge Sadama rüütlid – kaarikute rodu, mis oli täis laotud toidukraami, loomasööta, laagrivarustust, pulmakinke ja haavatuid, kes ei jaksanud ise kõndida. Tagapool tulid lamba- ja kitsekari ja luidrad lehmad ja siis väike salk villis jalgadega laagrilibusid. Veel tahapoole jäid Robin Flint ja järelsalk. Nende selja taga polnud mitmesaja penikoorma ulatuses ühtegi vaenlast, kuid Robb ei jätnud midagi juhuse hooleks.

Neid olid kolm tuhat viissada – kolm tuhat viissada meest, kes olid verd valanud Sahisevas Metsas, kes olid mõõgad veriseks teinud Leeridelahingus, Härjaristil, Ashemarkis ja Rünka all ja kõikjal läänes, Lannisteride kullarohketes mägedes. Välja arvatud Catelyni venna Edmure’i napp sõpradest saatjaskond, olid Jõgedevahe isandad jäänud oma valdusi kaitsma, kuni kuningas põhja tagasi vallutab. Ees ootasid Edmure’i mõrsja ja Robbi järgmine lahing… ja mind ootavad kaks surnud poega, tühi voodi ja loss täis kummitusi. See oli rõõmutu väljavaade. Brienne, kus sa oled? Too mu tütred mulle tagasi, Brienne. Too nad tervelt tagasi.

Uduvihm, mille saatel nad olid teele läinud, asendus keskpäevaks vaikse ühtlase sajuga, mis kestis ka pärast südaööd. Järgmisel päeval ei näinud põhjalased üldse päikest, vaid ratsutasid tinahalli taeva all, peakotid üles tõmmatud, et vesi neile silma ei nõrguks. Vihm oli nüüd tugev ja see muutis teed poriks ja põllud mülgasteks, paisutas jõed üles ja peksis puudelt lehti maha. Pidev ladin ei soosinud niisama suusoojaks vestlemist ja seetõttu rääkisid mehed vaid siis, kui selleks oli tõsine tarvidus, ja seda juhtus üpris harva.

„Me oleme tugevamad, kui pealtnäha paistab, mu emand,” ütles emand Maege Mormont ratsutades. Emand Maege ja tema vanim tütar Dacey olid Catelynile meeldima hakanud: ta oli avastanud, et nad suhtusid Jaime Lannisteri loosse mõistvamalt kui teised. Tütar oli pikk ja kõhn, ema lühike ja jässakas, kuid nad kandsid ühesugust soomust ja nahkvammust, kilbil ja kuuerinnal Mormontide suguvõsa must karu. Catelyni meelest oli see ühe daami kohta veider riietus, kuid nii Dacey kui emand Maege mõjusid talle nii sõdalaste kui naistena palju meeldivamalt kui too neiu Tarthilt.

„Ma olen võidelnud Noore Hundi kõrval kõigis lahinguis,” sõnas Dacey Mormont reipalt. „Ta pole veel ühtegi kaotanud.”

Jah, aga ta on kaotanud kõik muu, mõtles Catelyn, kuid jättis selle targu välja ütlemata. Vaprusest põhjalastel puudust ei tulnud, kuid nad olid kodust kaugel ja nende pea ainsaks toeks oli usk oma noorde kuningasse. Seda usku tuli iga hinna eest alal hoida. Ma pean tugevam olema, ütles Catelyn endale. Ma pean olema tugev Robbi pärast. Kui ma meelt heidan, kuhtun ma kurbusesse. Kõik sõltus nüüd sellest abielust. Kui Edmure ja Roslin teineteisega rahule jäävad, kui Isand Frey Kadunuke lepitatud saab ja tema vägi taas Robbi omaga liitub… Kuid kas meil ka siis on Lannisteride ja Greyjoy pihtide vahel mingit lootust? Catelyn ei söandanud selle küsimuse üle rohkem mõelda, kuigi Robb muu peale suurt ei mõelnudki. Iga kord, kui nad laagrisse jäid, nägi Catelyn, kuidas ta poeg kaarte uuris, püüdes leida mõnda plaani, mille abil põhi tagasi vallutada.

Tema vennal Edmure’il olid teistsugused mured. „Ega sa ei arva, et kõik isand Walderi tütred on tema nägu?” küsis ta kord, kui istus oma kõrges triibulises suurtelgis Catelyni ja oma sõprade seltsis.

„Nii paljude erinevate emade puhul võivad mõned piigad küll nägusaiks osutuda,” kostis ser Marq Piper, „aga miks peaks see vana kelm sulle mõne ilusa andma?”

„Tal pole selleks mingit põhjust,” sõnas Edmure süngel toonil.

Catelyni mõõt sai täis. „Cersei Lannister on nägus,” ütles ta teravalt. „Sa võiksid parem palvetada, et Roslin oleks tugev ja terve, aruka mõistuse ja truu südamega.” Ja nende sõnadega ta lahkus.

Edmure solvus. Järgmisel päeval vältis ta teekonna ajal oma õde täielikult, eelistades Marq Piperi, Lymond Goodbrooki, Patrek Mallisteri ja noorte Vance’ide seltsi. Nemad ei manitse teda, või siis ainult naljaviluks, mõtles Catelyn endamisi, kui vend temast tol pärastlõunal sõnagi lausumata mööda ratsutas. Ma olen Edmure’iga eluaeg liiga karm olnud ja nüüd lisab lein igale mu sõnale sappi. Ta kahetses oma etteheidet. Taevast kallas niigi vihma, polnud mõtet sinna pilvi veel juurde tekitada. Ja oli see siis õieti nii halb, kui mees endale ilusat naist tahtis? Talle meenus tema enda lapselik pettumus, kui ta esimest korda oma silmaga Eddard Starki nägi. Ta oli vaimusilmas ette kujutanud, et Ned on oma venna Brandoni noorem koopia, kuid see polnud nii. Ned oli lühem ja mitte nii nägus ja väga tõsise moega. Tema jutt oli küll viisakas, kuid sõnade taga tajus Catelyn jahedust, mis oli täiesti erinev Brandonist, kelle lembusehood olid olnud sama ägedad nagu ta vihahoodki. Ka siis, kui mees talt süütuse võttis, juhtis nende armuakti pigem kohusetäide kui kirg. Aga me tegime tol ööl Robbi; me tegime koos kuninga. Ja pärast sõda Talitundrus, kui ma leidsin Nedi tõsise näo varjust ta hea hooliva südame, jätkus mul armastust küllaga. Miks ei võiks siis Edmure’il oma Rosliniga samuti minna.

Jumalate tahtel viis tee nad läbi Sahiseva metsa, kus Robb oli saavutanud oma esimese suure võidu. Nad liikusid mööda looklevat jõge sellesama kitsa kurrulise oru põhjas, kus oli liikunud Jaime Lannisteri vägi tollel saatuslikul ööl. Siis oli soojem, meenutas Catelyn, puud olid veel rohelised ja jõgi ei tõusnud üle kallaste. Nüüd ummistasid langenud lehed voolu ja vedelesid niiskete pundardena kivide ja juurte vahel ja puud, mis olid tookord varjanud Robbi sõjamehi, olid vahetanud oma rohelise leherüü tuhmi kuldkollase ja pruunitähnilise vastu – ja punase, mis meenutas Catelynile roostet ja kuivanud verd. Ainult kuused ja sõdurmännid olid veel rohelised, kerkides madalate pilvede poole nagu pikad tumedad odad.

Puud pole ainsad, kes pärast seda närbusid, mõtiskles Catelyn. Sahiseva metsa lahingu ööl oli Ned oma kongis Aegoni Suurkünka all veel elus, nagu ka Bran ja Rickon Talitundru müüride varjus. Ja Theon Greyjoy võitles Robbi kõrval ja kiitles, et oleks peaaegu Kuningatapjaga mõõgad ristanud. Oleks ta vaid seda teinud. Kui isand Karstarki poegade asemel oleks hukkunud Theon, kui palju halba oleks siis sündimata jäänud?

Kui nad üle lahinguvälja läksid, märkas Catelyn toonase veresauna jälgi – kummuli kiiver, pooleldi vihmavett täis, pilbasteks murdunud piik, hobusekondid. Mõnede seal langenud meeste haudadele olid kuhjatud kivikääpad, kuid raipesööjad olid neid juba rüüstamas käinud. Catelyn märkas kivilasu keskel eredavärvilist riideräbalat ja läikivaid metallitükke. Korra nägi ta endale otsa vahtivat nägu, mille kõduneva pruuni ihu alt hakkas juba esile ilmuma pealuu.

See viis Catelyni mõttele, kus võiks olla Nedi viimne puhkepaik. Vaikivad õed olid ta luud põhja viinud, saatjaiks Hallis Mollen ja väike auvahtkond. Kas Ned ikka jõudis Talitundrusse ja maeti oma venna Brandoni kõrvale pimedasse krüpti lossi all? Või langes uks kinni Cailini Kantsis, enne kui Hal ja õed sealt mööda jõudsid?

Kolm tuhat viissada ratsanikku liikusid loogeldes mööda orupõhja läbi Sahiseva metsa südame, kuid Catelyn Stark ei olnud end veel kunagi nii üksikuna tundnud. Iga läbitud penikoorem viis teda Vetevoost kaugemale ja ta küsis endalt tahtmatult, kas ta seda lossi enam kunagi näeb. Või oli ta selle jäädavalt kaotanud nagu väga palju muud?

Viis päeva hiljem ratsutasid nende maakuulajad tagasi ja hoiatasid, et paisunud jõgi oli Hüvaturu puust silla minema viinud. Galbart Glover ja kaks vahvamat tema meeste hulgast olid püüdnud Jäärakoolme juures hobustega üle käredaks muutunud Siniharu ujuda. Kaks hobust ja üks ratsanik olid vee alla vajunud ja uppunud, Glover ise suutis ühe kivi külge klammerduda, kuni ta jõest välja tõmmati. „Jõgi pole kevadest saati nii kõrgele tõusnud,” ütles Edmure. „Ja kui vihma edasi sajab, tõuseb see veel kõrgemale.”

„Ülesjõge Vanakivide lähedal on üks sild,” meenus Catelynile, kes oli tihti koos isaga siinkandis käinud. „See on vanem ja väiksem, aga kui see veel alles on – ”

„Seda pole enam, mu emand,” ütles Galbart Glover. „Vool viis selle minema juba enne kui Hüvaturu oma.”

Robb vaatas Catelyni poole. „On siin veel mõni sild?”

„Ei. Ja koolmete kaudu ei pääse enam üle.” Catelyn tuhnis oma mälus. „Kui me Siniharust üle ei saa, siis peame sellest Seitsmeoja ja Mooriraba kaudu mööda minema.”

„Sood ja viletsad teed, kui neid üldse on,” hoiatas Edmure. „Minek saab olema aeglane, aga ma arvan, et me jõuame siiski pärale.”

„Küllap isand Walder ootab,” sõnas Robb. „Lothar saatis talle Vetevoolt linnuga sõna, ta teab, et me oleme tulekul.”

„Jah, aga see mees on turtsakas ja kahtlustava loomuga,” ütles Catelyn. „Ta võib seda viivitust võtta kui tahtlikku solvangut.”

„Hea küll, ma palun siis talt ka meie aegluse pärast vabandust. Minust saab üks kahetsev kuningas, kes muudkui ette ja taha vabandab.” Robb krimpsutas nägu. „Ma loodan, et Bolton jõudis enne vihmade algust üle Kolmjõe. Kuningatee viib otse põhja, tema tee saab olema kerge. Isegi jalgsi peaks ta enne meid Kaksikutele jõudma.”

„Ja kui tema vägi on sinu omaga ühinenud ja mu vend paari pandud, mis siis?” küsis Catelyn.

„Põhja.” Robb sügas Halli Tuule kõrvatagust.

„Mööda tammiteed? Cailini Kantsi vastu?”

Poeg naeratas talle salapäraselt. „See on üks võimalik tee,” sõnas ta ja Catelyn mõistis tema toonist, et ta ei ütle rohkem midagi. Tark kuningas jätab osa asju enda teada, tuletas ta endale meelde.

Nad jõudsid Vanakivideni kaheksa päevaga, mille jooksul sadu hetkekski ei lakanud, ja jäid laagrisse künkal, muistsete jõekuningate linnuse varemeis, kust avanes vaade Siniharule. Selle umbrohtu kasvanud alusmüür andis aimu, kus olid seisnud müürid ja tornid, kuid kohalik lihtrahvas oli juba ammu suurema osa kividest laiali tassinud, et ehitada endale aitu ja seitsmekodasid ja linnuseid. Ent keset kunagise lossi sisehoovi seisis ikka veel suur tahutud hauaplaat, mis oli pooleldi varjunud vöökõrgesse pruuni rohtu saaretuka vahel.

Hauaplaadile oli tahutud selle mehe kuju, kelle luud plaadi all puhkasid, kuid tuul ja vihm olid teinud oma töö. Võis näha, et kuningas oli kandnud habet, kuid kogu ta nägu oli sile ja joonteta; suud, nina, silmi ja krooni laubal võis vaid vaevu aimata. Tema käed olid põimitud ümber kivist sõjavasara varre, mis lamas tema rinnal. Kunagi oli sellele sõjavasarale kindlasti tahutud ruunid, millel olid kirjas tema nimi ja elulugu, kuid need olid sajanditega täiesti kustunud. Kivi ise oli pragunenud ja nurkadest murenenud, seda katsid kohati valged samblikulaigud ja kuninga jalgu varjasid peaaegu ta rinnani ulatuvad metsroosid.

Sealt leidiski Catelyn Robbi, kes seisis tõsisel ilmel tihenevas videvikus, ainsaks kaaslaseks Hall Tuul. Vihm oli korraks järele jäänud ja kuningas oli paljapäi. „On sellel lossil ka nimi?” küsis ta vaikselt, kui Catelyn tema juurde läks.

„Minu lapsepõlves nimetas lihtrahvas seda Vanakivideks, kuid küllap kandis see mõnda teist nime, kui siin oli veel kuningakoda.” Catelyn oli siin kord koos isaga laagris olnud, kui nad Seagardi läksid. Ka Petyr oli meiega kaasas…

„On üks laul,” meenus Robbile. „Vanakivi Jennyl lilleehtes juus.”

„Lõpuks jääb meist kõigist vaid laul. Kui meil veab.” Catelyn oli tol päeval Jennyt mänginud, oli isegi endale juustesse lilli põiminud. Ja Petyr oli mänginud tema Kiilide Printsi. Catelyn oli siis olnud vaid kaheteistkümne aastane, Petyr alles poisipõnn.

Robb silmitses hauakivi. „Kelle kalm see on?”

„Siin puhkab Tristifer, Neljas Omanimeline, Jõgede ja Küngaste Kuningas.” Catelyni isa oli talle kunagi selle loo pajatanud. „Ta valitses Kolmjõest Kaelani tuhandeid aastaid enne Jennyt ja tema printsi, noil ajul, mil Esimese Rahva kuningriigid andaalide rünnaku ees üksteise järel põrmu varisesid. Teda hüüti Õigluse Vasaraks. Ta pidas sada lahingut ja võitis neist üheksakümmend üheksa, vähemalt nii väidavad lauljad, ja loss, mille ta ehitas, oli tugevaim kogu Westerosel.” Catelyn pani käe poja õlale. „Ta hukkus oma sajandas lahingus, kui seitse andaali kuningat oma väed tema vastu ühendasid. Viies Tristifer ei olnud tema vääriline ja peagi oli kaotatud kuningriik ja siis loss ja kõige lõpuks kadus ka tema sugu. Koos viienda Tristiferiga suri Muddide koda, nad olid valitsenud Jõgedevahet tuhat aastat enne andaalide tulekut.”

„Tema järglane äpardus.” Robb libistas käe üle kareda luitunud kivi. „Ma lootsin, et saan Jeyne’i käima peale… me üritasime üsna tihti, kuid ma pole kindel…”

„See ei juhtu alati esimese korraga.” Kuigi sinuga juhtus küll. „Ega ka sajandaga. Sa oled väga noor.”