Читать книгу Mõõkade maru II: Veri ja kuld - George R. R. Martin - Страница 4

Ehkki palavik ei tahtnud kuidagi järele anda, paranes könt hästi ja Qyburni sõnul ei olnud ta käsivars enam ohus. Jaime igatses juba teele asuda ja Harrenhali, Verised Pajatsid ja Tarthi Brienne’i selja taha jätta. Punases Kantsis ootas teda tõeline naine.

„Ma saadan Qyburni teiega kaasa, et ta teel Kuningalinna teie eest hoolitseks,” sõnas Roose Bolton nende lahkumispäeva hommikul. „Ta hellitab lootust, et teie isa sunnib tänutäheks Tsitadelli talle meistrikee tagasi andma.”

„Meil kõigil on omad lootused. Kui ta mulle uue käe külge kasvatab, teeb mu isa tast suurmeistri.”

Jaime saatesalka käsutas Walton Terassäär – järsk, kare, tahumatu, lihtsa loomuga sõjamees. Jaime oli temasugustega terve oma elu kokku puutunud. Waltoni-sugused mehed tapsid oma isanda käsul, vägistasid pärast lahingut, kui nende veri kees, ja rüüstasid vähimalgi võimalusel, ent pärast sõja lõppu pöördusid nad tagasi koju, vahetasid odad kõblaste vastu, abiellusid naabrimeeste tütardega ja sigitasid karja lõugavaid lapsi. Sellised mehed kuulasid tõrkumatult sõna, kuid neile polnud omane vahvate vennaskondlaste sügav õel julmus.

Mõlemad salgad lahkusid Harrenhalist samal hommikul, vihma tõotava külma halli taeva all. Ser Aenys Frey oli teele läinud kolm päeva varem ja võtnud suuna kirdesse, et kuningateele jõuda. Bolton kavatses talle järgneda. „Kolmjõel on suurvesi,” ütles ta Jaimele. „Isegi rubiinikoolmest on raske üle pääseda. Kas te annate mu südamlikud tervitused oma isale edasi?”

„Kui teie minu omad Robb Starkile edasi annate.”

„Seda ma teen.”

Mõned Vahva Vennaskonna mehed olid tulnud õue nende lahkumist vaatama. Jaime traavis nende juurde. „Zollo. Kui kena sinust, et tulid mind ära saatma. Pyg. Timeon. Kas hakkate minust puudust tundma? Sa hüvastijätuks nalja ei viskagi, Tubatäkk? Et mul tee peal meel lõbusam oleks. Ja Rorge – kas tulid mind hüvastijätuks suudlema?”

„Käi persse, sant,” ütles Rorge.

„Kui sa nii soovid. Aga ära muretse, ma tulen tagasi. Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.” Jaime pööras hobuse ringi ja sõitis tagasi Walton Terassääre ja tema kahesajamehelise salga juurde.

Isand Bolton oli andnud talle rüütlirelvastuse, kuigi ühekäelise mehe puhul mõjus säärane sõjakas rüü otsekui pilge. Jaime ratsutas, mõõk ja pistoda vööl, kilp ja kiiver sadula küljes rippumas, soomussärk tumepruuni ülekuue all. Kuid ta polnud nii rumal, et maalida oma kilbile Lannisteride lõvi lihtsal valgel põhjal, mis oli tema kui Valvkonna rüütelvenna õigus. Ta leidis relvakambrist ühe vana mõlkis ja pinnulise kilbi, mille koorduvalt värvkattelt oli siiski veel üsna äratuntav Lothstonite koja suur must nahkhiir hõbe-kuldsel põhjal. Harrenhal oli enne Whente kuulunud Lothstonitele, kunagisele vägevale suguvõsale, kuid nad olid juba ammu välja surnud, nii et polnud tõenäoline, et keegi talle nende vapi kandmise eest etteheiteid tegema tuleb. Nii polnud ta kellegi sugulane, kellegi vaenlane, kellegi relvakaaslane… kokkuvõttes polnud ta keegi.

Nad lahkusid Harrenhalist väiksema idavärava kaudu ning eraldusid Roose Boltonist ja tema väest kuue penikoorma pärast, kus nad lõunasse pöördusid, et minna mõnda aega mööda järveteed. Walton tahtis kuningateed vältida nii kaua kui võimalik, eelistades sellele talumeeste vankriteid ja metsloomaradu Jumala Silma ümbruses.

„Mööda kuningateed jõuaksime kiiremini edasi.” Jaime tahtis nii kiiresti kui võimalik Cersei juurde naasta. Kui nad teel aega ei viida, oli tal ehk isegi lootust Joffrey pulmapeole jõuda.

„Ma ei soovi mingeid tülisid,” vastas Terassäär. „Jumalad teavad, keda me seal kuningateel kohata võiksime.”

„Te ei pelga ju ometi kedagi? Teil on kakssada meest.”

„Jah. Aga teistel võib olla rohkem. Mu isand käskis teid tervelt teie isa juurde toimetada ja seda kavatsen ma ka teha.”

Ma olen seda teed varem sõitnud, mõtles Jaime paar penikoormat edasi, kui nad möödusid hüljatud veskist järve ääres. Umbrohi kasvas nüüd kohas, kus möldri tütar oli talle kord ujedalt naeratanud ja mölder ise talle hõiganud: „Turniiri peetakse teisel pool, ser.”

Kuningas Aerys oli teinud Jaime ametissepühitsemisest vägeva etenduse. Jaime ütles oma tõotuse kuninga suurtelgi ees, poole kuningriigi silme all, põlvili rohelisel rohul, seljas valge soomusrüü. Kui ser Gerold Hightower tal tõusta aitas ja ta õlgadele valge mantli kinnitas, puhkes kisa, mida Jaime mäletas nüüdki, palju aastaid hiljem. Kuid sama päeva õhtul läks Aerys tujust ära ja teatas, et seitset valvkondlast pole talle siin Harrenhalis tarvis. Jaime sai käsu naasta Kuningalinna, et valvata kuningannat ja väikest prints Viseryst, kes olid sinna jäänud. Isegi kui Valge Sõnn pakkus ennast seda ülesannet täitma, et Jaime saaks isand Whenti turniirist osa võtta, ei jäänud Aerys nõusse. „Siin ei võida ta mingit kuulsust,” kostis kuningas. „Ta kuulub nüüd mulle, mitte Tywinile. Ta teenib minu tahtmist mööda. Mina olen kuningas. Mina valitsen ja tema kuulab sõna.”

Alles siis sai Jaime esimest korda asjast aru. Ta ei võlgnenud seda valget mantlit mitte oma mõõga- ja piigioskusele ega vaprustegudele, mida ta oli Kuningalaane Vennaskonna vastu sooritanud. Aerys oli ta valinud tema isa vihastamiseks, et isand Tywin pärijast ilma jätta.

See mõte oli kibe ka nüüd, palju aastaid hiljem. Ja tol päeval, kui ta oma uues valges mantlis lõuna poole ratsutas, et valvata tühja lossi, oli see olnud peaaegu talumatu. Ta oleks tahtnud mantli sealsamas seljast kiskuda, kuid oli juba liiga hilja. Ta oli poole kuningriigi silme all vande andnud ja Valvkonna rüütli teenistus oli eluaegne.

Qyburn ratsutas tema kõrvale. „Kas käsi teeb teile valu?”

„Mulle teeb valu see, et mul pole kätt.” Hommikuti oli see kõige hullem. Unenägudes oli Jaime terve mees ja igal hommikul lamas ta poolärkvel ja tundis, kuidas ta sõrmed liiguvad. See oli luupainaja, sosistas tema teine mina, keeldudes ikka veel tõde uskumast, ainult luupainaja. Kuid siis tegi ta silmad lahti.

„Teil käis vist eile külaline,” sõnas Qyburn. „Ma loodan, et te tundsite temast mõnu?”

Jaime heitis talle jaheda pilgu. „Ta ei öelnud, kes ta saatis.”

Meister naeratas tagasihoidlikult. „Teil polnud enam suurt palavikku ja ma arvasin, et väike kehaline pingutus oleks teile ehk meeltmööda. Pia on üpris vilunud, kas teile ei tundunud nii? Ja väga… innukas.”

Seda oli tüdruk tõepoolest olnud. Ta oli nii kähku uksest sisse ja oma riietest välja lipsanud, et Jaime oli arvanud, et näeb ikka veel und.

Alles siis, kui naine teki alla puges ja Jaime terve käe tema rinnale pani, läks tal kõvaks. Ja piiga oli üpris kenake. „Ma olin plikatirts, kui te isand Whenti turniirile tulite ja kuningas teile selle mantli andis,” tunnistas ta. „Te olite üleni valges nii ilus ja kõik rääkisid, et te olete väga vapper rüütel. Mõnikord, kui ma mõne mehega olen, panen ma silmad kinni ja kujutan ette, et minu peal olete teie, sileda naha ja kuldsete käharatega. Aga ma ei arvanud kunagi, et ma teid tõesti ka saan.”

Pärast seda ei olnud kerge tüdrukut minema saata, kuid Jaime oli seda ometi teinud. Mul on juba naine, mõtles ta. „Kas te saadate tüdrukuid kõigi juurde, kellele te kaane panete?” küsis ta Qyburnilt.

„Sagedamini saadab isand Vargo neid minu juurde. Ta tahab, et ma nad läbi vaataksin, enne kui… hüva, olgu öeldud, et ükskord armastas ta ettevaatamatult ja ta ei soovi seda rohkem korrata. Kuid ärge peljake, Pia on täiesti terve. Nagu ka teie Tarthi piiga.”

Jaime heitis meistrile terava pilgu. „Brienne?”

„Jah. Ta on üks tugev neiu. Ja tema neitsinahk on ikka alles terve. Eile õhtul igatahes veel oli.” Qyburn itsitas.

„Sikk saatis teid teda läbi vaatama?”

„Aga muidugi. Ta on… valiv oleks ehk õige sõna.”

„Kas see puudutab lunaraha?” küsis Jaime. „Kas tüdruku isa nõuab tõendust, et piiga on ikka veel neitsi?”

„Te siis ei teagi veel?” Qyburn kehitas õlgu. „Isand Selwyn saatis linnuga sõnumi. Vastuseks minu omale. Ehatäht pakub kolmsada kuldmünti, kui oma tütre tervelt tagasi saab. Ma rääkisin, et Tarthil ei leidu safiire, kuid sikk ei võtnud mind kuulda. Ta on kindel, et Ehatäht tahab teda tüssata.”

„Kolmsada kuldmünti on rüütli eest korralik lunaraha. Sikk võiks leppida sellega, mida talle pakutakse.”

„Sikk on Harrenhali valitseja ja Harrenhali valitseja ei kauple.”

See uudis ärritas Jaimet, kuigi ta mõistis, et muud polnudki oodata. See vale säästis sind mõneks ajaks, plika. Ole sellegi eest tänulik. „Kui tema neitsinahk on sama vintske nagu ta ise üleni, siis lõhub sikk oma riista ära, kui üritab seda sisse toppida,” viskas ta nalja. Tema hinnangul oli Brienne küllalt vintske, et paar vägistamist üle elada, aga kui piiga liiga ägedalt vastu paneb, võib Vargo Hoat hakata tal käsi-jalgu küljest kaksama. Ja kui kaksabki, siis mis mul sellest? Mul oleks mu käsi ehk praegu alles, kui ta oleks mul lasknud nõo mõõga võtta ja poleks jamama hakanud. Jaime oleks tookord esimese löögiga neiul peaaegu jala otsast raiunud, kuid sai seejärel neiu käest ise korralikult sugeda. Hoat ehk ei tea, kui ropult tugev ta on. Ta peaks ettevaatlik olema, muidu keerab Brienne ta kondise kaela kahekorra ja kas poleks see tore?

Qyburni seltskond hakkas talle närvidele käime. Jaime sõitis traavi rivi etteotsa. Terassääre ees liikus ümar põhjalasenääps Nage, kes kandis vikerkaarevöödilist seitsme pika sabaga rahulippu, mille varre otsas oli seitsmeharuline täht. „Kas teie, põhjalaste, rahulipp ei peaks olema teistsugune?” küsis Jaime Waltonilt. „Kes on Seitse teie jaoks?”

„Lõunamaa jumalad,” vastas küsitu, „aga me vajamegi lõunamaa rahu, et teid tervelt te isa kätte viia.”

Mu isa. Jaime mõistatas, kas isand Tywin oli siku lunarahanõude kätte saanud – koos tema määnduva käega või ilma. Mida on väärt mõõgamees, kellel pole mõõgakätt? Poolt Casterly Kalju kullast? Kolmesadat kuldmünti? Või mitte midagi? Tema isa ei olnud ennast kunagi tunnetel ülearu kõigutada lasknud. Tywin Lannisteri lihane isa isand Tytos oli kord vangi heitnud ühe mässulise vasalli, isand Tarbecki. Kurikuulus emand Tarbeck vastas sellega, et võttis kinni kolm Lannisteri, nende seas noore Staffordi, kelle õde oli nõbu Tywiniga kihlatud. „Saatke mu käskija ja kallim tagasi, muidu maksavad need kolm iga ülekohtu eest, mis talle osaks saab,” kirjutas emand Casterly Kaljule. Noor Tywin soovitas oma isale sellele soovile vastu tulla ja isand Tarbeck kolmes tükis tagasi saata. Kuid isand Tytos oli leebema loomuga lõvi ja nii võitis emand Tarbeck oma lambapeast mehele paar eluaastat juurde ja Stafford abiellus ja sigitas lapsi ja müttas edasi kuni Härjaristi lahinguni. Isand Tywin aga kestis edasi, igavene nagu Casterly Kalju. Ja nüüd, mu isand, on üks su poegadest kääbus ja teine sant. See ei meeldi sulle mitte üks põrm…

Tee viis ühest põlenud külast läbi. Selle mahapõletamisest oli ilmselt möödas juba aasta või rohkem. Hurtsikud olid mustaks tõmbunud ja katusteta, ümberkaudsetel põldudel aga kasvas vöökõrgune umbrohi. Terassäär käskis peatuse teha, et mehed saaksid hobuseid joota. Ka see koht on mulle tuttav, mõtles Jaime kaevu kõrval oodates. Seal, kus nüüd seisid vaid paar alusmüürikivi ja korsten, oli varem olnud väike kõrts ja Jaime oli seal kruusi õlut joonud. Tumedasilmne teenijapiiga tõi talle juustu ja õunu, kuid kõrtsmik oli keeldunud talt raha võtmast. „On au, et minu katuse all viibib Valvkonna rüütel, ser,” oli mees öelnud. „Seda lugu räägin ma kord oma lastelastele.” Jaime silmitses umbrohu seest esile küündivat korstnat ja mõistatas, kas kõrtsmikule olid need lapselapsed üldse sündida jõudnud. Kas ta rääkis neile, et Kuningatapja jõi kord tema õlut ja sõi tema juustu ja õunu või häbenes ta tunnistada, et oli minusugust söötnud? Sellele küsimusele polnud vastust loota; see, kes kõrtsi maha põletas, oli küllap tapnud ka need lapselapsed.

Ta tundis, kuidas ta olematud sõrmed rusikasse tõmbusid. Kui Terassäär ütles, et võib-olla tasuks lõke üles teha ja suupistet võtta, raputas Jaime pead. „Mulle ei meeldi see koht. Ratsutame edasi.”

Videvikuks olid nad järvest eemaldunud ja liikusid mööda roobasteed läbi tamme- ja jalakametsa. Jaime käekönt pakitses tuimalt, kui Terassäär otsustas laagrisse jääda. Õnnekombel oli Qyburn kaasa võtnud lähkritäie uneveini. Sellal kui Walton vahikordi jagas, sirutas Jaime ennast lõkke lähedal pikali ja toppis kokkurullitud karunaha ühe kännu vastu, et see padja aset täidaks. Plika oleks käskinud tal enne magamajäämist süüa, et ta jõudu ei kaotaks, kuid Jaime väsimus oli suurem kui nälg. Ta sulges silmad ja lootis, et näeb unes Cerseid. Palavikuunenäod olid alati väga elavad…

Ta seisis üksipäini ja alasti vaenlaste keskel, ümberringi ahistavalt ligistikku kivimüürid. Kalju, mõistis ta. Ta tundis selle määratut raskust oma pea kohal. Ta oli kodus. Ta oli kodus ja üleni terve.

Ta kergitas oma paremat kätt ja painutas sõrmi, tundes nende tugevust. See tunne oli sama hea kui naisega magada. Sama hea kui mõõgavõitlus. Neli sõrme ja pöial. Ta oli näinud und, et on sandiks tehtud, kuid see polnud nii. Kergendustundest lõi tal pea pööritama. Mu käsi, mu parem käsi. Kui mul see alles on, ei pea ma midagi kartma.

Tema ümber seisid kümmekond pikka tumedat kogu peakottidega rüüdes, mis varjasid nende nägusid. Neil olid käes odad. „Kes te olete?” nõudis ta neilt. „Mis teil Casterly Kaljult tarvis on?”

Nad ei vastanud, vaid ainult torkisid teda odaotstega. Tal ei jäänud muud üle kui alla minna. Ta laskus mööda käänulist koridori ja kõvasse kaljusse raiutud treppi üha allapoole. Ma pean üles minema, ütles ta endale. Üles, mitte alla. Miks ma alla lähen? Maa all ootab mind hukatus, mõistis ta unenäos esineva selgusega; seal varitses midagi sünget ja kohutavat, mis ihkas teda oma saagiks. Jaime tahtis seisma jääda, kuid nende odad torkisid teda takka. Oleks mul minu mõõk, siis ei saaks miski mulle häda teha.

Trepp lõppes äkitselt kajavas pimeduses. Jaime tajus, et tema ees on avar ruum. Ta peatus järsult ja jäi sügaviku veerele kõikuma. Odateravik torkas teda nimmekohta ja paiskas ta kuristikku. Ta kisendas, kuid kukkumine jäi lühikeseks. Ta maandus kätele ja põlvedele pehmel liival ja madalas vees. Casterly Kalju all oli koopaid, kus leidus vett, kuid see siin oli talle võõras. „Mis koht see on?”

„Sinu koht.” Hääl kajas vastu; need olid sada häält, tuhat häält, kõigi Lannisteride hääled alates Lann Targast, kes oli elanud aoajastul. Kuid kõige rohkem oli see ta isa hääl ja isand Tywini kõrval seisis Jaime õde, valev ja kaunis, käes põlev tõrvik. Ka Joffrey oli seal, nende ühine poeg, ja nende taga veel kümmekond tumedat kogu, kellel olid kuldkollased juuksed.

„Õde, miks isa meid siia tõi?”

„Meid? See on sinu koht, vend. See on sinu pimedus.” Cersei tõrvik oli ainsaks valguseallikaks pimeduses. Ta pöördus minekule.

„Jää minu juurde,” anus Jaime. „Ära jäta mind üksi siia.” Kuid nad olid juba lahkumas. „Ärge jätke mind pimedusse!” Siin all elas midagi jubedat. „Andke mulle vähemalt mõõk.”

„Ma andsin sulle mõõga,” vastas isand Tywin.

See lamas ta jalge ees. Jaime kobas vee all ja sai lõpuks selle pideme pihku. Kui mul on mõõk, ei saa miski mulle häda teha. Kui ta mõõga üles tõstis, lõi selle teravikul lõkendama tuleleek ja roomas mööda tera alla, peatudes käelaiuselt enne pidet. Tuli võttis samasuguse värvi nagu teras ja põles sinkjashõbedase leegiga ja hämarus taandus. Küürutades ja kuulatades pöördus Jaime kohapeal ringiratast, valmis ükskõik milleks, mis võis pimedusest esile ilmuda. Vesi voolas ta saabastesse, pahkluuni ulatuv ja lõikavalt külm. Vesi on ohtlik, mõtles ta endamisi. Selle salasügavikes võivad peituda elukad…

Tagantpoolt kostis kõva pladinat. Jaime pöördus tuhinal heli poole… kuid nõrgas valguses hakkas talle silma ainult Tarthi Brienne, käed raskete ahelatega kammitsetud. „Ma tõotasin, et kaitsen sind,” sõnas alasti piiga jonnakalt. „Ma vandusin seda.” Ta sirutas käed Jaime poole. „Palun, ser. Kui tohib paluda.”

Teraslülid katkesid nagu siid. „Mõõka,” palus Brienne, ja seal see oligi – koos tupe, vöö ja kõigega. Neiu pani selle ümber oma jämeda piha. Valgus oli nii hämar, et Jaime nägi teda vaevu, ehkki nad seisid teineteisest vaid paari jala kaugusel. Selles valguses näib ta peaaegu kaunitarina, mõtles Jaime. Selles valguses on ta peaaegu nagu rüütel. Ka Brienne’i mõõk võttis tuld ja põles sinkjashõbedaselt. Pimedus taandus veel pisut.

„Need leegid põlevad senikaua, kuni te elate,” kuulis ta Cersei hüüdu. „Kui need hääbuvad, on ka teie kord.”

„Õde!” hüüdis Jaime. „Jää minu juurde. Jää siia!” Ainsaks vastuseks olid vaiksed eemalduvad sammud.

Brienne liigutas oma mõõka ühele ja teisele poole ja vaatas, kuidas hõbekarva leegid hüplesid ja valendasid. Tema jalge ees säras põleva mõõga peegelpilt sileda musta vee pinnal. Neiu oli sama pikk ja tugev nagu Jaime varasemast mäletas, kuid talle tundus siiski, et piigal olid nüüd naiselikumad vormid.

„Kas siin all hoitakse karu?” Brienne liikus aeglaselt ja ettevaatlikult, mõõk käes, astus sammu, siis pöördus ja kuulatas. Iga sammu juures kostis kerget solinat. „Koopalõvi? Ürghunte? Mõnda karu? Ütle mulle, Jaime. Kes siin elab? Kes elab siin pimeduses?”

„Hukatus.” Mitte karu, mõistis Jaime. Mitte lõvi. „Ainult hukatus.”

Mõõkade jahedas hõbesinises valguses paistis neiu kahvatu ja sõjakas. „Mulle ei meeldi see koht.”

„Ei meeldi see mullegi.” Nende mõõgad moodustasid väikese valgusesaare, kuid ümberringi laius lõputu pimedusemeri. „Mu jalad on märjad.”

„Me võiksime tagasi minna sama teed mööda, kust meid siia toodi. Kui sa mu õlgadele roniksid, ulatuksid sa kergesti selle käigusuuni.”

Siis saaksin ma Cerseile järele minna. Jaime tundis, kuidas tal selle mõtte peale kõvaks läks ja ta pöördus kõrvale, et Brienne seda ei näeks.

„Kuula.” Neiu pani käe talle õlale ja Jaime võpatas äkilisest puudutusest. Ta on soe. „Keegi tuleb.” Brienne tõstis mõõga ja osutas sellega vasakule. „Sealt.”

Jaime puuris pilguga pimedust ja siis nägi temagi. Keegi liikus pimeduses, kuid ta ei näinud päris täpselt…

„Mees hobusel. Ei, kaks. Kaks ratsanikku kõrvuti.”

„Siin, Kalju all?” See oli arutu mõte. Kuid sealt tulidki kaks ratsanikku tuhkrutel hobustel, nii mehed kui ratsud soomusega kaetud. Hobused ilmusid aeglasel sammul pimedusest esile. Nad ei tee häält, mõistis Jaime. Ei mingit solinat, soomusekõlinat ega kabjaplaginat. Talle meenus Eddard Stark, kes ratsutas läbi Aeryse vaikusesse mattunud troonisaali. Ainult ta silmad kõnelesid – kõrge isanda silmad, külmad ja hallid ja täis hukkamõistu.

„Oled see sina, Stark?” hõikas Jaime. „Tule aga. Ma ei kartnud sind elusana, ma ei karda sind ka surnuna.”

Brienne puudutas tema kätt. „Neid on rohkem.”

Ka Jaime nägi neid. Talle tundus, nagu kannaksid nad kõik lumest turvist ja nende õlgade kohal lehvisid udukahlud. Nende kiivrite näokatted olid alla tõmmatud, kuid Jaime Lannister tundis nad ära ka nägusid nägemata.

Viis neist olid olnud ta vennad. Oswell Whent ja Jon Darry. Lewyn Martell, Dorne’i prints. Valge Sõnn, Gerald Hightower. Ser Arthur Dayne, Hommiku Mõõk. Ja nende kõrval ratsutas hämu ja kurbusega pärjatud Rhaegar Targaryen, Lohekivi Prints ja Raudtrooni seaduslik pärija, pikad juuksed selja taga lehvimas.

„Ma ei pelga teid,” hõikas Jaime ja pöördus, kui ratsanikud temast kahele poole hargnesid. Ta ei teadnud, kummale poole näoga seista. „Ma võitlen teiega ükshaaval või kõigi vastu korraga. Aga kes teist sellelt piigalt mõõtu võtab? Ta saab pahakseks, kui ta kõrvale jäetakse.”

„Ma andsin vande, et kaitsen teda,” sõnas Brienne Rhaegari vaimule. „Ma andsin pühaliku vande.”

„Me kõik oleme vande andnud,” vastas ser Arthur Dayne väga nukralt.

Vaimud tulid oma tontlike ratsude seljast maha. Kui nad mõõgad välja tõmbasid, toimus see täiesti hääletult. „Tema tahtis linna maha põletada,” ütles Jaime. „Et Robertile jääks vaid tuhk.”

„Ta oli sinu kuningas,” ütles Darry.

„Sa vandusid, et kaitsed teda,” lisas Whent.

„Ja tema lapsi samuti,” lausus prints Lewyn.

Prints Rhaegar helendas külmalt – kord valgelt, siis punaselt, siis tumedalt. „Ma jätsin oma naise ja lapsed sinu hoolde.”

„Ma ei arvanud, et ta neile kurja teeb.” Jaime mõõk helendas nüüd nõrgemini. „Ma olin kuninga juures…”

„Tapsid kuninga,” ütles ser Arthur.

„Lõikasid tal kõri läbi,” ütles prints Lewyn.

„Kuningal, kelle eest sa olid vandunud surra,” sõnas Valge Sõnn.

Mõõgal värelevad leegid olid kustumas ja Jaimele meenusid Cersei sõnad. Ei. Hirm nööris tal kõri kokku. Siis tema mõõk kustus ja põlema jäi vaid Brienne’i oma, kui kummitused neid ründasid.

„Ei,” ütles ta, „ei, ei, ei. Eeeeeiiiiii!”

Süda vasardamas, virgus ta võpatades ja leidis ennast tähistaeva alt pimedusest puudesalust. Tal oli suus sapi maitse ja ta värises, ühtaegu kuuma ja külma higiga kaetud. Kui ta pilgu oma mõõgakäele heitis, lõppes ta ranne naha ja sidemega, mis olid korralikult ümber inetu köndi mähitud. Ta tundis, kuidas ta silmadesse tulvasid äkitselt pisarad. Ma tundsin seda, ma tundsin jõudu oma sõrmedes ja mõõgapideme karedat nahka. Mu käsi…

„Mu isand.” Qyburn põlvitas tema kõrvale maha, isalikul näol murekortsud. „Mis on? Ma kuulsin teie kisendust.”

Pikk ja tusane Walton Terassäär seisis nende kohal. „Milles asi? Miks te karjusite?”

„Uni… ma nägin lihtsalt und.” Hetkeks segadusse sattunud Jaime silmitses laagrit enda ümber. „Ma olin pimeduses, aga mul oli mu käsi alles.” Ta heitis pilgu köndile ja tal hakkas taas halb. Kalju all pole ühtegi sellist kohta, mõtles ta. Ta kõhus oli kibe ja õõnes tunne ja pea tuikas kohast, mille ta oli vastu kändu toetanud.

Qyburn katsus ta laupa. „Teil on ikka veel kerge palavik.”

„Palavikuviirastused.” Jaime tõstis käe. „Aidake mind.” Terassäär võttis tal tervest käest kinni ja tõmbas ta püsti.

„Veel üks kruusitäis uneveini?” küsis Qyburn.

„Ei. Mulle aitab selleks ööks unenägudest.” Jaime mõistatas, kui kaugel koidik veel on. Ta aimas, et kui ta silmad kinni paneb, satub ta jälle sellesse pimedasse märga kohta.

„Siis moonipiima? Ja midagi palaviku vastu? Te olete veel nõrk, mu isand. Te peate magama. Ja puhkama.”

Just seda ma ei mõtlegi teha. Kuuvalgus valendas kalbelt kännul, mille vastu Jaime oli pea toetanud. Seda kattis nii paks sammal, et ta ei olnud enne tähelegi pannud, et puu oli valge. See viis ta mõtted Talitundrule ja Ned Starki südamepuule. See polnud tema, mõtles ta. See polnud üldse tema. Kuid see känd oli surnud, nagu ka Stark ja kõik teised – prints Rhaegar ja ser Arthur ja lapsed. Ja Aerys. Eelkõige Aerys. „Kas te usute vaimudesse, meister?” küsis ta Qyburnilt.

Mehe näole tekkis kummaline ilme. „Ükskord Tsitadellis läksin ma tühja tuppa ja nägin tühja tooli. Ometi teadsin ma, et vaid hetk varem oli seal olnud üks naine. Padi tema istumiskohas oli lohkus, riie veel soe ja õhus hõljus tema lõhn. Kui me toast lahkudes oma lõhnad sinna maha jätame, siis peaks ju ka meie hingedest midagi maha jääma, kui me sellest elust lahkume?” Qyburn laiutas käsi. „Ülemmeistritele mu mõtteviis paraku ei meeldinud. Jah, Marwynile küll, aga tema oli ka ainuke.”

Jaime tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Saduldage hobused, Walton,” ütles ta. „Ma tahan tagasi minna.”

„Tagasi?” Terassäär piidles teda umbusklikult.

Ta arvab, et ma olen hulluks läinud. Ja ehk olengi.„Ma jätsin Harrenhali midagi maha.”

„See on nüüd isand Vargo käes. Tema ja ta Veriste Pajatsite.”

„Teil on kaks korda rohkem mehi kui tal.”

„Kui ma teid teie isa juurde ei toimeta, nagu kästud, nülib isand Bolton mu ära. Me jätkame teed Kuningalinna poole.”

Kunagi oleks Jaime sellele vastanud naeratuse ja ähvardusega, kuid ühekäelised sandid ei sisenda eriti hirmu. Ta mõistatas, mida tema vend tema asemel teeks. Tyrion mõtleks midagi välja. „Lannisterid valetavad, Terassäär. Kas isand Bolton teile seda ei öelnud?”

Mees kortsutas kahtlustavalt kulmu. „Ja kui ütleski?”

„Kui te ei vii mind tagasi Harrenhali, siis ei pruugi see laul, mille ma oma isale kõrva puhun, Pelgukantsi isandale sugugi mitte meelepärane olla. Ma võin koguni öelda, et just Bolton käskis mul käe maha raiuda ja et Walton Terassäär oli see, kes selle hoobi andis.”

Waltoni lõug vajus rippu. „See pole tõsi.”

„Jah, aga keda mu isa uskuma jääb?” Jaime manas näole samasuguse naeratuse nagu vanasti, kui ükski asi maailmas ei suutnud teda kohutada. „Oleks palju hõlpsam, kui me lihtsalt tagasi läheme. Üsna varsti saaksime jälle oma teed jätkata ja ma laulaksin Kuningalinna jõudes nii ilusa laulu, et te ei usu oma kõrvu. Te saaksite endale selle tüdruku ja tänutäheks priske kukrutäie kulda.”

„Kulda?” See oli Waltonile üpris meeltmööda. „Kui palju?”

Ta on mul peos. „Aga kui palju te sooviksite?”

Ja päikesetõusu ajaks olid nad juba poolel teel tagasi Harrenhali.

Jaime sundis hobust takka palju kõvemini kui eelmisel päeval ja Terassäär oma põhjalastega oli sunnitud temaga sammu pidama. Kuid ikkagi oli juba keskpäev, kui nad järveäärse lossini jõudsid. Vihma tõotava tumeneva taeva all kõrgusid mustalt ja kurjaendeliselt tohutud müürid ja viis suurt torni. See oleks nagu välja surnud. Müürid olid inimtühjad, väravad kinni ja riivi pandud. Kuid kõrgel väravatorni kohal rippus lõdvalt üksik lipp. Qohori must sikk, tundis Jaime selle ära. Ta pani käed suu ümber torru ja hõikas: „Teie seal! Tehke värav lahti või ma löön selle maha!”

Alles siis, kui Qyburn ja Terassäär tema hõikega ühinesid, ilmus lõpuks ülal müüririnnatisel nähtavale kellegi pea. Mees jõllitas alla nende poole ja kadus siis. Veidi aja pärast kuulsid nad, kuidas võre üles tõsteti. Värav lükati valla ja Jaime Lannister andis hobusele kannuseid ja sõitis müüride vahelt läbi, heitmata pilkugi varitsusavadele, mille alt ta möödus. Ta oli kartnud, et sikk ei pruugi neid sisse lasta, kuid ilmselt pidas Vahva Vennaskond neid endiselt oma liitlasteks. Lollpead.

Välisõu oli tühi; ainult pikast kivikatusega tallist kuuldus mingeid elumärke ja hetkel ei huvitanud hobused Jaimet põrmugi. Ta peatas ratsu ja vaatas ringi. Ta kuulis kusagilt Vaimudetorni tagant hääli ja meeste karjumist viies-kuues eri keeles. Terassäär ja Qyburn ratsutasid tema kõrvale. „Võtke see kaasa, mille järele te tulite, ja siis kaome siit,” ütles Walton. „Ma ei taha Pajatsitega mingit tüli.”

„Käskige oma meestel käed mõõgapidemetel hoida, ja Pajatsid ei taha teiega mingit tüli. Kaks ühe vastu, on ju nii?” Jaime pööras järsult pead, kuuldes eemalt möiret – nõrka, kuid raevukat. See kajas Harrenhali müüridelt vastu ja naer tõusis kohinal nagu meri. Ühtäkki taipas Jaime, mis siin toimub. Kas me jõudsime liiga hilja? Tal läks südame alt õõnsaks ja ta andis hobusele kõvasti kannuseid ning kappas üle välisõue, kivist kaarsilla alt läbi, ümber Halava torni ja üle Kivivoolu hoovi.

Piiga oli karuaugus.

Kuningas Harren Must oli tahtnud, et isegi tema karuvõitlused oleksid hunnitud. Auk oli kolmkümmend jalga lai ja viisteist jalga sügav, kivimüüriga ümbritsetud, liivaga kaetud ja seda ümbritses kuus rida marmorpinke. Hobuse seljast kohmakalt maha tulles täheldas Jaime, et Vahva Vennaskond täitis vaid veerandi pinkidest. Sõjasulased jälgisid nii hoolega all avanevat vaatepilti, et ainult augu vastasküljel istujad märkasid nende tulekut.

Brienne’il oli seljas toosama halvasti istuv kleit, mida ta oli kandnud õhtusöögil Roose Boltoni seltsis. Tal polnud kilpi, rinnaplaati, soomussärki ega isegi kõvastatud nahast turvist – ainult roosa siid ja myri pits. Võib-olla leidis sikk, et piiga näeb naisteriietes naljakam välja. Tema kleit ripnes pooleldi räbalaiks kistult ja tema vasak käsi, mida karu oli küünistanud, tilkus verd.

Vähemalt andsid nad talle mõõga. Piiga hoidis seda ühe käega, liikudes külitsi ning üritades ennast karust kaugemale hoida. Sellest pole abi, sõõr on liiga väike. Ta oleks pidanud ründama, loole kiire lõpu tegema. Tubli mõõgaga võis igast karust jagu saada. Kuid tundus, et piiga pelgas elukale ligineda. Pajatsid kostitasid teda sõimu ja nilbete soovitustega.

„See ei puutu meisse,” hoiatas Terassäär Jaimet. „Isand Bolton ütles, et piiga on nende jagu ja tehku nad temaga, mis tahavad.”

„Tema nimi on Brienne.” Jaime läks mööda astmeid alla, möödudes kümmekonnast kohkunud sõjasulasest. Vargo Hoat oli end sisse seadnud isanda loožis kõige alumises reas. „Isand Vargo,” hüüdis Jaime üle hõigete.

Qohorlane oleks peaaegu oma veini ümber ajanud. „Kuningatapja!” Tema vasak näopool oli kohmakalt kinni seotud, side kõrva peal vereplekke täis.

„Too ta sealt välja.”

„Ša hoia šiit eemale, Kuningatapja, kui ei taha teišt könti šaada.” Sikk tõstis veinikarika. „Šinu naiššaatan hammuštaš mul kõrva peašt. Mõni ime, et ta iša šihukeše värdja eešt luna ei makša.”

Möiret kuuldes pöördus Jaime ümber. Karu oli kaheksa jalga pikk. Gregor Clegane loomanahas, ainult küllap vist arukam, mõtles Jaime. Kuid see elukas ei ulatunud käpaga nii kaugele lööma kui Mägi oma röögatu kahekäemõõgaga.

Raevust möirates paljastas karu suutäie kollaseid kihvu, laskus siis tagasi neljale käpale ja läks otse Brienne’i poole. Kasuta võimalust, mõtles Jaime. Löö! Kohe!

Selle asemel suskas neiu looma mannetult mõõgateravikuga. Karu põrkas tagasi ja tungis siis mörisedes peale. Brienne lipsas vasakule ja suskas uuesti karule näkku. Seekord tõstis elukas käpa ja lõi mõõga kõrvale.

Ta on ettevaatlik, mõistis Jaime. See loom on varem inimesi rünnanud. Ta teab, et mõõgad ja odad võivad talle viga teha. Aga see ei heiduta teda kauaks eemale. „Tapa ta!” karjus ta, kuid tema hääl mattus teiste hõigete sisse. Kui Brienne teda kuuliski, ei näidanud ta seda välja. Ta liikus augus ringiratast, hoidudes seljaga vastu seina. Liiga lähedalt. Kui karu ta vastu seina surub…

Kiskja pööras end kohmakalt, liiga kaugel ja liiga kiiresti. Kassi väledusega muutis Brienne suunda. Vaat see on juba selle piiga moodi. Ta sööstis ette ja lõi mõõgaga karule selga. Möirates ajas kiskja end taas tagajalgadele. Brienne taganes kärmelt. Aga kus on veri? Siis Jaime korraga mõistis. Ta pöördus järsult Hoati poole. „Sa andsid talle turniirimõõga.”

Sikk hirnus naerda, Jaimet veini ja süljega pritsides. „Muidugi.”

„Mina maksan ta eest selle kuradi luna. Kulda, safiire, mida ainult tahad. Tõmba ta sealt välja.”

„Ša tahad teda? Too ta šiiš ära.”

Nii Jaime tegigi.

Ta pani oma terve käe marmorrinnatisele, hüppas üle selle ja maandus veereldes liivale. Karu pöördus mütsatust kuuldes, nuhutas ja piidles uut tulijat valvsalt. Jaime rabeles ennast põlvili. Mida seitset põrgut ma nüüd edasi teen? Ta haaras maast kamalutäie liiva. „Kuningatapja!” kuulis ta Brienne’i jahmunud häält.

„Jaime.” Ta hüppas püsti ja virutas liiva karule näkku. Kiskja küünistas õhku ja möirgas nagu metsaline.

„Mida sa siin teed?”

„Midagi arutut. Hoia minu selja taha.” Jaime liikus kaarega neiu poole, ennast Brienne’i ja karu vahele seades.

„Hoia ise minu selja taha. Mul on mõõk.”

„Nüri ja terata mõõk. Hoia minu selja taha!” Jaime märkas midagi, mis oli pooleldi liiva sisse mattunud, ja kahmas selle terve käega maast üles. See osutus inimese lõualuuks, mille küljes rippus veel veidi vakladest kubisevat rohekat ihu. Kui tore, mõtles Jaime, seejuures mõistatades, kelle nägu ta käes hoiab. Karu nihkus lähemale ja Jaime heitis käe taha ja viskas luu, ihu ja vaglad karu pea pihta. Vise läks tubli kolm jalga märgist mööda. Ma peaksin ka oma vasaku käe maha kaksama, sellest pole mulle mingit kasu.

Brienne tahtis temast mööda söösta, kuid Jaime lõi tal jalad alt ära. Neiu kukkus liivale, kasutu mõõk pihku surutud. Jaime jäi harkisjalu tema kohale seisma ja karu kargas nende poole.

Kõlas kume tinin ja korraga istus kiskja vasakus silmas sulgedega nool. Karu avatud lõugade vahelt voolas verd ja ila ja teine nool tabas teda jalga. Karu möiratas ja ajas end tagajalgadele. Ta märkas uuesti Jaimet ja Brienne’i ja looberdas nende poole. Veel mitmest ammust lendu lastud nooled tungisid läbi karvkatte ihusse. Nii lähedalt polnud amburitel lihtsalt võimalik mööda lasta. Nooled tabasid raskelt nagu nuiad, kuid karu tegi veel ühe sammu. Vaene rumal vapper loom. Kui karu talle äiata püüdis, keksis Jaime kisendades ja jalaga liiva üles pekstes kõrvale. Karu pöördus, et oma piinajale järgneda ja sai veel kaks noolt selga. Ta mörises viimast korda, istus tagakäppadele, vajus verelaigulisele liivale pikali ja suri.

Brienne upitas ennast põlvili, mõõk pihku surutud, hingamine kiire ja katkendlik. Terassääre amburid vedasid oma ambe vinna ja sättisid uusi nooli paika, Verised Pajatsid aga kisendasid neile needusi ja ähvardusi. Jaime nägi, et Rorge ja Kolmvarvas olid mõõgad välja tõmmanud ja Zollo vallandas oma piitsa.

„Te tapšite mu karu!” kriiskas Vargo Hoat.

„Ja sama juhtub teiega, kui te minuga tüli norite,” kähvas Terassäär vastu. „Plika tuleb koos meiega.”

„Ta nimi on Brienne,” sõnas Jaime. „Tarthi neitsi Brienne. Ma loodan, et sa oled ikka veel neitsi?”

Neiu inetu nägu tõmbus punaseks. „Jah.”

„Kui tore,” ütles Jaime. „Ma päästan ainult neitseid.” Ta pöördus Hoati poole. „Sa saad oma lunaraha. Meie mõlema eest. Ükski Lannister ei jää kellelegi võlgu. Hangi nüüd paar köit ja aita meid siit välja.”

„Mida perset,” urises Rorge. „Tapa nad ära, Hoat. Muidu hakkad seda kuradi kõvasti kahetsema.”

Qohorlane kõhkles. Pooled tema mehed olid purjus, põhjalased purukained ja neid oli kaks korda rohkem. Mõned amburid olid oma relvad juba uuesti laadinud. „Tõmmake nad välja,” sõnas Hoat ja pöördus siis Jaime poole. „Ma otšuštašin armuline olla. Öelge šeda oma aulišele išale.”

„Seda ma teen, mu isand.” Aga sellest ei sünni sulle midagi head.

Alles siis, kui nad olid Harrenhalist juba pooleteise penikoorma kaugusel ja müüril seisvate vibumeeste laskeulatusest väljas, ei hoidnud Walton Terassäär oma viha enam tagasi. „Oled sa hull, Kuningatapja? Kas sa otsisid surma või? Ükski mees ei saa karust paljaste kätega jagu.”

„Ühe palja käega ja ühe palja köndiga,” parandas Jaime teda. „Aga ma lootsin, et te tapate selle eluka enne, kui tema minu. Vastasel juhul oleks isand Bolton teilt naha maha nülginud nagu koore apelsinilt, eks?”

Terassäär nimetas teda otsesõnu lollakaks Lannisteriks, andis hobusele kannuseid ja kappas piki rivi minema.

„Ser Jaime?” Ka oma roosas määrdunud siidkleidis ja pitsiräbalates nägi Brienne välja pigem nagu kleidiga mees kui õige naine. „Ma olen tänulik, aga… te olite juba kaugele jõudnud. Miks te tagasi tulite?”

Jaimel käis peast läbi korraga kümme nööget, üks jõhkram kui teine, kuid ta kehitas ainult õlgu. „Ma nägin sind unes,” ütles ta.