Читать книгу Mõõkade maru II: Veri ja kuld - George R. R. Martin - Страница 3

Kui Arya nägi kauguses terendavat kõrget küngast, mida kuldas pärastlõunane päike, tundis ta selle kohe ära. Nad olid suure ringiga jõudnud tagasi Südamemäe juurde.

Loojanguks jõudsid nad mäeharjale, kus neid ei ähvardanud mingi oht, ja jäid seal laagrisse. Arya tegi koos isand Bericu kannupoisi Nediga tiiru mööda paispuukändude sõõri ja nad jäid ühele kännule seisma ning vaatasid, kuidas ehavalgus läänes kustus. Siit kõrgelt oli näha, et põhja pool möllab raju, kuid Südamemägi ulatus vihmast kõrgemale. Kuid tuulest kõrgemal see siiski polnud – iilid olid nii tugevad, et Aryale tundus, nagu seisaks keegi tema taga ja sikutaks teda mantlist. Ent kui ta ringi pööras, polnud seal kedagi.

Kummitused, meenus talle. Südamemäel kummitab.

Nad tegid künkatippu suure lõkke ja Thoros Myrist istus ristijalu selle äärde ning jäi ainiti leeke silmitsema, nagu poleks maailmas midagi muud olemas.

„Mida ta teeb?” küsis Arya Nedilt.

„Mõnikord näeb ta leekides asju,” sõnas kannupoiss. „Minevikku. Tulevikku. Asju, mis juhtuvad kaugel.”

Arya vaatas silmi kissitades tulle, et näha, kas ka tema suudab näha sedasama, mida punane preester seal nägi, kuid tal hakkasid ainult silmad vett jooksma ja üsna varsti pöördus ta kõrvale. Ka Gendry piidles punast preestrit. „Kas sa näed seal tõesti tulevikku?” küsis ta korraga.

Thoros ohkas ja pööras pilgu lõkkelt. „Mitte siin. Mitte praegu. Kuid mõnikord jah – Valguse Isand kingib mulle nägemusi.”

Gendry ilme oli kahtlev. „Minu peremees rääkis, et sa oled lakkekrants ja petis ja et hullemat preestrit pole maa peal olemaski.”

„See oli inetu jutt.” Thoros kõhistas naerda. „Tõsi, kuid inetu. Kes su peremees oli? Olen ma sind varem näinud, poiss?”

„Ma olin õpipoiss relvasepp Tobho Motti juures Terase tänaval. Sa käisid talt tihti mõõku ostmas.”

„Just-just. Ta kooris mult nende eest topelthinna ja sõitles mind selle eest, et ma nad põlema panen.” Thoros naeris. „Sinu peremehel oli õigus. Ma polnud kuigi vaga preester. Ma olin oma pere kaheksast lapsest noorim ja seepärast andis mu isa mu ära Punasesse Templisse, kuid ma ise poleks endale sellist saatust valinud. Ma ütlesin palveid ja laususin loitse, aga ma käisin ka köögis vargil ja vahetevahel leiti mu voodist tüdrukuid. Nurjatud tüdrukud sellised, mina küll ei tea, kuidas nad sinna said.

Kuid mul oli annet keelte peale. Ja kui ma leekidesse vahtisin, siis… nägin ma seal vahel asju. Sellegipoolest oli must rohkem tüli kui kasu ja lõpuks saadeti mind Kuningalinna, viima Isanda valgust pimedusega löödud Westerosele. Kuningas Aerys armastas nii kangesti tuld, et temast loodeti tulevast usukummardajat. Paraku oskasid tema püromandid paremaid trikke kui mina.

Kuid kuningas Robertile ma meeldisin. Kui ma esimest korda leegitseva mõõgaga segatapluses võitlesin, lõi Kevan Lannisteri hobune perutama ja viskas ta sadulast ja Tema Majesteet naeris nii kõvasti, et ma kartsin, et tal läheb veresoon lõhki.” See meenutus tõi punase preestri näole naeratuse. „Kuid mõõgaga ei oleks tohtinud nii ümber käia, ka selles oli su peremehel õigus.”

„Tuli neelab.” Isand Beric seisis nende taga ja tema hääles kõlas midagi, mis sundis Thorose sedamaid vaikima. „See neelab, ja kui see on oma töö teinud, pole järel enam midagi. Mitte midagi.”

„Beric. Kulla sõber.” Preester puudutas pikseisanda kätt. „Mida sa öelda tahad?”

„Ikka sedasama, mida ma juba öelnud olen. Kuus korda, Thoros? Kuus korda on liiga palju.” Beric pöördus järsult kõrvale.

Sel ööl ulgus tuul lausa hundi kombel ja lääne pool ulguvad päris hundid oleksid sellele otsekui õpetust jaganud. Sälk, Anguy ja Kuuküla Merritt pidasid vahti. Ned, Gendry ja paljud teised olid juba sügavas unes, kui Arya märkas hobuste taga hiilimas tillukest heledat naisekogu, kes toetus pahklikule kepile, hõredad valged juuksed ägedalt lehvimas. Naine oli kõige rohkem kolme jala pikkune. Lõkkekumas helkisid ta silmad sama punaselt nagu Joni hundi silmad. Ka tema oli viirastus. Arya hiilis lähemale, laskus põlvili ja jäi vaatama.

Thoros ja Sid olid isand Bericu juures, kui kääbusnaine kutset ootamata lõkke äärde istus. Ta kõõritas neid silmadega, mis hõõgusid nagu söed. „Säde ja Sidrun tulid taas mulle austust osutama ja Tema Kõrgus Laipade Isand ka.”

„Sellel nimel on kuri kõla. Ma palusin, et sa seda ei kasutaks.”

„Palusid tõesti. Kuid sul on värske laibalehk juures, mu isand.” Naisel oli suus veel vaid üksainuke hammas. „Paku mulle veini, muidu lähen ma ära. Mu kondid on vanad. Mu liigesed valutavad, kui tuul lõõtsub, ja siin kõrgel lõõtsub tuul kogu aeg.”

„Hõbemünt sinu unenägude eest, emand,” sõnas isand Beric tõsimeelse viisakusega. „Ja teine lisaks, kui sul on meile uudiseid.”

„Hõbemünt ei sünni süüa ja selle seljas ei saa sõita. Lähker veini mu unenägude eest ja minu uudiste eest üks suudlus sellelt suurelt oinalt kollases mantlis.” Tilluke naine kõkutas. „Jajah, üks märg musi, natuke keelt ka. Seda pole nii ammu, nii ammu saanud. Tema huultel on sidrunite ja minu huultel põrmu maitse. Ma olen liiga vana.”

„Just,” porises Sid. „Liiga vana veini ja suudluste jaoks. Ma võin sulle ainult lapiti mõõka maitsta anda, vanamoor.”

„Mul tulevad juuksed kamalutäitena peast ja keegi pole mind tuhat aastat suudelnud. Raske on olla nii vana. Hästi, ma lepin siis lauluga. Ühe lauluga Seitsme-Tomilt mu uudiste eest.”

„Tom laulab sulle su laulu,” lubas isand Beric. Ta andis ise naisele veinilähkri.

Kääbusnaine rüüpas suure sõõmu, nii et vein üle ta lõua nirises. Kui ta lähkri alla lasi, pühkis ta krimpsus käeseljaga suud ja ütles: „Mõru vein mõrude sõnumite eest, eks sobi need hästi kokku? Kuningas on surnud, on see sinu jaoks küllalt mõru?”

Aryal tõusis süda kurku.

„Milline kuramuse kuningas on surnud, vanamoor?” nõudis Sid.

„Märg kuningas. Kaheksajala-kuningas, head isandad. Ma nägin ta surmast und ja ta suri ja raudkaheksajalad pööravad nüüd omavahel tülli. Aa, ja isand Hoster Tully on ka surnud, aga seda te juba teate, eks ole? Kuningate kojas istub sikk, üksi ja ärevil, ja suur koer on ta kallale sööstmas.” Vanaeit rüüpas uue suure sõõmu veini, huultele tõstetud lähkrit käte vahel pigistades.

Suur koer. Kas ta mõtles Hagijat? Või ehk tema venda, Ratsutavat Mäge? Arya ei osanud seda arvata. Nad kandsid ühesugust vappi – kolm musta koera kollasel põhjal. Pooled neist, kelle surma Arya soovis, olid ser Gregor Clegane’i mehed: Polliver, Dunsen, Leebe Raff, Kõditaja ja ser Gregor ise. Võib-olla poob isand Beric nad kõik üles.

„Ma nägin vihma käes ulguvat hunti, kuid keegi ei kuulnud tema leina,” jätkas kääbusnaine. „Ma kuulsin sellist mürglit, et pea tahtis otsas lõhki minna – trummid ja sarved ja vilepillid ja karjed, kuid kõige kurvemalt kõlas kellukeste tilin. Ma nägin peol neidu, kelle juustes olid tumepunased maod ja nende kihvad tilkusid mürgist. Ja hiljem nägin ma sedasama neidu, kes tappis metsiku hiiglase lumest tehtud lossis.” Ta pööras järsult pead ja naeratas läbi hämaruse otse Arya poole. „Minu eest sa end ei peida, laps. Tule nüüd siia.”

Aryal jooksis külmavärin üle kaela. Hirm lööb sügavamaid haavu kui mõõgad, tuletas ta meelde. Ta tõusis ja ligines ettevaatlikult lõkkele, kergelt päkkadele toetudes, valmis plehku pistma.

Kääbusnaine uuris teda oma ähmaste punaste silmadega. „Ma näen sind,” sosistas ta. „Ma näen sind, hundilaps. Verelaps. Ma arvasin, et see surmalõhn tuleb isandast…” Vanaeit hakkas nuuksuma, nii et ta väike keha vappus. „See on sinust julm, julm, et sa mu künkale tulid. Suvelossi kurbus täitis mu pilgeni, mul pole sinu oma tarvis. Kao siit, must süda! Kao siit!”

Tema hääles kõlas selline hirm, et Arya taganes sammu, ise mõistatades, kas see naine on hull. „Ära hirmuta last,” nurises Thoros. „Temast pole mingit kurja.”

Sid Sidrunimantel katsus sõrmega oma lömmis nina. „Ära ole selles nii kuramuse kindel.”

„Ta lahkub siit homme koos meiega,” rahustas isand Beric väikest naist. „Me viime ta Vetevoole tema ema juurde.”

„Ei,” sõnas kääbus. „Seda te ei tee. Jõgede üle valitseb nüüd must kala. Kui tahate tüdruku ema leida, siis otsige teda Kaksikutelt. Sest seal peavad tulema pulmad.” Ta kõkutas jälle. „Vaata oma tulle, roosa preester, ja küll sa siis näed. Aga mitte praegu ja siin, sest siin ei näe sa midagi. See koht on ikka veel vanade jumalate päralt… nad püsivad siin nagu minagi, kuhtunud ja nõrkenud, kuid mitte veel surnud. Ja neile ei meeldi leegid. Sest tamm mäletab tõru, tõru näeb unes tamme, känd elab neis mõlemais. Ja nad mäletavad, kuidas Esimene Rahvas siia jõudis, tuli peos.” Ta jõi lähkri nelja pika sõõmuga tühjaks, viskas selle käest ja sihtis oma kepiga isand Bericut. „Ma tahan nüüd oma tasu. Ma tahan kuulda seda laulu, mille sa mulle lubasid.”

Niisiis ajas Sid karusnahkade all põõnava Tom Seitsekeele üles ja tõi haigutava lauliku koos tema kandlega lõkke äärde. „Sama laul, mis ikka?” küsis Tom.

„Oo jaa. Minu Jenny laul. Milline siis veel?”

Ja nii alustas mees laulu ja kääbusnaine sulges silmad ja õõtsutas ennast aeglaselt ette-taha, sõnu kaasa pomisedes ja nuttes. Thoros võttis Aryal kõvasti käest kinni ja viis ta kõrvale. „Las ta naudib rahus oma laulu,” ütles ta. „Muud pole talle enam jäänud.”

Ma ei tahtnud talle midagi kurja teha, mõtles Arya. „Mida ta nende Kaksikute kohta rääkis? Mu ema on ju Vetevool?”

„Oli igatahes.” Punane preester mudis oma lõuga. „Ta rääkis pulmadest. Eks me näe. Aga kus ta ka poleks, leiab isand Beric ta üles.”

Varsti pärast seda avanesid taevaluugid. Sähvatas välk ja kõuekõmin rullus üle küngaste ja hakkas sadama paduvihma. Kääbusnaine kadus sama äkitselt, nagu oli ilmunudki, lindpriid aga kogusid oksi ja tegid endale hädapärased varjualused.

Sadas terve öö ja kui saabus hommik, ärkasid Ned, Sid ja Watty Mölder külmavärinatega. Wattyle ei jäänud hommikusöök kõhtu pidama ja noore Nedi palavik vaheldus külmahoogudega ja tema nahk oli katsudes külma higiga kaetud. Sälk ütles isand Bericule, et poolepäevase ratsatee kaugusel on üks mahajäetud küla ja neil tasuks seal peavarju otsida ja oodata, kuni kõige suurem sadu mööda läheb. Niisiis ronisid nad taas sadulasse ja juhtisid hobused kõrgest künkast alla.

Vihm ei jäänud vähemaks. Nad ratsutasid läbi metsade ja üle nurmede, ületades paisunud ojasid, kus tormav vesi nende ratsudele kõhuni tõusis. Läbimärg ja lõdisev Arya tõmbas mantli peakoti üles ja kössitas sadulas, kuid ei mõelnudki toppama jääda. Merritt ja Mudge köhisid varsti sama hullusti nagu Watty ja vaesel Nedil tundus iga penikoormaga üha kehvemaks minevat. „Kui ma kiivri pähe panen, peksab vihm vastu terast ja ajab mul pea valutama,” kurtis ta. „Aga kui ma selle ära võtan, saavad mu juuksed märjaks ja kleepuvad vastu nägu ja mulle suhu.”

„Sul on nuga olemas,” soovitas Gendry. „Kui su juuksed sind nii segavad, siis aja oma kuramuse pea paljaks.”

Talle ei meeldi Ned. Arya meelest oli kannupoiss päris tore, ehk küll pisut pelglik, kuid lahke südamega. Ta oli alati kuulnud räägitavat, et dornlased on väikesed ja jässakad ja et neil on mustad juuksed ja väikesed mustad silmad, kuid Nedil olid suured sinised silmad – nii tumedad, et need tundusid peaaegu lillad. Ja tema juuksed olid heledad, rohkem tuha-, kui meekarva.

„Kui kaua sa oled isand Bericu kannupoiss olnud?” küsis Arya poisilt, et tema mõtteid ta hädalt mujale viia.

„Ta võttis mu oma paažiks, kui ta mu tädiga kihlus.” Ned köhis. „Ma olin siis seitsmene, aga kui ma kümme täis sain, ülendas ta mu kannupoisiks. Ma võitsin kord ühel turniiril auhinna.”

„Piigiga ma ümber käia ei oska, aga mõõgaga saaksin ma sust jagu,” ütles Arya. „Oled sa kedagi tapnud?”

Küsimus näis poissi ehmatavat. „Ma olen alles kaksteist.”

Mina tapsin juba kaheksaselt ühe poisi,oleks Arya äärepealt öelnud, kuid jättis selle targu siiski tegemata. „Aga lahingus oled sa ikka olnud.”

„Jah.” Poisi häälest võis tunda, et ta polnud selle üle eriti uhke. „Ma olin Pajatsikoolmel. Kui isand Beric vette kukkus, tirisin ma ta kaldale, et ta ära ei upuks, ja seisin tema kohal, mõõk käes. Aga mul ei tulnudki võidelda. Murdunud piik turritas tema sees, nii et keegi ei kippunud meile ligi. Kui me uuesti koondusime, aitas Gergen Roheline isanda tagasi hobuse selga tõsta.”

Aryale meenus seepeale tallipoiss Kuningalinnas. Pärast seda olid veel see vahimees, kellel ta Harrenhalis kõri läbi lõikas, ja ser Amory mehed tolles linnuses järve ääres. Ta polnud kindel, kas arvesse lähevad ka Weese ja Chyswiyck ja need, kes olid nirgisupi läbi surma saanud… korraga hakkas tal väga kurb. „Minu isa nimi oli ka Ned,” ütles ta.

„Ma tean. Ma nägin teda Käe turniiril. Ma tahtsin tema juurde minna ja teda kõnetada, aga mul ei tulnud ühtegi lauset pähe.” Ned lõdises oma pika läbimärja helepunase mantli all. „Olid sina ka sellel turniiril? Ma nägin seal su õde. Ser Loras Tyrell andis talle roosi.”

„Ta rääkis mulle.” Tundus, nagu oleks see kõik olnud väga ammu. „Tema sõbratar Jeyne Poole armus sinu isand Bericusse ära.”

„Ta on mu tädiga kihlatud.” Nedi ilme väljendas kimbatust. „Aga see oli varem. Enne seda, kui mu tädi…”

…suri? mõtles Arya, kuna Nedi hääl sumbus kohmetunud vaikimisse. Nende hobuste kabjad lurtsusid poris.

„Sul on üks vallasvend… Jon Snow?” küsis Ned viimaks.

„Ta on Müüril, Öises Vahtkonnas.” Võib-olla peaksin ma minema hoopis Müürile, mitte Vetevoole. Jon ei hooliks sellest, kelle ma olen tapnud või kas ma oma juukseid kammin… „Jon on minu sarnane, ehkki ta sündis väljaspool abielu. Ta sasis ikka mu juukseid ja hüüdis mind „õeraasuks”.” Kõige rohkem igatses Arya taga just Joni. Juba venna nime öeldes muutus ta kurvaks. „Kust sina Joni kohta tead?”

„Ta on mu piimavend.”

„Vend?” Arya ei saanud aru. „Aga sa oled ju Dorne’ist pärit. Kuidas sa saad Joniga sugulane olla?”

„Me oleme piimavennad. Mitte lihased vennad. Kui ma väike olin, ei jätkunud mu aulikul emal piima ja seepärast pidi Wylla mind imetama.”

Arya oli segaduses. „Kes see Wylla on?”

„Jon Snow’ ema. Kas Jon ei rääkinud sulle sellest? Wylla on väga kaua meie teenistuses olnud. Juba enne minu sündimist.”

„Jon ei tundnud üldse oma ema. Ta ei teadnud tema nimegi.” Arya heitis Nedile valvsa pilgu. „Kas sina tunned teda? Päriselt?” Kas ta pilkab mind? „Kui sa valetad, löön ma sind näkku.”

„Wylla oli minu amm,” kordas poiss tõsiselt. „Ma vannun seda oma koja au nimel.”

„Sa oled kõrgestisündinu?” See oli rumal küsimus – Ned oli kannupoiss, muidugi oli ta valitsejate soost. „Kes sa oled?”

„Nooremand?” Nedil oli kohmetu ilme. „Mina olen Edric Dayne… Tähesaju valitseja.”

Gendry nende taga ägises. „Isandad ja emandad,” sõnas ta põlglikul toonil. Arya noppis möödudes ühelt oksalt närbunud metsõuna ja viskas sellega poissi, nii et see tema jämedalt sõnnipealt tagasi põrkas. „Ai,” tegi Gendry. „See oli valus.” Ta katsus oma otsaesist. „Mis daam see on, kes teisi metsõuntega loobib?”

„Kuri daam,” ütles Arya korraga kahetsevalt. Ta pöördus uuesti Nedi poole. „Vabandust, et ma ei teadnud, kes sa oled. Mu isand.”

„See on minu süü, nooremand.” Poiss oli väga kombekas.

Jonil on ema. Wylla, tema nimi on Wylla. See tuli meelde jätta, et saaks seda Jonile öelda, kui Arya temaga jälle kohtub. Ta mõistatas, kas Jon teda ka siis ikka veel „õeraasuks” hüüab. Ma pole enam mingi raas. Ta peab hakkama mind kuidagi teisiti hüüdma. Võib-olla pean ma Jonile kirja kirjutama, kui Vetevoole jõuan, ja talle ütlema, mida Ned Dayne rääkis. „Kunagi oli üks Arthur Dayne,” meenus talle. „See, keda hüüti Hommiku Mõõgaks.”

„Mu isa oli ser Arthuri vanem vend. Emand Ashara oli mu tädi. Aga mina ei ole teda näinudki. Ta hüppas Helekivil Mõõga otsast merre, enne kui mina sündisin.”

„Miks ta nii tegi?” küsis Arya kohkunult.

Nedi ilme oli valvas. Võib-olla kartis ta, et tüdruk viskab teda millegagi. „Kas su aulik isa ei rääkinud temast kunagi?” küsis ta. „Tähesaju emandast Ashara Dayne’ist?”

„Ei. Kas nad tundsid teineteist?”

„Enne kui Robert kuningaks sai. Ta kohtus sinu isa ja ta vendadega Harrenhalis valekevade aastal.”

„Ahaa.” Arya ei mõistnud midagi muud öelda. „Aga miks ta siis merre hüppas?”

„Tema süda oli murtud.”

Sansa oleks seepeale õhanud ja tõelise armastuse üle pisara poetanud, kuid Arya meelest oli see lihtsalt tobe. Kuid ta ei saanud Nedile tema lihase tädi kohta nii öelda. „Kas keegi murdis selle?”

Poiss kõhkles. „Pole võib-olla minu asi…”

„Räägi.”

Ned piidles teda hädiselt. „Mu tädi Allyria ütleb, et emand Ashara ja sinu isa armusid teineteisesse Harrenhalis –”

„See pole tõsi. Mu isa armastas mu ema.”

„Seda kindlasti, nooremand, aga – ”

„Ta armastas ainult mu ema.”

„Küllap ta siis leidis selle sohilapse mõne kapsalehe alt,” sõnas Gendry nende taga.

Arya soovis, et tal oleks veel üks metsõun, mida Gendryle näkku visata. „Mu isa oli aumees,” ütles ta vihaselt. „Ja me ei rääkinud üldse sinuga. Mine parem tagasi Kivi-Seitsmekojale ja helista selle plika totakaid kellasid.”

Gendry ei teinud ta sõnadest välja. „Vähemalt kasvatas su isa oma sohipoja üles, erinevalt minu isast. Ma ei tea isegi oma isa nime. Küllap mõni haisev joomar nagu need teised, keda mu ema kõrtsist koju kaasa vedas. Iga kord, kui ta mu peale vihaseks sai, ütles ta: „Kui su isa siin oleks, peksaks ta su veriseks.” See on kõik, mida ma tema kohta tean.” Gendry sülitas. „Noh, kui ta praegu siin oleks, siis ehk peksaksin mina tema veriseks. Aga küllap on ta surnud ja sinu isa on ka surnud, nii et mis tähtsust sel on, kellega ta magas?”

Arya jaoks oli see tähtis, kuigi ta ei osanud öelda, miks. Ned püüdis vabandada, et oli tema meelerahu häirinud, kuid Arya ei tahtnud seda kuulda. Ta andis hobusele kandu ja jättis mõlemad poisid maha. Ambur Anguy ratsutas viis-kuus sammu eespool. Kui Arya ta kõrvale jõudis, küsis ta mehelt: „Dornlased valetavad, on ju nii?”

„Nad on selle poolest tuntud.” Vibukütt naeratas. „Muidugi räägivad nemad meie, rajamaalaste kohta sedasama, nii et võta sa kinni. Mis nüüd lahti? Ned on tubli poiss…”

„Ta on üks loll valetaja, muud midagi.” Arya pööras rajalt kõrvale, hüppas üle pehkinud noti ja sõitis solinal läbi oja, hoolimata lindpriide hõigetest selja taga. Nad ei taha muud kui mulle veel rohkem valetada. Ta mõtles, et üritaks õige nende juurest põgeneda, kuid neid oli liiga palju ja nad tundsid seda kanti liiga hästi. Mis mõtet on põgeneda, kui sind kätte saadakse?

Lõpuks oli Harwin see, kes talle järele jõudis. „Kuhu sa nüüd enda arust lähed, nooremand? Pole tark ära joosta. Nendes metsades on hunte ja hullemaidki asju.”

„Ma ei karda,” vastas Arya. „See poiss Ned ütles…”

„Jajah, ta rääkis mulle. Emand Ashara Dayne. See on üks vana lugu. Ma kuulsin seda kord Talitundrus, kui ma olin sama vana kui sina.” Mees haaras kindla käega Arya hobusel valjaist ja pööras ta ümber. „Ma kahtlen, kas selles tõetera leidub. Aga kui leidubki, siis mis sellest? Kui Ned selle Dorne’i daamiga kohtus, oli ta vend Brandon veel elus ja just tema oli emand Catelyniga kihlatud, nii et sinu isa aul pole ainsatki plekki. Miski ei aja verd rohkem keema kui üks turniir, nii et võib-olla sosistas keegi öösel ühes telgis paar sõna, kes teab? Paar sõna või suudlust või ehk enamatki, kuid mis selles halba on? Kevad oli käes – või vähemalt nii nad arvasid – ja kumbki neist polnud kihlatud.”

„Aga ta tappis ennast ära,” sõnas Arya ebakindlalt. „Ned ütleb, et ta hüppas ühest tornist alla merre.”

„Seda ta tegi,” nõustus Harwin, Aryat tagasi juhtides, „kuid mina arvan, et kurbuse pärast. Ta oli kaotanud oma venna, Hommiku Mõõga.” Ta vangutas pead. „Las see olla, nooremand. Nad kõik on nüüd surnud. Las see olla… ja kui me Vetevoole jõuame, siis palun ära sellest oma emale sõnagi räägi.”

Küla oli täpselt seal, kus see Sälgu sõnade järgi olema pidigi. Nad leidsid peavarju hallist kivitallist. Katus oli vaid pooleldi säilinud, kuid seda oli poole rohkem kui ühelgi teisel majal külas. See pole küla, vaid mustad kivid ja vanad luud. „Kas lannisterlased tapsid siinse rahva?” küsis Arya, kui ta aitas Anguyl hobuseid kuivatada.

„Ei.” Vibukütt näitas käega. „Näe, kui paks sammal kividel kasvab. Neid pole kaua aega keegi liigutanud. Ja vaata, seal kasvab seina seest välja puu. See küla põletati maha ammu aega tagasi.”

„Kes seda siis tegi?” küsis Gendry.

„Hoster Tully.” Sälk oli kõhn ja kühmus hallijuukseline mees, kes oli siinkandis sündinud. „See oli isand Goodbrooki küla. Kui Vetevoo Roberti leeri läks, jäi Goodbrook kuningale truuks ja seepärast tuli isand Tully tule ja mõõgaga talle kallale. Pärast Kolmjõe lahingut leppis Goodbrooki poeg Roberti ja isand Hosteriga ära, kuid surnuid see enam ei aidanud.”

Saabus vaikus. Gendry heitis Aryale veidra pilgu ja pöördus siis kõrvale ja hakkas oma hobust harjama. Väljas sadas vihm muudkui edasi. „Mina ütlen, et teeme lõkke üles,” kuulutas Thoros. „Öö on pime ja täis koledusi. Ja lisaks märg, mis? Lausa liiga märg.”

Jack Õnneseen raius ühest latrist võetud kuivad puud parajaks, Sälk ja Merritt aga kogusid läiteks õlgi. Thoros ise süütas tule ja Sid õhutas oma suure kollase mantliga leeke, kuni need mühisema ja keerlema hakkasid. Varsti hakkas tallis lausa palav. Thoros istus ristijalu lõkke äärde ja õgis leeke pilguga, nii nagu varem Südamemäe harjal. Arya jälgis teda teraselt ja mehe huuled liikusid korra ja Aryale tundus, et ta kuulis pominat: „Vetevoo.” Sid kõndis köhides edasi-tagasi, pikk vari tema samme kaasa tegemas, Seitsme-Tom aga tõmbas saapad jalast ja hõõrus jalgu. „Ma olen vist hull, et tagasi Vetevoole lähen,” nurises laulja. „Tullyd pole vana Tomi nähes kunagi rõõmustanud. Just too Lysa saatis mu sellele mägiteele, kus kuumehed röövisid mult kulla ja hobuse ja kõik mu riided takkapihta. Mõned Oru rüütlid räägivad seniajani, kuidas ma jala Verise Värava ette tulin, ainsaks kehakatteks mu kannel. Nad lasid mul mängida „Nimepäevalast” ja „Vapruseta kuningat”, enne kui tolle värava lahti tegid. Mu ainsaks lohutuseks oli see, et kolm neist surid naeru kätte. Pärast seda pole ma Kotkapesas käinud ja ma ei mõtlegi „Vapruseta kuningat” rohkem laulda, ka mitte kogu Casterly Kalju kulla eest – ”

„Lannisterlased,” ütles Thoros. „Punakuldne torm.” Ta hüppas püsti ja läks isand Bericu juurde. Sid ja Tom ei viivitanud järgnemast. Arya ei kuulnud, mida nad rääkisid, kuid laulja vaatas ühtesoodu tema poole ja korra sai Sid nii vihaseks, et virutas rusikaga vastu seina. Siis viipas isand Beric Aryale, et ta lähemale tuleks. Tüdruk ei tundnud selleks mingit tahtmist, kuid Harwin pani käe ta nimmekohale ja tõukas teda edasi.

Arya astus kaks sammu ja peatus siis, süda õudust täis. „Mu isand.” Ta jäi ootama, mida isand Bericul öelda on.

„Ütle talle,” käskis pikseisand Thorost.

Punane preester kükitas Arya kõrvale. „Nooremand,” ütles ta, „Issand lasi mul näha Vetevood. See nägi välja nagu saar keset tulemerd. Leegid olid pikkade erepunaste küüntega hüppavad lõvid. Ja kuidas nad möirgasid! Lannisterlaste meri, nooremand. Vetevood rünnatakse peagi.”

Aryal oli tunne, nagu oleks ta rusikaga hoobi kõhtu saanud. „Ei!”

„Leegid ei valeta, kullake,” sõnas Thoros. „Vahel mõistan ma neid valesti, pime ja rumal, nagu ma olen. Kuid seekord ilmselt mitte. Lannisterlased piiravad Vetevoo varsti sisse.”

„Robb lööb nad puruks.” Arya ilme oli jonnakas. „Ta lööb nad puruks nagu varemgi.”

„Sinu vend ei pruugi enam seal olla,” ütles Thoros. „Su ema samuti mitte. Ma ei näinud neid leekides. Need pulmad, millest vanake rääkis, pulmad Kaksikutel… ta saab asjadest teada omal moel. Paispuud sosistavad talle kõrva, kui ta magab. Kui ta ütleb, et su ema on Kaksikutele läinud…”

Arya pöördus Tomi ja Sidi poole. „Kui te poleks mind kinni võtnud, oleksin ma sinna jõudnud. Ma oleksin nüüd juba kodus.”

Isand Beric ei teinud ta pahameelest väljagi. „Nooremand,” sõnas ta väsinud viisakusega, „kas sa tunneksid oma vanaisa venna nägupidi ära? Ser Brynden Tully, keda hüütakse Mustkalaks? Võib-olla tunneks tema sinu ära?”

Arya raputas lohutult pead. Ta oli kuulnud, kuidas ta ema ser Brynden Mustkalast rääkis, ent kui ta oligi ise oma vanaonuga kohtunud, oli see juhtunud siis, kui ta oli veel liiga väike, et seda mäletada.

„Pole suurt lootust, et Mustkala maksaks head raha tüdruku eest, keda ta ei tunne,” sõnas Tom. „Need Tullyd on ühed mornid ja kahtlustavad tegelased, ta arvab kindlasti, et me sokutame talle võltskaupa.”

„Küll ta uskuma jääb,” ajas Sid Sidrunikollane oma. „Tüdruk paneb ta uskuma, või Harwin. Vetevoo on kõige lähemal. Mina ütlen, et viime ta sinna, saame kulla kätte ja rohkem pole meil temaga pistmist.”

„Aga kui lõvid meid kantsist kätte saavad?” küsis Tom. „Nad pistaksid meie isanda suurima rõõmuga puuri ja riputaksid Casterly Kalju otsast alla.”

„Ma ei lase ennast kinni võtta,” ütles isand Beric. Üks väljaütlemata sõna jäi õhku. Elusalt. Nad kõik kuulsid seda, ka Arya, kuigi see üliku huultelt ei kostnud. „Siiski ei maksa meil uisapäisa sinna minna. Ma tahan teada, kus nende väed asuvad, nii huntide kui lõvide oma. Sharna teab kindlasti midagi ja isand Vance’i meister veel rohkem. Tõruloss pole siit kaugel. Emand Smallwood võtab meid mõneks ajaks oma katuse alla, meie aga saadame maakuulajad asja uurima…”

Tema sõnad tagusid Arya kõrvus nagu trummilöögid ja korraga ei suutnud ta seda enam taluda. Ta tahtis Vetevoole, mitte Tõrulossi, ta tahtis oma ema ja oma venna Robbi juurde, mitte emand Smallwoodi või mingi võõra onu juurde. Ta pöördus tuhinal ja sööstis ukse poole ja kui Harwin püüdis tal käest kinni haarata, põikas ta kõrvale, kärmelt nagu madu.

Väljas sadas ikka veel vihma ja kaugel läänes sähvisid välgud. Arya jooksis kõigest jõust. Ta ei teadnud, kuhu ta jookseb, ta teadis vaid seda, et tahab üksi olla, eemal kõigist nendest häältest, eemal kõigist nende tühjadest sõnadest ja murtud lubadustest. Ma tahtsin ainult Vetevoole minna. Ta ise oli süüdi, et Gendry ja Sooja Piruka kaasa võttis, kui Harrenhalist põgenes. Ta oleks üksi paremini hakkama saanud. Kui ta oleks üksi olnud, poleks lindpriid teda kinni võtnud ja ta oleks nüüd juba Robbi ja ema juures. Nad ei olnud minu kari. Kui nad oleksid seda olnud, siis poleks nad mind maha jätnud. Ta pladistas läbi porise veelombi. Keegi hõikas teda nimepidi – küllap Harwin või Gendry, kuid nende hääle summutas üle küngaste kõmisev kõu, pool silmapilku pärast välgusähvatust. Pikseisand, mõtles Arya tigedalt. Surra ta ehk ei võinud, valetada aga võis küll.

Kusagil vasakul pool hirnatas hobune. Arya oli tallist kõige rohkem viiekümne sammu kaugusel, kuid ta oli juba üdini märg. Ta põikas ühe kokkuvarisenud maja nurga taha, et sammaldunud sein teda vihma eest varjaks, ja jooksis ühele vahimehele peaaegu otse sülle. Soomuskindas käsi haaras tal käsivarrest.

„Sa teed mulle haiget,” ütles ta, mehe haardes rabeldes. „Lase lahti, ma tahtsin tagasi minna, ma…”

„Tagasi?” Sandor Clegane’i naer kõlas, nagu kriibiks raud kivi. „Mida perset, hundiplika. Sa oled minu.” Ta tõmbas Arya ühe käeropsuga jalust maha ja lohistas sipleva tüdruku ootava hobuse juurde. Külm vihm piitsutas neid mõlemaid ja summutas nende hüüded ja ainsaks mõtteks, mis Aryale pähe tuli, oli küsimus, mille Hagijas oli talle esitanud: Kas tead, mida koerad huntidega teevad?