Читать книгу Tants lohedega II osa - George R. R. Martin - Страница 2
DAENERYS
ОглавлениеLaagris leviv lehk oli nii õõvastav, et Dany suutis vaevu öökimist tagasi hoida.
Ser Barristan kirtsutas nina ja ütles: „Teie Hiilgus ei tohiks siin mürgiseid aure sisse hingata.”
„Minus voolab lohede veri,” tuletas Dany talle meelde. „Kas sa oled näinud kõhutõve käes vaevlevat lohet?” Viserys oli tihti väitnud, et lihtrahvast vaevavad nuhtlused Targaryene ei puutunud ja seni nähtu alusel vastas see kõik tõele. Talle meenus külm ja nälg ja hirm, aga mitte ükski haigus.
„Ja siiski,” sõnas vana rüütel, „minu süda oleks rahulikum, kui Teie Hiilgus linna naaseks.” Meereeni mitmevärvilistest kiviplokkidest müürid lasusid pool miili eemal. „Verine kõhutõbi on olnud iga sõjaväe hukatus juba aoajastust saadik. Lubage meil toidupoolis laiali jagada, Teie Hiilgus.”
„Homme. Praegu olen ma juba siin. Ma tahan näha.” Naine kannustas oma hõbehalli. Teised traavisid tema järel. Jhogo ratsutas Dany ees, Aggo ja Rakharo kohe naise kannul, pikad dothraki piitsad käes, et tõbised ja surijad eemale peletada. Ser Barristan ratsutas tähnilisel hallil tema paremal käel. Temast vasakul olid Symon Vöötselg Vabadest Vendadest ja Marselen Ema Meestest. Kohe pealike kannul tulid kuuskümmend moonavankreid valvavat sõdalast. Kõiki ratsanikke, dothrakisid, Jultunud Elajaid ja vabakslastuid, ühendas vaid kohustuse vastu tuntav vastumeelsus.
Nende kannul tuigerdasid astaporlased õudses rongkäigus, mis iga läbitud meetriga üha pikemaks venis. Mõni neist kõneles Dany jaoks tundmatus keeles. Teised ei suutnud suudki avada. Paljud tõstsid hõbehalli möödudes Dany poole käed või langesid põlvili. „Ema,” hüüdsid nad talle astapori, lysi ja vanavolantise murdes, dothrakide kurguhäälel ja qarthlaste vulinal, isegi Westerose ühiskeeles. „Ema, palun… ema, aidake mu õde, ta on tõbine… andke mu lapsukestele süüa… palun, mu vana isa… aidake teda… aidake mu naist… aidake mind…”
Ma ei saa teid rohkem aidata, mõtles Dany meelt heites. Astaporlastel ei olnud enam kuhugi mujale minna. Väljaspool Meereeni pakse müüre oli neid tuhandeid – mehi ja naisi ja lapsi, vanu mehi ja väikseid tüdrukuid ja vastsündinuid. Paljud olid tõbised, enamik nälginud ja kõik hukatusse määratud. Daenerys ei julgenud neid linnaväravatest sisse lubada. Ta oli püüdnud neid nii palju kui võimalik aidata. Ta oli nende juurde ravitsejad saatnud, Sinised Armulised ja loitsijad ja habemeajajad-aadrilaskjad, aga ka mõni neist oli tõppe nakatunud ning mitte kellegi ravi ei suutnud tuhkrul märal saabunud kõhutõve ülikiiret levimist peatada. Tervete eraldamine haigetest oli niisamuti teostamatuks osutunud. Tema Ustavad Kilbid olid seda üritanud, kiskudes mehi naistest eemale ja lapsi emade käte vahelt välja, kuni astaporlased itkesid, vastu puiklesid ja neid kividega loopisid. Paar päeva hiljem olid haiged surnud ja terved haiged. Nende üksteisest eraldamine ei olnud kuidagi kaasa aidanud.
Isegi nende toitmine oli raskeks muutunud. Dany saatis neile iga päev nii palju kui võimalik, aga iga päev oli näljaseid suid üha rohkem ja jagatavat toitu vähem. Ka vankrijuhte, kes nõustusid moona vedama, oli üha raskem leida. Liiga paljud laagrisse saadetud olid ka ise kõhutõppe nakatunud. Teisi oli rünnatud tagasiteel linna. Eile oli üks vanker uppi aetud ja kaks tema sõdalast tapetud, mistõttu oli kuninganna otsustanud täna neile ise moona jagada. Kõik tema nõunikud olid sellele tuliselt vastu vaielnud, alates Reznakist ja Paljaspeast ser Barristanini, aga Daeneryse meelekindlust ei suudetud kõigutada. „Ma ei keera neile selga,” oli ta kangekaelselt öelnud. „Kuninganna peab oma rahva hädadega kursis olema.”
Häda oli ainus, millest neil puudust ei olnud. „Hobused ja muulad on pea kõik otsas, ehkki paljud tulid Astaporist siia ratsa,” oli Marselen talle ette kandnud. „Nad on kõik pintslisse pistnud, Teie Hiilgus, niisamuti kõik rotid ja raipesööjad koerad, keda neil on õnnestunud kinni püüda. Mõned on hakanud omi surnuid sööma.”
„Inimene ei tohi inimese liha suu sisse võtta,” lausus Aggo.
„Kõik teavad seda,” nõustus Rakharo. „Nad saavad neetud.”
„Nad on juba ammu neetud,” sõnas Symon Vöötselg.
Neile järgnesid anumiseks liiga nõrgad või hirmunud, näljast pundunud kõhtudega väikesed lapsed. Kõhetud ja auku vajunud silmadega mehed kükitasid keset liiva ja kive, väljutades oma elu pruunide ja punaste haisvate jugadena. Paljud sittusid sinna, kus elasid, olles liiga jõuetud, et roomata kuninganna käsul kaevatud kraavidesse. Kaks naist kaklesid söestunud kondi pärast. Läheduses seisis üks kümneaastane jõnglane ja õgis rotti. Ta tegi seda ühe käega, hoides teises teritatud ora, et peletada eemale kõik, kes temalt saaki röövida püüdsid. Kõikjal vedelesid matmata surnud. Dany märkas poris musta mantli all lebavat meest, aga kui ta temast mööda ratsutas, lagunes mantel tuhandeks kärbseks. Maapinnal istusid luidrad naised ja hoidsid embuses oma hinge heitvaid imikuid. Nad jälgisid Danyt pilguga. Kellel veel jaksu oli, hüüdis talle: „Ema… palun, ema… olge te õnnistatud, ema…”
Olgu ma õnnistatud, mõtles Dany mõrult. Sinu linn on saanud tuhaks ja kontideks, sinu inimesed ainult koolevad sinu ümber. Mul ei ole pakkuda teile peavarju, ravimeid ega lootust. Kõigest kopitanud leiba ja roiskuvat liha, kõva juustu, tilgake piima. Olgu ma õnnistatud, olgu ma õnnistatud.
Millisel emal ei ole laste toitmiseks piima?
„Liiga palju surnuid,” ütles Aggo. „Nad tuleb põletada.”
„Kes nad põletab?” päris ser Barristan. „Verine kõhutõbi on kõikjal. Igal ööl sureb sadu inimesi.”
„Ei ole hea surnuid puudutada,” kostis Jhogo.
„Kõik teavad seda,” laususid Aggo ja Rakharo kooris.
„See kõik võib tõele vastata,” ütles Dany, „aga seda tuleb siiski teha.” Ta mõtles hetke. „Rikkumatud ei pelga laipu. Räägin Halli Tõuguga.”
„Teie Hiilgus,” sõnas ser Barristan, „Rikkumatud on teie parimad sõdalased. Me ei tohiks katku nende sekka lahti lasta. Las astaporlased matavad ise omi surnuid.”
„Nad on selleks liiga nõrgad,” kostis Symon Vöötselg.
Dany vastas: „Rohkem toitu võib neile jõudu anda.”
Symon raputas pead. „Me ei tohiks toitu surijate peale raisata, Teie Hiilgus. Meil pole elavategi toitmiseks piisavalt süüa.”
Naine teadis, et mehel on õigus, aga see ei muutnud lausutud sõnu kuidagi talutavamaks. „Oleme piisavalt kaugele tulnud,” otsustas kuninganna. „Jagame toidu siin laiali.” Ta tõstis käe. Seljataga jäid vankrid kolksatades seisma ja ratsanikud valgusid tema ümber laiali, et hoida astaporlasi moona kallale tormamast. Kohe pärast peatumist muutus tunglemine nende ümber tihedamaks, sellal kui üha enam vaevatuid longates ja vaarudes vankrite poole suundus. Ratsanikud lõikasid neil tee. „Oodake oma korda,” hüüdsid nad. „Ei mingit rüselemist. Tagasi. Püsige eemal. Leiba kõigile. Oodake oma korda.”
Dany sai vaid istuda ja jälgida. „Ser,” ütles ta Barristan Selmyle, „kas me tõesti midagi enamat teha ei saa? Meil on moonavarusid.”
„Moonavarusid Teie Hiilguse sõdalastele. Peame tõenäoliselt pikale piiramisele vastu panema. Tormivaresed ja Teised Pojad võivad yunkailasi kimbutada, aga neil pole lootustki nad tagasi lüüa. Kui Teie Hiilgus lubaks mul sõjaväe moodustada…”
„Kui peame lahingut andma, teen seda parema meelega Meereeni müüride tagant. Las yunkailased püüavad minu kindlusemüüre rünnata.” Kuninganna jälgis ümberringi toimuvat. „Kui moona võrdselt jagaksime…”
„…hävitaksid astaporlased neile jagatu päevadega ja siis on meil piiramise ajaks sellevõrra vähem varusid.”
Dany heitis pilgu üle laagri Meereeni mitmevärvilistest kiviplokkidest müüridele. Õhk oli kärbestest ja karjetest tiine. „Jumalad saatsid selle nuhtluse minu alandamiseks. Nii palju surnuid… ma ei luba neil korjuseid süüa.” Ta viipas Aggo lähemale. „Ratsuta väravate juurde ja too minu juurde Hall Tõuk ja viiskümmend tema Rikkumatut.”
„Khaleesi. Veri sinu verest kuuletub.” Aggo kannustas hobust ja galopeeris minema.
Ser Barristan jälgis seda kõike halvasti varjatud mõistmisega. „Te ei tohiks siin kaua viibida, Teie Hiilgus. Astaporlastele jagatakse moona, täpselt nagu käskisite. Rohkemat ei saa me nende armetute heaks teha. Peaksime tagasi linna taanduma.”
„Minge, kui soovite, ser. Ma ei hoia teid kinni. Ma ei hoia teist kedagi kinni.” Dany kargas hobuse seljast maha. „Ma ei saa neid terveks ravida, aga ma saan neile näidata ema hoolt.”
Jhogo tõmbas vilinal hinge. „Khaleesi, ei.” Kelluke tema patsis tilises õrnalt, kui ta hobuse seljast maha tuli. „Te ei tohi lähemale minna. Ärge lubage neil end puudutada! Ärge tehke seda!”
Dany sammus temast mööda. Paar jalga eemal lebas maapinnal üks ätt, soigudes ja jõllitades pilvehalli taevast. Naine põlvitas nina kirtsutades tema kõrvale ja lükkas mehe räpased hallid juuksed lauba katsumiseks kõrvale. „Tema ihu põleb. Vajan tema pesemiseks vett. Kõlbab ka merevesi. Marselen, kas tooksid mulle vett? Vajan ka tuleriida jaoks õli. Kes aitab mul surnuid põletada?”
Selleks ajaks, kui Aggo Halli Tõugu ja viiekümne tema hobuse kannul sörkiva Rikkumatuga naasis, olid kõik suurest häbist Danyle appi asunud. Symon Vöötselg ja tema mehed kiskusid elavaid surnute juurest eemale ja ladusid korjuseid riita, sellal kui Jhogo ja Rakharo ning nende dothrakid aitasid veel jalul püsivaid rannale kümblema ja riideid pesema. Aggo jõllitas neid kui peast segi pööranuid, aga Hall Tõuk põlvitas kuninganna kõrvale ja lausus: „See siin saab aidata.”
Keskpäevaks lõõmas juba tosin lõket. Armutut sinist taevast määrisid võidunud musta suitsu sambad. Kui ta tuleriitade juurest eemale astus, olid Dany ratsariided määrdunud ja tahmased. „Teie Hiilgus,” ütles Hall Tõuk, „see siin ja tema vennad paluvad teilt luba minna soolasesse merre kümblema, kui nende töö siin on lõpetatud, et saaksime endid vastavalt meie vägeva jumalanna seadustele puhastada.”
Kuninganna ei teadnud, et eunuhhidel oli oma jumalanna. „Kes on teie jumalanna? Üks Ghisi jumalustest?”
Hall Tõuk näis olevat segaduses. „Jumalannal on mitu nime. Ta on Odade Emand, Lahingumõrsja, Malevate Ema, aga tema tõeline nimi kuulub vaid nendele vaestele, kes on oma meheau tema altarile põletusohvriks viinud. Me ei tohi temast teistele rääkida. See siin anub teilt andestust.”
„Kuidas soovite. Jah, võite kümmelda, kui see on teie soov. Ma tänan teid abi eest.”
„Need siin elavad, et teid teenida.”
Kui Daenerys tulitavate jäsemetega ja murest murtuna oma püramiidi naasis, leidis ta Missandei vanu ürikuid lugemas, samas kui Irri ja Jhiqui Rakharo üle vaidlesid. „Oled tema jaoks liiga kondine,” väitis Jhiqui. „Näed välja nagu poisike. Rakharo ei heida poisikestega ühte. Kõik teavad seda.” Irri turtsus vastu: „Kõik teavad, et sa oled lehm. Rakharo ei heida lehmadega ühte.”
„Rakharo on veri minu verest. Tema elu kuulub mulle, mitte teile,” ütles Dany neile mõlemale. Rakharo oli Meereenist ära olles pea pool jalga pikemaks sirgunud ning naasnud pungitavate lihaste ja nelja kellukesega juustes. Nüüd kõrgus ta üle Aggo ja Jhogo, nagu tema toaneitsid olid täheldanud. „Jääge nüüd vakka. Tahan kümmelda.” Ta polnud end iial räpasemana tundnud. „Jhiqui, aita mul need riided seljast võtta, siis vii need minema ja põleta ära. Irri, ütle Qezzale, et ta otsiks mulle selga midagi õhukest. Tänane päev oli väga palav.”
Terrassil puhus jahe tuul. End basseini libistades ohkas Dany mõnust. Käsu peale kooris Missandei riided seljast ja ronis tema järel vette. „See siin kuulis öösel astaporlasi müüre kriipimas,” lausus väike kirjutaja Dany selga küürides.
Irri ja Jhiqui vahetasid pilke. „Keegi ei kriipinud,” kostis Jhiqui. „Kriipimist… kuidas nad kriipida saavad?”
„Kätega,” vastas Missandei. „Kiviplokid on vanad ja muredad. Nad püüavad end linna sisse kraapida.”
„Neil kulub selleks aastaid,” lausus Irri. „Müürid on väga paksud. Kõik teavad seda.”
„Kõik teavad seda,” nõustus Jhiqui.
„Ka mina näen neid unenägudes.” Dany võttis Missandei käe pihku. „Laager on linnast hea pool miili eemal, mu kullake. Keegi ei kriipinud müüre.”
„Teie Hiilgus teab paremini,” ütles Missandei. „Kas pesen ka teie juuksed? Varsti on aeg. Reznak mo Reznak ja Roheline Armuline tulevad arutama…”
„…ettevalmistusi pulmadeks.” Dany ajas vee lartsatades selja sirgu.
„Olin selle peaaegu unustanud.” Ehk soovisin seda unustada. „Ja pärast nende lahkumist pean einestama Hizdahriga.” Ta ohkas. „Irri, too mulle roheline tokar, see siidist ja Myri pitsnarmastega palistatud.”
„Seda parandatakse, khaleesi. Pits oli rebenenud. Sinine tokar on pestud.”
„Too siis sinine. Nad jäävad ühtmoodi rahule.”
Ta ei eksinud palju. Preestrinna ja hooviülem nägid teda meelsasti tokar’i kandmas, kordki nägi ta välja nagu üks õige Meereeni emand, aga tegelikult tahtsid nad ta alasti koorida. Daenerys kuulas nad oma kõrvu uskumata ära. Kui nad olid lõpetanud, ütles ta: „Ma ei soovi kedagi solvata, aga ma ei astu Hizdahri ema ja õdede ette alasti.”
„Aga,” kostis Reznak mo Reznak silmi pilgutades, „te peate, Teie Kõrgus. Enne abielu sõlmimist on mehe koja naistel tavaks uurida mõrsja üska ja, eee… tema suguosi. Et teha kindlaks, et need on kenasti vormunud ja, eee…”
„…viljakad,” lõpetas Galazza Galare. „Iidne rituaal, Teie Kirkus. Uuringu tunnistamiseks ja õigete palvete lausumiseks on kohal ka kolm Armulist.”
„Jah,” lausus Reznak, „ja pärast seda pakutakse teile üht erilist kooki. Naiste kooki, mida küpsetatakse ainult kihluste puhul. Meestel pole lubatud seda maitsta. Mulle on räägitud, et see on imemaitsev. Suisa maagiline.”
Kui minu üsk on närbunud ja suguosad neetud, siis kas sel puhul pakutakse ka mingit erilist kooki? „Hizdahr zo Loraq võib minu suguosi uurida pärast meie naitumist.” Khaal Drogo ei leidnud minus ühtki viga, miks peaks tema? „Tema ema ja õed võivad üksteist uurida ja seda kooki omavahel jagada. Mina seda ei söö. Samuti ei pese ma ülla Hizdahri üllaid jalgu.”
„Teie Hiilgus, te ei mõista,” vaidles Reznak vastu. „Jalgade pesemine on püha komme. See märgib seda, et teist saab oma abikaasa teenija. Ka abielurõivad kannavad endas tähendust. Mõrsja kannab tillukeste pärlitega palistatud valgest siidist tokar’i peal tumepunaseid loore.”
Küülikute kuninganna ei tohi naituda lotendavate kõrvadeta. „Kõik need pärlid hakkavad kõndimise ajal klõbisema.”
„Pärlid sümboliseerivad viljakust. Mida rohkem pärleid Teie Kõrgus kannab, seda rohkem terveid lapsi ta sünnitab.”
„Miks peaksin soovima sadat last?” Dany pöördus Rohelise Armulise poole. „Kui naituksime Westerose tavade järgi…”
„Ei pea Ghisi jumalad seda tõeliseks liiduks.” Galazza Galare nägu varjus rohelisest siidist loori taga. Näha olid vaid tema rohelised, targad ja kurvad silmad. „Terve linna silmis oleksite ülla Hizdahri konkubiin, mitte tema seaduslik abikaasa. Teie lapsed oleksid sohikud. Teie Hiilgus peab naima Hizdahri Armuliste templis ja kõik Meereeni ülikud peavad teie liidu tunnistajaks olema.”
Too kõigi üllaste kodade pead mingil ettekäändel nende püramiididest välja, oli Daario öelnud. Lohe sõnad on tuli ja veri. Dany heitis selle mõtte peast. See ei olnud tema vääriline. „Kuidas soovite,” ohkas ta. „Ma naitun Hizdahriga Armuliste templis, mähituna tillukeste pärlitega palistatud valgesse tokar’i. Kas veel midagi?”
„Üks pisike asi veel, Teie Hiilgus,” sõnas Reznak. „Teie pulmade tähistamiseks oleks äärmiselt sobilik, kui lubaksite võitlusareenid taas avada. See oleks teie pulmakink Hizdahrile ja teid armastavale rahvale, märk sellest, et olete võtnud omaks Meereeni iidsed tavad ja kombed.”
„See oleks ka jumalatele meelepärane,” lisas Roheline Armuline oma õrnal ja lahkel toonil.
Verega makstud mõrsjatasu. Daenerys oli väsinud selle vastu võitlemisest. Isegi ser Barristan ei arvanud, et ta võiks võita. „Ükski valitseja ei saa oma rahvast heaks muuta,” oli Selmy talle öelnud. „Baelor Õnnis palvetas ja paastus ja ehitas Seitsmele nii suurepärase templi kui jumalad soovida oskasid, aga ta ei suutnud teha lõppu sõjale ja puudusele.” Kuninganna peab oma rahvast kuulda võtma, meenutas Dany endale. „Pärast naitumist on Hizdahr kuningas. Las tema avab võitlusareenid, kui ta seda soovib. Mina ei taha selles mingit osa etendada.” Lasugu veri tema kätel, mitte minu omadel. Ta tõusis. „Kui mu abikaasa soovib, et tema jalgu peseksin, peab tema esmalt minu omi pesema. Ütlen talle seda täna õhtul.” Teda huvitas, kuidas tema kihlatu sellesse suhtub.
Ta ei oleks pidanud muretsema. Hizdahr zo Loraq saabus tund pärast loojangut. Tema enda tokar oli tumepunane, kuldse triibuga ja palistatud kuldsete helmestega. Mehele veini valades rääkis Dany talle kohtumisest Reznaki ja Rohelise Armulisega. „Need rituaalid on tühised,” teatas Hizdahr, „täpselt need, mis kõrvale peame heitma. Meereen on nendest rumalatest vanadest traditsioonidest juba täiesti läbi imbunud.” Mees suudles Dany kätt ja lausus: „Daenerys, minu kuninganna, ma pesen teid rõõmuga pealaest jalatallani, kui see minust teie kuninga ja abikaasa teeb.”
„Minu kuningaks ja abikaasaks saamiseks peate mulle vaid rahu tooma. Skahaz räägib mulle, et olete viimasel ajal sõnumeid saanud.”
„Vastab tõele.” Hizdahr ristas oma pikad jalad. Ta näis enesega rahul olevat. „Yunkai lubab meile rahu, aga teatud tasu eest. Orjakaubanduse katkestamine on tervele tsiviliseeritud maailmale suurt kahju tekitanud. Yunkai ja tema liitlased nõuavad meilt hüvitist, mis tuleb maksta kullas ja vääriskivides.”
Kulda ja vääriskive oli lihtne hankida. „Mida veel?”
„Yunkai jätkab orjapidamisega nagu varem. Astapor ehitatakse uuesti üles orjalinnana. Teie ei sekku.”
„Yunkai jätkas orjapidamist veel enne, kui nende linnast kahe penikoorma kaugusel olin. Kas ma pöördusin tagasi? Kuningas Cleon anus mind, et liituksin temaga nende vastu ja ma ei võtnud tema palveid kuulda. Ma ei soovi sõda Yunkaiga. Mitu korda ma seda ütlema pean? Mis lubadusi nad minult nõuavad?”
„Jah, lillekimbus on üks okas, mu kuninganna,” kostis Hizdahr zo Loraq. „Kurb tunnistada, aga Yunkai ei usu teie lubadusi. Nad korrutavad ikka ja jälle üht ja sama viisijuppi mingist saadikust, kelle teie lohed põlema süütasid.”
„Põletada sai ainult tema tokar,” vastas Dany põlastavalt.
„Olgu sellega, kuidas on, aga nad ei usalda teid. Uus-Ghisi elanikud tunnevad sama. Sõnad on tuul, nagu olete isegi tihti öelnud. Ükski teie lubadus ei taga Meereeni jaoks rahu. Teie vaenlased nõuavad tegusid. Nad tahavad näha meid naitumas ja mind kuningaks kroonituna, et teie kõrval valitseda.”
Dany täitis mehe peekri uuesti, kuid soovis terve lähkri talle pähe valada ja enesega rahuloleva irve mehe huulilt pühkida. „Abielu või tapatalgud. Pulmad või sõda. Kas need on minu ainsad valikud?”
„Mina näen vaid ühte valikut, Teie Kirkus. Anname Ghisi jumalate ees oma vanded ja loome koos uue Meereeni.”
Kuninganna oli just oma vastust vormimas, kui ta kuulis samme. Toit, mõtles ta. Tema kokad olid lubanud serveerida ülla Hizdahri meelisrooga – meekastmes ja ploome ning pipraid täis topitud koera. Kui ta aga vaatama pöördus, seisis seal ser Barristan, äsja pestud ja valgesse rõivastatud, pooleteisekäemõõk vööl. „Teie Hiilgus,” ütles ta kummardades, „andestage tülitamast, aga arvasin, et soovite kohe kuulda. Tormivaresed on linna naasnud ja toovad teateid vaenlase kohta. Yunkailased on teel siia, täpselt nagu seda kartsime.”
Hetkeks varjutas Hizdahr zo Loraqi üllast nägu pahameel. „Kuninganna einestab. Need sõjasulased võivad oodata.”
Ser Barristan ei teinud temast välja. „Palusin isand Daariol asjast mulle ette kanda, nagu Teie Hiilgus seda käskis. Ta naeris ja ütles, et kirjutab selle omaenese verega üles, kui Teie Hiilgus saadaks tema juurde oma väikese kirjutaja, kes talle kirjasõna õpetaks.”
„Verega?” küsis Dany kohkunult. „Kas see on nali? Ei. Ei, ära ütle mulle, pean teda oma silmadega nägema.” Ta oli noor tüdruk ja üksi ning noored tüdrukud võivad meelt muuta. „Kutsu mu kaptenid ja pealikud kokku. Hizdahr, ma tean, et andestate mulle.”
„Meereen on esmatähtis.” Hizdahr naeratas leebelt. „Meil on teisi öid. Tuhat ööd.”
„Ser Barristan saadab teid välja.” Dany kiirustas toaneitseid hüüdes minema. Ta ei võta oma pealikku vastu tokar’is. Lõpuks proovis ta selga tosin kleiti enne, kui leidis meeldiva, aga keeldus Jhiqui pakutavast kroonist.
Kui Daario Naharis tema ees põlvele laskus, jättis Dany süda löögi vahele. Mehe juuksed olid verekorpas ja tema meelekohas helkis sügav, punane ja värske haav. Mehe parem varrukas oli pea küünarnukini verine. „Sa oled haavatud,” ahmis Dany õhku.
„See siin?” Daario puudutas meelekohta. „Üks ambur püüdis noole läbi minu silma lasta, aga ma ratsutasin noolest kiiremini. Ma kiirustasin koju oma kuninganna juurde, et peesitada tema naeratuse soojuses.” Ta raputas punaseid piiskasid piserdades oma varrukat. „See ei ole minu veri. Üks mu alampealikest ütles, et peaksime Yunkai poolele üle minema, seega toppisin oma käe talle kurku ja rebisin tema südame välja. Tahtsin selle oma hõbedasele kuningannale kingituseks tuua, aga neli Kassi lõikasid mul tee ning asusid mulle lõrisedes ja sisisedes kannule. Üks sai mind peaaegu kätte, seega paiskasin südame talle näkku.”
„Väga üllas teist,” ütles ser Barristan toonil, mis vihjas kõigele muule, „aga kas teil on Tema Hiilgusele uudiseid?”
„Süngeid uudiseid, ser Vanaisa. Astapori pole enam ja orjapidajad liiguvad kogu jõuga põhja suunas.”
„Need on vanad ja kopitanud uudised,” urises Paljaspea.
„Sama ütles sinu ema sinu isa suudluste kohta,” vastas Daario. „Kallis kuninganna, oleksin kiiremini naasnud, aga mäed kihavad yunkailaste sõjasulastest. Neli vabakonda. Teie Tormivaresed pidid endile tee läbi kõigi nende raiuma. Uudiseid on veelgi ja halvemaid. Yunkailased marsivad väega mööda rannikuteed ja nendega on mesti löönud neli leegionit Uus-Ghisist. Neil on sada turvises ja seljas piiramistorne kandvat elevanti. Lisaks lingujad Tolosist ja korpus Qarthi kaameliväge. Veel kaks leegioni Uus-Ghisist astus Astaporis laevadele. Kui meie vangid tõtt rääkisid, maabuvad nad teisel pool Skahazadhani, et lõigata meid ära dothraki merest.”
Lugu vestes tilkus marmorpõrandale aeg-ajalt helepunast verd ning Dany võpatas iga kord. „Mitu meest tapeti?” päris ta, kui mees oli lõpetanud.
„Meie omi? Ma ei hakanud lugema. Saime siiski juurde rohkem kui kaotasime.”
„Veel äraandjaid?”
„Veel vapraid mehi meie ülla ürituse toetamiseks. Minu kuninganna jääb nendega rahule. Üks neist on kirvemees Basiliski saartelt, jõhkard ja suurem kui Belwas. Peaksite teda nägema. Lisaks mõned westeroslased, paarkümmend või rohkem. Väejooksikud Tuulelippudest, kes ei olnud yunkailastega rahul. Nendest saavad head Tormivaresed.”
„Kui nii väidad.” Dany ei hakanud puiklema. Varsti võib Meereen vajada iga mõõgakandjat.
Ser Barristan kortsutas kulmu. „Pealik, mainisite nelja vabakonda. Meie teame vaid kolme. Tuulelipud, Pikad Piigid ja Kassi Vennaskond.”
„Ser Vanaisa oskab arvutada. Teised Pojad läksid yunkailaste poolele üle.” Daario keeras pea kõrvale ja sülgas. „See on Pruuni Ben Plummi eest. Järgmine kord, kui tema inetut lõusta näen, lõikan ta kurgust kubemeni lõhki ja rebin tema musta südame rinnust välja.”
Dany püüdis kõneleda, aga ei leidnud sõnu. Talle meenus Beni nägu viimasest korrast, kui nad kohtunud olid. See oli sõbralik nägu, mida ma usaldasin. Tume ihu ja valged juuksed, lömmis nina, kurrud silmanurkades. Isegi lohedele oli meeldinud vana Pruun Ben, kes tavatses uhkeldada, et ka temas voolas tilgake loheverd. Saad tunda kolme reetmist. Korra kulla nimel, korra vere nimel ja korra armastuse nimel. Kas Plumm oli kolmas reetja või teine? Milliseks neist muudab see ser Jorahi, tema pahura vana karu? Kas ta ei leia ühtki sõpra, keda usaldada? Mis kasu on ennustustest, kui nendest sotti ei saa? Kui naitun Hizdahriga enne päikese tõusu, kas kõik need väed kaovad siis kui hommikune kaste ja lasevad mul rahus valitseda?
Daario teade põhjustas lärmi. Reznak ulgus, Paljaspea pomises süngelt, tema ratsavennad vandusid tulist kättemaksu. Belwas Tugev lõi rusikaga vastu oma armilist vatsa ja vandus, et sööb Pruuni Beni südame koos ploomide ja sibulatega. „Palun,” ütles Dany, aga vaid Missandei näis teda kuulvat. Kuninganna tõusis jalule. „Jääge vakka! Olen kuulnud piisavalt.”
„Teie Kõrgus.” Ser Barristan laskus põlvele. „Oleme teie käsutada. Mida meil teha käsite?”
„Jätkake plaanipäraselt. Koguge nii palju moona kui võimalik.” Tagasi vaadates olen kadunud. „Peame väravad sulgema ja kõik võitlusvõimelised mehed müüridele saatma. Keegi ei sisene ega lahku.”
Saalis võttis hetkeks maad vaikus. Mehed vaatasid teineteisele otsa. Siis ütles Reznak: „Mis astaporlastest saab?”
Dany soovis kisendada, hambaid krigistada ja oma riideid rebida ning kätega põrandat peksta. Selle asemel ütles ta: „Sulgege väravad. Kas pean seda ka kolmandat korda ütlema?” Nad olid tema lapsed, aga praegu ei saanud ta neid aidata. „Lahkuge. Daario, sina jääd. Seda haava tuleb pesta ja mul on sulle veel küsimusi.”
Teised kummardasid ja lahkusid. Dany viis Daario Naharise mööda astmeid üles oma magamiskambrisse, kus Irri äädikaga tema haava puhastas ja Jhiqui selle valge linariidega kinni sidus. Kui see kõik oli tehtud, saatis ta ka oma toaneitsid minema. „Sinu riided on verega määrdunud,” ütles ta Daariole. „Võta need seljast.”
„Vaid siis, kui sina sama teed.” Mees suudles teda.
Tema juuksed lõhnasid vere ja suitsu ja hobuse järele ning tema suu oli naise omal karm ja kuum. Dany värises mehe käte vahel. Kui nad lahku tõmbusid, ütles ta: „Kartsin, et sina oled see, kes mind reedab. Kord vere ja kord kulla ja kord armastuse nimel, ütlesid sortsid. Ma arvasin… ma ei arvanud kordagi, et selleks võib olla Pruun Ben. Isegi minu lohed näisid teda usaldavat.” Ta haaras oma pealikul õlgadest. „Luba mulle, et sa ei pöördu kunagi minu vastu. Ma ei suudaks seda taluda. Luba mulle.”
„Mitte kunagi, mu arm.”
Dany uskus teda. „Vandusin, et naitun Hizdahr zo Loraqiga, kui ta suudab mulle anda üheksakümmend päeva rahu, aga nüüd… Ihkasin sind esimesest pilgust, aga olid sõjasulane, heitlik, reetlik. Uhkeldasid, et oled olnud saja naisega.”
„Sajaga?” Daario kõkutas purpurse habeme taga naeru. „Ma luiskasin, armas kuninganna. Neid oli tuhat. Aga mitte kordagi lohega.”
Naine tõstis huuled mehe omadele. „Mida sa veel ootad?”